Trifaa. Mängijate arv ei ole piiratud. Üks mängijatest on otsija. Jällegi lepitakse kokku, mitmeni loetakse. Sel ajal, kui otsija loeb, peidavad teised end ära, aga sellisesse kohta, kust oleks hea minema joosta. Kui otsija kedagi näeb, jookseb ta kokkulepitud koha juurde, paneb käe vastu seda kohta ja hüüab tema nime ning sinna juurde veel "Trifa kinni!" Ehk siis kui mängija nimi, keda otsija näeb, on Julia, peab otsija hüüdma "Julia trifa kinni!" Kui aga Julia jõuab kokkulepitud kohani varem ja saab varem öeldud 2Julia trifa lahti!" on ta lahti. Kes kõige varem kinni lüüakse, on järgmine otsija. Kui kedagi kinni ei lööda, on sama otsija edasi. Saab ka mängida"prii leivaga". Kui viimane mängija, kes veel peidus on, saab end lahti lüüa ja hüüab veel "Prii leib!" on kõik lahti ja eelmine otsija jääb edasi.
Täisviide
EFA, KP 116, 220 (4) < Tartu linn - Marilyn Fridolin, Tartu Kivilinna Gümnaasium, 7. klass (2007)
Peitusmängudest näiteks "Ukakas": üks inimene loeb nt 40-ni ja teised peidavad end selle ajaga ära. Kes esimesena üles leitakse, see loeb järgmisena 40-ni.
"Ukakat" alustatakse nii, et üks inimene seisab puu ääres ja loeb näiteks sajani. Pärast seda, kui on ära lugenud, hakkab teisi otsima, kes on ennast ära peitnud. Kui ta näeb kedagi, siis peab jooksma puu juurde, kus ta luges enne, ja karjuma näiteks "uka-uka, Kätlin kotis" vms. Aga kui keegi jõuab enne püüdjat puu juurde, siis peab karjuma "uka-uka mina prii".
Mängiti "kasakuid ja pätte" ning nii-öelda klassikalist peitust ehk "Ukakat". Mäletan, et kord jäin ma nii kauaks peitu, et peidust välja tulles avastasin, et kõik on ammu koju läinud (peale minu vanaema, kes mind kunagi üksi ei jäta).
Peitusmängud: nt "Uka-Uka". Seal peab end lihtsalt "lugeja" eest ära peitma. Nii kaua võid ringi joosta, kui lugeja silmad lahti teeb ja teisi otsima läheb. See, kelle lugeja esimesena "kotti saab" või üles leiab, peab järgmisena lugema. Siin ei tohi mitte mingi hinna eest end lugejale näidata. Muidu pead ise järgmisena lugema.
Peitusmängudest "Trifaa". Seda mängitakse nii, et üks loeb ja teised jooksevad peitu. Kui lugeja hõikab "tulen", siis ta peab ringi käima, ja kui ta kedagi näeb, siis jookseb ta märgini ja ütleb tolle nime, keda ta nägi ja "kinni". Teised, kes minema jooksid, peavad hakkama märgi poole luurama ja end "lahti lööma". Kes viimasena tuleb, peab hõikama "prii leib". Kui tal see õnnestub, siis loeb see uuesti, kes otsis.
Seda mängu mängitakse, et üks inimene tuleb näiteks ukse juurde ja teised peidavad end ära. Ja kui lugeja lõpetab, siis hüüab ta: "Jah või ei, siit ma tulen,” ja hakkab otsima. Otsimisel näiteks leiab kellegi ja jookseb ukse juurde ja hüüab: "Uka, uka, (nt) MARI kinni." :)
"Trifa" ajal tuleb algul selgitada "lugeja" ehk "otsija". Seda tehakse mängu alustamise salmiga. Kui meil lugeja teada, siis peame ennast ära peitma. Kui lugeja otsima hakkab ja kellegi leiab, siis see peitja, kelle ta leiab, siis see otsitud sõber peab end hüüdma: „Mina prii!” Kõik teised peitjad peavad ka nii tegema, aga kui keegi on viimane ja jõuab ennem, siis ta võib teised päästa ja ütleb: „Prii leib!”
Üks paneb silmad kinni ja loeb kümneni. Teised aga samal ajal peidavad end ära. Kui otsija on kümneni lugenud, hakkab ta teisi otsima. See, kes viimasena üles leitakse, on järgmine otsija. Sinna kohta, kus otsija luges, peab oma kätega koputama ja karjuma: "Uka, uka mina prii!"
See on mäng, mida praegused lapsed tunnevad peitusemängu nime all. Üks laps on pandud otsima ja ülejäänud peidavad end ära. Kui otsija näeb kedagi, jookseb ta mingi kindlakslepitud koha juurde ja hüüab: "Üks, kaks, kolm, trifaater kinni." See, kes esimesena kinni jääb, on järgmine kord otsijaks. Mängu mängivad nii tüdrukud kui ka poisid. Tavaliselt mängiti seda mängu oma õue peal, kus oli palju peidukohti, aga ka sageli karjas, kus kasutati puid ja põõsaid. Mängu mängisid10–14-aastased lapsed .
"Kop, kop, mina lahti" või "Tuki, tuki, mina prii"
Tekst
Vajatakse: osavõtjaid vähemalt 3.
Vahendeid ei vajata, mäng mängimiseks õues.
K: loositakse üks, kes loeb mingi arvuni, teised peidavad ennast niikaua ära. Kui lugemine lõpetatud, hakkavad peitupugenud hiilima varem kindlaks määratud kohta, kus püüavad ennast "lahti lüüa" sõnadega "tuki, tuki, mina prii" või "kop, kop, mina lahti". Kui aga hiilijat märgatakse, lööb nn "valvur" ta "kinni". Juhul kui kõik peale ühe on kinni löödud, tuleb see viimane ja püüab teisi lahti lüüa. Kui teda ka märgatakse, on mäng läbi ja edaspidi on valvuriks esimene "kinnilöödu". Kui ei, siis läheb mäng edasi.
Lugemise teel leitakse "pidaja". Pidaja loeb viiekümneni. Selle ajaga peavad teised mängijad peitu minema. Siis peab ta hakkama neid otsima. Kui ta kedagi näeb, peab ta minema sinna kohta, kus ta pidas ja hüüdma: "Kop, kop, (mängija nimi) kinni!" Kui aga keegi saab enne teda sinna kohta, siis ütleb see mängija: "Kop, kop, mina prii." Kelle pidaja kõige enne kätte saab, hakkab pidajaks.
Ema Viire Villandi (s 1955) rääkis, et nende ajal mängiti mängu "Uka-uka" ehk "Ukraadina". See käis umbes samamoodi. Esimene "pidaja" leitakse mängu alguse lugemisega. Tema jääb seina äärde, silmad seina poole pidama. Lepiti kokku, mitmeni ta peab lugema (enamasti 50 või 100-ni) ja kui oli leotud, siis ta hõikas: "Tulen!" Kui talle vastatakse "ei või", siis ta loeb veelkord sama arvuni. Kui ei vastata midagi või "võib", siis pidaja hakkab otsima. Kui ta kellegi üles leiab, siis ta peab lööma käega vastu seina ja hüüdma: "Uka-uka, (leitu nimi) kotis)." Kui aga otsitu jõuab enne selle seinani, lööb ta vastu seina ja hüüab: "Uka-uka, mina priiks!", siis ta saabki vabaks. Vahel juhtub ka, et kui pidaja hüüab: "Tulen!", lööb mõni kavalam mängija ennast kohe tema selja taga priiks. Järgmises voorus on pidaja see, kes esimesena kotti löödi. Kui kõik ennast priiks said lüüa, pidi pidajaks pääsema see, kes enne oli. Mängu mängiti 1960. aastatel ja alati õues. Mängijad olid 6-12-aastased lapsed, enamasti poisid ja tüdrukud koos.
See on peitusemäng. Seda mängivad enamasti algkoolilapsed. Mäng toimub tavaliselt õues. Esimene "pidaja" leitakse mängu alguse lugemisega või lepitakse kokku. Pidaja jääb silmad seina poole seisma ja ütleb teistele: "Silgud ritta, üks-kaks-kolm!" Tavaliselt on kokku lepitud, mitmeni ta loeb (50 või 100-ni). Kui ta on lugenud, siis ta hüüab teistele: "Tulen!" Kui teised ütlevad: "Ei või!", siis ta loeb veelkord sama arvuni. Aga kui ei vastata või öeldakse: "Võib!", siis ta tuleb. Kui pidaja läheb mööda kellegi peidukohast, võib selles peidukohas olija sealt lahkuda ja ennast vabaks lüüa, hüüdes: "Trifaa! Trifaa!". Kui pidaja kellegi kätte saab, siis ta ütleb: "(Leitu nimi) kotis." Uueks pidajaks saab see, kes esimesena "kotti" langeb. Kui kõik jõuavad end vabaks lüüa, läheb pidajaks see, kes enne oli.
Mängida võib igas vanuses. "Trifaad" mängitakse õues. Mõne maja seinale joonistatakse ring, mille läbimõõt on umbes 70 cm. Üks mängija seisab ringi juurde ja loeb, käed silmade ees, sajani. Teised peidavad end ära. Otsija hakkab teisi mängijaid otsima. Kui ta kedagi näeb, peab ta joooksma ringi juurde, panema käe ringi sisse ja ütlema: "..., trifaa, kinni!" Kui aga see, keda nähti, jõuab ennem ringi juurde, siis peab ta ütlema: "Mina, trifaa, vaba!" Selle aja sees, kui otsija läheb ringist kaugemale teisi otsima, võivad teised peitjad ringi juurde joosta ja end vabaks lüüa. Järgmisena loeb see, kelle otsija sai esimesena kinni lüüa.
Ukakas ehk "Uka-uka, mina prii" oli tavaliselt kümnekonnaliikmelise pundi harrastus. Mängu keskuseks valiti post või uks, õues ka puu või kivile kõlkuma pandud väike plaat. Plaadi peal olid kivikesed või oksaraod. Kas mõne salmi või näpuviskamisega valiti postipidaja ehk "peremees". Teised peitsid end kõikvõimalikesse kohtadesse ning peremees pidi oma posti või mõne muu keskuse juures enamasti viiekümneni lugema. Siis läks ta varjunuid otsima. Kui ta mõnda märkas, siis jooksis ruttu posti juurde, lõi selle vastu ning teatas, et nähtu "kotis" ehk "kinni" on. Juhul kui keskuseks kasutati kivi või oksa peal kõlkuvat vineerplaati, siis pidi jooksiku kottilöömiseks niimoodi plaadile põrutama, et puru sealt maha lendaks. Kui mõni peitunu enne peremeest postini jõudis, siis ta teatas, et ta prii on, ning teda enam kotti lüüa ei saanud. Kui kõik teised jooksikud priid või kotis olid, ainult viimane end veel varjas, võis see enne peremeest vargsi postini jõudes kõik eelmised kinniolijad priiks lüüa ning "putkavaht" jäi sel juhul ka järgmisel ringil valvuriks. Muul juhul muutus peremeheks kas esimene või viimane kinnipüütu, nii kuidas varem kokku lepitud.
Suvel mängime tihti õues mängu nimega "12 pulka". Selleks mänguks on vaja 12 pulka ja kiike (või mingit lauda, millele võib mõne kivi peale panna nii, et tekiks kiik). Selle otsa peale, mis maas on, pannakse 12 pulka. Mängust võib osa võtta 4 kuni ükskõik mitu last. Algul tehakse kindlaks see, kes otsima peab. Üks laps lööb kõvasti kiige ülemise otsa peale nii, et pulgad laiali lendavad. Otsija peab kõik pulgad kiiresti kiigele tagasi panema ja siis teisi otsima hakkama. Teised on selle aja jooksul, kui ta korjas, peitu läinud. Kui otsija kedagi näeb, siis jookseb ta kiige juurde ja ütleb näiteks: "Tuuli kinni." See, kes peidus oli, peab aga püüdma enne seda, kui öeldakse, et ta on kinni, kiige ülemise otsa alla lüüa nii, et pulgad jälle laiali lendavad. Kui otsija jõudis enne öelda, et ta on kinni, siis lahti lüüa ei tohi, siis peab kiige juurde ootama jääma, et keegi teine lahti lööb. Kui aga see, kes peidus oli, jõudis ennem lahti lüüa, siis peab otsija jälle pulgad üles korjama. See, kes lahti lõi, peab ennast uuesti ära peitma. Ka need, kes enne on kiige juures seisnud, peidavad uuesti ära. Mäng lõppeb siis, kui kõik mängijad on üles leitud. Siis võib jälle otsast peale hakata.
Kivi paned maha, sinna peale pikem laud ja laua peale 12 pulka. Keegi neist mängijatest peab lööma jalaga vastu lauda nii, et pulgad maha kukuksid. See, kes peab pulgad kinni õhus püüdma (kui ta püüab õhust ükskõik kui palju pulki kinni), siis viskab selle pulga maha, ja peavad jooksma peitu. Aga see, kes lõi jalaga pulgad õhku, see jääb pulki korjama. Kui pulga kinnipüüdja ei püüdnud ühtegi pulka kinni, peab ta ise pulgad üles korjama. Ja see, kes jalaga pulgad õhku lõi, peab ära jooksma peitu. Ja nii, kes jääb otsijaks, peab vastu lauda käega lööma: "Uka-uka, (selle nimi, kelle ta leidis) kinni." Ja kui jõuab peidusolija vastu lauda lüüa ennem "uka-uka, mina prii" jne.
"Kaksteist pulka" õpetus: üks inimene laob pulgad kiigele ja läheb teisi otsima (teised on jooksnud peitu ja püüavad pulki maha lüüa), otsija ei tohi seda lasta teha. Šabloon on umbes selline. Otsija, kui ta näeb mõnda mängijat last, hüüab: "Trihva, kinni," nt: "Lii, trihva, kinni.". Kui mõni mängijatest saab pulgad maha lüüa, hüüab: "Kõik, trihva, lahti."
"Kaksteist pulka" mängitakse nii, et pannakse kaksteist pulka kiigu peale ja kui kiiku ei ole, võib panna kuskile mujale. Siis loetakse, kes jääb otsijaks. See, kes otsijaks jääb, jääb kiigu juurde, teised jooksevad ära. Siis kui otsija kedagi näeb, paneb ta käe vastu kiiku ja hüüab näiteks: "Maret, trihva, kinni." Aga kui ta jõuab enne kiigu juurde kui otsija, hüüab ta: "Mina, trihva, lahti." Ja ta võib ka teisiti hüüda siis, kui keegi kinni on: "Kõik, trihva, lahti." Siis kui on kolm korda lahti löödud, jääb see, kes löödi kolmanda korra ajal kõige enne kinni.
Üks loeb ja kõik jooksevad peitu. SEE, KES LOEB, LOEB 50 või 100. Kui tal on loetud, hakkab otsima. Kui otsija on kaugel, jookseb TEINE VÄLJA, ja kus SEE, KES LUGES, LÖÖB SINNA, kus SEE LUGES ja ütleb: "Uka, uka, mina prii."
Valitakse inimene, kes hakkab teisi n-ö kotti püüdma. Valitakse ka teatud koht, kuhu saab ennast priiks lüüa ja kus peab püüdja kätte saanud kotti lööma. Mängu "hoop" loeb sajani. Sellel ajal jooksevad teised laiali ja peidavad ennast ära. Siis peab püüdja neid otsima hakkama. Keda ta näeb, selle lööb ta kohe vastu teatud kohta kotti. On võimalus ennast ka priiks lüüa, kui jõuad hoobist ennem. See, kes püütakse kõige ennem kotti, jääb järgmises mängus hoobiks. (Mängijate arv piiramatu.)
"Uka, uka" mäng käib niimoodi, keegi valitakse mängust välja, kes peab otsima. Kõigepealt see, kes otsima hakkab, on vastu seina ja loeb sajani, ja teised peavad selle aja jooksul ära peitma. Kui sada täis on, siis peab ta hakkama otsima. See, kes otsib, kui ta leiab kellegi, peab ta jooksma sinna, kus ta luges sajani, ja lööma vastu seina käega ja ütlema: "Uka-uka (selle (nimi), kelle ta leidis) kinni." Kui aga jõuab (see, kes on peidus) ta vastu seina lüüa ütleb: "Uka-uka mina prii." Kes kõige viimasena on peidus ja otsija leiab, võib ka viimane (kui jõuab) kõiki priiks lüüa. Siis hakkab mäng uuesti.
Reeglid: mängijate arv ei ole jällegi piiratud. Üks mängijatest loeb teatud arvuni (nt: 100-ni) ja teised peavad selle aja jooksul ennast ära peitma. Järgmine lugeja e otsija on see, kes kõige esimesena "kinni" lüüakse ("kinni" või "priiks" lüüakse näiteks vastu trepikoja seina). Mäng on ühtlasi ka kiiruse peale. Kui sind on näiteks küll esimesena nähtud, aga jõuad ennast enne otsijat "priiks" lüüa, ei pea sa järgmises mängus otsija olema. Kui otsija ei ole kedagi "kinni" saanud lüüa, peab ta ka järgmises mängus otsija olema ning seni, kuni on saanud kedagi "kinni" lüüa. Kui keegi jääb otsija poolt üles leidmata, hüüab ta välja "prii leiva" ning otsitav võib peidust välja tulla ilma ennast priiks löömata ja võib ennast järgmises mängus uuesti ära peita. Mängu alustamiseks saadakse otsija näiteks eelpool toodud laulude põhjal.
"Uka, uka" on peitusemäng, mida mängitakse enamasti õues. Mängivad 6-12-aastased poisid-plikad. Mängu alguse salmiga tehakse kindlaks, kes jääb pidama. See laps, kes jääb, pöörab näo puu (posti vms) poole ning loeb 100-ni. Teised lähevad samal ajal peitu. Kui pidaja näeb kedagi mängijatest, jookseb ta puu (posti vms) juurde, patsutab seda ja hõikab: "Uka, uka, (nimi) kotis." Seepeale tuleb hõigatu peidust välja. Kui keegi saab postini nii, et pidaja ei näe või ei jõua järele joosta, patsutab ta sedasama puud ja hüüab: "Uka, uka mina prii." Kui kõik mängijad on peidust väljas, jääb pidama see, kes esimesena "kotti" hõigati. Ja mäng läheb edasi.