Elu on mäng
Minu lapsepõlvekoduks oli metsatalu Järvamaal, suurelt maanteelt kolm kilomeetrit. Õdesid-vendi mul polnud. Teised metsatalud asusid kilomeetriste vahedega eemal.EFA I 170, 1/25 < Keila < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013).
Oma laste kasvatamise aeg oli nii kiire ja pingeline, et nende mänge mäletan vähe. 1990-ndatel, talu taastamise aegadel pidid ka lapsed palju tööd tegema. Üks nende lemmikmäng oli: plastiliinist maad. Igaühel oli oma alus – karbikaas, mille peale kujundas kas talu, metsa, veekogud, sillad vms., sinna tehti ka tillukesed inimesed ja loomad ning ise räägiti teistele või omaette kõigest, mis seal toimus. Need "maad" olid neil palkonil ja seal nad suveõhtuti vaikselt toimetasid kolmekesi reas istudes.
Nüüd õpetan oma lapsepõlvemänge edasi lapselastele sedamööda, kuidas nad sirguvad ja hakkavad mängudest aru saama.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin Iisaku metsavahitalus Iisaku kihelkonna Lõpe külas Alutaguse metsas teistest taludest eemal. Mängukaaslasteks olid ainult vanemad õed. Omavanuste lastega enne kooli mänginud ei olnud. Mängisime neid mänge, mida vanemad õed koolis teistelt olid õppinud või mõtlesime neid ise välja. Mängimiseks oli aega küllalt, kuna olin kõige noorem; isa-ema aitasid enamasti vanemad õed. Kui hakkasin karjas käima, jäi suvel mängimise aega vähemaks, aga mängida sai ka karjas. Eriti kui neli ja pool aastat vanema õega kahekesi karjas olime, väga harva, kui kolmekesi või neljakesi. Koolis käisin Iisakus 1957–1965.
Meelistegevuseks oli mul aga kindlasti lugemine.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Keset õue oli mängimiseks liivaauk, umbes 0,5 m2 ja u.10 cm sügav lopergune auk, mille põhi oli kruusane. Millega seal mängisin, ei mäleta, igatahes ühtki kivikest seal polnud. Õues sai ka palli mängida, laapat, keerukuju.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Toas oli mul magamistoa nurgas mänguasjade kast ja kloppide (klotside) kast, kust sai asju võtta ka teises toas mängimiseks ja jälle tagasi panna. Suvel oli pööningul väike katusekamber minu tuba (nii öeldigi: Anu tuba), kus mängutube ehitasin ja kodu mängisin.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Koolis olid vahetundide ajal organiseeritud ringmängud, soojal aastaajal joosti staadionile rahvastepalli mängima. Peale tunde oli vaba aega mängudeks mitu tundi õhtuste internaadi õppetundideni. Siis mängisime, mida internaadikaaslased õpetasid: kekskasti jm. Viie kivikesega nipsumäng oli moes vanemate tüdrukute hulgas, mina seda selgeks ei saanudki.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Õed: minust 4 ja pool aastat vanem; 10 aastat vanem ja 13 aastat vanem. Viimased kaks olid minust nii palju vanemad, et koos me peaaegu ei mänginud, neil oli ka pidevalt tööd. Ka selle õe jaoks, kellega koos mängisin, olin ma liiga tita, keda sai käsutada ja narrida. Kui kooli läksin, oli tema ja ta eakaaslaste seas heaks tooniks näidata oma üleolekut väiksematest õdedest kõigile.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Esimesest klassist olime internaadis kahekesi ühe elava tüdrukuga, kes oli oma teismeliselt vennalt õppinud mitmesugust "elutarkust". Neid lollusi õpetas ta mullegi. Näiteks mõtles ta välja sellise mängu: jookseme autode eest üle tee, vaatame, kes julgeb autole ligemal joosta. Jooksimegi, aga vahele jäin mina, kui Willise juht kinni pidas ja asi lõppes ema koolikutsumisega (mis jäi ainsaks korraks minu elus). Selle tüdrukuga mängisingi algklassides kõige rohkem: keksu; ronisime staadioniäärse heki kuuskedes jne.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Mänguseltskonnaks olidki internaadi tüdrukud, kellega hiljem, V–VI klassis eraldusime praeguses mõistes "salaseltsiks". Nimegi panime: Punane Roos. Toimetasime väikse grupiga omaette. Internaadi lubatud territoorium ulatus ka hoonete taha, kus oli puid, põõsaid, tiike. Seal sai veidi salatseda teiste eest, aga see ei kestnud kaua, vist vaid ühe kevade. Suvevaheajal me kokku ei saanud, ainult juhuslikult, kui tuli käia kooliaias, võis seal mõnda kohata, aga siis mänguks aega polnud. Tüdrukud mängisid ikka poistest eraldi. Koolis oli ka „vene komplekt“ lapsi, aga nendega me ei suhelnud. Nad olid täitsa eraldi, meie jaoks neid nagu polnudki olemas. Ainult koolilõpuaktustel direktor nimetas ka nende hulgast neljadele-viitele õppijaid.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Mängutülisid – konflikte ei mäleta. Siiski meenus üks. Kaheksandas klassis olles vahetunnil õues algatas üks klassikaaslane äkki kullimängu ja lõi kohe mind kulliks, kui ma polnud veel hakanudki jooksma. Siis mina kähvasin: "Mina ükskõik teiega niikuinii ei mängi!" Teised mängisid rõõmsalt edasi ja mul oli enda pärast häbi.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Kodus tuli mul küllaltki palju ette üksi mängimist – tittedega (nukud), kloppidega, karjas savilindude ja pesadega. Aga võrratult parem oli kahekesi või kui vähemalt voodis istuv vanaemagi (meie ütlesime: ämm) vaatas, kuidas tema ees mängisin ja ehitasin.
4. Mängu alustamine
Näiteks peitusemängu alustamisel tuli otsustada, kes „peab“ (s.t. kes hoiab silmad kinni, kuni teised peitu lähevad). Selleks loeti:
1) Entel tentel trika trei, vihver Maari Kupper Kai. Iits tiits tim tam kriska.
2) Ilus hele valge tuvi lendas üle Inglis maa. Inglis maa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Kes selle luku peab parandama, seda ütled sina, vana tati nina.
3) Idina tidina sukassai, vihver maari Kupper Kai.
4) Kui olin juba vanemates klassides, tuli kusagilt liisuheitmiseks Ameerika kurbmäng. Öeldi: teeme ameeriklast! Iga mängija tõstis püsti mingi arvu sõrmi (korraga, selleks luges keegi: üks, kaks, kolm!). See keegi, nimetame ta mängujuhiks, liitis sõrmede kogusumma ja otsustas, kellest alates ta lugema hakkas. Kelle peal lugemine lõppes, sellele langes liisk.
5. Mängukirjeldused ja –nimetused
1) Pallimängud
1. Mädamuna. Pall visatakse kõrgele üles ja hüütakse kellegi kaasmängija nime. Kui see palli kinni püüab, viskab ta uuesti üles ja hüüab kedagi teist. Kui pall aga enne püüdmist maad puutub, jooksevad teised eemale, kuni hüütu palli kinni saab ja „stopp!“ hüüab. Seejärel üritab ta mõnd lähemat mängijat palliga tabada, lüües sellega talle ühe "mäda". Kui see aga palli kinni püüab, saab viskaja "mäda". Teatud hulga samme tohtis viskaja lähemale ka minna. Siis ta märkis oma stardikoha ning võttis kaugelt hoogu, et need lubatud sammud pikemad tuleks. Mädamuna mängisin kodus ja koolis.
Meenub üks mädamunamäng ülikooli praktika ajal. Millegipärast olid meiega ka mõned vene tudengineiud. Nad taipasid mängu olemust ruttu. Kui mõni mängija oli juba teatud hulga "mädasid" kogunud, pandi talle uus, hüüdnimi. Üks meie punaste pükstega noormees sai hüüdnimeks „kommunist“. Kui omad teda selle nimega hüüdsid, said kõik naerda. Aga kui vene tüdruk ka arvas nalja saada ja viskas palli õhku: „Kamunjist!“, siis jäi mäng katki. See, keda hüüti, pomises: "Mis kommunist mina talle olen!"
2. Siga. Mängijad ringis, viskasid kordamööda kellelegi palli. Kes ei püüdnud, sai sõnast „siga“ ühe tähe juurde. Kui kõik neli tähte käes, läks „siga“ mängust välja. Viimasena mängu jäänu oli võitja. Mängisin kodus kui ka koolis.
3. Rahvastepall. Levinuim pallimäng internaadilastel ja koolivahetundides staadionil. Kaptenil (kapul) oli "kaks elu". 1964. a. kevadel olin kuu aega Krimmis pioneerilaagris ARTEK, kui lastele tutvustati uut pallimängu "Snaiper". See osutus tuttavaks rahvastepalliks – algul oskasin seda ainsana, kuna oskasin "vindiga" visates vastaseid välja lüüa. Mäng õpiti aga ruttu selgeks ja lõppvõistlusel polnud ma enam mingi tegija.
4. Pallikool. Tavaliselt mängiti kahekesi kordamööda esimese eksimuseni, siis jälle kaaslane. Iga harjutust 10 korda, eksimuse korral tuli järgmisel korral sama harjutusega jätkata uuesti 10 korda. Harjutused: pall visata vastu seina, siis kinni püüda; pall vastu seina, kukub, põrkab, siis kinni püüda; pall hooga maha, põrkab vastu seina, siis püüda; visata vastu seina, samal ajal käteplaks, püüda; samuti kahe ja kolme käteplaksuga; selg seina poole, pall taha vastu seina, siis püüda; pall vastu seina, samal ajal teha kohapeal ring, siis püüda. Neid viskevariante võis olla veelgi. Mängisime kodus ja koolis.
5. Koksimine. Võib nimetada ka võrkpallitrenniks, seda sai tehtud nii kodus kui koolis. Koksijad ringis, saadavad palli juhuslikule vastuvõtjale võrkpallimängu võtetega. Mida kauem pall õhus püsib, seda parem, kuid mingit võistlusmomenti polnud.
6. Kartul. Mängijad ringis, viskavad palli üle keskel seisja. Kui viimasel õnnestub pall püüda, vahetab ta viskajaga kohad. Seda sai mängitud koolis.
7. Korv- ja võrkpalli mängisime ainult kehalise kasvatuse tundides.
2) Jooksumängud
1. Laapa (hääldati III vältes) kodus; koolis kandis see mäng rohkem nime „kull“ või „pitt“. Tagaajamine – kui kellegi kätte said, kasvõi puudutadagi, ütlesid: „Laapa!“ ja hakkas tema taga ajama. Kui jooks juba väsitas, lepiti, et teeme nüüd kükilaapat. Kui tagaaetav kükitas, oli tal „tsurr“ ja teda ei saanud lüüa.
2. Sõna „tsurr“ kasutati mitmetes mängudes, kui mängija millegipärast korraks mängust välja astus (näiteks kukkus; prügi läks silma; oli vaja pissil käia jne.).
3. Tagumine paar. Sai mängida, kui oli rohkem osavõtjaid. Koolis kehalise kasvatuse tunnis ja ka vabal ajal. Seda mängisid ka täiskasvanud ja noored lellepoja pulma teisel päeval u. 1960. a. Roostoja külas. Paaride rodu seisab, selle ees üks üksik hüüab: "Tagumine paar välja!" ning püüab üht tagant välja jooksjat tabada. Kui see õnnestub, asub temaga rivi ette ja üksikuks jäänu hakkab ise hüüdma-püüdma. Kui paar aga enne kokku sai, asus ise rivi ette ja püüdja katsus õnne uue paariga.
3) Peitusmängud
1. Need olid ühed tavalisemad mängud nii kodus kui koolis. Öeldi: mängime peitu! Või: kop-kop-peitu! Üks mängija seisis silmad kinni mänguplatsi keskel mingi nurga või posti juures ja luges valjusti kokkulepitud arvu numbreid, näiteks 20-ni, siis valjemini: "Tulen!" Kui otsija "pidamise" kohast kaugemale läks, võis peidukohast välja joosta ja "pidamise" seinale koputada: "Kop-kop, mina prii!" Kui otsija jõudis samasse enne koputada ja nähtud mängija nime öelda, oli see järgmises mängus "pidaja". Otsiti, kuni kõik olid leitud või välja jooksnud.
2. Pimesikk. Mängisime koolis, kas ka kodus, seda ei mäleta. Pimesikul seoti salliga silmad, keerutati teda ringi ja ta pidi teised üles otsima ja käsikaudu ära tundma. Kes ära tunti, sai uueks sikuks.
3. Karavinkel. Selle mängu tõi meile koju õde Tudulinnast keskkoolist 1960-ndatel aastatel. On pimesikumängu variant. Karavinklil seotakse silmad ja keerutatakse 3 korda ringi. Keegi mängija tuleb juurde: "Karavinkel!" See vastab kurja häälega: "Kasi nurka!" – "Mitu sammu?" – Karavinkel ütleb, mitu. Nurkasaadetu astub lubatud sammud ja Karavinkel peab siis ta kinnisilmi üles leidma.
4) Hüppemängud
1. Hüppenööriga hüppamine. Enamasti kaks tüdrukut hüppasid kordamööda nagu pallikooliski 10 korda iga harjutust esimese eksimuseni, siis jätkas teine. Harjutused: ühelt jalalt teisele nagu joostes; paremal jalal; vasakul jalal; jalad koos; samad harjutused hüppenööri suunaga eest üles; hüppenööri hoidvad käed ees risti; viimane harjutus: hüppenööri mõlemad otsad peos, kummargil keerutati nööri madalal maad mööda ümber enda nöörist üle hüpates. Nii päripäeva kui vastupäeva, kumbagi jälle 10 korda.
2. Kekskast. Seda õppisin kooliõdedelt. Võib nimetada ka tasakaalumänguks, sest treenib koordinatsiooni, samuti viske täpsust. Visatav kivike ei tohtinud puutuda piire, muidu läks mänguõigus partnerile. Klaasikild oli parem – ei veerenud. Kild visati alumisse ruutu, vastava jalaga hüpati järele, võeti kild ja – tagasi. Teise ruutu kild, teine jalg teise ruutu, kild üles, hüpates ümberpöörd ja tulema. Nõnda tuli kõik väljad läbi hüpata. „Taevas“ oli hea koht: kes sinna jõudis, võis veidi puhata, toetuda kas ühe või kahe jalaga, ringi kõndida. Kes enne puhtalt taevast tagasi sai, oli võitja. Kaaslane jälgis hoolega eksimusi.
3. Kännukuningas. Seda mängisime õega karjas olles raiesmikul (meie ütlesime: raismik). Kes jõudis enne kännu otsa hüpata, see hüüdis: "Mina kännukuningas, sina sitalabidas!"
5) Tasakaalumängud
Neid mängisid minuga vanemad õed, kui ma olin koolieelik, u. 1955. a. või varem.
1. Lennuk. Selili olles, jalad püsti, võeti väike laps kõhuli üles jalalabadele. Käed toetasid käsi, laps hoidis jalad sirgu paralleelselt maaga ning laps oligi see lennuk, keda õõtsutati siia-sinna.
2. Leiva ahju viskamine. Asend nagu lennuki tegemisel, ainult laps visati jalgadega umbes meetri kaugusele – leib ahju. Pehme ase oli all.
6) Plaksutamismängud
Kaks tüdrukut plaksutasid vastakuti; iga kord käis plaks oma kätega vahele. Kaaslasega plaksud selles järjekorras: mõlemad käed, siis paremad, siis vasakud. Aina kiiremini, kuni segi läks või väsiti. Seda tegime koolis.
7) Sõrmemängud
1. Vasaku käe pöial ja parema käe Kotinõel on otsakuti koos, kuni nende peal pannakse kokku parema käe pöial ja vasaku Kotinõel ning jälle algusest peale. Küüned kokku ei puutu. Liigutustele lisatakse kiirust ja vaatepilt meenutab mingit kudumist või putuka sibamist. Kes õpetas, ei mäleta.
2. Kassikangas. Mäletan kolme varianti, aga mitte täpselt. Neid õppisin koolis. Vaja läks nööri, mis seoti otstest kokku ringiks. Seda ümber sõrmede põimides moodustus kas vihmavari, võrkpallivõrk kahe käe vahele või nööre edasi-tagasi venitatav kassikangas, kusjuures ühte nööri osa hoiti kinni hammastega. Veel oli üks variant mängimiseks kahekesi: kordamööda võeti tekkinud võrku oma näppudele ja tõmmati pingule – moodustus uus kujund.
3. Kukesaba. Pöial suruti pihku, selle peale Kotinõel, sellele painutati Pikk Peeter, sellele Nimeta Mats ja lõpuks Väike Ats. Nii palju tuli painutada, et kõik sõrmed paigale jäid ja see oligi kukesaba. Seda tegin ka kodus.
4. Sõrmede lauale löömine, seda õppisin koolis. Oli kaks varianti. Lauaservale löödi Kotinõel ja Pikk Peeter, siis Kotinõel ja Väike Ats, siis rusikas. Nii mõlema käega ja aina kiiremini. Teine võimalus: Kotinõel üksi, siis Väike Ats üksi, siis rusikas.
5. Pöidla mahavajutamine. Teise käega vajutati pöialt, kuni see puudutas käevart. Seda meenutas ka ema oma koolipõlvest Tudulinnas (1920-ndad), kuidas kõndis painutatud pöialt hoides ringi, et las näevad, kui hästi mu pöial paindub.
8) Kaardimängud
Potkitnoi e. turakas, paaris turakas, potileenu e. Duntka e. padaemand, viitlehte, valetviit, marjaas, eesel, mutt, linnade põletamine, küüned perse, mölder Mats, maja, 120, ligund kana. Neid mängisime kodus. Koolis olid mängukaardid keelatud, õpetajad võtsid neid ära, kevadel kooli lõpus mõni andis tagasi. Kui ma veel koolis ei käinud, elasid kevaditi meil korteris parvetajad, nendega mängisime õhtuti kaarte, nende mängu vaadates sain selgeks male- ja kabekäigud (1955–1957).
9) Lauamängud, nii kodus kui koolis: male, kabe, tsirkus, ümber maailma. Koolis: loto.
1. Kommipaberimäng. Pabereid ei visanud ära, silusime ja panime ümbrikukesteks kokku. Jagasime mängijate vahel võrdselt. Kordamööda põrgatasime neid lauale, pannes kokkupandud kommipaberi käe päkale ja sõrmedega altpoolt lauaservale lüües hüppas paber lauale. Järgmine mängija püüdis oma paberiga teisi tabada, siis sai ta mõlemad omale. Võitis see, kes kõik paberid omale sai. Seda mängisime kodus õdedega (umbes 1955–1960).
10) Paberimängud
1. Trips-traps-trull. Mängisin kodus (1960-ndatel), koolis ja nüüd ka lastelastega (2011–2013).
2. Korsten. Paberile joonistati kõrge korsten, pikuti keskelt joonega pooleks. Kummagi poole ülaotsa kirjutati mängija nimi – seda mängitigi kahekesi. Kordamööda peideti selja taga paberinutsakukest ühte või teise pihku. Rusikas käed toodi kaaslase ette ja kui ta õigesti arvas, kummas käes on paber, sai oma korstnapoolele ühe risti juurde teha, see tähendas üht korstnakivi. Kui ära ei arvanud, kasvatas korstent vastane. Kes ennem korstna valmis sai, oli võitja. Seda mängisin kodus õdedega 1960-ndatel aastatel ning ka õpetasin lastelastele (2011–2013).
3. Siga. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), ka koolis samal ajal ja lastelastega (2011–2013). Paberile joonistati piklik ovaalne sea kere, sellesse kirjutati mingi sõna esitäht ja lõputäht, nende vahele iga tähe asemele kriipsuke. Kui esi- või lõputäht esines ka sõna sees, kirjutati see ka välja. Partner hakkas ühekaupa pakkuma tähti. Kui pakutu sõnas esines, tuli ta kirjutada õige(te)le koh(t)a(de)le. Kui mitte, joonistati seale tähthaaval kehaosad: silm, kõrvad, jalad, saba ja lõpuks tited (kriipsujukud) sea selga.
4. Kanasitt. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), õpetasin ka lapselastele (2012–2013). Paberilehele kirjutati siia-sinna läbisegi numbreid näiteks ühest kümneni, igale numbrile ring ümber. Kordamööda hakati vedama jooni 1-st 2-ni, teine 2-st 3-ni jne. Algul oli asi lihtne, pärast läks keerulisemaks, sest oma joonega ei tohtinud ühegi olemasoleva vastu puutuda ega risti üle minna. Kui seda juhtus, tehti kokkupuutekohale suur punkt (kanasitt) ja kirjutati kõrvale tabelisse üles. Mängu lõpus loeti kokku, mitu kumbki sai. Võitis see, kellel vähem kanasitta.
5. Kartulikuhi. Selle nime all teadsid ja mängisid seda minu lapsed (umbes 1985–1995) ning lapselapsed õppisid minu käest (2011–2013), minu lapsepõlves oleks sel mängul olnud nagu teine nimi (1960-ndad).
6. Laevade pommitamine. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), ka koolis samal ajal; minu lapsed mängisid (umbes 1985–1995); õpetasin ka 2013. a. lapselapsele (koolieelik), kuid lõpuni mängida ei saanud, sest laps ei kannatanud välja, kui tema laevad rohkem põhja läksid.
7. Koolis oli tundidest vabal ajal internaadis üks levinud mäng (umbes 1960–1965), millel nime nagu polnudki. Kaks või enam mängijat võtsid paberilehe – tavaliselt rebiti vihikuleht, see keerati põiki ette ja joonistati – igaüks omale – tabel. Igale tabelilahtrile kirjutati pealkiri: näiteks jõgi; linn; loom; riik; lind; lill; puu; inimese nimi. Kordamööda nimetati täht, millega algavaid sõnu tuli tabelisse kirjutada. Kui kõigil oli ühe tähega sõnad mõeldud, hakati ükshaaval kontrollima: igaüks ütles, mis tal selle tähega selles lahtris kirjas oli, ja kui kellelgi oli sama sõna, said kumbki pool punkti, muidu terve. See märgiti samasse sõna alla. Järgmine lahter jne. Kui kogu rida sai kontrollitud, liitsid mängijad selle rea tulemuse punktid kokku, summa jaoks oli paremal veel üks lahter. Seejärel nimetas järgmine mängija uue tähe, kuni sai lehekülg täis või tüdineti, loeti punktide lõppsumma ja kellel osutus see suurimaks, oli võidumees. Kuna olin palju lugenud, võitsin seda mängu tihti. Mõne tähega oli vähe valikut. Järgmisteks mängudeks sai lausa ette valmistatud, et teaks ikka selliseid asju kirja panna, mille eest terve punkti saab.
11) Sõnamängud
1. Täidan, täidan laeva. – Millega? Vastata tuli kokkuleppeliselt kas sama algustähega nimisõnadega või pidi järgmine sõna algama eelmise sõna lõputähega. Mängisin lapsena kodus (1960-ndad), samuti koolis. Minu lapsed koos meie, s.t. vanematega (1990-ndad). Umbes 1991. aastast meenub, kui meil oli külas sõjaväest tulnud õepoeg. Õhtul voodites enne uinumist, tuba juba pime, mängisime veel viiekesi (vanemad + 3 koolilast) laevade täitmist. Külaline oma asemelt soovis: "Mina ka!" ja siis täitsime laevu kuuekesi, kuni magama jäime.
2. Pii-keel. Õigemini bi-keel, sest iga sõna esimese silbi järel tuli rõhuline bi-silp. Nii kodus kui koolis (1960-ndad), õpetasin ka lastele (1990-ndad) ja lastelastele (2013), kuid need olid veel väikesed (vanim sai 7-aastaseks) ega õppinud uut keelt selgeks.
3. Kiirütlemine. Kokapapa must müts; valge lehma saba musta lehma taga; pagari piparkook – tuli korrata nii kiiresti kui võimalik, kuni segi läks. Neid kuulsin ja võistlesime koolis (Iisaku kool, 1960-ndad).
12) Ringmängud
Peab käima, peab käima; Üks ühte ja kaks ühte; Toa teeksin endal tamme alla; Üksinda kõnnin ma; Me lähme rukist lõikama; Bingo; Kes aias; Riks, raks, rundipumm; Kaks sammu sissepoole; Peremees võtab naise. Neid õpetati Iisaku koolis (1957–1965), mängiti-tantsiti igal koolipeol rahvamajas, koolimajas, internaadilaste pidudel ja koolis vahetundidel. Eriti aktiivne oli neid vahetundidel organiseerima õp. Laine Nimvitski.
1964. a. pioneerilaagris ARTEK õpetati ringmänge:
Aa-rim-šum-šum, aaram-šum-šum, aia-mia-busi-ja, busi-ja (tipiti kätest kinni ringiratast joosta üksteise järel); :,: aariim-šum, aaraam-šum, aia-mia-busi-ja, busi-ja :,: (jaguneti paarideks ja kallistati omavahel 2 korda, siis joosti käevangus ümber endi; siis vahetati ringis koht, nii et iga kord tuli kallistamine uue partneriga). Minule oli selline intiimsus võõras ja hoidusin sellest tantsust kõrvale. Tudengina (1968–1973) kogesin, et see tants oli ka Eestimaale jõudnud.
Veel ringmänge, mida õppisin tudengina: Šooder, Mul on üks tore tädi, Laurentsius, Bugi. Neid mängiti-tantsiti kursuseõhtutel; ühiselamus õhtuti peale loenguid, kui tulid avaramasse koridoriossa kokku omavahel enam-vähem tuttavad ühe teaduskonna tudengid.
13) Karjaste mängud
Karjas käisin umbes 10 suve. Esimestel suvedel (umbes 1957–1959) käisime koos õega ja järgnevad mängud on neist aastatest.
1. Lillekimp. Korjasime lilli, seadsime kimpu ja kui mõlemal valmis, võrdlesime ja põhjendasime lillede valikut ja paigutust. Otsustasime, kummal tuli ilusam, ning seadsime kimbud kuhugi põõsa külge. Enamasti domineeris kimbus üks värv – valisime kas rohkem valgeid, kollaseid või siniseid õisi. Kasutasime ka sõnajalalehti.
2. Uss, uss hammustas. Kordamööda oli üks arst, teine kannatanu. Kannatanu ütles: "Uss, uss hammustas!" Teine laskis näidata, kust hammustati, siis ravis seda kohta, kuidas oskas – teelehega ja kindlasti ka pehme villohaka õisikuga. Meil kasvas neid ühel heinamaal ja see tutt oli nagu pehme paks pintsel, millega haiget kohta tupsutati; võib-olla raviti ka seespidiselt – anti metsmaasikaid süüa.
3. Perenaine ja lehm. Jällegi kehastuti kordamööda. Lehm sõi rohtu – kogus tasku või sülle. Siis perenaine ajas ta koju ja lüpsis selle rohu kõik välja. Lehm rapsis ka lüpsi ajal ja lõi jalaga, siis perenaine riidles: "Seisa paigal!"
4. Perenaine ja hobune. Oldi kordamööda. Perenaine sidus hobuse jalad kammitsasse, et see liiga kaugele ei läheks. Siis pidi hobune, jalad koos, hüppama. Rakendamine oli juba keerulisem, aga eks me teinud seda, mida olime näinud hobusega tehtavat.
5. Perenaine ja kana. Perenaine andis kanale teri. Kana peitis pesa, munes ja kaagutas. Perenaine otsis pesa üles. Siis vahetasime osad.
6. Linnupesa. Valisime õega omaette, millise linnu pesa teeme. Ükskord mängisime seda karjas isegi kolmekesi. Pesakohta tuli varjata ning käituda selle linnuliigi kohaselt. Kui kõigil valmis, hakati otsima ja linnuliiki ära arvama. Võitja oli see, kelle pesa viimasena leiti ja kui ilus pesa tal välja tuli. Seda hindasime üheskoos.
7. Savilindude tegemine. Karjas olles tuli tihti sillal valvata, et loomad parmude-sääskede pärast liiga ruttu koju ei tuleks. Ajaviiteks võtsime jõest sinist savi, lisasime mutihunnikust mulda, nii et sai voolimiseks paras. Sellest olid meil silla käsipuud täis tehtud linde ja nende pesi munadega. Loomi oli savist teha veidi keerulisem – ei seisnud savijalgadel. Vihm leotas nad hunnikusse ja neist tegime jälle uued.
8. Loomade vestmine lepaokstest. Igal kevadel osteti karjasele lihtne taskunuga, kuid nöörist hoolimata oli ta ikka varsti kadunud. Nuga ei teritatud – muidu laps lõikab sõrme. Sai vesta lehmi ja hobuseid põhiliselt. Lehmad olid mustad (koor peal), kirjud või valged (kooritud). Ega meil tegelikult kunagi valget lehma polnud. Mäng käis ikka tegeliku elu järgi. Mõned sead ja vasikad said ka tehtud. Nende loomadega sai taluelu mängida – pulkadest-klotsidest neile lautu-aedu ehitada jne.
9. Putkepillide tegemine. Jäme heinputke vars lõigati noaga viltu läbi ja sealt otsast puhudes tuli vägev vilehääl välja. Eri pikkuse ja jämedusega viled tekitasid erinevaid hääli. Ainult suurest puhumisest läks pea uimaseks.
10. Putkepritsi sai teha, kui putke sõlmekohast väike auk läbi torgata, putkesse vett valada ja seda pulgaga allapoole suruda. Vesi purskas augukesest survega välja.
11. Kivikestest näitus (muuseum). Meie kodu ümbruses ei olnud kive. Kui tee parandamiseks veeti koormate viisi kruusaaugust kruusa, kogusin karjas olles tee peale ühte kohta värvilisi kivikesi üksteise kõrvale, nii et jäi ilus värviline muster. Oleksin tahtnud seda säilitada kauemaks ja kellelegi veel näidata (nagu muuseum).
12. Maja või kodu. Kaugemal kuusikus oli koht, mida õega karjas ikka külastasime, kui sinnakanti juhtusime. Kolm kuuske kasvasid lähestikku (umbes 1,5 m vahet), täisnurga all justkui maja nurgad. Seinteks kahes küljes ning ühtlasi istmeteks olid puunotid, ümberringi pehmed samblamättad. Seal istusime, kuni loomad kaugemale läksid, ja mängisime, et see on meie kodu.
14) Kodu-mängud kodus
1. Õega kahekesi (tema u. 12-aastane, mina u. 7, s.o. umbes 1957. a.) mängisime pööningul minu väikses toas. Kumbki ehitas klotsidest elamise: toad, mööbli ja tited sinna elama. Kui valmis sai, hakkasime mõne titega teisel külas käima, ise jutustades, mis toimub, ja tite asemel kõneldes. Koputamine uksele, teretamine jne.
2. Sauna vundamendil. Saun oli veel ehitamata ja vundamendi (meie ütlesime: kundamendi) platsile oli kasvanud rohi; sinna oli pandud kas põrsas või vasikas. Mina pidin teda seal karjatama ja tõin ka oma tittesid sinna, leidsin tassikilde neile toidunõudeks ja mängisin kodu. Unistasin, et oleks need tited elus, võtaksid sealt sauna tagant selle lepa maha ja ehitaksid sellest endale maja.
3. Tited. Suured tited olid: Loom (nimi tuli sellest: "Tohoh, mis loom see on?") ja Maie. Nemad olid kodumängudes isa ja ema. Veel oli suur titt Krägadi Kusma. Aga tema oli puust, pulga otsas eeslükatav ja kodumängudesse ei kuulunud. Väiksemad tited olid kõik Looma ja Maie lapsed: Maret, Tiiu, Pips, Urve, Virve. Ja veel väiksemad olid Posik (s.t. poisike), Kurkutitt (kuretitt) ja lapitited. Neid viimaseid võis ise teha palju tahes. Oli vaja riidelappi u.1 dm2, nutsak sisse peaks ja niidi või paelaga kinni siduda.
Aga lapitited ei olnud ikka nii ilusad kui päristited.
4. Nööpidega mängimine. Emal oli vineerkarbike (u.1 dm3), mis oli üle poole täis vanadelt riietelt äralõigatud nööpe, kõkse (väiksed trukid), pandlaid. Laotasime õega (u.1955–1960) need kušetile ja seadsime ühesuguseid ritta, kujundades maja e. kodu sisevaated, kumbki eraldi. Toad, mööbel. Ka laut loomadega; vanaaegne pükste pannal näiteks oli vasika aed.
15) Veel mänge kodus
1. Taevatrepp. Mängiti kahe-kolme- või mitmekesi. Okslikul puukepil (kuni 1 m pikk) lõigati oksad ära, nii et igaühest jäi kepi külge paar cm. Alumine ots teritati ning torgati maasse. Igal mängijal oli pikuti poolitatud pulgake (u. 5 cm pikk). Aitas ka ühest pulgast. Kordamööda visati seda üles. Vastavalt sellele, kas pulgapooled kukkusid maha koorimata pooled peale, lõigatud pool peale, või üks nii – teine naa, sai samasugust puukonksukest omav mängija taevatrepil ühe astme ülespoole tõusta. Võitja oli see, kes kõige enne taevasse sai. Kui kaks ühele astmele jõudsid, kukutas tulija eelmise alla ja see pidi otsast algama. Taevast alla tulek käis samuti – kes enne jõuab. Seda mängisime vaid mõne korra, seetõttu on ähmaselt meeles. Võisin olla alles koolieelik.
2. Kapsas. Ka seda mängisime, kui olin alles väike. Vaja läheb vähemalt kolme osalist. Parem, kui on rohkem. „Perenaine“ hoolitseb oma „kapsaste“ eest. Kapsad kükitavad. Tuleb varas, räägib head juttu, juhib perenaise tähelepanu kõrvale ja varastab ükshaaval kapsad. Perenaine läheb otsima, tunneb varga potis oma kapsad lõhna järgi ära ja viib koju tagasi.
Õpetasin seda mängu lastelastele ja see sai neile lemmikmänguks. 3-, 4- ja seitsmeaastased jaotasid enamasti osad nii: vanaema on perenaine, 4-aastane poiss tahtis kogu aeg olla varas, teised olid kapsapead, ja et mäng oleks pikem, pandi kapsapõllule – vaibale – ridadesse ka diivanipadjad kapsasteks (lastega kokku u. 10). Perenaine kastis-rohis ja varas muudkui tuli ja kuulutas: "Vaata, siga lendab!" Kui mäng kippus käest ära minema, võttis perenaine taskust mobla ja rääkis sellega, nagu oleks kutsunud politsei. Järgmises mängus tuli varas ja palus mänguväliselt, et ära ikka politseid kutsu. 7-aastane aga leidis, et see oli äge.
3. Mooramaa kuningas. Mängisime õdedega, kui olin alla 10 aasta vana. Kuningas istus toolil, teised leppisid eemal kokku, mis tööd nad otsivad. Läksid ja teretasid: "Tere, tere, Mooramaa kuningas!" – "Mis te tahate?" – "Otsime tööd!" – "Mis tööd oskate – näidake!" Kui kuningas näitamise järgi töö ära arvas, mõeldi uus töö. Vahetati ka kuningat.
Seda mängisin ka lastelastega (2012–2013), kuid nad ei tea nii palju töid jäljendada, kui mina lapsena teadsin.
4. Keerukuju. Mängisime kodus (see võis olla u. 1960. a. paiku); ka koolis (1960-ndad) ja tudengina (1970-ndad), ka lastelastega 2013. Küllap ka oma lastega u.1985–1990, see pole meeles.
5. Kobras ja luik. Seda nagu oleks kõigepealt mänginud õde, siis mängisime kahekesi ning mängisin ka üksi (u. 1955. a.). Etendasime muinasjuttu või valmi, kuidas kobras usaldab oma kõrvu, luik aga ainult silmi ning langeb seetõttu küti saagiks. Mänguklotsidest (kloppidest) sai kujundatud looklev jõgi, mis kulges ikka voodiserval istuva vanaema eest ka läbi. Oli ju tore, kui tema ka vaatas ja mõne sõnaga mängust osa võttis. Jõe äärde paigutasime ka mõne klotsi püsti – puud-põõsad, mänguasjadest mõne metslooma-linnu, näiteks istuv kipskass kujutas ilvest. Kolmanda jõekäänu taga varitses jahimees, kes siis liiga julge luige lõpuks maha laskis. See oli suurem titt, kes kodumängudes isa oli. Kogu loo käiku ja luige ujumist ning vestlust kopraga sai kogu aeg valjusti seletatud. See oli korduv mäng.
6. Klotsidest (meie ütlesime: kloppidest) ehitamine. Vineerkast klotsidega oli ostetud-kingitud, s.t. poest. Kasti kaanel oli pilt uhketest lossidest, mida neist ehitada. Täpselt samasuguseid ehitada ei õnnestunud, aga väiksemaid oma fantaasia järgi küll. Arvan, et mängisin klotsidega u. 1960. aastani, kui sain 10-seks.
7. Joonistusvõistlus. Kõik neli õde joonistasime ühel teemal – esimest korda, kui olin u. 5-aastane. Teemad olid: seatapp; natüürmort; kevad; postkaardilt ühe näitlejanna portree. Lõpuks hindasime, kelle pilt on parim.
16) Koolis õpitud mänge
Iisaku koolis (1957–1965) õppisin mängima: Telefon; Kass ja hiir; Nuudimäng; Tibu, tibu, ära näita.
Poiste mängudest polnud mul aimu. Ainult rahvastepalli sai koos nendega mängida.
6. Elektroonilistest olen mänginud Tetrist.
7. Täiskasvanuna mängin lastelastega. Keskkoolis (1965–1968) ja tudengina (1968) oli pudelimäng – kelle poole jäi keerutatava pudeli suu, see pidi õigesti vastama kõigile, ka isikliku elu küsimustele.
Lastelastega mängin, mida lapsepõlvest mäletan ja mida mängisin oma lastega (u. 1980–1995): doomino, kabe, male, Reis ümber maailma; nõuka-aegsed lauamängud: Kosmos, Kalapüük, Koolist kojuminek; trips-traps-trull, korsten, kartulikuhi, siga, laevade pommitamine, kapsas, Mooramaa kuningas, Karavinkel.
1. Äraarvamismäng. Üks mängija saadetakse teise tuppa. Ülejäänud lepivad kokku ühe asja, mida ärasaadetu peab tulema ära arvama. Ta esitab küsimusi, aga vastatakse ainult „ei“ või „jaa“. Kui vastus käes, läheb mõni teine.
2. Vanaisa vanad püksid. Seda mängisin ka ise lapsena ja nüüd lapsed ja lapselapsed.
3. Kordamööda joonistamine. Enamasti kahekesi. Kordamööda alustatakse. Esimene joonistab mingi olendi pea, keerab paberiservaga selle kinni, ainult kaela ots jääb näha. Järgmine joonistab edasi ja keerab omakorda paberi kokku, öeldes järgmisele, mis tal edasi tuleb teha. Kui jaladki tehtud, võetakse paber lahti ja imestatakse, mis välja tuli.
4. Ehitamine diivanipatjadest. See meeldib lapselastele eriti. Ehitan neile kandilistest vahtkummpatjadest maju, kuhu nad poevad. Siis on need hobusetallid ja nemad ise hobused. Veel ehitan pika krokodilli, kes teeb suu lahti, ja siis nad poevad suust sisse ja läbivad kogu krokodilli sooltoru. Selle nad mõtlesid ise välja.
8. Võrdlus (kaasaeg ja oma lapsepõlv)
Olin pere noorim laps ja minul juba mänguasju oli – õdedest jäänud. Aga praegu on lastel neid tohutult, kingitakse aina juurde: igaks jõuluks mitu, sünnipäevaks samuti, vahepeal ka. Liiga palju on kirevaid valmisasju, mis lähevad ka liiga ruttu katki. Lapsed ei hooli seetõttu ega hoia neid, kaotavad ega otsi üles.
Minu lapsepõlves olid lihtsamad mänguasjad ning vastupidavamad. Lihtsalt asju sai kasutada mitme mängu juures erinevate objektidena. See arendas fantaasiat paremini.
Vanematel ei olnud aega lastega mängida ja nad pidid ise oma aega sisustama. Praegu mõni laps ei oskagi üksi mängida, vaid nõuab kogu aeg tähelepanu.
Minu mänguasjade hulgas polnud masinaid rohkem kui üks kellegi omatehtud puust auto. Aga olime ka tütarlapsed.
Minu lastel – 3 poissi – oli ka juba konstruktori-komplekte. Neile sai ostetud arendavaid mänge, millega sai midagi teha – lahendada, pead murda. Jõe ääres oli poistel igal oma saar, kodu (u. 1990–1995).
Minu lapsepõlvemängud olid seotud loomade ja koduga. Praegu on loomapidamist vähe, laps ju jäljendab, mida näeb. Poistel on põhiliselt traktorid-autod, ka ehitus. Hea leiutis on neile Lego-ehitus ja pusled.
1. Miljöö.
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Olen sündinud 1940. a. Minu lapsepõlv ja kooliiga möödusid Muhu saarel Suuremõisa külas, mis asub põldude, metsade ja karjamaade vahel. Meie küla majapidamised olid kehvad, sest maad oli vähe ja seetõttu ka loomi vähe. Majade vahel olid rängad ehk kive täis metsatukad. Ka küla karjamaadel oli mägine serv, mis oli kive täis, niiöelda kivi kivis kinni. Nii olid mu lapsepõlves kivid väga tähtsad mänguosalised.
Lapsi oli külas palju, minuvanuseid kümmekond, kuid kõik peale minu olid poisid. Kuid nad ei kiusanud mind ja me mängisime koos sõbralikult. Minu kaks õde olid minust vanemad, Ellen 7 aastat ja Helmi 5 aastat.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Aega mängimiseks oli mul vanusele vastavalt. Kartulist umbrohu kitkumine, toapõrandate kasimine ja nõudepesu tulid üsna vara. Mulle anti ka külas mängimiseks aega, kuid ema ütles alati, mis kell ma pean koju jõudma.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Mulle meeldis ikkagi laulmine. Väiksena nurusin ema, et ta mulle laulaks, kuigi ema meeleolu oli kõike muud kui muretu. Isa oli Lavassaares vangilaagris ja seal haige. Sõja järel jõudsid külasse mitmed laulud. Külaneiud kirjutasid neid oma kladedesse. Mul ei olnud küll mingi eriline hääl, aga mul jäid viisid kergesti meelde. Ja kui ma siis mõne külaneiu käest lauluklade sain, siis pusisin sealt ka sõnad pähe ja nii võisin järgmine kord külakambris teistega kaasa laulda.
2. Mängupaik.
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Meil oli koduõues suur kivivare, mida ümbritsesid kõrged pärnad. Isa oli kruusaga kividevahet täitnud ja nii oli seal ka põrand ja pärnade oksad katuseks. See oli Pärnamaja oma tubade, soppide ja sahvritega, lauanõudeks taldrikukillud. Pärnade juures oli ka väike lagedam plats, kus sai jooksumänge mängida. Platsi ääres oli jäme tammepuu, kus oli trihvaatri ajal hea „silmi pidada“ ja „priiks lüüa“. Metsatuka servas, mis õueni ulatus, olid jälle kivid lapsi ootamas.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis mängisid tüdrukud vahetunnis ringmänge. Minu II klassi kevadkoolivaheaja eel põles koolimaja ühel ööl maani maha. (See on pikem lugu, pääsesime eluga üle noatera, tänu minu vanemale õele ja Meelis Mereääre emale, tulekahju algas nimelt klassist, mis oli tütarlaste magamistoa kõrval.) Kool jätkas mõne aja pärast endises kirikumõisa hoones. Seal oli mängudeks huvitav vana park ja selle kõrval söötijäänud põld. Meil käis koolis kõikide inimeste tarbeks rändkino, näidati ka filmi „Noor Kaardivägi“. See oli nii emotsionaalne lugu, mäletan nuttu ja pisaraid. Kuid me hakkasime seda filmi söötijäänud põllul tunnivaheajal uuesti mängima ja ei saanud enam niiöelda rollist välja. Nii keelati see mäng meil õpetajate poolt ära.
Mängimine käis vahetunni ajal, pärast tunde mindi ikka koju. Kõigil oli pikk tee minna.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Talvel mängiti pühapäeviti ja päeval, suvel õhtuti, nooremad lapsed mängisid ka päeval.
3. Mänguseltskond.
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Õed mulle tavaliselt mängukaaslased ei olnud, sest olid minust tublisti vanemad. Võib-olla kodu mängides olin ma nende pere lapseks. Aga ma nägin nende mänge ja seda, mida meie küla noored mängisid. Kui mängukaaslastest rääkida, siis jagaksin nad kolmeks. Need olid minuvanused külalapsed üldse, eriti naabripoisid teiseks minust kolm aastat noorem Jüri, kes oli minu eriti hea mängukaaslane, kes mind iga päev koolist koju ootas, käis meil mängimas ja kelle juures mina käisin. Ta elas oma emaga vanavanemate juures, sest ta isa oli vangis, Siberis. Ja kolmandaks minust aasta noorem Malle naaberkülast, kes elas talvel Tallinnas, aga suvel oli vanematega oma vanaisa ja vanaema juures suvitamas. 25. märts 1949 lõpetas meie mängud Jüriga päevapealt. Jüri oli siis kuueaastane. See kevad oma kurbuses jääb igaveseks meelde. Elu aga veeres paratamatult edasi, tulid uued kevaded, uued mängud. Kohe pärast küüditamist tehti Muhus kolhoosid, nii ka meie külast koos naaberküladega sai kolhoos, nimeks alguses „Kajak“, mis ei olnudki kõige jubedam nimi.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Eks koolis olid muidugi ka mõned sõbrad. Aga mängimiseaeg on ju pikk ja neid seltskondi ma ei vastandaks.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Meil seal eri rahvusi polnud, tüdrukud ja poisid mängisid koos.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Kui me kooliga kirikumõisas asusime, siis seal olid ühes eesruumis koos nii riietenagid, internaadilastele toidukeetmine, söögilauad kui ka vahetunnid. Tegime kuskil riietevarna nurgas ka vahetundides ringmänge, see käis küll tüdrukutega. Poisid müksisid niisama omavahel. Äkki keset ringmängu torkas üks poistest mulle ühe talvemütsi pähe. See higist võidunud müts (eks seda oli kandnud peres mitu poissi) oli üsna jube, kui see üle silmade ja nina vajus. Kahmasin selle peast ja viskasin oma arust mütsipanijale tagasi. See aga hüppas eest ära ja müts lendas aknasse. Klaasiklirin oli vali ja korrapidaja-õpetaja ka kohe kohal. Süü eest ei olnud kuskile pääsu. Üks meesõpetaja vöttis klaasimõõdud ja mul kästi järgmiseks päevaks uus klaas tuua. Õnneks oli meil kodus klaasi ja üks sugulane lõikas sealt paraja ruudu. Järgmisel päeval tuli ema minuga Liivale (4 km), et klaas kooli tuua, sest tee oli libe. Tema vist õpetajate toas seda juhtunut pisut seletas. Muide, mu lapselapsed on sellest loost väga huvitatud olnud, sellest mütsiloost.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Ma arvan, et jõulude ajal, sest oli üks mäng pähklitega, mida minu ema minu ja õe lastega mängis, et nende mölluks kiskunud mängu vaigistada. See mäng oli „Liiad või poarid“ ja kui nad siis mängisid, meenus, et olen seda ka oma lapsepõlves emaga mänginud.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksi mängisin kaarte (nagu oleks kaks mängijat), ka paberist tehtud nukkudega (need olid mulle teinud õed ajakirja „Maret“ järgi). Ma võisin olla 5-aastane, kui meie vanaema (minu isa ema) kukkus ja jäi voodisse kuni oma surmani 1956. a. Kui ema päeval tööl oli (isa töötas üle mere Virtsu sadamas), olin mina vanaemaga kodus.
4. Mängu alustamine.
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Kui lapsed kokku said või külla tulid, siis ikka selleks, et mängida. Küsimus oli pigem selles, millist mängu. Vahel sai enne mängu selle reeglid üle täpsustatud.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Püüdja selgitati välja lugemislausetega.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Mängualustussalmid, olen neid ka ise lugenud.
1) Üks suur valge tui lendas üle Inglismaa,
Inglismaa olli lukku keertud,
luku võti katki murtud,
üks, kaks, kolm,
sina oled sellest suurest süüst prii.
2) Mamsel keetis moosi,
mina moosi mekkima.
Mamsel lõi mind kulbiga,
mina teda tuletukiga,
mamsel kukkus maha,
mina kapi taha.
Sealt ma leidsin rubla raha,
sellega matsin mamsli maha.
3) Impel, pimpel, piila, paala,
Veneturu veski, Reinu Juula,
illen, tillen, tips.
4) Entel, tentel, sirga mentel,
entsu tiss, vanker viss,
isikut, tisikut.
5) Ankut, trankut, trallallakid,
katlas keevad kuke makid,
Juri võttis suure noa,
lõikas muole makki koa.
Neid salme sai kasutada mängude puhul, kus on vaja mängu mingi roll paika panna.
5. Mängude kirjeldused.
Kõigepealt kolmest mängust, millel nagu polegi reegleid.
1) Tuleb käia mööda kive, nii et jalaga maapinnale ei astu.
2) Tondimäng, mida mulle rääkis üks hea külanaine (sünniaasta 1900).
Kui suveõhtul oli juba hämar ja lapsed veel koos, siis mindi ühe suure kivi juurde. Kõik panid käe kivi peale ja hüüdsid: „Tondid, tondid, tulge välja täna õhta vidusel!“ Siis pandi kõrvad vastu kivi ja kuulatati, kas kivi kõmises vastu. No küll see siis ikka kõmises. Siis hüüdis keegi: “Tondid!“ ja kümmekond paari paljaid jalgu lidus igaüks ise suunas.
3) “Aitame kevadet“, see oli viimane mäng, mida Jüriga mängisime, kuupäevaks 24. märts 1949. Me toksisime mõlemad keppidega jääd katki, et vesi saaks jooksma ja et kevad kiiremini tuleks.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Oli „Pallikool“, seda mängiti palli vastu seina visates, reegleid ei mäleta. Oli ka rahvastepall ja noorusaastatel mängisime võrkpalli. Meil oli küll Jaagu kargel palliplats, aga palli ja võrgu raha saamiseks õppisime mingi eeskava ja esitasime seda Kõue toas. Olid kolhoosi algusaastad, raha kõigil vähe. Meil oli piletihind vist 5 kopikat.
Jooksumängudest võiks kirjeldada “Eest, takka ja tagumine poar välja“. (Tuntud vist „Viimase paarina“). Mängijad võtsid end soovi järgi paaridesse, kes üksinda jäi, see oli kõigepealt püüdja. Paarid seisid üksteise taga reas, näoga püüdja suunas. Püüdja seisis paariderea ees, seljaga nende suunas. Kui püüdja ees hüüdis: „Eest, takka ja tagumine poar välja!“, siis pidid viimases paaris olijad teine teiselt poolt rida rea ette jooksma. Püüdja üritas siis ühe jooksjatest kinni püüda, sellega pääses ta oma rollist. Üksikuks jääjast sai uus püüdja, uus paar asetus otse püüdja selja taha. Järgmisena hüüti seda paari, kes oli paariderea lõppu jäänud. Mängiti, kuni huvi oli.
Jooksmist oli muidugi veel teisteski mängudes, sellest sõltus, kui kiiresti sa välja langesid. Näiteks „Uted, uted, tulge koju“ . Seal olid rollideks „perenaine“ ja „hunt“, ülejäänud mängijad olid „lambad“. Lammaste ja perenaise vahe eraldati kahe piiriga, need tähistasid metsa, kus elas hunt. Õues mängides tuli ka külgedele piirid tõmmata. Mäng ise käis nii. Lambad on teinepool metsa, metsas on hunt ja perenaine on siis koduse piiri taga. Perenaine hüüab: “Uted, uted, tulge koju!“ Lambad vastu: „Ei saa tulla, hunt on ees!“ Perenaine: „Mis see hunt siis teile teeb?“ Lambad: “Sööb me liha, joob me vere!“ Perenaine: “Tulge ikka!“ Seejärel püüavad lambad kiiresti läbi metsa joosta, samas hunt püüab lambaid. Kelle hunt kätte saab, on mängust väljas. Siis lähevad lambad jälle metsa taha ja mäng algab uuesti. Võidab see lammas, kes viimasena hundi poolt püüdmata jääb.
Muidugi tehti ka võidujooksu.
Küla teismeliste mängudest on veel meelde jäänud „Lipp“. Seda mängiti pühapäeva päeval karjamaal. See oli luuremäng ja seal oli jooksmist ka. Mäenõlvaku all jagas otsetee mänguplatsi kenasti kaheks. Sellest piirist teatud sammude kaugusele panid võistkonnad oma lipu (rätiku või pluusi roika otsas). Meeskondade pealikud olid krapsakamad poisid. Meeskonnad valiti nii, et pealikud kutsusid kordamööda mängijaid oma meeskonda, kuni lapsed olid jagatud kaheks meeskonnaks (mina olin alles pealtvaataja). Kumbki pealik määras oma lipu juurde lipuvahi. See pidi jälgima, et lippu ei varastataks. Kui keegi lipule lähenes ja vahil õnnestus talle pihta lüüa, jäi see seisma vangina. Oma mees kasutas juhust vang jälle vabaks lüüa. Selline pinev olukord oli mõlema lipu lähistel. Kuid mängumaal oli ka kadakapõõsaid ja nende taha varjudes ja luurates õnnestus kellelgi ikka teise meeskonna lipp varastada ja sellega kiiresti üle piiri oma lipu juurde joosta. See võistkond oligi mängu võitja. Ka sellelt poolelt võetud vangid vabanesid hoobilt.
Peitusmängudest võiks rääkida kolmest.
1) Peitus, kus alustussalmiga määrati, kes „silmad peab“ (luges näiteks kuuekümneni). Selle aja jooksul leiti endale peidukoht ja otsimist võis alustada. Võitis see, kes viimasena leiti. See oli järgmisel korral silmadepidaja ja otsija.
2) Trihvaater. Siingi määrati „silmadepidaja“ alustussalmiga. Silmadepidaja luges, silmad vastu suuremat puud, mis enne mängu algust kokku lepiti. Luges vist üheksakümneni. Siis hakkas ta otsima, kuid ta pidi kogu aeg ka selle puu ümbrust silmas pidama, sest selle puu vastu võis ennast lahti lüüa sõnaga „trihvaater!“ Kui aga otsija märkas kellegi lähenemist, võis ta ise selle vastu puud kinni lüüa, näiteks: „Jaan trihvaater!“ Järgmisena pidas silmad see, kelle silmadepidaja esimesena kinni lõi.
3) Toas mõne asja peitmine ja selle otsimine põhimõttel „soe või külm“.
Hüppemängudest on meeles “Tipskast“ (mandril vist keks). Õue või tee peale joonistati kahe ja ühekastilistest ruutudest nn. tipskast. Kastide rea lõppu joonistati taevas. Igal mängijal oli kivikild või taldrikukild, mida ta pidi kastide järjekorras igasse ruutu viskama ja sealt tagasi tooma, hüpates ühekastilisse ruutu ühe jalaga ja kahekastilisse ruutu kahe jalaga. Eksimise korral tuli üks viskamine vahele jätta. Võitis see, kes jõudis kõige esimesena nn. taevasse.
Pandimänge oli ka, aga seda, mida mängisid minu õed ja veel vanemad külanoored, ma kaasa ei mänginud .Mängiti Mardi talus, kus oli kaks neidu ja kaks noormeest. Ma ei mäleta seda mängu, millega pandid korjati, aga sellel mängul oli isevärki pantide lunastamine. See käis nii. Mängujuht küsis: “Mis see peab tegema, kelle pant mu käes on?“ (Minu arvates mängijad küsimise ajal seda panti ei näinud.) Mängijad pakkusid näiteks: „Peab kuud vaatama.“ Siis näitas mängujuht seda panti (kas mõni riideese vm.) ja selle omanik pidi siis kuud vaatama. Kuu vaatamine tähendas, et sulle pandi kellegi kuub üle pea ja sa pidid läbi sirgena hoitava varruka taeva poole vaatama, samal ajal valati sulle läbi varruka natuke vett vastu nina.
Või siis: kelle pant see on, see peab surnule suud andma. See tähendas, et pidid pandi tagasi saamiseks otsima seinapalgist oksakoha ja seda musitama.
Või siis: Peab nõia majas käima. See tähendas, et pandi lunastaja pidi ukse taha minema, kuni toas tehti nn. nõia maja, See tähendas, et kaks korjuga tooli pandi ühe rea peale ja nende peale ja üle korjude laotati suurrätik – sellest jäi kolme tooli laiuse sohva mulje. Toolide peale istus kummalegi üks mängija. Siis kutsuti ukse taga ootaja sisse ja paluti tal nõia majas istuda sohva sellele kohale, kus tooli ei olnudki all. Siis tõusid kaks toolidel istujat püsti ja tulija istus põrandale. Seda tehes jälgiti ikka, et keegi õnnetult ei kukuks.
Näiteks veel tõrrevitsutamine. Poisid ja tüdrukud vaheldumisi olid ringis, käe alt kinni, poisid näoga ringi sisse, tüdrukud näoga väljapoole. Tikku püüti hammaste vahelt suuga edasi anda, nii et see maha ei kukuks. Praegu, kui seda kirjutan, mõtlen, et äkki see oligi hoopis mäng, millega pante koguti. Et kes tiku maha pillas, pidi panti andma.
Pandilunastamiseks oli veel ka klaaside vahel käimine. See oli nii: Põrandale pandi teeklaasid, teatud vahedega. See, kes oma pandi lunastamiseks seda tegema pidi, nägi neid klaase. Aga siis seoti ta silmad kinni ja ta pidi pimedast peast klaaside vahelt läbi minema. Aga teeklaasid korjati vaikselt ja kiiresti põrandalt ära. Teistel oli muidugi hea itsitada, kui pimesikk ettevaatlikult kure kõnnakuga üle põranda tuli.
Peab tuvi söötma. See tähendas, et pandi lunastaja pidi endale paarilise kutsuma, poiss tüdruku või siis tüdruk poisi. Neile anti paarivaksane lõng. Lõnga otsad anti teine teisele suhu ja siis pidid hakkama lõnga suhu sööma, kuni paarilisega ninad ja suud kokku jõudsid.
Põnevaks tegi asja see, kui mõni mängijatest ei olnud kursis, mida üks või teine asi tähendas.
Kaardimängudest on mul meeles „Poti Leenu“, „Must Notsu“ ja „Must Peeter“, lauamängudest „Sokusõit“ ja „Trilma“, „Reis ümber maailma“. Väga populaarne oli tamka. Seda mängiti kabelaual, mis oli omatehtud, nupud samuti puust tehtud kettad, mustad nupud tindiga tumedaks tehtud. Hiljem mängiti ka poest ostetud papist laua ja nuppudega.
Paberil mängitavatest mängudest mäletan „Laevade pommitamist“, ma arvan, et see oli üldlevinud.
Oli ka mäng kommipaberitega. Need volditi enne nagu väikesteks ümbrikuteks. Igaüks sai endale ühe ümbrikukese, kõik ülejäänud (mida rohkem neid oli, seda parem) pandi lauale. Mäng oli nii, et kommipaberist ümbrikuke pandi käepäka peale ja, sõrmed laua serva all, püüti ümbrik põrgatada laual oleva ümbrikukese peale. Kellel see õnnestus, sai endale ühe ümbriku juurde. Põrgatamist tehti järjekorras. Võitis see, kes endale kõige rohkem ümbrikuid püüdis.
Sõnamängudest mäletan „Telefoni“, kus mängijad istusid reas. Rea alguses istuja sosistas oma naabrile kõrva mõne sõna. Seda sosistati üksteisele kõrva edasi. Reas viimane ütles siis välja, mis tema kuulis. Poisid olid kanged meelega sõnu muutma, nii tuli pärast uurida, kelle juures õige sõna ära kadus.
Reas istudes mängiti ka „Tibu, tibu, tule tangu sööma!“. Mängujuht selgitati alustussalmiga. See võttis endale kahe peo vahele kas viiekopikalise või suurema nööbi ja tõmbas oma pihke vastamisi hoides läbi mängijate vastamisi hoitud pihkude. Igaühele öeldes: „Tibu, tibu, ära näita, püüa kinni, mis sa saad!“ Ja poetab kellelegi vargsi oma pihkude vahelt nööbi või kopika. Kui rea lõpuni on niimoodi tehtud, astub mängjuht paar sammu kaugemale ja hüüab: “ Tibu, tibu, tule tangu sööma!“ Seepeale peab kopika või nööbi saanud mängija jooksma mängujuhi juurde. Naabermängijad püüavad seda takistada. Kui see ei õnnestu, siis saab temast uus juht. Kui ta ei saa rivist välja joostud, korratakse mängu sama juhiga.
„Liiad või poarid“ oli ka istumisemäng, mida jõulude ajal oli hea mängida. Mängujuhiks oli meie ema. Ta võttis pähklikotist oma pihku mõned pähklid, nii kümmekond. Siis ta küsis ühelt mängijalt: „Kas liiad või poarid?“ (See tähendab, kas peos on liigarv pähkleid või paarisarv.) Mängija pidi vastama, ilma et ta pähkleid näeks. Seejärel avas mängujuht peo ja pähklid loeti üle. Kui mängija oletus oli õige olnud, sai ta pähklid endale, kui vale, siis ei saanud. Mängijaid oli näiteks neli. Kui ring oli paar korda läbi mängitud, loeti kõikide pähklid üle. Võitja oli see, kellel oli õnnestunud kõige rohkem pähkleid saada.
Toas sai mängida ka laulumängu „Käigem, käigem, vaesedlapsed“. Alustussalmiga valiti laste hulgast kaks juhti. Need leppisid omavahel kokku, ilma et teised teada saaksid, kumb on „taevas“, kumb „põrgu“. Seejärel tegid nad kätest väravad ja teised lapsed hakkasid kätest kinni hoides (nagu ringis) sealt väravate alt läbi käima. Kõik laulsid: „Käigem, käigem, vaesedlapsed, läbi kiigeveski. Veski on katki murretud, peab saama terveks tehtud. Kellega, millega, hõbedase kulla köiega. Esimene laps ja viimne laps peab saama pandiks võetud.“ Viimase sõna ajal lasti väravakäed alla ja laps, kes sinna vahele jäi, oli mängust väljas ja ta võis valida, kumma mängujuhi juurde ta läks (igaüks tahtis muidugi taeva minna). Kui selle laulu saatel oli kõik lapsed kinni püütud ja igaüks endale nn. õige poole leidnud, võttis taevas oma lastel kätest kinni ja põrgu hakkas oma lapsi udima. Seejuures lauldi: „Tantsige, tantsige, taevalapsed, peksa saavad põrgulapsed!“
Kivide juures mängiti „Kivikuningat“. Kõik teised lapsed olid igaüks oma kivi peal, ainult püüdja oli maa peal ja jälgis teisi. Tal oli tarvis tabada keegi, kes ei oleks kivi peal. See oli raske, vajas kiirust ja osavust. Teised mängijad veel õrritasid ka: “Mina olen kivikuningas, sina oled sitasitikas!“ Ja kui ühe kivi pealt teise peale jooksid, siis õrritasid: “Tont palja moa pial, tont palja moa pial!“ Kui keegi õnnestus maa pealt tabada, hakkas see püüdjaks ja sina said ka kivikuningaks, said kivi peale ja õrritama.
„Kivikuju“ oli nii. Juhtmängija keerutas iga last natuke tal käest kinni hoides. Lasi siis käe lahti ja mängija pidi jääma sellesse poosi, nagu ta sattus käest lahti lastuna. Kui kõik lapsed on mingi poosi saanud, vaatab mängujuht nad üle ja otsustab, kelle kuju on kõige huvitavam. Sellest saab uus mängujuht.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Fantaasiamänge mängiti tihti, näiteks koolitundi, arsti koduvisiiti, arsti juures käimist, poodi, külaskäimist jms. Ka nukkude ja paberist nukkudega sai mängida fantaasiamänge. Kirjutan kahest, mis on mingi seiga tõttu meelde jäänud.
Mängisime Malle juures rehepeksumasina kuuris kodu, Mallel oli külas onupoeg Lahekülast (see küla oli tekkinud, kui Suuremõisa südame maid anti taludeks Vabadussõjas käinutele). See poiss, Rein nimi, oli siis meie pere mees. Mallel oli ka väike jalgratas, Rein läks sellega tööle ja meie Mallega toimetasime kodus. Mõne aja pärast tuli Rein selle rattaga mööda külavaheteed. Ta sõitis rattaga nii singavinga ja lõpuks kukutas end käntsti! teeäärsesse võsasse. Lõpuks tukerdas meie juurde. Meie oma mängudes enne sellist asja ei olnud näinud. Oma isa Rein jäljendada ei saanud, sest isa põgenes Eestist 1944. a. sügisel koos vanema pojaga, kuna oli vabadussõdalane ja oma meelsust ka avalikult näidanud. Ilmselt oli Rein külameestelt jäljendusainet saanud.
Teine mäng on kolhoosielust. Mõisa tallis oli kolhoosi lehmalaut ja külanaisi oli seal lüpsjateks. Kalda talus paiknes kolhoosi pull. Me tegime koos Kõue poistega meie maja taha metsa sarapuuokstest punutud kolhoosi lehmalauda, u. 60 cm x 60 cm x 60 cm. Lehmadeks olid ümarad kivid (nii rusikasuurused). Lauda tegime kahekorruselise, poisid tegid II korruse lehmade jaoks kaldtee, Jaan oli kolhoosi esimees, Ants traktorist ja mina karjabrigadir. Ma läksin ühel päeval Muhu teise serva Kallaste külla oma klassiõdede juurde (üks ots 12 km). Aega veetsime mere ääres ja ma leidsin sealt tükk maad suurema ümmarguse kivi, kui meie laudas lehmad, umbes kahe mehe rusika suuruse. Mu rõõm oli suur, sest saan oma kolhoosi ka pulli viia. Järgmisel päeval hakkasingi, pull rätiku sisse seotud, vedades kodu poole minema. Teel tuli muidugi ühtteist ette, aga õhtul ma ikka koju jõudsin (12 km). Vanemad vangutasid mu kandamit nähes päid. Järgmisel hommikul läksin toodud tõupulli Kõue poistele näitama. Panime ta elama lauda alumisele korrusele. Mängutuhin läks aga mõne päevaga üle. Kui sinna nädalapäevad hiljem läksin, olid sarapuukepid ja lehed ära kuivanud ja lehmad alumisele korrusele pudenenud. Sihuke kuulsusetu lõpp.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Tüdrukud mängisid isekeskis olles nukkudega, eks poistel olid ka omad tegemised.
6. Elektroonilised mängud.
Selle kohta ei ole mul midagi öelda.
7. Täiskasvanuiga
Täiskasvanuiga on olnud üsna pikk ja kirju. Kui olin 49, alustasime kaheksa Tallinnas elava Muhu naisega kooskäimist ja vanade muhu laulude, tantsude ja mängude õppimist. Siis mõistsin ma tänutundega, et mu koduküla Suuremõisa oli ka teiste Muhu küladega võrreldes rikas folkloori poolest. Nüüdseks oleme koos käinud 25 aastat.
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Pauliine Vapperi mälestuskavas 2004. a. mängisime oma folkloorirühmaga mängu „Siit tuleb, siit tuleb Siimu sulane“, mitmel korral on meil kavas olnud laulumäng „Avage Viru väravad“, ka ringmänge on olnud mitmeid. Mängu mängu pärast pole meil siiski olnud.
Vanaemana olen mänginud oma lastelastega fantaasiamänge ja sõnamänge, ka muhu folkloorile oleme koos mitu sammu lähemale astunud.
26. dets. 2013.
KAKS KEVADIST KOOLIVAHEAEGA
Lapsepõlvemälestused
Olen sündinud 1940. aastal. Mu õed Helmi Pauts, nüüd Urb, ja Ellen Pauts, nüüd Talimets, olid juba ammu koolilapsed, mina aga ikka veel vanaemaga kodus. Tahtsin ka kooli ja lõpuks see juhtuski, 1946. a. sügisel, kui olin veel 6-aastane. Ellen läks siis VI ja Helmi V klassi. Talv tuli külm ja nii tuli mul tihti koolist puududa. Mäletan, III veerandis oli mul 102 puudutud tundi. Järgmisel kooliaastal otsustasid vanemad, et talveks on tee liiga pikk (Suuremõisast Liivale üle 4 km). Jäi siis nii, et talvel olen internaadis ja üks õdedest jääb koos minuga ööbima.
Paar päeva enne III veerandi lõppu, ilm oli väga ilus, läks Helmi koju koos meie isaga, kes Virtsust töölt tuli. Mina ja Ellen jäime internaati ja ööseks koolimajja ööbima. Läksime magama nagu tavaliselt. Meie kõrvalklassis pidi ööbima ka korrapidaja-õpetaja. Öösel millalgi ärkas IV klassi õpilane Meida Saarkoppel, et minna väljakäiku. Minna tuli läbi ühe klassi, riieteruumi ja koridori. Ta äratas ka minu õe, et teda kaasa kutsuda.
Koridoris tundsid nad mingit halba lõhna. Kui nad tuppa tagasi jõudsid, nägid nad, et tapeet meie voodite kohal on pruunikaks muutunud. Siis jooksid nad kooli toorust (storož[1])äratama, see läks vaatama klassi, mis meie magamistoa kõrval, ja tuli sealt hädakisaga: „Maaja pooleb! Maaja pooleb!“ Ei tea, kuidas kõik üles saadi ja mis keegi endale selga sai. Mind talutas õde välja teki sees. Kui välisukseni jõudsime, purskas ühe klassi uksest tuli välja. Algul pandi mind maja lähemale teki sisse. Tulekahju hoogu võttes viidi aga sinna, kuhu olid istutatud kuused.
Direktor Niina Väin elas koolimaja teises otsas, äratati tema. Nad said ilmselt akna kaudu välja. Ülakorrusel direktori eluruumide peal oli aga veel koristaja või koka eluruum ja tema juures oli talvel kaks koolilast, vist Tupenurme külast. Nende päästmine oli vist päris tõsine, sest nad ei saanud enam muul moel välja, kui pidid aknast alla hüppama. Kaks neist said ka luumurrud. Mis sai aga korrapidajaõpetajast? Selgus, et teda ei olnudki tol ööl koolimajas.
Mind viis keegi süles sealt kuusiku servast majja, kus nüüd asub vallamaja. Mäletan, et värisesin veel kaua aega Milla Öövli voodis sooja teki all.
Koolimaja põles maatasa maha.
Hommikul vara oli üks naine naaberkülast koputanud meie kodu akna peale ja küsinud, palju meil lapsi kodus on. Ta elas maantee ääres ja keegi oli Liivalt tulles rääkinud, et Liiva koolimaja põles öösel maha. Vanemate jaoks oli see hirmus ehmatus. Ei olnud siis telefone, et küsida, ei autot. Olid ainult jalad. Ema oli haaranud mõned riided kaasa, et kui on elus, võib vaja minna.
Ta on pärast rääkinud, et oli terve tee tulnud, oiates kogu aeg: „Ai, ai, ai, ai.“ Üks kilomeeter enne Liivat, Kaigu mäel, oli talle keegi vastu tulnud ja ütelnud, et ära nuta, lapsed on elus. Siis oli ema alles nutma saanud hakata. Ta nuttis siiski, kui ta mind sooja teki alt leidis. Õde Ellen oli koos teiste internaadilastega tulekahju juures.
Ema tõi mulle poest sukad, saapad olid ilmselt mul jalas. Sukad seoti mingi paelaga üles, et saaksime hakata kodu poole astuma.
Olen pärast veel kahjutundega mõelnud, et tulle jäi ka meie pere oranžitriibuline kangas kootud [2] muhu tekk (ristpistes kuked ka peal) ja vanaema punane muhu siilik [3], neid oli vist mingil esinemisel tarvis läinud.
Rõõm oli muidugi, et olime elus ja terved. Aga kooli ei olnud enam.
Vaheaeg möödus asjast toibumiseks. Ellen, kes oli kooli kõige viimases, VII klassis, läks pärast koolivaheaega Simisti kooli, tal olid ju eksamid tulemas. Mina ja Helmi olime seni kodus, kuni Liiva kool uuesti alustas teistest koolidest kokku korjatud pinkide taga läbikäidavates liitklassides vanas kirikumõisa hoones. Seal asus veel sidekontor ja üks elukorter. Esimeses tunnis andis meie klassijuhataja Miranda Veski meile tunnistused III veerandi hinnetega. Need olid tal tulekahjuööl kodus olnud, sest kandis õhtul neisse III veerandi hindeid sisse. See oli peaaegu uskumatu juhus.
Direktor ja toorus leidsid endale elamiseks kumbki toa paekividest pesuköögis. Selles vanas mõisahoones saime ka aastate pärast oma 7-klassilise kooli lõputunnistused.
Koolimaja, mis hävis, asus Suuremõisa külla viiva tee ääres, selle vundamendile ehitati hiljem veterinaarjaoskonna hoone.
II
Oli jällegi kevadine koolivaheaeg. Olin järjega III klassis, mu sõber Jüri (Jüri Ausmeel) aga veel koolieelik, minust 3 aastat noorem. Ta elas oma emaga papa ja mamma juures Suuremõisa Andrusel, mis oli ta ema sünnikodu. Et tal õdesid-vendi ei olnud, oli tal igavavõitu. Nii käis ta iga päev, enne kui ma koolist koju jõudsin, minu kodust küsimas: „Kas Manni oo kodu?“
Aga nüüd oli koolivaheaeg ja me võisime kõik need päevad koos mängida. Meil oli leiba tehtud. Ka mu õed olid kodus. Olime kõik oma värske leivaviilu ära söönud. Mõnus leivalõhn ja levale köetud tuba [4] olid meid nii ära rammestanud, et olime kõik magama jäänud, neljakesi risti üle laia aseme.
Õues oli juba hämaraks läinud, kui nänne[5] tuli Jürit otsima. Äratas siis magajad üles ja viis Jüri koju. Homseni!
Järgmise päeva hommikupoolikul Jüri ei tulnudki meile. Ka külatänaval ei olnud kedagi liikumas näha. Lõpuks tuli meile naabrinaine Kõue Liina, kes oli Jüri kodule naaber. Ta teadis midagi hirmsat. Jüri ja ta ema olid pandud ree peale püssimeeste vahele ja viidud ära. Oli 25. märts 1949.
Sellest päevast on palju kirjutatud, seda on teinud nii need, keda viidi, kui need, kes jäid.
Siiski. Mäletan praegugi teravalt neid päevi, mis järgnesid. Külas olid kõik mures, et mis saab sellest noorest naisest oma väikse pojaga. Sellest ainult räägiti, kuigi poolihääli.
Olime Jüriga külatänaval jää sisse kraavikesi toksinud, et sulavesi paremini jooksma hakkaks. Toksisin nüüd jääd üksi, aga vist iga minut tõstsin silmad ja vaatasin sinnapoole, kust Jüri ikka tulnud oli. Äkki siiski! Kõik on meeles. Nende päevade õhk, lõhn, varjud. Kui kool jälle algas, võttis mind koolist tulles vastu ikka kurb loodus. Kui kurvad olid kased! Küllap oli see lapsehinge suur kurbus, mis need pildid nii selgesti meelde jättis, vanaduseni välja.
Oodati kirja. Mis neist on saanud? Kuhu viidi? Tuli kiri Venemaalt, vangilaagrist, kus Jüri isa oli. Kirjas oli isa surmateade. Lõpuks tuli kiri ka Viinelt ja Jürilt. Tagasiaadress „Novosibirskaja oblast, Tatarskii raion, sovhos 4, ferma 2“.
Suve poole rääkis Viine kiri, et nad ehitavad endale elamiseks onni savist ja lehmasõnnikust. Ühes kirjas Viine ütles, et Jüri oli istunud onni ees ja laulnud: „Koduküla neiust jäänd vaid mälestus, teist ta sarnast ei leidu, hinges kurb igatsus.“
Aastad läksid. Olin X klassis. Oli maikuu 1956. Koolinädal oli lõppenud ja sõitsin jalgrattaga Orissaare Keskkoolist koju. Ema oli räimi marineerinud, need olid väga head. Aga ema oli kuidagi iseäralik. Siis kuulsin temalt, et Jüri oli nädala sees Siberist tagasi jõudnud ja momendil oma isakodus Pärasel. Võtsin uuesti jalgratta ja sõitsin Pärasele. Kuidas see päris oli, kui ma teda jälle nägin, seda ma ei tea. Seal on must auk.
Jüri jätkas oma Siberis pooleli jäänud kooliteed Muhu Hellamaa koolis. Ta ema oli ikka veel Siberis. Jüri oli kuidagi nagu iseeneses, oli ta ju läbi elanud aastaid, mida me ei osanud ette kujutadagi. Aeg oli viinud mulda papa. Suuremõisas elas veel nänne. Viimaks sai Siberist tagasi ka Viine. Aastad läksid. Jüril oli oma pere, naine ja kaks last, vist kooliteed alustanud. Töötas autojuhina. Ühel mustal päeval astus Jüri mängust välja, võib-olla mõtlematult. Aga võib-olla sellepärast, et ta närvisüsteem ja jõud enda alalhoiuks oli tühjaks kulutatud Siberis ja seda ei jätkunud elu edaspidistest keerdkäikudest väljatulekuks. Ta on maetud oma ema kõrvale Keila surnuaeda. Ema Viine hauatahvlil on ka vangilaagris hukkunud isa nimi ning isa sünni- ja surmaaeg.
3.03.2006.
Maret Lehto
(Mälestused panin kirja oma pojapoja Tõnis Lehto jaoks, kes õppis 2006. a. Muhu põhikooli IX klassis. Neil paluti tuua vanavanemate koolimälestusi.)
Iga inimese lapseea mängud sõltuvad sellest, millal ta sündis ja üles kasvas ning millised olid tolleaegsed elutingimused ja võimalused. Minuealiste ehk praegu üle kuuekümneste põlvkonna lapseiga langes sõjajärgsesse aega, mis praegusega võrreldes oli hoopis raskem. Praegused noored ei oskagi enam ette kujutada, kuidas siis eluga üldse toime tuldi, sest puudus oli ju kõigest, mis eluks vajalik.
RASKED SÕJAJÄRGSED AASTAD
Mina sündisin 1946. aastal. Elasime tolleaegse Põhja-Viljandimaa selles osas, mis praegu kuulub Järvamaa koosseisu. See talu, kust ma pärit olen, asub praegu otse Imavere–Viljandi maantee ääres Kurla külas. Maantee äärde sattus ta kuuekümnendate aastate keskpaigas, mil vana käänulise maantee asemele ehitati uus. Varem oli talu metsade ja heinamaade keskel. Suure maanteeni oli otse üle soiste heinamaade ligi poolteist kilomeetrit. Vankritee selleni jõudmiseks kulges läbi naabertalu metsa. Suur osa sellest oli väiksemagi vihmasaju korral väga porine ja mõnest kohast ilma säärikuteta kuiva jalaga täiesti läbimatu. Autoga sai taluni sõita ainult ajal, mil maa külmunud. Teisel pool oli lähim naabertalu otse üle soo. Taluhooned asusid kümnehektarise maatüki põhjaosas oja kaldal. Lõuna pool oli põld ning sealt edasi naabertalu mets, kust käis välja tee, läänes paks mets. Põhja ja ida pool üle oja olid naabervalla talude heinamaad. Lähimatest naabritest lahutas meid vähemalt kilomeeter. Sellisest eraldatusest tingitunasattus meile külalisi tulema üsna harva.
Kuni 1949. a kevadeni oli meil nagu enamikus Eesti küladest tegemist veel üksiktaludega, kuid siis tuli hakata elama kolhoosi tingimustes, kuhu ühistati majapidamised nn vabatahtlikult sunniviisil. Vabatahtlikuks saadi seda nimetada, kuna iga talupidaja kirjutas selleks avalduse. Sunniviisiliseks aga sellepärast, et avalduse kirjutamine sunniti ähvarduste ja varem läbi viidud küüditamise hirmuga peale.
Tegelikult elati tol ajal nii meil kui paljudes teistes maakohtades paljuski otsekui naturaalmajanduse tingimustes. Poodides, mis asusid viie kuni seitsme kilomeetri kaugusel Pilistveres, Kabalas või Imaveres, käidi harva ning sealt osteti toiduainetest peamiselt soola, suhkrut, silku, heeringat ning vahel laste jaoks ka kommi või präänikuid. Lisaks muidugi veel hädavajalikke esmatarbekaupu. Seda siis, kui selleks raha oli ja ilma nendeta enam läbi ei saadud. Niisugune oli majanduslik taust ajal, millesse minu lapsepõlve varasem iga langes.
Täpsemalt hakkavad lapsed igasuguseid sündmusi mäletama ilmselt nelja-viieaastaselt. Üksikuid asju sööbib mällu kindlasti ka varasemast ajast. Olin kolm aastat vana, kui kolhoos tehti ja mäletan selgesti, kuidas meie talust kolm lehma kolhoosi lauta ära viidi. Nad seoti nööriga vankri järele ning vanaisa ja vanaema toimetasid nad ühe küla keskel asuva suurema talu lauta, millest oli siis kolhoosilaut saanud. Vanaema igatahes nuttis. Vist mõned kuud varasemast ajast mäletan, et mind viidi lauta, kus oli mitu lehma, eraldi aias lambad ning sead. See pidi veel taluajal olema. Millised mänguasjad mul ja minust aasta nooremal vennal siis olid, seda ma ei mäleta.
VARASE LAPSEEA MÄNGUASJAD JA MÄNGUD
Veidi hilisemast ajast ehk koolieeliku-põlvest mäletan, et meil oli köögitaguses toas otse pliidilõõri taga ja suure leivaahju ees nurk, kus me vennaga mängisime. Meil olid siis olemas puust ratastega kollast värvi part, puust ilma kabiinita väike veoauto, mida sai mööda põrandat kaugemale veeretada. Hiljem lisandus sellele veel plekist kabiini ja kastiga veoauto. Need kaks autot jäidki meile ainsateks. Olid olemas veel mõned kummist loomad. Neil olid kõhu all augud ning kui neid veidi pigistada, siis nad piuksusid. Mäletan ühte koera, siga ja rebast. Mingil ajal lisandusid veel kõvast plastikust või tsellofaanist hunt ja karu. Neid pigistada ei saanud ning need häält ei teinud. Oli olemas ka üks riidest nukk, millel olid poisi riided seljas. Hiljem lisandus sellele ka üks tüdruk, kuid seda ei toodud poest uuena, vaid see oli sugulaste peres kasutusel olnud. Vanaema käis seal külas ja tõi selle meile. Rohkem meil mänguasju, millega mängida, ei olnudki. Käisin juba koolis esimeses klassis, kui sain jõuluvana käest paki ja selles oli kommide ja küpsiste kõrval ka üks mänguasi. Selleks oli plekist valmistatud vurr. See tuli asetada põrandale ja käepidemest mitu korda vajutada ning siis hakkas ta keerlema.
Minu vanaisa talitas kolhoosi noori hobuseid ehk sälgusid. Need olid toodud meie talu lauta. Peale selle tegi ta kolhoosi ja enda pere ning naabrite jaoks mitmesuguseid puitesemeid. Kolhoosile valmistas ta peamiselt regesid, vankreid, hobuselookasid ja muud. Lisaks tegi ta oma pere ja naabrite jaoks puust tünne ja pütte, rehasid, labida-, hargi-, vikati- ja kirvevarsi ning mud vajalikku. Suvel oli tema höövelpink tavaliselt metsa ääres asuvas küünis, kuid talveks kolis ta selle ning kõik vajalikud tööriistad köögi taga asuvasse kitsasse tuppa. Kui ta midagi hööveldas, siis meeldis mulle ja vennale höövlilaastude seas mängida. Vanaisa valmistas muu töö kõrval meile ka korraliku puust loomakarja, mitu lehma, siga ja lammast. Need olid lihtsad puust ümmarguse kerega ning pead olid sellised, mille järgi võis ühte looma teisest eraldada.
Mängud, mida nende väheste mänguasjadega mängiti, seisnesid peamiselt täiskasvanute tegevuse matkimises. Loomakari viidi karjamaale ning seda söödeti ja joodeti. Autodega püüti vedada mitmesugust kraami jne.
Ükskord tõi ema meile mitmed tühjad tibukujulised paksust klaasist lõhnaõlipudelid. Lisaks olid need veel mitut värvi ja meie arvates väga ilusad. Korke neil ei olnud ja ei olnud sees ka vedelikku. Suurel maanteel oli toimunud autoõnnetus. Üks veoauto olnud kraavi sõitnud ja veokastis olnud lastist oli suur osa hävinud. Need pudelid oli ta leidnudki avarii toimumise kohalt. Need lisandusidki meie mänguasjade hulka. Tibusidki tuli joota ja sööta.
Elumaja ja lauda vahel kasvas mitu puud: toomingas, jalakas ja suur kuusk. Nende all oli suur hunnik kive ja liiva, mis olid sinna jäänud meie maakivist talumaja ehitamise ajast. Maja seinal oli aastaarv 1934. Selle liivaga saime me suvel mängida, ehitada maju ja igasuguseid kujundeid. Eraldi liivakasti meil ei olnud. Ei olnud ka mingeid liivavorme ega mängimiseks vajalikke liivakühvleid. Ainsateks asjadeks, mida sai liivaga mängimisel kasutada, olid meil üks väike plekist kühvel, mida oli varem kasutatud ilmselt jahu tõstmiseks, ning paar alumiiniumist lusikat. Samas hoiatati meid, et kivide otsa ei tohi ronida. Sealt võis kukkuda ja valusalt haiget saada. Üldiselt me sellele keelule kuuletusime. Mingi vanematele vastuhakk sel ajal ju kõne alla ei tulnud. Kui laps sõna ei kuulanud, võeti vits appi. Ega meil kedagi tõsisemalt ei pekstud, kuid vits oli alati võtta ja väiksemagi vastuhaku korral lõpetati see sapsakaga. Ainuüksi hirm vitsa ees sundiski korraldustele alluma. Liiva oli aga nende puude all nii palju, et seal sai mängida veel minu viis aastat noorem vend ja seda aastaid hiljem. Muidugi oli see juba meie mängimise ajal mullaga segamini ning ehitusmaterjalina seda kasutada enam ei saadud.
Talvel, kui oli lumi maas ja ilmad mitte väga külmad, olime me vennaga väga palju õues. Sulailmaga saime ehitada lumemehi, millele sai toast pliidi alt süsi nööpideks toodud. Sai lunitud ka porgandeid ninadeks. Ikka leidus midagi, mida mütsiks panna, ning mõne aja pärast oli meil õues mitu lumemeest-memme. Kui põõsaste vahele või maja ja lauda vahele olid lumehanged tekkinud, ehitasime neisse ka koopaid. Samade hangede peal sai kelgutatud. Meil läheduses ühtegi kõrgemat mäge ei olnud ning tuli leppida meetri- või poolteisemeetriste hangedega. Minule oli isapoolne vanaisa, kes elas meist paar kilomeetrit eemal, kinkinud rauast raamiga ja puust seljatoe ning istmega kelgu. Millal seda tehti, ei mäleta, kuid see oli olemas ja sellega sai aastaid kelgutatud. Hiljem valmistas kodune vanaisa veel teise kelgu, mis oli nagu väike regi. Eks põhjus, miks teist kelku vaja oli, oli ka meie omavahelises nägelemises ühe kelgu pärast. Mõlemad tahtsime ju hangest alla lasta ja seda ikka samal ajal. Kui oli juba kaks kelku, siis kujunes allalaskmine omavaheliseks võistluseks, kes oma liuga kaugemale jõuab.
Nii suvel kui talvel olime lastena väga palju aega õues. Talvel ei lastud meid sinna väga külma ilmaga või kui oli ka tuisune. Loomulikult said siis tavaliselt riided lumega kokku või ka sulailmaga märjaks, kuid kes sellest küsis. Sellepärast ei riielnud ka keegi. Kui riided olid märjad, siis kuivatati need pliidilõõri ääres ära. Sellist halamist, mida tänapäeval kuuleb riiete määrimise või märjaks tegemise pärast, meie küll ei kuulnud. Suvel oldi muidugi kerges riides, tavaliselt lühikesed püksikesed ja õhuke särk seljas. Väga palju käidi siis paljajalu. Seda tegid ka vanemad inimesed.
Kui tänapäeval mõeldakse, et lastel peaks olema igasuguseid arendavaid mänge ja seda juba väga varasest east, siis tol ajal ei olnud meil kasutada mingisuguseidki piltmõistatusi, puslesid jne. Samas oskasin ma lugeda juba viieaastaselt. Koju oli toodud mingi vana sugulaste poolt kasutatud aabits ja sealt hakkasingi tähti õppima ning sõnu kokku veerima. Tavaliselt tegin seda vanaemaga, kes oli kunagi kolm talve külakoolis käinud. Kui ta sõtkus leivatainast, olin mina tooliga tema kõrval ja proovisin sõnu kokku lugeda. See mälestus on mulle hästi meelde jäänud.
Mäletan, et ajal, mil ma veel koolis ei käinud, toodi meile koju väike kaardimäng, mida nimetati “Mustaks notsuks”. Seda me siis tõesti mängisime, alguses isa-emaga koos ja hiljem vennaga kahekesi.
LEIVA KÜPSETAMINE
Eelpool oli juba juttu mängimisest kui täiskasvanute jäljendamisest. Kuna meie talu oli küla servas eraldatud kohas, käis meil aeg-ajalt ka mehi, kes ennast avalikkuse ees ei võinud näidata ehk metsavendi. Mäletan, kui ühel korral külmal talvel seati valmis suur toidukott ja tehti kuuma teed ning viidi heinamaal asuvasse küüni meestele. Kes nad olid ja millal nad tulid või läksid ning kui palju neid seal oli, ma muidugi ei tea ega saanud ka hiljem teada.
Ühel külmal veebruaripäeval käis meil aga metsavend, kes kandis miilitsa vormiriietust. Kodus olid vanaisa, vanaema ja mina aasta noorema vennaga. Noorem vend, kes oli alles imik, oli hoida viidud isapoolsete vanavanemate juurde. Ema ja isa olid Tallinnas, et turul müüa ära kodus tapetud vana lehma liha. Mehe teada pidid nad juba kodus olema, kuid tegelikult tulid alles järgmise päeva hommikul. Vormis mees teatas, et talle on antud ülesanne majas leiduvad relvad leida ning need konfiskeerida. Majas meil mingeid relvi siis ei olnudki. Algas läbiotsimine ning ta leidis ebaseaduslikena majas olevad 16 kg villast lõnga, pargitud kasukanahad, tallanaha, mida vanaisa kasutas säärsaabaste tegemiseks, ja 2500 rubla raha, mida vanaisa hoidis kodus. Need võttis mees ära. Vanavanemad said kohe aru, et tegemist on röövliga. Järgmisel hommikul teatasid ema ja isa, kes olid just koju tulnud, juhtunust kohalikule miilitsale. Selgus, et ta oli veel mitmes talus röövimas käinud.
Sellele järgnesid vanaema-vanaisa ülekuulamistel käimised. Tol ajal ei tulnud uurijad sündmuskohale, vaid kannatanud kutsuti rajoonikeskuses olevasse miilitsaosakonda. See asus tol ajal aga Türil, kuhu oli meilt üle 20 kilomeetri ja kuhu tol ajal ega ka aastaid hiljem ei olnud mingit otseühendust. Sinna jõudmiseks tuli sõita teise rajooni territooriumile Võhmasse, kust saadi rongiga Türile sõita. Võhmasse oli aga ka 14 kilomeetrit. Ühel talvepäeval tuligi neil see retk ette võtta. Isa oli tol ajal Viljandis mingitel kursustel, mille lõpetamise järel sai ta maakorraldaja kvalifikatsiooni. Ta oli Saksa okupatsiooni ajal lõpetanud Olustveres põllumajanduskooli ja talle oli siis omistatud agronoomi kutse. Nõukogude ajal aga seda tunnistust ei arvestatud. Ta nagu polekski kusagil õppinud. Ta oli siis kaua aega kodust ära. Ema oli kolhoosis põllutööline ja oli varahommikust hilisõhtuni tööl. Mind vennaga jäeti kahekesi koju. Väikevend oli siis ilmselt jälle teiste sugulaste juures hoida.
Olime siis kahekesi kodus. Välisuksed olid lukustatud ja tuletikud olid meie eest ära peidetud. Äkki tekkis meil mõte hakata leiba tegema. Olime selle tegemist ju varem näinud. Saime lahti köögis asuva seinakapi ukse, kus olid pakid vajalike toiduainetega. Saime sealt kätte ühe jahunõu. Pliidilt võtsime alumiiniumist poti. Valasime jahu potti ning lisasime vett. Segasime selle kätega jahu hulka ning saimegi leiva jaoks vajaliku taigna valmis. Seejärel hakkasime väikesi pätsikesi valmis voolima. Äkki leidsime, et võiks ka pisikesi kakukesi teha. Neid sai päris mitu. Asetasime need pliidirauale ja ootasime nende küpsemist. Need kuivasidki seal mingi aja möödudes tahkemaks. Proovisime neid süüa, kuid ega nad meile ei maitsnud. Kogu selle askeldamisega oli terve köök jahutolmu täis ning lisaks põrandal veel suured veeloigud. Ema saabus koju kõige varem ning tema üllatus oli suur.
“Poisid, mida te teinud olete?”
Seletasime üksteise võidu, et küpsetasime leiba. Saime vastuseks, et nii seda küll ei tehta. Ema koristas köögi ning kakukesed ja pätsikesed lendasid ämbrisse, millega viidi sigadele toitu. Nii see lõppeski. Selliseid kodusolemisi oli enamgi, kuid leivaküpsetamist me enam ette ei võtnud. Tegelikult käisid vanavanemad veel mitu korda kannatanutena ülekuulamistel. Süüdlast kätte ei saadud. Ta tabati alles mitu aastat hiljem ja siis tuli juba uurija küla keskele ühte tallu, kuhu siis kõik asjaosalised läksid tunnistusi andma.
KÜLASKÄIGUD KODUST VÄLJAPOOLE
Olime väga kodused lapsed. Külalastega saime kokku ainult siis, kui meid kusagile kaasa võeti. Mäletan korda, mil mind võeti kaasa ühte paar kilomeetrit kaugemal asuvasse peresse. Seal oli laps sündinud ning vanaema ja ema läksid katsikule. Peres oli olemas kaks tütart, üks minust 2 aastat vanem ja teine minuealine. Hiljem olin temaga koolis ühes klassis. Kui vanemad inimesed toas oma jutte ajasid, saadeti meid õue. Tüdrukutel oli aia nurgas nende isa valmistatud väike laudadest mängupliit ja väikesed toidunõud. Nad hakkasid kohe mängima toidu tegemist. Võtsin ka sellest osa, kuid ega see mind eriti ei huvitanud. Juba siis tekkis arusaamine, et see on mingi plikade värk.
Omamoodi huvitavad olid külaskäigud koos vanaema või emaga sugulaste juurde, kus oli kaks minust mitu aastat vanemat tütart. Nemad hakkasid näitama mulle lauamänge, millest ma midagi ei taibanud. Nende ühes toas oli aga vanaaegne tahvelklaver. Üks tüdrukutest avas selle kaane ja hakkas sellega mängima. Kohe tekkis huvi, kuidas see häält teeb. Lõpuks lubati mulgi selle klahvidele vajutada ning oh imet, hääl tuligi välja. Meil ju endal kodus sellist pilli ei olnud. Hiljem kodus olles rääkisin, et tahaksin ka mingit pilli saada. Sellele jutule reageeritigi. Isa tõi varsti mingi väikese pasuna. Seda puhudes tuli sealt tõesti hääl välja. Hiljem toodi kuue auguga, millele sai sõrmed peale panna, torukujuline vilepill. Ka sellest tuli puhudes hääl välja ning erinevaid aukusid sulgedes oli see erinev. Me tahtsime mõlemad vennaga seda puhuda. Vend võttis selle kätte ja puhus sinna sülge sisse. Pilli torust hakkas pärast mingit lörinat tulema ja selle otsast voolas sülge välja. Sain venna peale väga pahaseks ning tüli oligi majas. Minu arvates oli vend pilli ära rikkunud. Läks päris kakluseks, kuni vanaema meid lahutas ning pill käest ära võeti ja peideti mõneks päevaks kusagile meie silmist kaugemale. Veidi hiljem saime me selle tagasi. Vend oli siis ka hoolsam, ei lasknud enam sülge sisse.
Mõni aeg hiljem saime me mõlemad pisikesed suupillid. Kuna see oli mõlemal eraldi kasutada, siis probleeme ei tekkinud.
Eelkooliiga oli ikka selline aeg, mil me eriti välismaailmaga kokku ei puutunud ning sellepärast ei osanud isegi mingeid nutikamaid mänguasju tahta ega ka mänge ette kujutada. Vanemate eesmärgiks oli, et laps oskaks kooli minnes lugeda või vähemalt tähti tunda ja sõnu kokku veerida ning tal oleks aimu ka lihtsamatest arvudest ja arvutamisest. Igasugused mängud ja mänguasjad olid nende arvates teisejärgulised asjad. Kooli minnes selgus aga, et esimesse klassis astus palju neid, kes ei tundnud üldse tähti. Meil aga taheti, et lapsed nii rumalad välja ei näeks. Mina oskasin juba lugeda ja vend veeris sõnu kokku.
MÕTLEMIST ARENDAVAD MÄNGUD
Mõistust ja ajutegevust arendavad mängud ilmusid minu koju siis, kui kooliteed alustasin. Ainuke, mis enne seda oli, oli laste kaardimäng “Must notsu”. Selle järel ilmus doomino, mille mängimises sai juba omavahel võistelda. Tuli kabelaud koos nuppudega. Selle mängimisel tuli käikude planeerimisel juba mõelda. Sama laua ja nuppudega sai mängida ka äraandmist. Sel puhul oli võitja see, kelle pool laud varem nuppudest lagedaks sai. Kui kabes tuli vältida nuppude kadu, siis äraandmises tuli neid vastaspoolele ette sööta. Millalgi ilmus meile mängimiseks pildidoomino looduses olevate loomade piltidega. Valgete nuppude asemel olid sellel lihtsalt loomad ning mäng oli täiesti doominoga sarnane. Järgnesid täringumängud mängulaudadega. Esimeseks oli vist mootorrataste võidusõit Pirita–Kose–Kloostrimetsa ringrajal. Tol ajal peeti seal suurejoonelisi motovõistlusi ning mängulaual oli kujutatud ringrada koos kurvidega, mida oli vaja läbida. Rajal olid ruudud rohelise ja punasega. Visates täringut said teada, mitu sammu saab edasi minna. Kui ruudud olid rohelised, ei tekkinud probleeme, võisid takistusteta edasi minna. Kui aga juhtusid punasele ruudule, siis tuli nii mitu sammu tagasi astuda, kui roheliste ruutude puhul oleksid edasi saanud. Näiteks visates täringuga number kuue, said minna edasi kuni punase ruuduni 4 sammu ning ülejäänud 2 tuli sealt tagasi astuda. Ringraja kurvidel olid nimed ning eriti keeruline oli Rummu kurvi läbimine. See oli ka looduses väga järsk ning mängulaual oli seal mitu punast ruutu. Mängunuppe oli kokku nelja värvi, nii et seda mängu võis mängida kokku neli mängijat. Mängisime seda vahel ka koos isa-emaga. Vahel mängiti kolmekesi, kuid tavaliselt kahekesi. Mõnikord juhtus ka, et üks või teine hakkas partnerit sohi tegemises süüdistama. Sohki sai teha, kui ei näidatud teisele täringul veeretatud numbrit ja valetati see partnerile. Mõnikord tekkis sellest ka tüli, mida pidid teised kodused lahutama. Tavaliselt juhtus, et seejärel lõpetati mäng ära.
Kuigi me ei teadnud tol ajal mootorratastest midagi ja veel vähem sellest ringrajast, saime me ettekujutuse, milline see rada on. Hiljem, kui meie isal oli juba pisike mootorratas, teadsime, kuidas sellega raja peal kihutatakse ning millised riskid seal on.
Veidi hiljem ilmus “Reis ümber maailma”. Selle mängimine oli eelnevaga analoogiline, kuid nüüd tuli ületada mägesid ja ookeane. See oli juba tõepoolest silmaringi arendav mäng. Oli veel paar taolist lauamängu, kuid enam ei mäleta, kuidas neid nimetati.
KOOLI PIONEERITUBA
Kooli minnes laienesid teadmised mängude maailmast kiiresti. Õppisin tolleaegses Kabala 7-klassilises koolis. Vana mõisamaja teisel korrusel oli pioneeride tuba, mis haaras samasuguse pinna kui tavaline keskmine klassiruum. Selline tuba pidi tol ajal igas koolis olema. Seinal olid Lenini ja Stalini pildid. Ma läksin esimesse klassi 1953. aasta 1. septembril ja Stalin oli surnud märtsis. Siis oli ta terves Nõukogude Liidus veel au sees ja seda vist veel paar aastat. Hiljem kadusid need pildid vaikselt kõikjalt. Samas ruumis oli lippude alus, kus oli suur pioneerimaleva lipp ja väikesed rühmade lipud. Kapis olid fanfaar ja mitu trummi. Lippe ja fanfaari ning trumme kasutati mitmesugustel pioneeride üritustel. Oli veel üks väike laud, millel olid ajakirja “Stalinlik Noorus” numbrid ning kokkuköidetult ajaleht “Säde”. “Säde” oli siis vabariiklik pioneeride ajaleht ning “Stalinlikust Noorusest” sai hiljem “Noorus”. Neid võis seal igaüks lehitseda ja lugeda. Samas ruumis oli mitu lauda lauamängudega (male, kabe, doomino ja mõned täringumängud). Hilisemast ajast tean, et oli koole, kus need toad olid tavaliselt suletud ja neid kasutati ainult pioneeride ürituste jaoks. Meil see nii ei olnud. Uks oli avatud kõigil vahetundidel ja ka pärast tunde ning internaadis elavatele lastele tegelikult kogu päeva. Seal sai alati mängida, kui õnnestus mängulauda ja nuppe oma valdusse saada.
Mängude kõrval, mida varem kodus mänginud olin, tekkis huvi ka male vastu. Olin vist teises klassis, kui koolimajja tuli kahe koolivenna isa, kes oli sealkandis tuntud malefanaatikuna. Ühel päeval pärast tunde kutsus ta poisid-tüdrukud, kes malest huvitatud olid, sinna tuppa kokku ning rääkis malest ja õpetas käigud selgeks. Kuna elasin siis kooli internaadis, ei tekkinud mul mingeid takistusi sellisel üritusel osalemiseks. Hiljem sai seda mängu vanemate poistega harjutatud ja kui käigud täpselt veel meeles ei olnud, aitasid nemad. Niimoodi tekkis selle mängu vastu tõsine huvi ja mäletan, kuidas ma rõõmustasin, kui sain kolmandas klassis käies sünnipäevakingiks malelaua ja nupud. Sellest ajast sain seda mängu ka kodus mängida. Ainult tekkis kohe probleem, kellega seda mängida. Minust aasta noorem vend ei olnud sellest mängust eriti huvitatud. Pidas vist liiga keeruliseks. Ema ja vanaema seda nagunii ei mänginud. Ainuke, kes seda mängu põhjalikult tundis, oli isa. Tema käis aga kodust kaugel tööl ja mängida õnnestus temaga harva.
TELERIT MEIL EI OLNUD
Loomulikult on kõik lapsed huvitatud liikumisest ja vahel ka mürgli tegemisest. Ei saa olla, et nad ainult raamatutes tuhnivad ja lauamänge mängivad. Minu lapseeas puudusid teler ja arvutimängud. Teler ilmus minu kooli pioneerituppa 1960. aastal. See oli tol ajal mustvalge pildiga ja tavainimese jaoks väga kallis. Kool oli lastevanematega kokku leppinud, et sügisel, kui lapsed kolhoosi kartuleid võtma lähevad, neile raha peo peale ei maksta, vaid selle eest ostetakse koolile televiisor. Eriti palju said seda vaadata internaadis elavad õpilased. Kodudes neid tol ajal ei olnudki. Mäletan, et huvitavamaid saateid käisid siis koolimajas vaatamas ka lähedal elavate majade elanikud. Mõni aasta hiljem, kui õppisin juba Põltsamaa Keskkoolis, sõitsin pühapäeva õhtupoolikul Võhmasse ja sealt teise bussiga edasi Põltsamaale. Võhmast väljumisel imestas bussis keegi vanaproua, kui palju on majadel televiisoriantenne. Ta arvas, et selles alevis elab ikka väga palju vargaid. Palga eest neid aparaate ju enamus osta ei suuda. Tol ajal tegutses Võhmas lihakombinaat ja sealt varastati tõeti palju. Ju see arvamus läks siis veidi ka täppi. Läksid veel mõned aastad mööda ja juba hakati kurtma, et lapsed istuvad liiga palju teleka ees, jäävad sellepärast füüsiliselt nõrgaks jne. Nüüd on enamuses peredest arvutid, millega jälle mängitakse, ja kurdetakse samamoodi. Meie ei osanud siis veel arvutitest undki näha. Nüüd ei suuda noored inimesed ära imestada, kuidas siis üldse elada sai, kui ei olnud telekatki.
LASTE TÖÖ JA MÄNGUD
Tol ajal püüti lapsi – ja eriti just maal – harjutada igasuguse tööga. Kuni koduse vanaisa surmani oli meil kaks kolhoosiperet: vanaisa ja vanaema oli üks pere ning ema lastega teine. Isa oli riigi palgal ja tema sellesse peresse nagu ei kuulunudki. Kaks kolhoosiperet võimaldasid majapidamises pidada kahte poolehektarilist õue-aiamaad ning kaks korda enam loomi kui ühe pere puhul. Meil oli siis tavaliselt kaks lehma ja üks mullikas. Lambaid oli ka kindlasti enam, kuid sigu peeti nii palju, et perel oleks liha laual. Kolhoosist normipäevade eest saadava rahaga oleks ju siis lausa nälga jäänud. Selline majapidamine võimaldas aga enam-vähem talutavates tingimustes ära elada. Lisaks kolhoosis tehtavale tööle tuli siis ka vaeva näha selles majapidamises. Suvel tuli mitme looma jaoks heina varuda ning tavaliselt saadi seda niita ainult metsaheinamaadelt. Niidumasinaga seal niita ei saanud, vaid tuli kasutada käsivikatit. Selle tegid täiskasvanud ära, kuid loogu kaarutama ja kokku riisuma pandi ka lapsed, kui neil juba vähegi kael kandis. Tol ajal olid metsaheinamaadel veel alles pisikesed küünid, kuhu varutud hein hoiule pandi. Kui saadusid küüni kokku vedama hakati, siis olid lapsed need, kes pidid seal kaasa lööma. Mäletan, et tavaliselt vedasid saadusid kokku ning hangusid küüniuksest sisse vanaisa või ema. Vanaema võttis hangutäied vastu ja paigutas küünis laiali. Mina ja noorem vend pidime seda kokku tallama. Tavaliselt soovitati siis heintel palju möllata, et ruumi rohkem heina mahuks. Möllu sai tehtud siis küll, kuid eks see väsitas ka ära, eriti siis, kui seda tuli kaua teha.
Lehmi, mullikat ja lambaid tuli ka karjatada. Endise talumetsa ümber oli tehtud okastraataed ja sageli saadeti nad lahtiselt sinna. Mingit aeda karjatamiseks ei olnud aga olemas heinamaatükkidel pärast heina koristamist ega ka kolhoosi põllul, mis varem oli olnud talu põld, pärast saagi koristamist ja uue rohu tärkamist, samuti mitte kesapõllul . Siis olime mina ja vend need, kes pidid seal loomi karjatama. Õnneks ei pidanud ma seda üksi tegema ning vennaga koos oli võimalik mitmete mängudega aega sisustada. Samas ei tohtinud loomi silmist lasta. Kui need kurja peale minema hakkasid, tuli muidugi mäng kohe katkestada.
Mingeid mänguasju seal muidugi kaasas ei olnud. Püüdsime mängudega matkida seda, mida olime ise oma lühikeses elus näinud ja kogenud. Mõnikord oli meiega kaasas ka minust 5 aastat noorem vend, kes siis veel koolis ei käinud. Üheks selliseks mänguks oli poe külastamine ja ostude tegemine. Üks meist kahest oli kaupmees ja teine või teised ostjad. Kaupmehel muidugi mingit kaupa pakkuda ei olnud. Ta tegi ainult käeliigutusi imiteerimaks kauba kaalumist, pakkimist ja ulatamist. Ostjad maksid puulehtedega.
Teiseks mänguks oli kooli mängimine. Mina kui kõige vanem olin tavaliselt õpetaja. Mängiti ühe või teise tunni läbiviimist. Õpilased pidid mind kuulama ja selgitusi meelde jätma. Pärast seda toimus teadmiste kontroll. Matemaatika tunnis piirdus see peamiselt arvude liitmise, lahutamise, korrutamise ja jagamisega. Eesti keele tunnis oli eesmärgiks treenida sõnade õigekirjutust. Õpilased pidid tähthaaval üles lugema ühe või teise sõna kirjutusviisi. Keerulisemaid aineid selles koolis läbi ei võetud. Juhtus ka, et õpilane rikkus korda või ei töötanud kaasa. Siis järgnes lähima põõsa kõrvale seisma panemine. Kõik see tuli aga paugupealt katkestada, kui loomad korda rikkuma hakkasid.
Kolmandaks mänguks oli kolhoosi mängimine. Kuna ema oli põllutööline, siis käis meil aeg-ajalt kodus kohalik brigadir, kes teatas, kuhu ja millise tööülesande täitmisele tuli minna. Ta sõitis kohale jalgrattaga. Loomulikult tuli siis ka mängubrigadir, kelleks olin mina või aasta noorem vend, jalgrattasõitu imiteerides kohale. Järgnes vestlus, mille käigus selgitati tööülesandeid. Mõnikord ka vaieldi, kuna tööline ei olnud nõus minema just sinna, kuhu juhatati. Brigadiri käik lõppes lahkumisega. Otsest töö imiteerimist ei olnud.
Kui oli päris vaba aega, siis harrastasime kodus ka peitusmängu. Tavaliselt määrati eelnevalt kindlaks, kes teiste peitumise ajal numbreid loeb ning kes pärast ka peitjaid otsib. Selle tegelase kindlaksmääramine käis tavaliselt ühest kümneni lugemisega. Mina kui kõige vanem alustasin endast ja lugesin osavõtjaid kümneni. Kellele kümme langes, see oligi peitjate otsija. Tema läks kas lauda või kuuri seina äärde, näoga seina poole, ning hakkas valjusti lugema tavaliselt ühest kahekümneni. Selle aja jooksul pidid teised peitu pugema. Kui ta lõpetas, hakkas ta peitjaid otsima. Kes esimesena leiti, see oli tavaliselt järgmine otsija. Peidukohti oli meil aga õues väga palju, marjapõõsaste vahel, lauda, maja ja kuuri taga, küünis heinahunnikute taga jne. Ühel korral otsustas mu vend ennast peita lauda lakka. Ronis redelit mööda üles ning astus laudadele, mis olid läbi mädanenud. Sealt maandus ta pehmelt sõnnikuhunnikusse. Õnneks ei saanud ta mingilgi määral vigastada, kuid esialgu oli ehmatus suur. Tol ajal oli meie kandis väga palju rästikuid. Nad tungisid lausa maja juurde välja. Ühel korral peitsin ennast küünis väikese heinahunniku taha. Minu ehmatus oli aga suur, kui lähedalt roomas mööda suur rästik. Ei julgenud esialgu paigast liikudagi.
MÄNGUD KOOLIS JA INTERNAADIS ELAMISE AJAL
Kooli ajal elasin suurema osa ajast internaadis, sest kodust kooli oli 7 kilomeetrit ja meie külast mingit regulaarset transporti sinna ei käinud. Tavaliseks liiklusvahendiks oli jalgratas. Sealgi mängiti vabal ajal õues mitmeid liikumismänge. Peitmismängu puhul kasutati teiste otsija kindlaks määramiseks ka erinevaid salme. Kelle juurde jõudis viimane sõna, see oligi teiste otsija. Kahjuks ei meenu neist salmidest ühtegi. Peitjaid ja mängust osavõtjaid oli seal muidugi rohkem. Enamasti olid selle mängu mängijateks poisid, kuid mõnikord lõid kaasa ka mõned tüdrukud. Viimased pidasid seda mängu üldiselt enamusele tüdrukutest mittekohaseks. Peitmiskohti oli seal aga väga palju: kooli puukuur, suurele maakivist keldrile peale ehitatud katusealune, pargis olevad põõsad, hekitagused jne.
Tüdrukute mänguks oli väga sageli keks. Poisid ei võtnud sellest kunagi osa. Äh, see ju plikade mäng.
Liikumismängudest oli üks lihtsamaid matsu ehk mujal nimetatuna ka lätsu jooksmine. See seisnes lihtsalt ühe mängija poolt teiste tagaajamises. See, kes esimesena teisi taga ajama hakkab, tehti kindlaks samamoodi nagu peitusemängus. Teised pidid tema eest ära jooksma. Kelle ta esimesena kätte sai, selle pihta lõi ta käega ja hüüdis valjusti: “Mats!” See „mats“ pidi siis jälle teisi taga ajama hakkama. Sellises jooksumängus osalesid nii tüdrukud kui poisid, kuid poisid tegid seda sagedamini. Tüdrukute häda oli selles, et nad ei saanud tavaliselt poisse kätte. Seda võis lausa lõpmatuseni mängida, kuid tavaliselt lõpetati siis, kui oli aeg tundi minna või jooksjad ära väsisid. Koolimaja õues oli jooksuruumi palju, kuid seda harrastati ka majas sees. Ei olnud harvad juhused, kui mõni poiss hakkas klassiruumis teisi üle laudade joostes taga ajama. Kui siis keegi õpetajatest peale juhtus, pandi jooksja tavaliselt nurka seisma. Samasugust jooksumängu sai harrastatud ka kodus.
Poistele meeldis mängida ka sõjamänge. Tol ajal näidati palju filme sõjast. Tavaliselt olid need Teisest maailmasõjast ehk sellest, mida tol ajal nimetati Suureks Isamaasõjaks. Loomulikult olid siis ühel pool kaigastega varustatud venelased ja teisel pool sakslased. Kinos näidati küllalt sageli ka filme Vene Kodusõjast. Ka siis, kui püüti seda sõda jäljendada, olid vaenlasteks ikkagi venelased ja sakslased. Eks koolitundideski räägitud siis palju nii sakslastest kui vaenlastest ning ega see lastegi mängudes kajastumata ei jäänud. Venelased olid pealegi alati võitjad ning sakslased kaotajad. Et kodusõjas olid mõlemal vastaspooltel sõdijateks venelased, seda ei kujutatud nagu ettegi. Kuigi meie koolis eriti intensiivset ideoloogilist kasvatustööd ega tõelist ajupesu ei tehtud, saadi inspiratsiooni filmidest, mida kord nädalas kooli külastava rändkino poolt näidati. Kinofilme näidati tol ajal koolimaja saalis.
Väga populaarsed olid sel ajal laste seas mitmesugused luuremängud. Nende mängude põhimõtteid tutvustati vanempioneerijuhi poolt ning küllap ta pani nende organiseerimise ka oma tööplaanidesse. Ta tutvustas ka morsetähestiku ning igasuguste teiste salakirjade koostamist. Mänge viidi läbi ajal, mil koolis olid tunnid lõppenud ning osalejateks olid tavaliselt internaadis ja koolimaja lähedal elavad lapsed. Eelnevalt olid ette valmistatud kontrollpunktid. Seda olid teinud vanempioneerijuht koos mõne vanema klassi õpilasega, kes oli ka pärast mängu kohtunikuks. Mängust osavõtjad jaotati kahte-kolme rühma. Igale rühmale anti morsetähestikus kiri, millest tuli välja lugeda esimese kontrollpunkti asukoht, Ma ei usu, et keegi morsetähestiku pähe õppis. See oli tavaliselt paberile kirjutatud ning seda jälgides veeriti tekstist sõnad välja. Kontrollpunktid võisid olla väga erinevates kohtades, järgmine tegutsemisjuhend võis olla mõisahooneid ümbritseva müüri lõhes, pargis mõne suure puu õõnsuses, põõsa juures kivi all või mujal. Tol ajal ümbritses kunagist mõisaparki ja ka hooneid poolteise meetri kõrgune kivimüür. Osa sellest müürist oli juba varem lammutatud, kuid siis oli veel enamus alles. Praegu on seal ainult mõni jupikene. Küllap kolhoosi ajal kasutati neis olevad kivid ära uute hoonete vundamentide täitmiseks. Enda ja igasuguste asjade ning ka salakirjade peitmise kohti oli palju enam kui praegu. Kontrollpunkte oli tavaliselt 4–5 ning neis olevad salakirjad ei olnud tavaliselt kõik morses. Oli neid, milles sõnad olid tagurpidi kirjutatud, neid, kus sõna moodustus iga teise-kolmanda tähe kokkulugemisel jne. Mõne kirja puhul leiti uus orientiir pikemast tekstist, kus tuli edasine tegutsemisjuhend leida iga sõna esimesest tähest jne. Tegelikult oli nendega parasjagu nuputamist. Võitjaks osutus võistkond, kes suutis kõige kiiremini kõik kontrollpunktid läbida. Neile anti siis diplom. Tavaliselt kestis selline mäng kuni 3 tundi ja sellest võeti suure põnevusega osa. Tol ajal nimetati seda luuremänguks, kuid tegelikult oli ju tegemist sellega, mida tänapäeval tunneme orienteerumisena.
Traditsiooniliselt pidid kõik lapsed vahetundide ajal koolimaja suures saalis ringiratast jalutama. See oli siis sissejuurdunud tava. Mõnikord alustasid aga vanemate klasside tüdrukud ringmänge ning seda õpetajad ei takistanud. Ei olnud ju neis liigset jooksmist ega mürgeldamist. Need olid üsnagi tuntud nimetustega ja neid teati üle Eesti, nagu “Me lähme rukist lõikama”, “Kes aias…”, “Bingo” ja teised. Tavaliselt osalesid selles siis kõik jalutajad. Tüdrukutele meeldis selliseid mänge algatada ka internaadis elades, kui oli vaba aega. Siis paljud poisid ei tahtnud neist osa võtta, kuid nad sikutati mänguringi mitme tüdruku poolt.
Algklassides õppimise ajal oli minu ajal tegemist liitklassidega. Tavaliselt õppisid ühes ruumis 1. ja 3. klass ning 2. ja 4. Siis juhtus mõnikord, et ajal, mil vanemal klassil oli tund, kus käsitleti ainet, mida väiksemad veel ei õppinud, oli viimastel nn vaba tund. Tavaliselt oli see mõnel päeval nädalas esimene tund. Näiteks tund, mil kolmas klass õppis vene keelt. Esimeses seda ei õpitud ning nemad olid sel ajal vabad. Mida muud väiksematel sel ajal teha oli, kui kusagil vabas ruumis mängida. Mäletan ühte korda, kui olime terve klassiga koolimaja suures saalis ning kõrvalasuvas ruumis peeti tundi. Meid lahutas ainult suletud uks. Sai mängitud vist matsu ja üksteist suure kisa ja lärmiga taga aetud. Mängu kõrghetkel saabus ruumi kooli direktor ning edasi pidid kõik kuni vahetunnini seina ääres püsti seisma. Me ju tegelikult segasime kõrvalruumis läbiviidavat tundi.
PALLIMÄNGUD
Kooli juures oli võimalik tegeleda ka mitmesuguste pallimängudega. Koolimaja ees oli kruusakattega palliplats. Seal mängisid põhiliselt nooremate klasside õpilased rahvastepalli, organiseeriti võistlusi klasside vahel. Vahel mängisid vastamisi poiste võistkonnad, teisel korral jälle ainult tüdrukutest koosnevad naiskonnad. Mõnikord oli ka segavõistkondi. Kevadel ja sügisel, kui ilmad veel soojemad ja õpilased vahetundide ajal õues olid, käis sellel platsil kogu aeg vilgas tegevus. Rahvastepall oli laste seas siis väga populaarne. Kooli poolt organiseeriti sõpruskohtumisi ka naaberkoolidega. Siis sõitsid kohale õpilased Villeverest ja Võhmast. Mõnikord käidi ka neil külas. Olin ka ise ühel korral võistkonnas, mis käis Võhmas külas. Võisteldi rahvastepallis. Kuna kohtumine toimus hilissügisel, siis ei olnud võimalik võistlust õues enam läbi viia. Sealsel koolil olid aga väga kitsad ruumid, kuid õpilasi oli meie omast kaks korda enam. Meid sõidutati alevi keskel asuva kultuurimaja juurde ning palliheitlus toimus sealses saalis. Lisaks võisteldi veel kabes ja males. Mina olin kabetaja. See jõukatsumine oli koolimajas. Rahvastepallis olid võitjateks meie poisid ja nende tüdrukute võistkond. Kabes alistasid nemad meid ning males olid jälle meie omad võidukamad.
Samal koolimaja ees oleval platsil mängiti ka võrkpalli. Seda tegid peamiselt vanemate klasside õpilased. See mäng millegipärast mind ei paelunud ja ma jäin sellest kõrvale.
Koolimaja taga oli aga jalgpalliväljak, mida ümbritsesid jooksurajad. Hakkasin seal koos teiste poistega palli taga ajama umbes ajal, mil õppisin viiendas klassis. See huvitas mind. Mingit juhendajat meil sel alal ei olnud ja ma ei tea, kas naistest kehalise kasvatuse õpetajadki sellest mängust midagi teadsid. Vanemad poisid teadsid mingeid reegleid, kasvõi seda, et väljakul on kaitsjad ja poolkaitsjad ning ründajad. Olin vist kuuendas klassis, kui ühel õhtupoolikul tuli kooli juurde mees, kelle perekonnanimi oli Telvik. Selgus, et ta oli siis väga lühikest aega töötanud kolhoosis partorgina. Hruštšovi ajal oli kehtestatud kord, et sellised mehed-naised ei saanudki üle kahe aasta ühe koha peal töötada. Mulle ja minu koolikaaslastele jäi see mees meelde aga sellega, et ta tegi meile selgeks jalgpalli mängimise reeglid ning hakkas meid sel alal juhendama. Saime paremad oskused ning reeglistik sai ka selgeks ja pärast läks mängimine hoopis paremini. Mida see mees muul ajal kolhoosis tegi, see meist kedagi ei huvitanud ja vaevalt teda paljud kolhoosi töötajadki, kes parteisse ei kuulunud, üldse tundsid. Kui rääkisin sellest treenerist kodus, ei oldud tema nime kuuldudki. Jalgpalli alal oli ta aga spetsialist. Hiljem, kui õppisin Põltsamaa Keskkoolis, olin ka mõnda aega jalgpalli mängimas, ning siis ei leidnud ma seal küll enam midagi uut.
Kui õppisin Kabalas juba lõpuklassides, rajati uus palliplats koolimaja taha pargi serva. Maja ees olev plats likvideeriti. Uuele platsile paigaldati ka korvpalli mängimiseks vastavad lauad ja rõngad. Mõned poisid hakkasid seal agarasti korvpalli harjutama, kuid mina sellest osa ei võtnud. Sama platsi hakkasid siis agaralt kasutama ka kohalikud külanoored.
SEDA EI TOHTINUD ÕPETAJAD NÄHA
Oli ka mängusid, mida mängiti siis, kui õpetajaid või teisi häirijaid silmapiiril ei olnud. Üks neist oli nimetusega „Õuna lõikamine“. Selleks joonistati liivale või mullale umbes 1,5-meetrise diameetriga ring, mis pidi õun olema ning see jagati kas pooleks või kolmeks-neljaks sektoriks olenevalt sellest, kui palju parajasti mängijaid oli. Igasse sektorisse asus üks mängija. Kõigil pidid olema noad. Tol ajal ei olnud see üldse õige mees, kel taskunuga ei olnud. Mäng seisnes noa viskamises vastaste sektoritesse nii, et see pidi jääma maasse püsti seisma. Esimesena viskamise õigus tehti samamoodi kindlaks nagu peitusmängus. Kui nuga vastasvõistleja sektoris püsti jäi, siis lõigati selle kohalt sektorist lõik ära. Eraldatud sektori pinnale ei tohtinud enam astuda. Kellel õun juba nii tükkideks lõigatud, et tal ei olnud enam oma sektoris kohta, pidi mängust lahkuma. Võitja oli see, kes jäi viimasena oma sektorisse. Õpetajad seda mängu näha ei tohtinud. Oli ju olemas oht, et noaga visatakse kellelegi jalga. Ma ei mäleta, et seda oleks kunagi juhtunud.
INTRNAADI MAGAMISTUBADES
Internaadis oli koolimaja kolmandal korrusel kõrvuti kaks magamistuba. Ühes magasid poisid viiendast kuni seitsmenda klassini ja hiljem, kui koolis oli juba kaheksa klassi, selleni. Kõrvaltoas olid väiksemad. Mõlemasse tuppa pääses eesolevast koridorist eraldi ustest. Kahe toa vahel oli ka uks, mis oli tavaliselt suletud.
Algklasside lapsed pidid magama minema tund aega varem kui vanemate klasside omad. Aastati oli see aeg erinev, algklassidel kella poole üheksast kuni üheksani õhtul. Kui ka vanemad olid vooditesse läinud, ega siis see ei tähendanud veel, et kohe magama jäädi. Internaadi kasvataja, kelleks oli tavaliselt mõni õpetaja, lahkus. Peagi hakkas väike grupp poisse kaarte mängima. Suurt laetuld tavaliselt põlema ei pandud, sest see oleks majja, kus elasid kolm õpetajat, ära paistnud. Mängu ajal valguse saamiseks kasutati taskulampe. Mõnikord võtsin ka ise neist mängudest osa, kuid tegin seda siiski võrdlemisi harva, kuna kaardimäng mind eriti ei huvitanud. Mängiti viit lehte ja saskut[1], millest ma ka vahel osa võtsin. Esimese mängu reeglid olin õppinud ära kodus. Teise omad õppisin mängu käigus. Poistel oli ka teisi mänge, nagu kakskümmend üks, karvane jne. Loomulikult ei maganud ajal, mil kaarte mängiti, toas olnud kolme- neljateistkümnest poisist keegi. Oli ka neid, kes läksid ahju juurde, avasid selle ukse ning hakkasid seal suitsu tõmbama. Ahjuukse juures tehti seda selleks, et suits sealtkaudu korstnasse läheks. Ükskord, kui üks punt kaarte mängis ja paar poissi ahju juures suitsu tõmbasid, ilmus uksele kooli kojamees ja tema esimesed sõnad olid:
“Poisid, mida te teete. Piibusuitsu tuba täis ja kaardimäng käib.”
Kogu selline tegevus lõpetati muidugi kohe ära. Kojamees rääkis aga kõigest järgmisel hommikul kooli direktorile ning edaspidised karistused olid karmid. Kaks poissi, kes suitsu tõmbamisega vahele jäid, visati kuuks ajaks internaadist välja. Nad pidid kuu aja jooksul südatalvel nelja kilomeetri kauguselt iga päev jalgsi kodu ja kooli vahet käima hakkama. Uuriti välja ka, kes tol hetkel kaarte mängisid. Nemad said viimased hoiatused.
Kõrvaltoas olid küll algklasside lapsed, kuid sealgi oli mitu suuremat kasvu ja oma eakaaslastest üle kasvanud poissi. Nad olid mitmel aastal samasse klassi istuma jäänud. Mõnikord avati kahe toa vaheline uks ning mõned poisid hakkasid lihtsalt omavahel tüli norima, mille tagajärjeks oli kahe toa vahel puhkenud padjasõda. Ka omaette mäng. Tavaliselt olid kaotajateks väiksemate toa poisid. Kui asi nende jaoks hulluks läks, püüdsid nad vaheust sulgeda. Patjade sees, millega internaadis magati, oli vatt. Mõnel oli ka kodust kaasa toodud sulepadi. Ükskord juhtuski, et üks väiksemate toa vanem poiss viskas ühe väikese poisi padja millegi otsa. See läks lõhki ja suled lendasid üle toa laiali. Väike poiss, kes õppis teises klassis, hakkas suure häälega nutma. Suled pühiti põrandalt kokku, kuid ega neid igalt poolt koristada ei saadud. Hommikul läks jälle suureks uurimiseks ja ülekuulamiseks, mis öösel toimunud oli. Poiss, kes padja lõhki viskas, saadeti iga päev kodust kooli käima ja seda õppeaasta lõpuni.
MÄNG KOOS KÜLAPOISTEGA MINU KODU JUURES
Tol ajal hakkasid minu koduküla lapsed niipea, kui juba vähegi midagi teha suutsid, suviti kolhoosis tööle. Meie rohida olid külas asuvad maisi- ja kapsapõllud, võtsime küünides ja lakkades heinavedajatelt heina vastu ning trampisime seda virnades kokku, sõtkusime siloaukudes ratsahobusega haljasmassi kokku, eemaldasime teraviljapõldudelt ohakaid, sidusime rukki koristamise ajal viljavihkusid, riisusime loorehaga heina jne. Tööd jätkus ja sellel ei näinud lõppu olevatki. Seepärast ei olnud meil suvevaheajalgi kuigi palju vaba aega, mida mängude ja igasuguse meelelahutusega täita. Tööpäevad olid pikad, sama pikad kui täiskasvanutel, kes kolhoosi põldudel töötasid. Mõnikord olid need ka väga väsitavad. Ei jõudnudki pärast enam midagi teha. Me elasime küla ääremaal ja teiste poistega, kes küla keskel elasid, väga sageli kokku ei puutunud, välja arvatud siis, kui olime koos tööl. Üsna sageli võtsid aga külapoisid oma nelja-viielise kamba kokku ning tulid meile. Meil oli metsa servas lagendik, kus tavaliselt karjatati loomi. Seal läks siis peagi lahti jalgpalli mängimiseks. Tavalisest väljakust oli see maa muidugi väiksem ning seal olid ka mõned suured kivid. Juhtus sedagi, et vahel löödi vastu kive varbaidki katki. Kes aga sellest hoolis. Mõnikord mängiti niimoodi tundide viisi. Kui heinamaalt juba hein koristatud, oli seal selleks veidi parem koht. Külast tulnud poistele selline mäng meeldis ja oli ka tõsi, et nende kodude juures selliseid vabu platse ei olnud. Meie kodus ei tehtud selleks ka mingeid takistusi. Oli aga ka kohti, kus selliselt mängida ei lubatud.
LAPSEEA MÄNGUD SAID LÄBI
Hiljem, kui õppisin juba keskkoolis, enam eriliselt mingite mängudega ei tegelenud. Seal keskenduti peale õppetöö igasugusele klassivälisele tegevusele. Võtsin kolme aasta jooksul, mil ma seal õppisin, osa kirjandusringi, inglise keele ringi ja ajalooringi tegevusest. Lisaks sellele sai aeg-ajalt osa võetud ka mitmesugustest sportlikest üritustest, sai mängitud korv- ja jalgpalli. Lapsepõlv sai nagu läbi. Kui keskkooli lõpetasin, asusin tööle ja õppisin ka kaugõppe teel ülikoolis. Hiljem järgnes perekonna loomine. Kõik see tingis selle, et aastate jooksul ei tulnudki juhust midagi mängida. Alles hiljem, poja sündimise järel sai temaga jälle mängitud, kuid eks need olnud enam-vähem samad mängud, mida ise sai kunagi mängitud. Mõnikord sugulaste juures külas käies või ka erinevatel seltskondlikel koosviibimistel sai mängitud koroonat või piljardit, kui need lauad olemas olid.
Aja jooksul keskendusin igat liiki mälumängudele. Mitmetel töökohtadel töötades arvati mind ikka võistkondadesse. Koostasin ka ise mälumängude küsimusi ja mõnel korral juhtisin ka nende läbiviimist. Viimati tegin seda 1990. aastatel, kui olin valitud Pärnumaa Spordiliidu esimeheks. See oli siis auamet. Töötasin samal ajal Pärnumaa Omavalitsuste Liidu tegevdirektorina. Sama ülesannet tuli mul mõnikord täita ka omavalitsuste liidu üritustel.
Ise olen palju aega pühendanud ristsõnade lahendamisele. Viimaste aastate jooksul olen lahendanud ka sudokusid nii numbri- kui tähekombinatsioonidega. Sudokusid hakkasin lahendama siis, kui mu pojatütar mulle nende lahendamise põhimõtted selgeks tegi. Enne seda ei osanud ma nendega midagi peale hakata. Alles hiljuti oli neid võimalik lahendada arvutis. Need olid ajalehe “Õhtuleht” lehekülgedel. Oli ka erinevate raskustega ning mängija võis valida, millist ta lahendama hakkab. Mõni kuu tagasi need aga kadusid sealt. Iseenesest on sellest kahju. Mälu ja mõtlemise treenimiseks on ristsõnade ja sudokude lahendamine väga kasulik ajaviide.
EI TAHA VENELASEKS SAADA
Mis puutub suhtlemisse ja mängimisse erinevatest rahvustest lastega, siis lapsepõlvest mul see kogemus puudub. Meie kandis maal elas mõni üksik teisest rahvusest inimene ja loomulikult oskas ta siis perfektselt eesti keelt. Muulastest lapsi ei tea ma aga ühtegi. Oli isegi olukordi, mil lapsed samastasid armees teenivaid sõdureid venelastega. Mäletan ühe teise klassi poisi jutuajamist, mida ma juhtusin kooli õues sügisel lehti riisudes juhuslikult pealt kuulma. Ise olin ma siis neljandas klassis ja mul oli siis juba välja kujunenud pilt erinevatest rahvustest. Seal aga küsis see poiss oma sõbralt:
“Kas sa tahad venelaseks hakata?“
“Kes need on?”
“Noh, tead need, kes sügisel kolhoosis kartuleid noppimas käivad, kirsad jalas ja rohelised vormiriided seljas.”
“Ei, selliseks ma küll hakata ei taha.”
Ju siis teistsuguseid ja erariides venelasi ei osatud ette kujutadagi. Maakohas neid ei elanud ega ei olnud neid ka keegi oma silmaga näinud.
Samas on huvitav jälgida, milliseid mänge harrastatakse nüüd. Mänguasju, mida praegustel lastel kasutada on, on tõesti arvukalt. Neid ei jõua üles lugedagi. Mõnikord tekib siiski mõte, kas neid nii palju ongi vaja. Kui oleks ehk mingi valik ja veidi vähem, osataks ehk nende väärtust enam hinnatagi. Palju mänge mängitakse aga arvutiga.
ARVUTI AINULT MÄNGIMISEKS
Millalgi 1990. aastate keskel otsustasin endale lauaarvuti osta. See oli veel aeg, mil uued arvutid olid poes hirmkallid ning hakkasin uurima ajalehes avaldatud kuulutusi. Leidsingi paar tükki, mis mulle tõenäoliselt sobisid. Käisin ühte vaatamas, kuid see ei sobinud. Teises kohas otsustas pere, kus arvuti oli põhiliselt teismelise poja kasutada, selle maha müüa. Täpsemaid põhjusi selleks ma muidugi ei tea. Kui hakkasin uurima, mida sellega üldse teha saab, hakati rääkima kõikvõimalikest mängudest ning poiss oli kohe abivalmis näitama, mida sellega mängida saab. Kui veel uurisin, mida sellega veel teha saab, ütles ema, et noh, see teeb ju palju tarku asju ise ära. Milliseid, selles osas jäi ta mulle vastuse võlgu. Lõpuks selgus, et arvutit ei osatudki millekski muuks kui ainult mängimiseks kasutada. Tol ajal ei õpetatud arvuti kasutamist veel enamuses koolidestki ning oli palju inimesi, kes arvasid, et see on mingi imemasin, mis aitab lahendada kõik probleemid. Samas ei osanud osa inimesi selles mingit muud otstarvet kui mängimine üldse näha. Uurisime tol ajal selle arvuti omadusi ning ma ostsin selle ära. Sain arvuti koos kuvari, klaviatuuri ja hiirega. Õige pea soetasin endale printeri, et sellega saaksin teha kirjatööd. Mänge oli sellesse palju sisse salvestatud ja nendest oli väga huvitatud minu lapselaps. Peagi sai ta ka endale oma koju arvuti ning minu oma enam selleks ei kasutatud. Minu tegevus nende mängudega piirdus põhjaliku uurimisega, mis seal üldse on. Õnneks ei langenud minu lapselaps arvutist sõltuvusse. Tal oli koolis arvutiõpetus esimesest klassist alates ja ju sealgi tehti selgeks, kuidas sellega ümber käia.
KAHJU ARVUTISÕLTLASTEST
Arvuti ei ole tegelikult mingi imemasin ega ka kallis mänguasi, kus inimmõistust enam vaja ei olegi. Ta on lihtsalt inimese tööriistaks või abivahendiks. Mulle teeb muret, et igasugust I-asjaajamist fetišeeritakse. Eesti on uhke oma e-riigile, kuid mulle meenub mõne aasta tagune lugu, kui valitsuse liikmete vahel tekkisid mingi asja arutamisel arusaamatused ja põhjus ei olnud milleski muus, kui jäi vajaka lihtsast inimestevahelisest suhtlemisest. Siis kommenteeris probleemi televisioonis kunagine minister Olari Taal. Ta meenutas, et tema ajal veel valitsuse istungitel arvuteid ei kasutatud. Kõik probleemid arutati omavahel läbi ning ka eriarvamuste puhul jõuti kompromissidele. Nüüd aga jäävat puudu lihtsalt kõige tavalisemast inimlikust suhtlemisest.
Praegu on tõsiselt kahju lastest, kes on langenud arvutist sõltuvusse. Kõige lihtsamat teksti ei osata ka enam pastakaga paberile panna. Olen näinud peresid, kus laps istub eraldi tundide viisi oma arvuti taga ja teda ei huvita, mida teevad kaaslased. Võiks ju vahel nendega kokkugi saada. Arvutis mängimise pärast jäetakse isegi koolitükid õppimata. Mul oli kord noor kolleeg, kes töö juurest pidevalt pojale helistas ja keelas tal arvutiga mängida. Poiss mängis ikka edasi, sest ema ju kodus ei olnud. Lõpuks pandi arvuti kodus teise tuppa luku taha ning poiss sai sellega mängida siis, kui tal seda lubati. Paljud lapsevanemad aga ei ole nii nõudlikud ja järjekindlad ning koolides kurdetakse, et lastel puudub vajalik suulise väljendamise oskus, ei taheta raamatuid lugeda, kirjaoskus jääb kasinamaks jne ning selle on põhjustanud arvuti. Ju ikka tuleks lähtuda vanadest tõdedest, et ühegi asjaga ei tohi liialdada ning igas asjas on vaja pidada kinni parajuse nõudest. Tuleb aru saada, kui kaugele ja millisele tasemele ühe või teise asja või mänguga minna võib. Lastel muidugi endal sellist piiride tunnetamist ei ole ega saagi olla. Selle peavad paika panema ikkagi täiskasvanud. Kui nad nii teeks, ei tekiks ka sõltlasi. Samas on häda selleski, et ka täiskasvanud ei saa sageli neist piiridest aru.
Raivo Kaik
Pärnus
November 2013
[1] Sasku (ka saaskopp, sass, lambapea) on kaardimäng neljale mängijale, mängitakse paaris.
Sündisin ja lapsena elasin Harjumaal, Kose vallas, Karla külas, seega ka minu mälestused on sealt.
1944.–1945. aastate lastel tuli olla mänguasjade puudumise tõttu väga nutikad ja leidlikud. Kuna olime maalapsed, siis mängudki olid maaelust inspireeritud. Rajasime omale õunapuuaiad, kasutades selleks pajupõõsaste oksi, mis erinesid üksteisest värvi poolest. Nii sai ka õunapuid eri sortidega nimetada. Sellistes õunapuuaedades jätkus tegevust pikemalt, kuna oli vaja neid kasta, maad rohida.
Suure tähtsusega olid igaühe eraldi korrastatud kodud. Meil olid need rajatud sireliheki tühimikesse, korralikult "põrand" puhtaks pühitud, istmeteks ja lauaks kivid ja lauakesed leitud ja ka lilled laual mingi topsikesega. Mäletan, et igaüks tundis oma kodu ümber uhkust ja kui naabriperede eakaaslased külla tulid, siis esitleti alati ka oma kodu. Eakaaslasi oli ümbruskonnas 7: 3 tüdrukut ja 4 poissi. Mängisime poistega koos, vahel ka eraldi tüdrukutemänge, mis poistele huvi ei pakkunud. Mul oli ühe vanatädi õmmeldud kaltsunukk, väga armas. Tema tuli igal õhtul korralikult lapikeste vahele kingakarpi magama panna. Karp oli aknalaual. Meil oli väike maja – kahe toa ja köögiga, seepärast olid aknalauad kasutusel riiulite asemel. Elasime kuuekesi.
Kuna meie mängimisaeg jäi põhiliselt kolhooside moodustamise aega, siis matkisime mängudeski kolhoosielu. Tekkisid lastelgi suured lehma- ja hobusekarjad. Lehmad olid lihtsad sarvedega puupulgad, aga hobuse sai oksakohast, et tekiks kaelaosa. Neid sai mängulaudast karjamaale ja tagasi toimetatud ja nendega muid vajalikke toimetusi tehtud.
Mängisime veel arsti-patsiendi mängu, kasutades väikeseid majapidamises tühjaks jäänud pudeleid, topse või mõne tädi käest saadud sobivaid anumakesi. Segasime neisse erivärvilisi lahuseid, kasutades mahla, tinti või muud värviandvat materjali. "Ravimeid" oli võimalik erineva doseerimisega mitmekesistada. Õnneks olid meie rohud pealemääritavad, sest lapsena ju teadsime, kui vastik on tegelikult kibedat rohtu sisse võtta. Küll tegime me vaktsineerimist. Sel ajal tehti lastele vaktsineerimist, tõmmates nahasse käe siseküljel kriipsukese e. pirkee ja sellese manustati vist kopsuhaiguste vaktsiini. Nii ka meie, matkides seda, tegime koolis kasutatava viisnurksulega kriipsu nahasse ja määrisime haavakese omavalmistatud seerumiga. Õnneks ei läinud "patsiendi" käsi paiste ja haav paranes peagi ära.
Lapsed olid ju kodus omapäi, vanemad iga päev kolhoositööl, seega puudusid suunajad-keelajad.
Kuru talu elumaja ukse ees 1953: ema Linda, süles Jüri, Malle, Ahto, isa Rudolf ja Ellen.
Õige varakult, juba 7–8-aastaselt hakkasime meiegi kolhoositöös osalema. Laste ülesandeks oli kõik kolhoosi orasepõllud teravaotsalise "ohakatorgiga" igasugusest umbrohust – ohakast, tõlkjast, rakvere raipest – puhtaks teha. Selle torgiga lõikasime need juure pealt maha. See oli kerge ja lõbus töö, sest mitmekesi koos olles suhtlesime üksteisega ja vahel mängisime sõnamängu. Näiteks nimetasime ühe algustähega linde, loomi, esemeid, puid jne. Palju tüütum ja raskem oli kapsaste-kaalikate istutamine ja kõplamine. Muidugi pakkus jällegi lohutust sõpradega koos tegutsemine ja iga vao otsas väike puhkepaus. Tegime vahel ka lubamatuid vimkasid. Näiteks loeti kapsataimi sada ühte kimpu ja meile üle antud kimpude arvu järgi märgiti hiljem päevatöö tasustamiseks üles. Et kiiremini järjekordne sada maha saaks istutatud, pistsime mõned taimed lihtsalt mulla alla. Arg süda ei lubanud seda õnneks palju praktiseerida.
Peale istutamist toodi põlluveerde suur veepaak, millest meile ämbritesse vett ammutati. Pidime kõik oma istutatud taimed ka kastma. See oli lastele tõeliselt raske töö. Õhtuks oli ämbrit kandva käe ranne ära venitatud ja valulik, vahel ka paistes.
Suvel oli laste tööks rohimine, kõplamine. Võtsime oma pundiga kõik ühte ritta ja igaüks töötas oma vaol. Algul oli rida ühtlane, aga vao lõppu jõudsid enne need, kellel rohkem jaksu oli. Ebaõiglaselt saidki esimesed lõpetajad kauem puhkepausi pidada, sest uute vagudega alustati jällegi koos üheaegselt.
Päris tore töö oli veel hobusega silo tallamine. Maa sees oli sügav auk, millesse oli ehitatud tünn. Puutünni ühes servas oli luuk lahti, seni kui põhja oli toodud juba küllalt haljassööta ja võis hobusega tünni minna (meie külas nimetati seda tünni siloauguks). Nüüd suleti luuk ja hobune ei pääsenud enne välja, kui tünn täidetud oli. Pidevalt oli vaja haljasmassi kinni tampida – et aga hobune omapäi ei soovi ringiratast kõndida, olid kutsariteks lapsed. Töö oli tore, sest hobune on armas loom. Ainult õhtuks oli sadula puudumisel istumine üsna hellaks jäänud.
Kui sai tööd tehes kokku puututud täiskasvanud kolhoosirahvaga ja kuuldud nende jutte, tekkisid ka meil mängudes uued võimalused. Kuna pidime õhtul pärast kolhoositööd söötma oma pere lehma mööda teeääri, kus rohi oli lopsakas ja lehm sai õhtuks korralikult kõhu täis, siis kasutasime seda aega ka mängimiseks. Kui ka naaberperede lapsed said meiega liituda, läks asi kohe mänguks. Tee ääres oli meil põhiliselt kaks mängu – üks abiellumine ja teine kolhoosi koosolek. Ei mäleta, et oleks kiriklikku laulatust ise näinud, aga kusagilt oli idee leitud ja nii panime üksteist "paari" üsna sageli. Tee ääres olid põõsad ja ka suuri kive, nii tekkisid ideed nende kasutamiseks. Üks suur kivi oligi altariks, selle peale pandi ka lilled ja "noorpaar" seati ühele poole kivi ning "pastor" teisele poole. Sõnaline osa mõeldi juurde vastavalt osalejate võimekusele. Vahel jätkus ka õnnitlejaid.
Kolhoosi koosolek oli ikka täiskasvanuid matkiv ja kippus üsnagi ägedaks minema. Tekkisid vaidlused tööde ja muude probleemide lahendamisel. Rollid jagasime alati enne "koosolekut". Kes oli esimees, kes brigadir, kes põllutööline või mõne muu ameti peal. Eks vahel sai ülemus pahandada ja teinekord jagas just tema alluvatele karme sõnu. Vahel sai ka keegi kiita. Igatahes elasime nii oma rollidesse sisse, et ei märganud seda, kui suveõhtu vaikuses kandus meie valjuhäälne mäng ümbruskonna majadeni. Nii et tegime toona külarahvale tasuta teatrit. Koju minnes saime ema käest isegi tõrelda oma lärmakuse pärast. Nii elasime välja päevast väsimust.
Suuremana, kuid ikka algkooli ajal, mis oli toona seitse klassi, sai käidud kolhoosi lehmadega karjas. Oli 140 lehma ja meie oma vennaga kahekesi. Ametil polnud muud viga, aga tuli tõusta juba kell 4, et õigeks ajaks lauda juurde jõuda. Sügiseti koolist koju jõudnuna läksime põllule rukist siduma. Oli uhke tiibadega masin, mis pühkis mahalõigatud rukkikõrred parajalt vihusuuruste kimpudena aluselt maha. Käisime järel ja sidusime vihud, hiljem tõstsime vihud hakkidesse, viljapeadega üles. Ainult katuseks haki peale pandi üks vihk tagurpidi. Kartulikorjamisel käisime koolist koos klassiga.
Nüüd lisan veel sellise mälestuse. Maal ju lasteaeda ega lastesõime polnud, aga meie vennaga olime alles 4–5-aastased, mängisime üksi kodus olles lehmasõimes, kuna ei julgenud üksi toas olla. Laudas oli isal meisterdatud pikk lehmade sõim, selles heinad. Kummaski otsas oli ka lehm. Meie mängisime keskel. Nii et ikkagi "sõim".
Kirjeldan veidi ka meie aja maiustusi. Neid tõi meile vanaema, kes elas Tallinnas. Olid värvilised hernekommid, nagu kokkupressitud suhkur või padjakommid, mis olid alati roosad, padjakujulised, väga magusad ja sees magususe tasakaalustamiseks hapu moos. Paberiga kommi neil aegadel me ei näinud. Kommid üldse olid haruldased meie jaoks.
Ise tegime omale pliidiraual küpsetatud kartulikrõpsu. Lõikasime õhukesed viilud toorest kartulist. Küpsesid küll krõbedaks, aga olid täiesti maitsetud, kuna tol ajal peenikest soola polnud ja suureteraline, mida toidu maitsestamisel või liha, kapsa ja kurgi hoidistamisel kasutati, meile ei sobinud. Aga krõpse süüa oli mõnus.
Mäletan oma lapsepõlve toredana. Oleksin hea meelega valmis kõike seda kordama. Uuesti ja alati.
Luuletus OMA PERE PÕLVNEMISEST JA OLEMISEST
KURU LUGU
Järviku (Jürgensoni) suguvõsa
Igal suvel kaunil juulikuu päeval
Kuru lapsed taas üksteist näevad.
Me pere on suur – lausa viiskümmend kaks,
ja igal aastal juurde sünnib mõni laps.
1868-l sai karjamõisast Kirimäe talu.
Rentisid seda Jüri, Hans ja Leno, Jüri ja Eva alul.
Jüri Evaga ostsid 4300 rubla eest
Kirimäe päriseks omale, välja mõisa käest.
Nende poeg Jüri oli uus Kirimäe peremees.
Tema nais Liisu Mikuri talu Jüri käest.
Neilgi seisis Kirimäe arendamine ees,
kuigi Jüri oli veidi aeglane mees.
Kord ammu Kirimäe vanaisa vanaemaga
istutasid Kuru kohale kased ja kuuserea.
Lootsid, et hiljem viiest pojast keegi
just sinna oma kodu kord teebki.
Kirimäe Jüri oli vanaisa Rudolfi isa
ja Liisu, tema naine, ehk Rudolfi ema.
Peale Ruudi oli peres veel neli venda,
aga pikem eluiga suudeti 3-le pojale anda-
Kui Kirimäe jagati kolmele pojale
tegi Rudolf oma kodu just Kurule.
Maha ehitamiseks kasutas puitu ja savi
ja aastal 1936 selle valmis tegi.
Hiljem ehitas majale-laudale otsa küüni,
nii kolmikhoonena seisab see nüüdki.
Praegune peremees Jüri ehitab hoonet ümber
ja laudast saab peagi kaminakamber.
Ehkki Rudolf muusikast hoolis
ja õppis seda veidi isegi Tallinnas koolis,
hakkas ta siiski pidama talu.
Tema naiseks sai, oma surmani, Sofia alul.
Neljakümnendate aastate alguses
Keerule tuli ema Linda, kaasas 2-ne Malle.
Juba mõne aasta möödudes
sündis peresse trullakas tütar Ellen.
Ülejärgmisel aastal sündis poiss kui pomm.
Ahto tema nimeks sai. Tubli mees on.
Viiekümne teise aasta augustikuul
sündis Jüri, kellest sai peremees uus.
Nii saigi peres liikmeid kuus
ja praeguses mõistes oli perekond suur.
Isa töötas esimehena kolhoosis
ema põllutöödel oma rammu proovis.
Nii mööduvad mitmed-mitmed aastad.
Lapsedki lõid pidevalt töödel kaasa.
Kõblavars või ohakatork käes
nii iga suvehommik Kuru lapsi näeb.
Kõige ennne pidi kodunt lahkuma Malle,
sest lapsena tervis tekitas probleeme talle.
Malle õppima asus Tallinna Metsakooli.
Teised kolm jätkasid õpinguid Kuivajõe koolis.
Ellen lahkus kodunt olles neliteist,
nii saatus tabas ka kõiki teisi meist.
Malle õpinguid jätkas keskkoolis
Ellen tehnikumis õmblejaks saada soovis.
Ahto meremeheks saada ihkas
ja kalandustehnikumis hakkas tublilt pihta.
Hiljem omandas veel haridust Kaliningradis
ja kaitses Moskvas ära doktorikraadi.
Jüri, olles pere lastest kõige noorem
jäi kuueks aastaks üksi vanemate hoolde.
Ta hiljem jätkas spordikallakuga koolis
ja pärast õpingute lõppu läks pedagoogiks.
Nii astusid kõik lapsed oma ellu
ja ema-isa jätsid üksi Kuru tallu.
Ema isast oli üheksateist aastat noorem
ja seepärast kauem kanda tuli töölkäimise koorem-
Malle Velloga lõid omale kodu Tallinna
ja suvilagi ehitasid Muuga aedlinna.
Ellen koolist tööle suunati Valga linna
ja peagi Mattile tal õnne oli mehele minna.
Ahto Ljuudaga elasid algul vanaema juures
ja hiljem Õismäele said korteri uue.
Jüri tööle õpetajaks asus Paides
ja võttis enne veel Kai omale naiseks.
Nii elu veeres aina edasi
ja meie saatused on läinud sedasi,
et vanemaid ei ole ammu meil
ja kõik me üksi käime elutee.
Pensionäri põlve peavad Malle ja Ellen.
Ka Ahti välja teeninud on selle,
kuid ikka jätkab kahel kohal tööd veel
ja noortele ta kalapüügi tarkust selgeks teeb.
Ja Jüri, kes on meie noorem vennas
on Kurul vägevasti sisse seadnud ennast.
Ta aina kõpitseb, remondib, ehitab
ja meie lapsepõlvekodu, Kuru, säilitab.
Seepärast tänulikud oleme kõik talle,
et siia, kui oma koju, võime tulla jälle,
ja lapsed-lapselapsed koos meiega,
et kohtuda taas kõik üksteisega.
Meil lapsi kokku on kaksteist
ja enamus lapsevanemadki juba neist.
On väikseim lapselaps, Eliise, päris uudne
sest ta on praegu ainult nelja kuune.
Lasteta on seni ainult Henri
ja tema rändab kaugel mandril ringi.
On esimene lapselaps Malle Ebel Kaarel
ja viimane, Eliisegi, on Malle pere arvel.
Tal lapsi suureks kasvatatud kolm,
kaks tütart ja üks poeg on.
Ja lapselapsi seitse kokku praegu
kuid lisa saamiseks on ju veel aega.
Ellenil on peres vaid kaks poega
sellest on neli pojatütart ja kolm pojapoega.
On Ahtol peres kasvanud kaks tütart
kuid juba neli lapselast seal müttab.
Jüril on lapsi kokku kolm + kaks
ja lapselapsi igal neljal lapsel kaks.
Me loodame, et lapsi sünnib veel
ja soovime, et kõik kõnniks õnnelikul teel.
Need värsid kakstuhat üheteistkümnendal loodud
neis meie pere ajalugu on välja toodud.
On Kurult sirgunud seni neli põlvkonda
ja sellega kindlasti punkti ei panda.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Mina elasin ilusas maakohas, kus läheduses oli kaunis järv ja ümberringi metsad. Ma nautisin seda paika ja mõtlen lapsepõlvekodule sageli. Minu lapsepõlv oli ilus ja põnev. Meil oli emapoolne vanaema, kes elas meiega koos ja laulis meile rahvalikke laule ja rääkis oma lapsepõlvest ja mängudest. Sageli käis meil isapoolne vanavanaema, miljöö oli minu arvates väga hea. Ema ja isa käisid tööl, aga hiljem oli isa kodune, sest ta oli raskesti haige.
Meenutan lapsepõlvekodu tänutundega. Minu lapsepõlvekodu oli kohas, kus praegu asub Maarja küla, seega Haavassaare talus Põlvamaal. Ümber maja kasvas palju põlispuid, kes olid suured ja võimsad, kaks väga suurt kaske õues, ühele oli ümber ehitatud laud. Maja taga olid suured müürid ja küünid, eemal ilus kaskedealune ja teisel pool hobusekoppel. See oli ideaalne paik kasvamiseks ja mängimiseks. Seal oli kõike: avarust, metsailu, uhkeid puid, huvitavaid aiasoppe ja salapaiku. Suvel olid metsad marju ja seeni täis. Naabrid olid toredad, vanapaar, kellel omal lapsi ei olnud, hoidis meid väga. Ma olen uhke, et mulle oli antud võimalus sirguda sellises võrratus kohas, millest on alati midagi meenutada. Kui ma mõtlen oma loovusele ja fantaasiavõimele, mis on mulle antud, siis ongi see kindlasti pärit just sealt.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Mängimiseks oli aega väga palju, kogu aeg, mis oli, oligi meil mängimiseks, õppimiseks ja teleri vaatamiseks. Vahel pidime ka kanakarjas käima. Tegin kodus ka majapidamistöid, aitasin emal nõusid pesta ja kööki korrastada.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Tore oli kodus olla, suvel rohkem järve ääres ja talvel õues ja toas. Suvel mängisime vee ääres, talvel suusatasime ja kelgutasime. Vahel jalutasime niisama ja nautisime loodust. Mäletan, et kui keegi tuli külla, siis jalutasime alati järve äärde. Üldiselt oli meelistegevus alati ikkagi sportlik ja seikluslik. Kodus olla on mulle alati meeldinud, kodu on minu kindlus ja kodus on alati midagi teha. See on tänase päevani nii ka jäänud. Teine meelistegevus oli joonistamine. Ema ja isa ostsid mulle värvipliiatseid, akvarelle, plastiliini, tegin joonistusi ja voolisin. Ema ja isa oskasid headest tavadest ja kommetest lugu pidada ja mind suunata. Vanaemad õpetasid korda ja raamatute ning esemete hoidmist. Meid kasvatati hästi.
2. Mängupaik
Koduõu, järveäärne ala, mets, hobusekoppel, aed. Tuba. Pööning.
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Koduõu oli suur taluõu, kus sai kõike teha. Meil oli kaks kiike, üks võrkkiik ja teine harilik puust kiik. Lisaks tegin ise oma kätega viljapuuaeda ploomide alla ühe kiige, kus sai ka kiikuda. Seda sellepärast, et tahtsin ise midagi teha ja see on siiani jäänud, ise midagi teha ja luua. Olin siis umbes 10–11 aastat vana. Me mängisime palju puude otsas, õuealal kasvasid suured tammepuud ja kased, tamme otsas oli meil kodu. Tuba oli suur ja soe, ahi oli suur, mõtlesime seal igasuguseid huvitavaid mänge välja. Sõprade juures me ei käinud, see oli lubatud hiljem, kui olin juba 10-aastane. Minu isale ei meeldinud, et lapsed oleksid mööda küla kolanud, pidime kodus olema. Tema arvas, et need lapsed, kes mujal hulguvad, ei ole hästi kasvatatud. Olime rohkem oma õues ja metsas.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis mängiti vahetundide ajal, mäletan lotomängu, mis oli väga huvitav ja jooksumängud olid head. Kevadel peale tunde mängisime rahvaste palli. Ka suvel peale aiatööd mängisime poistega mitu tundi rahvaste palli, mis mulle väga meeldis.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Me mängisime kogu aeg, ainult öösel magasime. Ükskord tahtsime Bullerby lapsi matkida ja kavatsesime terve öö üleval olla, kuid see lõppes nagu raamatuski, uni sai meist võitu.
3. Mänguseltskond
Alguses, kui väike olin, mängisin õega ja üksinda, hiljem oli mul kaks mängukaaslast Tallinnast, kes käisid meie juures suvitamas. Sugulastega sai mängitud.
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Mul oli üks õde, minust kolm aastat noorem. Koolikaaslased olid koolis mängusõpradeks, kuna isa ei lubanud peale tunde kolama minna, siis mängisimegi nendega ainult koolis. Klassikaaslased olid mängusõpradeks koolis. Trennis ma ei käinud. Üldiselt olin küllaltki eraklik laps, metsa seest, ei seltsinud väga võõrastega. Mäletan, et meie klassis käis üks mustlasrahvusest poiss, kes ütles, et mina pole meie kooliga ära harjunud.
Kooliteel sai palju mängitud. Kolm kilomeetrit oli mul kaaslastega ühine tee, üks kilomeeter üksinda käia. Kord leidsin metsast plekkvaadi, mis oli kummuli keeratud. Ma mängisin seal iga päev trummi, puupulgad leidsin metsast. See oli nii huvitav, et mul on veel praegu see hääl kõrvus.
Kodus mängisime lauamänge, isaga kabet ja õega ühte hanede mängu, „Reisi ümber maailma“ ja „Tsirkust“. „Tsirkus“ oligi meie lemmikmäng. Ka „Lend Kuule“ oli hea mäng.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Nagu eespool juba mainisin, ei olnud mul eraldi sõpruskonda, lihtsalt sugulased, mõned sõbrad suvel, klassikaaslased. Algkoolis ma peale kooli ei käinud kusagil mängimas. Vahel sai küll suvel peale aiatööpäeva kella neljani rahvaste palli mängitud. Meil elasid tädipojad Tartus, siis sai ka nendega mängitud, nende poole käidud ja nemad käisid meie juures. Kuigi olime palju omaette kodus, oli meil tegelikult palju sõpru ja tuttavaid ja sugulasi.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Jah, koos ikka, kuigi eri rahvusi meil ei olnud peale ühe mustlaspoisi. Rohkem mängisin poistega koolis. Tegelikult tuleb meelde, et ikkagi oli ka ümbruskonnas vene rahvusest poisse, kellega sai ka räägitud ja mängitud. Nad olid sõbralikud.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Ei mäleta, et oleks ette tulnud, olime sõbrad. Küll aga lõi mu pinginaaber mul eelkoolis nina veriseks, lihtsalt lõi. See juhtus teel koolist koju. Kord kuulutasime naaberasula poistele sõja ja selle ka saime. Asi lõppes sellega, et mind isiklikult võeti vangi ja hoiti natuke aega kinni. Vägivalda ei olnud, lihtsalt rääkisime ja siis sain koju. Olin veidi sellest häiritud. Tülisid ei olnud, need olid mängulised, otsitud situatsioonid. Ma hindan neid tagantjärele nii.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Eespool sai nimetatud, et isaga kabet. Vaatasin isaga koos filme, eriti seiklusfilme ja sõjafilme. „Kapten Tenkeš“ ja „Neli tankisti ja koer“, kõiki pealkirju enam ei mäleta. Pärast läksin õue ja matkisin, mida olin filmis näinud. Istusin näiteks suure põllutööreha otsas ja enda arust kujutasin ette, et ma ratsutan. Igasuguseid asju ja tegevusi sai välja mõeldud. Puu otsas oli vaatetorn. Madalas kohas kaevik. Isa muidugi selle mänguga ei liitunud, kuid ta oli meist vaimustatud, ütles, et tema küll lapsena midagi sellist välja mõelda ei oleks osanud.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksi mängisin palju. Mäletan, et „Horoskoobi“ aegadel[i] esinesin, jalas mustad läikivad kummikud. Esinesin laua peal, mikrofon käes ja laulsin „Horoskoobi“ laule. Õde vaatas pealt. Nalja sai palju. See oli üks näide, kõike ei mäleta ka.
Kord leidsime ühe vana masina ja kavatsesime selle lammutada, et ehitada rakett. See oli nii raske ja roostes, et meie jõud ei hakanud peale, aga minu süda ei andnud enne rahu, kui olin ta ikka laiali lammutanud. Siis ehitasime õega raketi ja kujutasime ette, et oleme Totud Kuult. Lasteraamatu põhjal[ii] sai see mäng välja mõeldud. Aga see kasvataski tahtejõudu ja oskust mitte alla anda, kui veel mingi võimalus on. Sellest saan aru nüüd, kui olen 53-aastane. Oskan leida neid seoseid, mida lapsepõlvemängud ja tegevused on mulle andnud.
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Ise mõtlesin. Kuna meie lasteaias ei käinud, siis kuulasime palju raadiosaateid lastele ja lugesime lastejutte, Tähekest, Pioneeri ja Sädet. Mõtlesime ise mänge välja juttude põhjal. Näiteks lavastasime Timbut, Limbut ja Lumemöldrit[iii]. Suvetüdrukud, Inna ja Diana Tallinnast, algatasid palju mänge. Me sobisime ülihästi. Alguses kartsin veidi, et kui me kohtume, kuidas me siis sõpradeks saame jne. Aga kui me Innaga kokku saime, siis hakkasime kohe sõbrustama nagu vanad tuttavad. See oli nii hea tunne, tunda ära hingesugulane.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Me lugesime liisusalme. Arvasime, kummast käest ja nii edasi. Ütlesime ka lihtsalt, et täna alustad sina ja mäng algaski. Mänguseltskond oli meil 2–4-liikmeline, siis ei olnud väga vaja lugeda. Saime väga hästi läbi.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Üks väike valge tuvi lendas üle Inglismaa,
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud,
seda ütled sina,
väike tatinina.
Vanaema Alma õpetas.
Meil väga palju salme ei olnud, sest me lihtsalt liisisime, viskasime kulli ja kirja, et ruttu saaks mängu alustada.
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
Meie mängisime palju reketitega sulgpalli. See toimus meil ikka peaaegu iga päev tuulevaikse ilmaga. Siis oli meil tennisemänguvõimalus, meil oli päris laud selleks ja vahendid, reketid ja pingpongipallid.
Suvel mängisime kogu aeg ka järve ääres. Käisime paadiga sõitmas, püüdsime kala, ujusime järves, korjasime marju, päevitasime. Liivast sai ka ehitatud, aga väiksena, 3-aastasena. Hiljem seda enam ei mäleta. Nii me elasimegi: hommikul vee äärde, lõuna ajal sööma, siis sageli tagasi vee äärde, siis õhtusöögile ja peale seda siis olenes ilmast, kas sportmängud, sulgpall ja tennis, vihmase ilmaga joonistasime, mõtlesime niisama midagi järgmisteks päevadeks välja ja veetsime mõnusasti aega. Käisime kaljukoobastes nahkhiiri vaatamas pimedaga. Meil olid kaasas suvitajate vanemad.
Talvel sai mängitud lapsena toas ka korstnapühkijamängu, vanaema õpetas. See on mäng paberil, kirjeldatud eesti rahvamängude raamatus pabermängude all. Siis olid ka kivimängud, näiteks „Kits koopas“, aga kahjuks ma enam ei mäleta, mismoodi seda mängiti. Pidi kivi viskama kuhugi piirkonda, siis sai vist punkte. Uurisin eesti rahvamängude raamatust[iv], aga päris tuttavat kivimängu ei tulnud ette.
Isapoolse vanaema pool mängisime loomapidamist. Meil oli koer lehmaks ja nii me temaga käisime, viisime karjamaale ja koju. Kujutasime niimoodi ette, et me oleme farmerid. Huvitav, et oli selline koer Polla, kes sellega ka nõus oli. Me kohtlesime teda hästi. Sageli käisime vanaemaga kaasas farmis, kus teda aitasime. Isapoolne vanaema elas Valgamaal Sangaste vallas. Vahel olime suvel seal.
Talvel sai veel mängult peenraid tehtud , põrandalaudade peale seemneid külvatud korrapäraselt – seemneteks olid paberist rebitud väiksed tükikesed.
Meie mängud olidki suures osas endi välja mõeldud tegevused, mis meile meeldisid ja milles saime kasutada fantaasiat. Reeglitega mänge oli vähem. Ainult sportmängud koolis ja ka kodus, kui keegi külla tuli; muidugi ka kõikidel neil lauamängudel, mis me mängisime, olid reeglid.
Meile meeldis mänge välja mõelda. Ehitasime tekkidest ja patjadest tuppa onne, olime siis seal ja rääkisime ja naersime. Seal olid meie mänguasjad ja raamatud. Raamatuid kinkis meile üks hea tädi Raissa. Kutsusime teda Marina vanaemaks. Tema oli Tallinnast pärit hea tädi, temaga jalutasime metsas ja järve ääres, ta rääkis väga palju huvitavat.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Pallimängud: Üks lemmikuid oli rahvaste pall, aga ka „Siga“.
„Siga“ käis nii, et kolmekesi mängisime, üks keskel. Viskasime palli temast üle ja kellel pall maha läks, see sai tähe. Keskel oli „siga“ – kui ta suutis palli kinni püüda, siis sai ta järjest tähtedest lahti.
Kord läksin neljandas klassis trenni, seal mängisime laptuud. „Potskat“ sai mängitud.
Viskemängud: Kuuri seina peal mängisime pallikooli. Meil olid erinevad variandid.
Jooksumängud: Koolis mängisime vahetunni ajal kulli. Jooksime tihti võidu.
Peitusmängud: „Trihvaa“, asjade peitus, lihtsalt peitus.
Hüppemängud: keks, hüpitsaga hüppamine. Paaris keerutamine oli väga moes, lihtsalt kätest kinni ja keerutasime ringi, väga vahva oli.
Tasakaalumängud: karkudega käimine, sammukividel käimine, mahalangenud puudel ronimine.
Plaksutamismängud: Plaksutasime vastamisi käsi. Käed plaksuga sõbraga kokku , paremad käed sõbraga, vasakud käed sõbraga, kokku jne. Kellel ennem segi läks, oli kaotaja.
Sõrmemängud: tegime sõrmedega ja kätega seina peale varjuteatrit.
Pandimängud: ei mänginud
Kaardimängud: „Viis lehte“, „Potiknoi“, ennustamine. Enam ma kaarte ei mängi, aga tore oli, trikke sai õpitud poistelt, enam ei mäletagi, kuidas need käisid.
Lauamängud: „Tsirkus“, „Lend kuule“, doomino, kabe, „Reis ümber maailma“.
Paberimängud. Korstnapühkijamäng (vt ka Aleksander Kalamees „Eesti rahvamängud“)
Kõige lihtsam on mängida kahekesi. Ruudulisel paberil valib kumbki mängija endale ülalt alla ühe ruutude rea, märkides selle kohale oma nimetähe. Üks mängijatest võtab pihku väikese eseme (meil oli vanaemaga väike paberist kuulike), peidab käed selja taha ja teeb seal eseme ühest käest teise asetamise liigutusi. Siis toob ta rusikas käed ette, misjärel teine mängija peab arvama, kummas käes ese on. Kui õigesti ära arvab, võib ta ühe oma ruudu ära märkida. Ka saab ta eseme enda kätte. Sooritanud peitmisliigutused ja toonud käed ette, laseb ta arvata vastasel. Arvas vastane samuti õigesti, võib ka tema oma ruutudesse märgi teha. Ühtlasi läheb tema kätte ka peite-ese. Kui arvaja eksib, saab punkti eseme omanik ja tal on õigus eset edasi hoida oma valduses, kuni vastane õigesti arvab.
Ütleb arvaja kahtluse puhul, et eseme omanikul üldse eset käes polegi (selle võib ka selja taha lauale panna), tuleb avada mõlemad käed. Ei ole eset tõesti pihus, saab arvaja punkti ja ka eseme peitmise õiguse.
See mängija, kes enda ruudud esimesena märke täis saab, on võitja. Kaotaja jääb aga korstnapühkijaks. Võitja võib veel ülevalt alla siis kaotanu ruudud läbi tõmmata, vanaema ütles selle kohta: „Tõmban sulle korstna selga“.
Urve |
Milvi |
|
|
x |
x |
|
|
x |
x |
|
|
x |
x |
|
|
x |
x |
|
|
x |
x |
|
|
x |
|
|
|
x |
|
|
|
Antud juhul saan mina, Urve, tõmmata korstna selga Milvile, sest minu ruudud on enne täis saanud. Vanaema õpetuse järgi meelde jäetud ja kirja pandud.
Mängisime ka trips-taps-trulli.
Sõnamängud paberil. Meie lemmikmäng
täht |
lill |
puu |
linn |
film |
riik |
lind |
loom |
näitleja |
kokkuvõte |
A |
aster 15 |
amuuri 10korgipuu |
Amster-dam 15 |
-0 |
Albaa-nia 10 |
-0 |
ahv 15 |
Anne 10Vee- saar |
65 punkti |
K |
kliivia 20 |
kask 10 |
Kohtla -järve 15 |
Kolm karu5 |
Kreeka 15 |
kotkas 15 |
karu 10 |
0 |
… |
E |
0 |
eebeni- puu 15 |
Elva 10 |
Evita 20 |
Eesti 10 |
emu 15 |
eesel 15 |
Ervin Abel 10 |
…. |
…. |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Summa…. |
Punktid: 0 – ei tea;
10 – teistega sarnane;
15 – ise teadsin;
20 – eriti hea vastus;
5 – kahtlane vastus, aga siiski oli.
Mängiti aja peale, üks mängijatest hakkas tähestikku lugema ja keegi ütles: “Stopp!„ Seejärel saadi täht, mis „stopi“ ajal parajasti oli. Tähestikku loeti mõttes. Täht tabelisse ja hakati tabelit täitma: kes enne valmis sai, andis märku, ja teised siis ka enam kirjutada ei tohtinud. Hakati küsima, kõik vastasid ja panid punktid tabelisse. Ühesugused vastused andsid vähem punkte kui erinevad. Võitis enam punkte kogunud mängija. Ma ei tea, kuidas me selle huvitava mängu saime, ilmselt keegi õpetas või tuli see kuidagi meie hulka, hakati lihtsalt mängima. Ise me seda välja ei mõelnud, ma arvan, et seda mängisid sel ajal paljud lapsed. Meeldejääv ja hea mäng oli.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavad esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
Meie kehtestasime ise reeglid, näiteks jooksupiirid ja hüppamise korrad, kellaajad jne. Ma ei mäleta reeglite rikkumist. Esemetest mäletan puust tehtud karke, sammukive, puust kelku, mis isa ise tegi. Kahju, et ma ei osanud seda alles hoida. Lapsena ei teadnud sellistele esemetele tähelepanu pöörata kahjuks. Pealegi ütles üks naabertalu tüdruk, et ta pole eluilmas sellist kelku näinud. Praegu aga meenutan, et see kelk oli tõeline aare, mis oleks praegu sobinud isegi mänguasjamuuseumi või Eesti Rahva Muuseumi. Üleni puust, jalastega, nagu väike saanike. Meil olid reeglid selged ja me neid ei rikkunud, sellest ei räägitud, mängud sujusid.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Kui mängisime mõnda nendest mängudest, siis oli see põhjalik. Rohkem mängisime kooli. Meil olid siis päevikud ja hinnetetabelid, tunnistused. Toimusid tunnid, väga huvitav oli. Õpetaja oli ikka kõige parem olla. Meie unistus oli saada suurena õpetajaks. Meil olid plaanid tehtud, mis riideid õpetaja mis nädalapäevadel kannab ja kõik muu. Hea oli unistada. Huvitav, et minust saigi õpetaja.
Suvel õues sai ka poodi mängitud. Arsti mängisin ise nukkudega. Kui lugesin Tähekesest juttu päevakavast, mille oli teinud väiksena tuntud sportlane Jaan Talts, siis koostasin endale ka suveks sellise kava. Minu eesmärgiks olid kergejõustik ja pallimängud, tõusin iga päev samal kellaajal üles, võimlesin, ujusin, sportisin. Pidasin sellest terve suve kinni ja käisin septembri lõpuni iga päev ujumas, külmemate ilmadega kastsin end kasvõi korraks vette. Talvel ei olnud kordagi haige. Olin siis 13-aastane.
Mängisime postkaartidega, ehitasime kaardimajakesi. Siis võistlesime, kes teatud aja jooksul rohkem ehitab ja kelle majad kauem püsivad.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Me ei ole neil vahet teinud. Oleme mänginud nii nukkudega kui püssidega luuranud metsas. Võib-olla printsessi ja kuninga mäng pööningul oli tüdrukute mäng, poisid seda ei mänginud.
6. Elektroonilised mängud.
Meie neid ei mänginud, neid sel ajal vist ei olnudki, vähemalt meil mitte.
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Arvuti tuli umbes 1998. aastal töö juurde ja koju aastal 2005. Mobiiltelefon umbes 2002. Täpselt ei mäleta, aga ligikaudselt sel ajal. Telefoniga olen ühe korra mänginud, ei tunne enam huvi. Arvutiga ka olen ikka proovinud, aga see ongi proovimiseks jäänud.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Ei ole ja ei tunne millegipärast ka huvi.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Kuna töötan liikumisõpetajana, siis mängin lastega liikumismänge, leian neid raamatutest, koolitustelt, mõtlen ise ja kuulen kolleegidelt. Mängin ka seltskonnamänge, sportmänge ja tantsumänge jne. Minu töö nõuab seda. Arvutimänge ei mängi, ei meeldi. Lahendan ristsõnu, see ka omamoodi mäng.
Mängude kirjeldusi, mida olen ise lastele välja mõelnud seoses oma tööga.
Jänkuke
Meie väike jänkuke
hüppab rõõmsalt metsateel.
Vaatab ette, vaatab taha,
kedagi ei ole näha.
Ja kui keegi krabistab,
jänku hirmust sabistab.
Hüppab ruttu puu taha,
kükitab ta sinna maha.
Mäng on mõeldud noorema ja keskmise rühma lastele metsas mängimiseks. Mängujuht palub kõigil jänkudel endale puu valida ja puu taha peitu minna. Mängujuhi hüüde peale: „Jänkud, metsa hüppama!“, tulevad jänesed oma puude tagant välja ja lagendikule hüppama. Hüpatakse ja koos loetakse luuletust, tehakse vastavaid liigutusi. Hüpatakse, vaadatakse ette ja taha, laiutatakse käsi (kedagi ei ole näha), krabistatakse ja värisetakse hirmust ning siis hüpatakse oma puu taha kodupessa. Mäng kordub.
Lastele väga meeldib, mängisime seda esmakordselt metsanädalal. Vastavalt võimalustele saab seda loomulikult ka saalis mängida. Tuleb kokku leppida, kus on „puu“ ja kus on „metsalagendik“. Mäng on mõeldud välja seoses metsanädalaga.
Autor Urve Vares, oktoober 2013
Mängitakse 4–7-aastaste lastega. Osalejate arv: paarisarv lapsi. Koht on võimla või siseruum, aga ka õu, kui muusikat saab kasutada. Mäng arendab rühmatöö-oskust, kaaslasetunnetust, reageerimisoskust. Eesmärgiks arendada lapsi intellektuaalselt, arendada lapsi sotsiaalselt, kinnistada koostööoskust ja kokkuleppeid sõprade vahel.
Mängu käik: Lapsed on paarides. Lõbusa muusika saatel kõnnivad lapsed ringselt. Muusika katkedes ütleb mängujuht: „Jänes!“ ja lapsed peavad jäneseid matkima. Teevad kätega jänkukõrvu, hüppavad ringselt ümber üksteise, üks ring ühele poole, teine ring teisele poole. Paarilised hüppavad vastassuundades. Kui muusika katkedes mängujuht ütleb: „Muna!“, siis paarilistest üks on muna ja teine värvib teda. Muna võtab toengpõlvituse, laskub seejärel kandadele, teeb endast hästi väikese ja armsa muna, on kägaras. Värvija värvib munakest, tehes kätega pintsliliigutusi ja käies ümber muna, et terve muna saaks värvitud. Mäng jätkub. Kui mängujuht ütleb: „Kevad!“, siis üks paarilistest on lill ja teine on liblikas. Lill võtab põlvitusasendi, seab käed lillelehtedeks ja liigutab end õrna kevadtuule käes, liblikas lendab graatsiliselt ümber lille. Mängitakse mitu korda läbi, paarilised peavad ise osad vahetama, et kõik saaks olla nii lilled kui liblikad, munad ja värvijad. Loomulikult on lubatud ka lastel endil välja mõelda, kuidas paremini antud rolle mängida. Mäng meeldib lastele väga. Mõtlesin selle välja seoses munadepühaga, et saaks liikumistundides kasutada.
Autor Urve Vares, märts 1999
Pesu kuivama panek
Mängitakse teatemänguna. Moodustatakse kaks võistkonda. Kaptenitel on käes korvid, kus sees väike pesu, linik või mingi muu väike riideese. Korvis on ka pesunäpp. Eemal on pesunöör, kuhu tuleb pesukuivama viia. Märguande peale jooksevad esimesed võistlejad ehk kaptenid pesunööri juurde, asetavad korvi maha, võtavad riideeseme korvist, asetavad nöörile kuivama, võtavad pesunäpi korvist ja panevad sellega pesu kinni nööri peale, seejärel korv kaasa ja jooksuga tagasi. Järgmine võistleja läheb pesu ära tooma, korv kaasas, jookseb pesunööri juurde, paneb korvi maha, võtab pesunäpi ära ja seejärel pesu ja paneb korvi. Jooksuga tagasi ja mäng kordub, järgmine läheb jälle pesu kuivama asetama. Kelle võistkond esimesena mängu lõpetab, on võitja.
Autor Urve Vares, kevad 2002
Orienteerumismäng vastlapäevaks
Mõnel aastal võib juhtuda, et vastlapäeval lund ei olegi, nagu see oli 2002. a. vastlapäeval. Siis mõtlesin välja otsimismängu vastlapäevaks, et lastel huvitav oleks. Sadas vihma ja kelgumäele ei saanud. Vahenditeks olid paberile joonistatud vastlakuklid. Vastlapäeva hommikul peitsime need lasteaia ruumidesse. Igale rühmale tegin papist kaardi, kuhu leitud kuklid liimida. Andsin ka lastele orienteerumiskaardid, kuhu oli märgitud, kust otsida ja kui palju peaks leidma. Vastlapäeva hommikul said lapsed orienteerumiskaardi ja aluskaardi. Kokkulepitud kellaajal alustati vastlakuklite otsimist. Noorematel väiksem otsimisala ja kukleid vähem, vanematel lastel vastavalt rohkem. Kui kuklid olid leitud, viisid lapsed need koos kasvatajatega rühma, liimisid oma kaardile, värvisid. Kui olid sellega valmis saanud, siis kogunesime spordisaali, kus tegime vastlapäevale sobivaid mänge ja tantsisime ning lustisime. Lõpuks vaatlesime vastlakukleid: kel oli rohkem, kes hoolikamalt värvis, kes kõik üles leidis jne. Lapsed olid mängust vaimustatud.
Autor Urve Vares, vastlapäev 2002
Orienteerumismäng „Kevadet otsimas“
Mängu eesmärgiks on arendada kiirust, loogilist mõtlemist, sotsiaalseid oskusi. Mängul on keskmine koormus. Osalejateks 3–7 aastased lasteaialapsed.. Mängisime lasteaia õuealal ja ümberkaudses metsas. Vahendiks oli suur kevadpildi näidis lastele. Igale rühmale oli joonistatud pilt ja lõigatud pärast pusleks. Pusletükid pandud kileümbristesse. Rühmadele olid antud alused, kuhu kevadpilt kokku panna, orienteerumiskaardid otsimisabiks ja pusletükkide arv. Noorematele lastele panin terve pusle ühte kotti, vanematele eraldi kottidesse.
Mängu käik oli siis järgmine. Orienteerumispäeva hommikul peitsin pildid õue. Noorematele lasteaiaterritooriumile, vanematele lastele metsa. Kogunesime õue, kus tegime alustuseks soojendusvõimlemist. Siis selgitasin lastele mängu. Alused puslede kokkupanekuks asetasime stardikohta. Lapsed koos juhendajatega läksid pusletükke otsima ja kui olid leidnud, siis tulid tagasi ja asusid kevadpilti koostama. Auhindadeks olid meil kommikotid. Pärast tantsisime õues muusika saatel ja mängisime laste lemmikmänge. Nii võtsime kevadet vastu aastal 2003.
Autor Urve Vares, kevad 2003
Sügismäng
Lõbusa muusika saatel liigume paarides hüpaksammuga lasteaia õues. Muusikalistepauside ajal kuulevad lapsed kolme sõna: sügis, seeneke, kitseke. Kui mängujuht hüüab: “Sügis!“, siis mängivad lapsed tuult ja puud, üks paarilistest on tuul, kes puhub, ja teine on puu, kes tuule käes liigub ja õõtsub. Kui hüütakse: “Seeneke!“, siis üks paarilistest kükitab ja teeb kätega seenekübara, teine korjab seeni, korv käes, kummardub ja paneb korvi ning otsib seeni. Sõna „kitseke“ ajal annavad lapsed paarilisele käed ja tantsivad ringselt kohapeal hüpaksammuga.
Autor Urve Vares, september 2013.
Lõpetuseks
See on väike ülevaade minu lapsepõlvemängudest, tegevustest, minu sõpradest ja miljööst, kus olen üles kasvanud.
Hiljem hakkasin lasteaiaõpetajaks ja töö käigus on väga palju mänge mängitud. Kirja panin omaenda väljamõeldud mängudest need, mis lastele on väga meeldinud ja end õigustanud. Mängude raamatuid on väga palju, kirjeldusi tuhandeid, valik on meie eneste teha. Alati tahaks midagi erilist ja teistmoodi, mida veel pole mängitud. Sõelale jäävad pigem enda ja laste lemmikud, mida küsitakse ja soovitakse jälle mängida. Väikeste laste mängud peaksid olema lihtsad, vahvad, piisava koormusega ja arendama mõtlemist. Mäng peaks innustama last tegutsema ja laps peaks mängu ootama. Toredad mängud on eesti rahvamängud, mis ongi ju põlvest põlve edasi pärandatud, kellegi väljamõeldud ja mängitud. Loodan väga, et meie kõigi abiga valmib kunagi uus kogumik eesti lastemängudest, kus on sees uue ajaetapi mänge meie endi hulgast, samas pole unustatud ka vanu häid mänge. Mängud peavad elama ajas edasi meie kõigi hulgas ja anname nad edasi järgmistele põlvedele. Samuti oleks väga huvitav tulevastel põlvedel lugeda oma esivanemate lapsepõlvemeenutusi ja eredamaid juhtumeid. Me kõik oleme ju pärit oma lapsepõlvemaalt.
[i] Mõeldud on populaarset Eesti Televisiooni telesaadet “Horoskoop” (1968-73), mis pani aluse lauluvõistluste traditsioonile. Mitmed sealkõlanud laulud said väga tuntuks.
[ii] Nikolai Nossovi lasteraamat „Totu kuul“.
[iii] Kalju Kanguri lasteraamat „Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid“, esmatrükk ilmus 1969. aastal.
[iv] „Eesti rahvamänge“, koostaja Aleksander Kalamees (ilmunud mitmes kordustrükis)