Udmurdid, kes nad on?

Udmurdimaa asub Haanjamaa ning Lätiga samal laiuskraadil, kuid ca 1600 km ida pool.

Udmurdid (vanemas kirjanduses votjakid) on soome-ugri keelkonna permi gruppi kuuluvat keelt kõnelev rahvas, kes on välja kujunenud ja elanud stepivööndiga piirnevail metsa- ja metsastepialadel Kaama ja Vjatka jõgede ääres. Sellesse piirkonda on mitmed teadlased paigutanud soome-ugri rahvaste oletatava algkodu. 1897. aasta esimese ülevenemaalise rahvaloenduse andmeil oli udmurte 421 000, 1917. aastaks oli neid 535 200, 1959. aastaks 624 800. 1989. aastaks oli udmurtide arvukus tõusnud 746 800 inimeseni, kellest 66,4% elas oma autonoomse vabariigi territooriumil. Juurdekasvust hoolimata on udmurtidel oma maa rahvastikus järjest väiksem osa - 1939. aastal 35,6%, 1979. aastal 32,1%, 1989. aastal 30,9%, kusjuures maarahvastiku hulgas oli udmurte 56,5%, linnaelanike seas aga 19,8%. Venekeelses linnakeskkonnas, kus veel üheksakümnendate aastate algul puudusid nii emakeelsed lasteaiad kui koolid, venestusid udmurdid kiiresti. Isegi haritlaste peredes oli tavaks lastega vene keeles suhelda. Üheks keeleoskuse näitajaks võib pidada tõsiasja, et Izhevski ülikoolis õppisid udmurdi keelt ja kirjandust peamiselt maalapsed, kuna linnalapsed ei suutnud sooritada sisseastumiseksamit emakeeles, maalapsed aga ei pääsenud halva võõrkeelte oskuse tõttu konkureerima muudel erialadel.

Õhtune külatänav. Alnashi raj. Foto A. Lintrop 1992.

Kuigi Udmurdimaa eri piirkonnad on keelelt ja kultuurilt ühtsemad kui Eesti omad, on põhja- ja lõunaudmurtide vahel siiski märkimisväärseid erinevusi. Need tulenevad ajaloolistest põhjustest. Nimelt sattus Udmurdimaa põhjaosa, kus märgatav vene mõju algas juba XIII sajandil, 1489. aastal Moskva suurvürstiriigi koosseisu, lõunaosa aga jäi Kaasani khaaniriigi alla kuni 1552. aastani, mil Ivan Julma väed Kaasani vallutasid ja kõik selle piirkonna rahvad veriselt alistasid. Enne tatarlasi ja venelasi said udmurdid suuri mõjutusi bulgaaridelt, kelle hõimud ilmusid permi hõimude naabrusse VIII sajandil ning rajasid umbes saja aasta pärast Volga-Bulgaaria riigi. Aastal 922 sai islam selle riigi ametlikuks usundiks, mistõttu tihenesid Volga-Bulgaaria sidemed araabia maailmaga. 1136. aastal kirjutas araabia rännumees ja misjonär al-Garnati: "Aga tal (Bulgaarial) on piirkond, mille elanikud maksavad andamit, Bulgarist on sinna kuu aja tee. Nimetatakse seda Visu. Ning on teine piirkond, mida nimetatakse Aruks, seal kütitakse kopraid, kärpe ja suurepäraseid oravaid. Ja neilt tulevad ülimalt head kopranahad." Aru nimes arvavad paljud teadlased ära tundvat ühe udmurtide etnonüümi ar. Sel juhul on Abu Hamid al-Garnati tagasihoidlik teade udmurtide esimene teadaolev mainimine kirjasõnas. Al-Garnati kirjeldab mõne sõnaga ka Visu ja Aru elanikke: "Nägin nende salka talvel Bulgaris: punase naha ja siniste silmadega, juuksed valged nagu lina, ja sellise külmaga kannavad nad linaseid rõivaid. Aga mõnedel on headest kopranahkadest kasukad, karv on neil väljapoole pööratud. Nad joovad odrast tehtud jooki, mis on hapu nagu äädikas. See sobib neile nende kuuma temperamendi pärast, mis on seletatav sellega, et nad söövad kopra- ja oravaliha ning mett."

Õhtune udmurdi küla. Alnashi raj. Foto A. Lintrop 1992.

XVII saj. kujunes enam-vähem välja udmurtide praegune asuala (v.a. Bashkiiria udmurtide külad, mis tekkisid XVIII sajandil). Vene asunike eest lõuna poole taandudes jätsid põhjaudmurdid maha Vjatka kesk- ja ülemjooksu alad. 1629. aastaks olid põhjaudmurdid Izhi jõe ülemjooksule rajanud mitu küla. Selles piirkonnas kujunes nende ja lõunaudmurtide asustus ühtseks tervikuks - juba sajandi esimesel veerandil oli Pichi Porga (venepäraselt Malaja Purga) küla asustatud nii põhja- kui lõunaudmurtidega. Oletatavasti elas XVII saj. lõpu Udmurdimaal umbes 29 000 udmurti, 35 000 venelast ja 3000 tatarlast ning bessermani. Bessermanid on huvitav udmurdi murret kõnelev rahvakild, kelle ainelises kultuuris on palju türgi-tatari mõjusid. Neid on peetud udmurdistunud bulgaaride järeltulijateks. Tänapäeval elavad bessermanid Udmurdimaa loodeosas.

XVIII sajandil algas massiline põgenemine ülejõu käivate maksude ja ristiusustamise eest. Mindi metsadesse ja Bashkiiria hõredastiasustatud äärealadele. Bashkiiriasse mindi perede (ja isegi külade) kaupa, kaasa võeti majakraam ja kariloomad. Tsaarivõim pani välja vahipostid põgenike tabamiseks. 1720. aastal pidas ainuüksi Menzelinski vahipost kinni 226 Kaasani maakonnast Bashkiiriasse suunduvat peret (umb. 800 inimest). 1725. aastal teatas Arski piirkonnas pearaha kogunud ametnik, et tal on teada 3892 põgenikku ning nendestki, kes veel paigal püsivad, tahavad "paljud vaesuse ja viletsuse tõttu maksude eest Bashkirti minna". Aastail 1759-1760 ehitatud Votkinski ja Izhevski relvatehaste juurde kinnistati hulgaliselt talupoegi, tehastele anti maavaldustena 820 000 tessatini metsa. Mets võeti aastate jooksul maha, mistõttu stepivööndi piir tükk maad põhja poole nihkus. Bashkiirias ja Tatarstanis aga on praegugi palju udmurdi külasid, kusjuures võõra rahva keskel elades on sealsed udmurdid paremini alles hoidnud esivanemate kombed ja usu.

XVIII sajandil algas aktiivne udmurtide ristimine. 1721. aastal käskis sinod Vjatka piiskopkonnas (moodustatud 1657) vastristitute jaoks koole avada, 1740. aastal loodi Kaasanis vastristitute kontor. Ristiusku pöördunutele tehti mitmeid soodustusi - nad vabastati kolmeks aastaks maksudest, mehed ei pidanud järgneval kolmel korral minema nekrutiks (naiste puhul laienesid soodustused nende meestele või meessoost sugulastele). Lisaks maksti vastristitutele ühekordset preemiat. Siiski elas 1870. aastal Vjatka kubermangus veel 1463 ristimata udmurti (6% täisealisest elanikkonnast), Kaasani kubermangus aga oli umbes kolmandik udmurte isegi 1914. aastal ristimata. Tegelikult olid vanad kombed ja palvuspaigad au sees paljudes kohtades. Mõnel pool toimus omamoodi kompromiss riigikiriku ja rahvausundi vahel. Näiteks kirjeldab vaimulik I. Smirnov 1890. aastal ilmunud artiklis seda, kuidas Glazovi maakonna Ponino kihelkonnas viidi enne sügiskündi läbi traditsiooniline ohvritoomine - tapeti härg, palvetati ohvripappide juhtimisel, keedeti liha ja putru. Siis aga tuli kohalik vaimulik ja õnnistas ohvritoite. Talle anti taldrik ohvrilooma peaga (see antakse tavaliselt ohvripapile), millele ta ristimärgi tegi ja pühitsetud vett raputas. Ohvrilooma pea ja sisikond anti papile kostiks, nahk läks kirikule. Venelased ja tatarlased omistasid udmurtidele erilise võime vihma paluda. Vaimulik I. Vassiljev aga kurdab 1906. aastal: "Mul on tulnud kuulda mõnede moraalselt üsnagi arenenud vene naiste, isegi vanade kirikuleivaküpsetajate fraase: "hakkaksid votjakid ometi kiiremini palvetama, ehk saadaks Jumal siis vihma.""

Tagasi tiitellehele
Tagasi Aado Lintropi koduleheküljele