Eesti Teadusfondi toetusel toimunud
Muinasjutuprojekti esimese etapi (grant nr 3894, 1999-2002) põhitulemused
(aruandest
Eesti Teadusfondile)
1.
Grandiprojekti
“Eesti imemuinasjutud” töö tulemusena on formeeritud seni mahukuselt üks
suurimaid elektroonilisi tekstikorpusi eesti folkloristikas; Eesti Rahvaluule
Arhiivi vanematest kogudest (ajavahemikust 1866–1944) sisestati arvutisse
ühtekokku ligi 4000 imemuinasjututeksti enam kui 12700 leheküljel, mis
moodustab hinnanguliselt u 75% kõigist ERAs leiduvatest imemuinasjuttudest.
2.
Sisestatud
tekstidega seonduvatest andmed muinasjuttude esitajate, kogujate ja leviku
kohta on korrastatud andmebaasina, mis hõlbustab andmete analüüsi ja juttude
otsingut.
3.
Enne grandiprojekti
algust oli imemuinasjuttude tüpoloogiline kuuluvus määratud üsna puudulikult.
Seni läbiviidud tüübikontrolli tulemusena on võrreldes arhiivikartoteegi ja
registrite esialgsete tüübimäärangutega tehtud ligi tuhat parandust, töö käigus
vajab korrigeerimist hinnanguliselt umbes neljandik jututüüpide määrangutest.
Sisestamisega paralleelselt on määratud varem imemuinasjuttudena arvele võtmata
juttude esialgne tüübikuuluvus.
4.
Loodud on
trükistes esinevate imemuinasjuttude andmebaas, kuhu on kantud teave enam kui
1600 potentsiaalse muinasjuttu sisaldava trükise kohta aastatest 1800-1960,
määratud on ligi 450 läbivaadatud muinasjutu tüübikuuluvus.
5.
Imemuinasjututekstide
laekumisel Eesti Rahvaluule Arhiivi on kaks kõrgaega: 1886–1898 ning 1926–1938.
Eesti imemuinasjuttude jutustajate soos on toimunud aja jooksul muutus: XIX
sajandi üleskirjutustes domineerivad ennekõike mehed, XX sajandil on muinasjutte enam kogutud naistelt.
6.
Mitmete
mees- ja naiskangelasega jutusüžeede võrdlus kinnitab, et ka Eesti pärimusühiskonnas
on peegeldunud muinasjuttudes stereotüübid, mis eeldavad meeste puhul aktiivset
tegutsemist, naistelt aga passiivsust.
7.
Muinasjututüübi
“Abistaja nimi” (AT 500) näitel õnnestus välja selgitada, et 19. sajandil
trükiste vahendusel Eestisse levinud muinasjutud saavutasid rahva hulgas
populaarsuse, ning piirkondades, kus olid tugevad jutuvestmistraditsioonid,
adopteerusid need ka suulisesse repertuaari.
8.
Selgunud on,
et kirjanduslikest allikatest muinasjuttude laenamise määr rahvapärastesse juttudesse
võib olla üsna suur, ulatudes näiteks Grimmide muinasjuttude puhul umbes
kolmandikuni. Mitme jututüübi (AT 410, 440, 480, 709) puhul selgus, et
kirjanduslikku algupära võib olla enamus selle tüübi variante.
9.
Eesti
imemuinasjuttudest seni ainsana puhteestiliseks peetud jututüüp AT 434* ei ole
rahvapärane muinasjutt, vaid kirjanduslik autorilooming. Siiski pole välistatud
veel korraldamata materjalis puht-eestiliste imemuinasjutulaadsete tekstide
olemasolu.