Lätsu reeglid olid esmapilgul lihtsad: kui naaber ühe hüppega sinu varvast tabab, oled mängust väljas. Mängijad seisid ringis. Lepiti kokku, kes alustab, aga kui mängitud oli juba mõnda aega ja adrenaliinitase veres kõrgem, oli ka juhuseid, kus ringi algust ametlikult nagu polnudki. Sellest ei lasknud teinekord juba vihaseks või laushasarti läinud poisid end heidutada ja viisid mängu alati kellegi jaoks võiduka, kellegi jaoks kuulsusetu või lausa lombaka lõpuni.
Paikneti üksteisest kokkulepitud kauguses, sõltuvalt sellest, mis raskusastme mängu taheti.
See, kes alustas, pidi ühe hüppega tabama endast paremal seisja varvast, ükskõik kumma jala oma. "Ohver" pidi samal ajal eest ära hüppama. Eest ära hüppamist võis ühildada oma rünnakhüppega. Enamasti aga tehti võimalikult ootamatu või kiire lisasamm järgmise varba tabamiseks. Rohkem ühe ringi jooksul mängija liigutada ei tohtinud. Asend, kuhu tabaja-hüppaja maandus, jäi samaks kuni järgmise ringini. Nii oli läts ka strateegiamäng. Kui oldi liiga uljas, võis juhtuda, et libiseti, nii võis väljaulatuv jalg ja habras tasakaal saatuslikuks saada järgmises ringis. Oli ka päris tühju hüppeid, kus ühtegi varvast ei tabatud ja keegi mängust lahkuma ei pidanud. Kuna aga selline ohutu kauguse mäng põnev ei olnud, siis mäletan ka kiir-lätsu, kus oli tõesti küsimus reaktsioonikiiruses ja liigutuse täpsuses. Selleks olid hüpped kas väga akrobaatilised või toimus heitlus väga väiksel alal. Teinekord lepiti ka ala kokku, millelt välja ei tohtinud hüpata. Ikka et põnevam oleks. Enamasti jäi pingelisse lõpuheitlusse kaks-kolm kõige osavamat. Ja kui osalejaid oli jäänud vaid kaks, siis käis see jala tabamine teinekord nii innukalt, et appi võeti ka erinevaid judo- või maadlusreegleid, sest käsikähmlus või teisele otsa kargaminegi polnud hasardis enam võimatud.
Meenub, et tabamuse korral mäng ei peatunud, s.t – tabatud varvas koos omanikuga väljus ringist, aga tabaja jäi suures laastus siiski samasse asendisse ja mäng muudkui läks edasi. Nii tekkis ringi muudkui uusi auke ja mänguala läks järjest väiksemaks. Paariheitlus võis ka omasoodu "rändama minna" või horisontaalasendist vertikaali sattuda, aga peale selliseid juhuseid tehti enamasti kohe lisareegleid selle vältimiseks või jätkati hoopis mõne muu mänguga.
Täisviide
ERA, DK 103, 1/2 (5.2) < Tartu l. < Kuressaare l. – Annika Kupits, snd. 1982. a. (2013).
Oli tore, kuid valus mäng. Mängijad seisid ringis ja eesmärgiks oli teise varba peale hüpata.
See käis nii, et kui esimene hüppas, siis ringis järgmine hüppas eest ära ja kohe tegi teise hüppe, üritades järgmise varba peale hüpata. Ja nii see ring käis, kuni kellelgi õnnestus. See, kes polnud piisavalt kiire (ja omas nüüd haiget varvast), langes siis välja ja võitjaks jäi see, kelle varbad jäid terveks. Kokkulepe oli, et väga valusasti ei tohi, aga võite ise arvata, kas mänguhoos see meeles ka püsis. Igatahes lõppes see mäng enamasti riiuga...
Täisviide
ERA, DK 137, < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013).
Me mängime "Jalapedi". "Jalapedi" mängitakse, et kõik panevad jalad ühte kohta kokku ja hüütakse "ÜKS, KAKS, KOLM MITTE". See, kes viimasena ütleb, hakkab hüppama. Ta hüppab kas paremale või vasakule. Kui ta saab teise jalga puudutada, läheb see mängust välja. Nii kaua mängitakse, kui üks jääb järele. See on võitja.
"Jalapedi" mängitakse nii, et pannakse jalad kokku ja hüütakse: "ÜKS, KAKS, KOLM MITTE!" Ja kes viimaseks jääb, hakkab hüppama kas paremale või vasakule. Ja kellele ta jalga puudutab, langeb mängust välja. Mängitakse, kuni üksainus jääb ringi keskele ja see on ka võitja.
"Jalapedi" mängitakse ringis. Võib olla 3–10 või rohkem lapsi. Väljas ja toas võib seda mängida. Üks hüppab ühele jala peale, kuid teine peab eest ära hüppama, et ta pihta ei saaks. Ja kes saab pihta jalale, läheb mängust välja.
"Jalapedis" on nii – pannakse jalad vastakuti ja kui öeldakse: "Läks," tõmbavad kõik jalad eemale, kes hiljaks jääb, saab "pediks", kes alustab. Tema peab üritama hüpata kellegi varbale enda jalaga. Kui ta seda suudab, läheb see, kellele ta pihta sai, mängust välja, kui ei, siis hüppab see, kellele ei saadud pihta, jälle sellele, kes järgmisena ringis on. Mängitakse igal pool.
"Jalapedi" mängitakse niimoodi, et mängijaid on 4 või 6. Võetakse ringi ja proovitakse teiste jala peale astuda. See, kelle jala peale astuti, astub jälle teiste jala peale ja nii edasi.
Meil mängitakse veel "Jalapedi". Mängijaid võib olla 2 kuni 10. Mängus on vaja hüpata teiste jalgade peale. Ja kellele on jala peale hüpatud, see on mängust väljas
Meil on üks mäng "Jalahoop". Keegi on "jalahoop" ja ta peab kellelegi jalale astuma, siis on jälle teine "hoop" ja sedasi edasi, kuni tüdineme. Seda mängivad meil koolis tüdrukud.
Teist mängu kutsuti "Varbaks". Hüpati ringis kordamööda. Kes sai astuda teisele varbale, endale aga ei lasknud astuda, oligi võitja. Mängida tahtjaid oli tihti palju ja vahel tehti nii, et edasi mängida võisid ainult need, kes alguses, kui tuli mängujuhi käskluse peale hüpata jalad lahku ja lugeda nõutud arv kand-varbaid, kord kandu koomale nihutades, suutsid jalad kokku viia.
Koolis mängisime vahetundide ajal "Varvast". Mängijad seisid ringis. Alustaja proovis järgmisele varba peale hüpata ja nii edasi. Eest ära võis hüpata ainult ühe sammuga. Kelle varvast puudutati, pidi mängust lahkuma.
Seistakse suurte vahedega ringis ja püütakse kordamööda üksteisele varba peale hüpata. Kui see õnnestub, siis läheb see välja, kellele hüpati. Võidab see, kes kõige kauem ringis suudab olla.
Kui neis mängudes osalesid ainult tüdrukud, siis järgnevat mängu mängivad praegu meie kooli IV-V klassi poisid, vahel ka tüdrukud (need tegelevad praegusel ajal peaaegu ainult kummikeksuga). Minu ajal osalesid ses mängus ainult tüdrukud (III-IV klass). Mängiti koolis vahetundide ajal ning vahel ka pikapäevarühmas. Mängijad on ringis. Igaüks peab (kui järjekord temani jõuab) hüppama oma paremal seisva naabri varvastele. Kui see õnnestub, langeb naaber mängust välja ning mängija peab hüppama üsna kohe uue naabri varvastele. Kui aga naaber saab eest ära, läheb mäng edasi samamoodi. Kuhu on hüppamisega satutud, seal peab liikumatult seisma jääma (ainult jalgu ei või liigutada, muid kehaosi võib).
Seistakse ringis ja püütakse teisele jala peale hüpata. Kellele jala peale hüpatakse, peab mängust välja minema. Seda mängivad peamiselt kuni 10-aastased.
Siis on veel selline mäng - osavõtjad võtavad ringi ja järjekorras püüavad ükshaaval hüpata kaaslase jala peale. Kui see õnnestub, langeb puudutatu mängust välja. Võidab see, kes välja ei lange. Enne hüpet ja pärast hüpet ei tohi jalgu liigutada.
Mängijad seisavad ringis. Järjekorras proovitakse teisele varbale astuda või hüpata. See, kes laseb endale varbale astuda (eest võib hüpata), langeb välja.
Mängijad võtavad ringi. Esimene hüppab teise poole, püüdes hüpata varba peale. Teine peab eest ära hüppama ning seejärel püüdma järgmise mängija varba peale hüpata jne. Kelle varba peale hüpatakse, läheb mängust välja. Mäng on levinud noorema keskastme tüdrukute hulgas.
Hüppamisega mängitakse ka "Jalatipsu". Selles mängus loetakse mängualustussalm "Essa, tessa, kossa…" jne. See, kes astub varbale, on "tips", ja see, kes pihta saab, see on järgmine tips.