Mängisime seda maja otsatrepil või asfaldil, kuhu oli maha tõmmatud viis paralleelset joont. Seisti kõige ülemisel trepiastmel või viimase piiri taga. Palliviskaja pidi samaaegselt viskega hüüdma mõne nimetuse. Kui oli söödav, pidi püüdma, kui ei, siis ei tohtinud püüda. Kui reageeriti õigesti, sai mängija ühe astme võrra allapoole, s.t. tuli palliviskajale lähemale. Kui ta oli kõik astmed edukalt läbinud, oli ta vaba. Kõige aeglasemalt reageerinu jäi uueks palliviskajaks. Lapsed pidid seisma, käed kõrval. Püüdmiseks loeti ka seda, kui kätega tegid püüdmisliigutuse, kuigi palli ennast kätte ei saanud.
Täisviide
ERA, DK 100, 6 (5.1s) < Rannu khk., Vehendi k. < Laiuse khk., Jõgeva al. – Malle Timm, s. 1963. a. (2013)
Pantide lunastamine. Kõik istuvad, ühel on pall ja seda kordamööda kõigile visates nimetab mängujuht söödavaid ja mittesöödavaid asju. Kui on söödav, siis peab kinni püüdma. Kui püüdsid kinni mõne mittesöödava asja, siis tuleb anda üks pant. Kui on kogunenud paras hulk pante, siis hakkab nende ennustamine. Mängujuht keerab selja ja keegi hakkab pante tõstma. Mängujuht nägemata, kellele pant kuulub, ütleb mingi karistuse, nt. lugeda luuletus, teha 10 kükki, joosta 3 ringi ümber maja, karjuda üle tänava: "Ma olen loll! jms.
"Söödavat ja mittesöödavat" mängitakse õues rohkem kui toas. On vaja suuremat palli. Valitakse, kes jääb ütlejaks ja viskajaks. See tütarlaps või poiss peab teistele ükshaaval viskama palli ja samal ajal hüüdma mingi söödava või mittesöödava toidu. Kui on söödav toit, siis peab püüdma, kui mitte, siis ei tohi püüda. Kui te ei püüa, kui söödav on, siis ei saa te edasi astuda, kui püüate, astute "tibusammu" ettepoole. Kui on mittesöödav ja te ei püüa, astute ka ettepoole, kui püüate, ei astu. Kes kõige esimesena saab märgistatud kohani, hakkab ise palliviskajaks. Nii hakkab see korduma.
Kõik osalejad istuvad kõrvuti viimasel trepiastmel. Üks on mängujuht, kelle käes on pall. Tema viskab palli ükshaaval igaühele ja ütleb iga viske juurde ühe söödava või mittesöödava asja. See, kellele pall visatakse, peab kuulama, mida öeldakse, ja ta võib palli ainult sellisel juhul kinni püüda, kui asi on söödav. Kui läheb õigesti, istub ta ühe trepiastme võrra allapoole, aga kui valesti, siis ülespoole. Kes esimesena alla jõuab, hakkab ise mängujuhiks.
Maha tõmmatakse jooned (näiteks kaheksa (joonis)). Üks on palliviskaja, teised seisavad kõige kaugema joone taga. Viskaja ütleb ühe nime (näiteks "õun") palliviskamise ajal. See, kellele ta viskab, peab palli kinni püüdma. Kui öeldi mittesöödav asi, ei tohi palli kinni püüda. Kui püüdja tegi õiesti, saab ta ühe joone võrra edasi, kui aga valesti - 1 joon tagasi. Siis visatakse järgmisele lapsele. Kui keegi jõuab üle viimase joone, hakkab tema viskama ja mäng hakkab otsast peale. Selle mänguga võib nalja saada, kui keegi sööb kilukarpe või porikärbseid või teerulle. Õppisin emalt.
Mängida saab suurte treppidel. Üks mängijaist pannakse "õpetajaks". Teised lähevad trepi ülemisele astmele. Kui õpetaja ütleb söödava asja nime, peab mängija palli kinni püüdma. Kui püüab palli kinni, saab ühe astme edasi, kui aga ei püüa – peab jääma paigale. Kui aga ütleb õpetaja mittesöödava asja nime ja mängija püüab, siis ta edasi ei saa, aga kui ei püüa, siis saab edasi. Kes enne lõpetab, hakkab õpetajaks.