Üks paneb silmad kinni ja teised on kas redeli või vaibakloppimise resti peal ja võivad seal liikuda, aga maha ei tohi tulla. Kes kõige enne kätte saadakse ja "jääkaru" tema nime ära arvab, see on uus jääkaru.
Vaibakloppimispuudel turnitakse. Üks hoiab silmi kinni ja peab nii ühe mängijatest kinni võtma ja ära arvama, kes see on. Ta võib öelda ka "stopp" ja siis peavad kõik liikumatult seisma jääma. Seda mängu mängivad 9-11-aastased tütarlapsed õues ja umbes 10-kesi.
Tasakaalumängud on näiteks turnal „krokodilli mängimine“. See käib nii, et keegi on all ja teised on peal ja siis see, kes on all, peab kinniste silmadega otsima neid, kes on turna peal.
Me oleme näiteks "Ukakat" mänginud. Seda teab igaüks, kuidas see käib. Siis "Krokodilli". See käib nii, et kõik on turna peal ja üks on all, silmad kinni, ja peab kellegi turnalt kätte saama ja ära arvama, kes see on. Ja see, kes kätte saadakse, see peab... Siis "Vipra", "Pollarit ja pätti" ja "Valgusfoori" jne. =D
Me mängime õues ainult kulli ja küüditamist. Kulli me mängime tavaliselt ronimispuude peal ja küüditamist „rongis“. Kullil on kaks reeglit: ei tohi jalaga puudutada ja ei tohi piirist välja minna.
Seda saab mängida mitmekesi ja ka kahekesi. Üks peab minema teisi otsima turnikale. Otsida tuleb maas ja ei tohi turnikale ronida. Keda ta esimesena puudutab, see peab olema [järgmine otsija]. Mängitakse niikaua, kuni tahate.
Seda mängu saab mängida suurte majade juures olevatel vaibakloppimisalustel. Kõik ronivad selle peale, üks läheb maja seina äärde lugema. Kui on 10, 20… loetud, siis tuleb kinnisilmi selle vaibakloppimispuu juurde. Ta hakkab teisi kätega taga ajama. Ise ta ei tohi selle puu peale ronida ning teised ei tohi maha minna. Kui ta saab kellelgi käega jalast või mujalt kinni haarata, siis peab ära arvama, kes on. Kui arvab valesti, siis läheb uuesti lugema. Aga kui arvab õigesti, siis läheb kinnipüütu.
Peitmismängudest tean ma "Pimedat karu". Selleks läheb vaja vaibakloppimispuud, nagu neid Õismäel ja Lasnamäel on üles pandud. Üks mängija loeb kümneni ja siis hakkab otsima teisi mängijaid, kes on end sellele puule peitnud ja selle lähedale. Otsija võib eest ära hiilida, kuid kui otsija kuuleb kõndimist, ütleb ta: "Stopp!" ja siis loeb juba järgmine.
Õues mängisime väga tihti "Pimedat karu". Sellest mängust võis samuti osa võtta ükskõik kui palju mängijaid. Seda mängu sai mängida ainult ronimisredelitel. Ühel mängijal seoti silmad kinni ning ta pidi lugema sajani. Selle aja sees ronisid ülejäänud mängijad redelitel, ja see, kellel silmad kinni seoti, püüdis neid kätte saada. Kui see tal õnnestus, pidi ta ära arvama, kes see on. Valesti arvamise korral pidi ta uuesti lugema sajani, õigesti arvamise korral asus tema kohale tabatud mängija.
Tavaliselt mängin õues kurniga. Toas rohkem õpin. Vahel löövad ka tüdrukud kampa. Vahetundide ajal mängime "Pimetätsu". Reeglid: "täts" on see, kes jõuab viimasena turnikale, või tehakse "kivi, paber, käärid". "Kivi" on nii, et pannakse käsi rusikasse, "käärid" – sõrmed laiali ja "paber" on käsi ees, sõrmed koos. Mängu alguses ütleb pimetäts "1, 5, 10" ja tuleb. Selles mängus ei tohi tätsu lüüa ja ei tohi ka turnikast eriti kaugele minna.
See käib nii, et üks paneb silmad kinni ja tuleb otsima teisi turniredeli pealt. Kui keegi maas on, siis võib öelda "stopp". Siis see, kes oli maas, on järgmine "täts", või püüab kellegi kinni ja arvab ära, kes see on.
Üks mängijatest loeb 10-ni ja hakkab teisi taga ajama. Mängus peavad olema kindlad kohad, kuhu saab peale minna, sest ei tohi maas olla, peab olema maast kõrgemal (puu otsas, piimapuki peal, posti otsas jne). Kui mängija tuleb teatud punktist ära ja püüab ära põgeneda teise kohta ja kui "valge mees" kuuleb, et keegi kõnnib, võib ta ütelda: "Stopp!" Siis peab mängija seisma jääma ja kui ta on maas, siis on ta ise valge mees.