---

Saateks A. LOODUS B. ELATUSALAD JA AMETID C. SÕIDUD JA KÄIGUD. MAJAPIDAMISTÖÖD. RIISTAD, EHITISED, KEHAKATTED D. BIOLOOGILINE INIMENE E. EAD JA SOOD. ARMASTUS. PEREKOND JA KODU. SUGULASED F. TEGEMINE, SAAMINE, KOGUMINE, KULUTAMINE G. OMANDI- JA KLASSISUHTED. SOTSIAALSED INSTITUTSIOONID. VÕIM JA JUHTIMINE. KURITEGU JA KARISTUS H. INIMSUHTED ÜLDISEMALT. HEA JA KURI ISELOOMUDES, MÕTETES, SÕNADES JA TEGUDES I. ABSTRAKTSEMAID KATEGOORIAID JA VAHEKORDI J. MÕISTMATA MÕISTUKÕNESID "Vanasõnaraamatu" sisulisest süsteemist

---

A. LOODUS

---

AA. MITTEKALENDAARSED VANASÕNAD
1. Öö ja päev. Valgus ja pimedus. Kuu ja tähed
2. Vesi, tuli, kivi, maa
3. Mets, puud, taimed
[4–8] Metsloomad ja -linnud
4. Hunt ja karu
5. Rebane, mäger, jänes, siil
6. Linnud (kägu, ööbik, kuldnokk, lõoke, vares, harakas, kaaren, pasknäär, öökull, varblane)
7. Kahepaiksed ja roomajad (konn, madu, sisalik, vaskuss)
8. Putukad (rohutirts, mesilane, vaablane, ämblik jne.)
9. Ilmastik (mitte-ended): soe ja külm, tuul, udu, kaste, vihm, vikerkaar
[10–12] Ilmastik (lähiended)
10. Külma- ja soojaendeid
11. Saju ja kuiva, hea ja kurja ilma, udu endeid (taevakehade, taeva ja pilvede, saju algusaja, tuulesuuna, loomade ja lindude jm. järgi)
12. Tuule käitumise (tugevuse, kestuse vm.) endeid
AB. AASTARING LOODUSES
ABA. Talveharjast südasuveni
[13–14] Ilmastik
13. Kevade areng normaaalses suunas: ilma soojenemine, lume sulamine, päeva pikenemine jms.
14. Talve vastuhakk kevadele (külmapüsid, tagasilöögid, "vastamised"); kevadilma tujukus; talvejätku ning külma kevade ja suve ended
[15–16] Mets, puud, taimed
15. Kevade-endeid metsavari järgi
16. Mets ja taimed kevadel (mitmesugust)
[17–20] Loomad ja linnud
17. Talveune keskpunkt ja lõpp
18. Lindude pesaehitamine, munemine, pojad, häälitsemine jne.
19. Rändlindude saabumine ja sellega seonduvad ended
20. Loomad talvesüdamest kevadeni (mitmesugust)
ABB. Südasuvest talveharjani
[21–23] Ilmastik
21. Suve kaldumine sügise poole: päeva lühenemine, vihmasajud, vee jahenemine, kaste ja hall
22. Talve saabumine, lume ja sula, sooja ja külma vaheldumine (eriti mardi- ja kadripäeva paiku). Talve tuleku ja püsimajäämise ended
23. Ilm aastavahetuse ümbruses; öömaksimum ja päeva pikenemine. Ilmaended talve piires või talvehakust kevadeni
24. Mets ja taimed
[25–27] Loomad ja linnud
25. Hunt muutub karjale ohtlikuks; karu jääb talveunne; rottide pesategemine
26. Käol odraokas kurgus. Rändlindude lahkumine
27. Usside ja konnade suusulgemine; parmude, kärbeste, sääskede kadumine
ABC. Suvi ja talv
28. Suve ja talve vastandusi: suvi leebe, talv karm jms.; metsloomad suvel ja talvel
29. Suve-endeid talve järgi ja vastupidi. Jõul ja jaan kui "aastanabad"
30. Suve ja talve tuleku seos tuulesuundadega
ABD. Kevad ja sügis
31. Kevad ja sügis kui üleminekuaastaajad. Suve / talve piiridaatumeid. Suvesüdame piiridaatumeid
32. Kevade ja sügise vastandusi (ka lähi-ilmaennetes)
[33–34] Ilmaendeid sügisest kevadesse ja vastupidi
33. Kevade-endeid sügise järgi
34. Sügise-endeid kevade järgi
ABE. 35. Kuutsükkel, noor- ja vanakuu. Kuu ja aastaajad. Viiereedene kuu. Nädalapäevad
ABF. Mitmesuguseid seoseid ja suhteid rahvakalendris
36. Tähtpäevade ja kalendripühakute spetsiifikast ja "sugulusest"
37. Kalendaarseid seoseid tähtpäevade vahel. Aastaringne ajaarvamine

---

B. ELATUSALAD JA AMETID

---

BA. MAAVILJELUS
BAA. Hea / halva aasta ja viljasaagi endeid sügise-, talve- ja kevademärkide (ilma, lindude) järgi
38. Rikkaliku viljasaagi, hea aasta jms. endeid
39. Kehva viljasaagi, näljaasta jms. endeid
40. Hea ja paha alternatiiv üheskoos
41. Vilja külmumise / mittekülmumise prognoose
[42–43] Saagiendeid konkreetsete viljade kohta
42. Teraviljad (rukis, oder, kaer, tatar)
43. Lina
BAB. Vihm ja põud viljakasvuperioodil
44. Vihm on viljale kasulik
45. Kevadine lumi, enne-jaanipäevane vihm on kasulik (pärastine on kahjulik)
46. Põud on viljale kahjulik (kahjulikum kui vihm)
47. Vihm on kahjulikum kui põud
48. Vihm ja põud (mitmesugust). Pälk
BAC. Vegetatsioon
49. Valmimisaja prognoose kasvutempo ja kevade arengu järgi; saagiendeid kasvutempo järgi
[50–52] Vegetatsiooni kestus, etapid, areng. Saagi valmimisaeg: "hädauudne", viimistlus
50. Teraviljad
51. Lina. Uba ja hernes. Õunad. Humalad
52. Kapsas ja kaalikas
BAD. 53. Saagi seos umbrohuga, mullastikuga jne.
BAE. 54. Põllu- ja metsasaagi seos. Metsasaagiendeid
BAF. 55. Põllu tähtsus
BAG. 56. Kuidas põllu eest hoolitsed, nõnda põld sulle tasub
BAH. 57. Sõnniku ja tuha tähtsus. Väetamine; kütis. Kuivendus
BAI. Künd ja külv
58. Sööt
59. Sügiskünd. Eelkünd ja kordus
60. Kevadkünni aeg
61. Künd (mitmesugust: künni sügavus, põllupeenra kündmine; künni ja niitmise võrdlusi jm.)
62. Äestamine
[63–67] Rukkikülv
63. Rukkikülvi aeg (mitmesugust)
64. Pärtlipäeva ümbrus ― parim rukkikülvi aeg
65. Rukkiseemendamise sügavus
66. Rukkiorase talvitumine
67. Rukki tähtsus. Rukki ja odra võrdlusi
[68–72] Külviaeg
68. Tuhka ja mutta (külvipinna niiskus ja temperatuur)
69. Kevadkülviaeg metsa ja taimede järgi: kuidas mets ruttab, nõnda ka põllumees
70. Kevadkülviaeg lindude ja loomade järgi
71. Külviaeg (ka juurviljade istutamine, kartulipanek) kuufaaside ja tähtede seisu järgi
72. Külvi- ja istutamisaegu kalendritähtpäevade järgi
73. Külvi ja istutamise tihedus, seemne ja saagi seos
74. Külv ja istutamine (mitmesugust)
75. Kevad ― põllutööde kulminatsioon. Kevadine päev ― sügisene nädal
BAJ. Saagikoristus. Rehepeks, lina töötlemine
76. Saagikoristus
77. Põllumees sügisel tark
78. Rehepeks, lina töötlemine
BB. HEINATEGU
BBA. 79. Heinamaa ja põllu, heina ja leiva seoseid ja vastandusi
BBB. Rohukasv, heinailm, heinasaak
80. Rohukasvu edenemine
81. Heina väärtus. Varajane hein hea, hiline kõva
82. Endeid heinasaagi ja -ilma kohta
BBC. Heinategu
83. Niitmine, luiskamine, vikat
84. Heina kuivatamine, loovõtmine
85. Saad ja kuhi
86. Heinaaeg ― kiire ja tõsine tööperiood. Heinateokalender (algus, keskpaik, lõpp)
BBD. 87. Heinavedu ja -ost
BC. LOOMAKASVATUS, KODULOOMAD
BCA. Loomapidamiskalender
88. Talvised loomatoiduvarud
89. Karjatamine: kevadine "võtmete kätteandmine" loomadele; varajase karjatamise tulukus; mihklipäev ― karjatusperioodi lõpp
90. Loomade toitumus ja seisund eri aastaaegadel
91. Lehmade piimaanni muutumine
92. Lambapügamine
93. Loomade tapmine sügisel
94. Noorloomade sünniaeg
95. Mesindustähtpäevi
BCB. Loomade toitmine, hooldamine, kohtlemine
96. Loomad ja loomatoit: mida ja kui palju kellelegi; mis kellelegi kõige tõhusam (meeldivam, kahjulik) jms.
97. Sööda / hoolda looma hästi (siis on loom sile, veoloom veab, siga lihub, lehm lüpsab, kana muneb, koer haugub, kass püüab hiiri)
[98–102] Loomade kohtlemine ja põli
98. Veoloomade söötmise ja piitsutamise vahekorrast
99. Hobuse halva kohtlemise (peksu, ülekoormamise, kihutamise) hukkamõist
100. Mis hobusele kerge, mis raske; kus tal hea, kus halb
101. Lamba arvamusi pügamise kohta
102. Loomade põli ja eluase: kel kerge, kel raske; kes toas, kes väljas
BCC. Kasu ja kahju loomapidamises
103. Kust looma omadusi tunda?
104. Loomade väärtus (jõud, tootlikkus jne.). Keda tulus pidada, keda mitte
105. Tulu/kulu-strateegia looma ostes või müües
106. Kui palju loomi pidada, kas üks toidetud loom või mitu kehva? Pole / on looma ― pole / on muret ja kulu
107. Tappa või pidada? Hukkumisrisk ja paljunemine
108. Loomast suurem kahju kui inimesest
109. Loomal looma aru; pagemis- ja raevumisoht
BCD. 110. Endeid, uskumusi, keelde ja taigu seoses koduloomadega
BCE. 111. Mitmesugust (peam koduloomade eripära kohta)
BD. KALAPÜÜK JA MERESÕIT
112. Meri. Ilmaendeid meremärkide järgi
[113–115] Kalamehe kalender
113. Kalade liikumine, kudemisaeg, soodsam ja ebasoodsam püügiaeg jne.
114. Kalasaagiendeid kalendaarsete ilmamärkide järgi
115. Mere- ja maasaagi vahekordi
116. Mittekalendaarseid kalasaagiendeid (peam tuule suuna ja tugevuse järgi)
117. Muid tähelepanekuid kaladest
118. Mees ja meri
119. Kalaõnnest
120. Mitmesugust kalapüügist ja -müügist
121. Laev, laevasõit, meremees
BE. 122. KÜTTIMINE, JAHIMEES
BF. AMETID JA AMETIMEHED
123. Ameti saamisest ja pidamisest
124. Amet pole koormaks ega häbiks
125. Amet toob kasu, annab leiba
126. Mativõtmine, nöörimine, pistis, pettus
127. Teistele teeb, ise ilma
128. Ametimehel liikuv eluviis
129. Mõnda ametimeeste lastest ja sigadest
130. Ametimeeste võrdlusi ja iseärasusi
BG. 131. ERI ELUKUTSETE KÕRVUTUSI. PÕLLUTÖÖ EELISTAMINE. ÜHEKSA AMETIT ― KÜMNES NÄLG

---

C. SÕIDUD JA KÄIGUD. MAJAPIDAMISTÖÖD. RIISTAD, EHITISED, KEHAKATTED

---

CA. TEEKOND, SÕIDUD, VEOD
132. Teekäik (mitmesugust)
133. Otse või ringi?
134. Leivakott. Öömaja
135. Sõidud ja veod. Tee
136. Ree- ja rattakalender
137. Veskil ja sepil käimisest
CB. METSA- JA EHITUSTÖÖD. HOONED. KÜTE, VALGUSTUS
138. Puude istutamine ja raiumine. Küttepuud. Eri puuliikide omapära
139. Maja jm. hooned. Ehitustöö, remont
140. Tulekahju
141. Tuli, valgustus
142. Suits, soe, külm
CC. ASJAD, RIISTAD, ANUMAD
143. Asja saamine, hoidmine, kestvus
144. Tööriistad ja mahutid, nende kvaliteet, suurus jm.
CD. KEHAKATTED JA NENDE VALMISTAMINE
[145–148] Ketramine ja kudumine
145. Mitmesugust ketramisest ja kudumisest
146. Vead lõngas ja kangas. Kuduja sõltuvus ketrajast. Saamatu ketraja ja kuduja
147. Peenikese ja jämeda kudumisest
148. Lina ja villa võrdlusi
[149–156] Rõivad ja jalatsid
149. Õmblemine ja riie (mitmesugust)
150. Kuidas ise, nii riie. Meest tuntakse kehakatetest
151. Riie pole määrav, ei häbista ega austa
152. Uus ja vana riie; rõivaste säästmisest
153. Parem kehva kehakattega kui paljas; parem paigatu (või paljas) kui katkine; ihu tähtsam kui riie
154. Hästi süüa või hästi riides käia?
155. Suur ja väike jalats, kinnas, rõivas
156. Üksikute rõivakomponentide tähtsusest (müts, püksid, põll, tanu, vöö)
157. Rõivad külmakaitsena. Ketramis-, kudumis- ja rõivastumiskalender
CE. PUHTUSEPIDAMINE, SÖÖDIKUD
158. Kalendaarseid endeid ja norme seoses pesupesemise ja toakasimisega
159. Pesemise ja puhtusepidamise tähtsusest. Kasimatuse hukkamõist
160. Puhtusega ei maksa liialdada. Mustus pole suur viga
161. Saun, vihtlemine
162. Kirp ja täi

---

D. BIOLOOGILINE INIMENE

---

DA. INIMESE VÄLIMUS. PSÜÜHILISTE KVALITEETIDE ENNUSTAMINE FÜÜSILISTE JÄRGI
163. Kasv, jõud, tüsedus
164. Käed ja jalad, sõrmed ja varbad
165. Nägu, silmad
166. Juuksed, habe, kulmud. Hambad. Pea
DB. 167. MAGAMINE, UNI. UNENÄGU
DC. TOIT JA SÖÖMINE
DCA. Toidu vajalikkus ja tähtsus. Austus toidu vastu, käitumine söögi juures
168. Toidu tähtsus. Söömata ei saa elada
169. Austus toidu vastu, lauakombeid. Söögiks peab aega olema. Sööjal pikk käsi
170. Küll toit sööjaid leiab
171. Söögist sõltub tööjõud: söönu jaksab teha, nälginu mitte; kes tubli sööma, see tubli tööle (ja vastupidi)
172. Söönu hea sööta
DCB. Nälg; tühi ja täis kõht
173. Nälg tuleb ootamatult. Pikk peenike ja lühike jäme nälg
174. Kõht ei lase end narrida. Nälg on kibe ja ebameeldiv, mõjub meeleolule ja välimusele
175. Nälg on kuri kubjas: sunnib tööle, kuritegudele, ohtudesse, alandustesse jne. (täis kõht teeb laisaks)
176. Nälg teeb toidu magusaks, sunnib kõike sööma, teeb aplaks ja täitmatuks
DCC. Söögi maitse ja toiteväärtus. Hea ja kehv söök. Kokkuhoid söögiga
177. Suu tunneb maitset, ihkab paremat. Maius. Hea söök saab rutem otsa
178. Toitude hinnanguid ja võrdlusi maitse, tugevuse, jagususe jm poolest
179. Küps ja toores
180. Paks parem kui vedel, rasvane parem kui vesine. Parem veidigi väge toidus kui üsna ilma
181. Toidud, millega leiba ei sööda. Toidud, mis leiba raiskavad
182. Silk, leib, sool ― tõhus igapäevatoit
183. Sool kui maitseaine ja isupeletaja. Hapu
184. Liigne maius ja raiskamine, aga ka ülemäärane koonerdamine söögiga toovad kahju
185. Kõhutäie suhtelisus. Mõõdupidamisest söömisel. Liigse apluse kahjulikkus
186. Mida on, seda süüakse. Kui pole paremat, aitab halvemgi; saab läbi söömatagi. Osav keetja tuleb toime vähesegagi. Vesi jm. "toidujätkud" ja surrogaadid
187. Solgist ja kõlbmatust toidust. Võõrkehad söögis
DCD. 188. Leiva- jm. söögitegemisõpetusi
DCE. 189. Humoristlikke definitsioone, paradokse, õpetusi jms. toitude ja nende söömise ning toime kohta
DCF. Söögikorrad. Söömauni
190. Söögikorrad. Õhtune kõhutäis, söömata magamaminek
191. Söögikordade arvu, toidu tugevuse kalendaarne muutumine
192. Söömauni
DCG. 193. Söömine ja seedimisprotsess
DD. 194. AEVASTUS, SÜLG
DE. VIIN JA TUBAKAS
DEA. Joomine, viin ja õlu. Kõrts
195. Viina toime on tugev; viin võtab võimuse, läheb magusaks, muutub vajaduseks, võimatu loobuda
196. Joobnu näoilme ja kõnnak
197. Joomine ja söömine: viinanälg suurem kui leivanälg; viin tõstab söögiisu jne.
198. Viina toime emotsioonidele, mõistusele, kõnele. In vino veritas
199. Viin ja kõrtsiskäik raiskavad aega, kõrtsist raske lahkuda
200. Viin laostab vara ja tervise, paneb vastutama, hukutab hinge, viib hauda, põrgu jne. Kõrts kui kuradi tempel
201. Joodiku naine ja joodik naine. Ära anna lapsele viina
202. On joomisest hullemaid pahesid: laiskus, kurjus, vanadus jne.
203. Joodikul on õnne; Jumal hoiab joodikut, annab talle; joodiku raha ei lõpe
204. Joo, aga pea piiri. Kuidas mees, nii mõõt. Viin ei kipu ise kallale
205. Ära keeldu joomast: see ei tee kahju, on loomulik ja õigustatud
206. Viina "positiivseid" toimeid ja funktsioone: kaotab mured, virgutab, on rohuks, peaparanduseks, külakostiks, pidujoogiks, pistiseks. Kõrtsiskäik toob head. Joomakombeid
207. Õlu. Õlle ja viina võrdlusi. Õlle ja kalja valmistamine
DEB. 208. Suitsetamine, piip, tubakas
DF. HAIGUS JA TERVIS
209. Tervis on suur rikkus, kallim kui raha ja toidus
210. Haigus käib mööda inimesi, tuleb ootamatult, ei sõltu meie tahtest
211. Tõbi taandub visalt; lihtsam tervist hoida kui haigust ravida
212. Tervis ja välimus, toitumus, söögiisu, töövõime, käitumine jne.
213. Haigus ja laiskus, teesklus. Terve ei usu tõbist. Tõbist ära naera
214. Haiguste, valude, traumade spetsiifikast, kergusest ja raskusest
215. Haiguste seos kalendriga
216. Haigus ja abi. Maarohte jm. ravivahendeid. Skepsis tohtri, apteegi, haigla suhtes
217. Haigus ja surm; haigus on surma saadik; haiguse vastu on rohtu, surma vastu mitte
DG. SURM
218. Elu ja surma vahekordi: meeldivus / kardetavus, ühtekuuluvus, vastavus jne.
219. Inimene on surelik; surm on möödapääsmatu, tuleb kunagi ikka; surma eest ei saa pageda
220. Surm ei tule hõlpsasti, põhjuseta; surmal palju põhjusi
221. Surm võib tulla igal hetkel, ei teata ette, ei küsi luba
222. Surma ootuspärasusi ja paradokse: tõbise ja terve, vana ja noore surm; surm ei taha pakutut
223. Raske elavat suretada
224. Surnu matmine. Matjaid vähem kui pärijaid. Pärandus
225. Suhtumine surnusse: leinamine, respekt; mälestus surnust; surnu vähendab kulusid
226. Surnu ei tule tagasi; surnuga ei saa enam kohtuda (elavaga saab)
227. Surm lõpetab kõik maised tööd, võlad, mured, rõõmud jne., annab rahu ja puhkust
228. Surm võrdsustab kõik; rikkust ei vii hauda kaasa; rikkal kibe surm

---

E. EAD JA SOOD. ARMASTUS. PEREKOND JA KODU. SUGULASED

---

EA. NOORUS JA VANADUS
229. Inimese iga, selle kestus, tagasipöördumatus, sõlmpunktid, etapid jne.
230. Noorus kui külviaeg: milliseks nooruses kujuned, selliseks jääd; nooruses õpitakse, vana ei muutu ega arene enam; tööta ja kogu noorena, siis on vanana võtta
231. Noor on tugev, terve, sitke, agar, tuline, ilus jne.; vana on väeti, tõbine, rabe, tuim, näotu jne. Vanadus on rõõmutu ja vaevaline
232. Vana kont on sitkem
233. Vana läheb arust nõdraks, lapsikuks
234. Mitmesugust ea ja mõistuse, "aru ja habeme" vahekorrast
235. Noor on rumal, oskamatu, vana on tark, kogenud; noor võtku vanalt õpetust; vanad nõule, noored jõule
236. Vana on kaval, kogenud: oskab ohte vältida, heast lugu pidada jne.
237. Vana on ohtlikum, kurjem, äkilisem kui noor
238. Austa vanu, suhtu neisse mõistvalt, ära naera ega pilka
239. Inimene pole kunagi vana. Vanaduse varjamine
240. Mitmesugust east, noorusest ja vanadusest
EB. LAPS. LAPSED JA VANEMAD
241. Rasedus ja lapse sünd
242. Väikelaps, tema hooldamine ja imetamine. Amm, lapsehoidja
243. Lapse ristimine. Vaderid. Nimi
244. Lapse kasv ja areng, ealine omapära
245. Prognoose lapse tulevaste omaduste ja käekäigu kohta. Inimese iseloom avaldub juba lapsena
246. Kuidas vanemad, nõnda lapsed (pärilikkus, eeskuju)
247. Lapsed vanemaist erinevad, ei jätka vanemate kurssi. Vanemate pahed, päritolu jms. ei loe
248. Kus elamist, seal lapsi. Parem lastega kui lasteta
249. Laste hulk. Ainus laps
250. Esimene laps ja järgmised. Viimane laps
251. Lapsega naine. Lapsed on / ei ole koormaks, segavad / ei sega tööd
252. Kus lapsi, seal leiba
253. Lastest on abi. Laste töölesundimine / säästmine, töövõime. Iga sunnib tööle, toob kohustusi
254. Laps ei vaja väga head toitu, rõivast, sooja, puhkust, kasimist, ravi jne.; ei vääri seda, talub palju, on ise hoolimatu. Lapse tahtmised kerged täita; ei vääri tähelepanu; on lõputud
255. Laps on rumal, vajab järelevalvet ja kaitset. Ohtlikud mänguasjad
256. Lapsed räägivad tõtt, kuulevad ja lobisevad välja pere saladusi
257. Lapsed vajavad hoolitsust; lapse vajadused pakilisemad, rahuldatakse esmajärjekorras
258. Vanem rõõmustab, kui lapsel hea, elab kaasa lapse hädale. Igale oma laps armas
259. Seni laps hooldatud, kuni ema (ja isa) elus. Ema juures on hea. Ema arm põhjatu
260. Ema ja isa kõrvutusi: kumb lapsele tähtsam, mis osa kummalgi jne. Isa karmim, ema hellem
[261–263] Hirmu ja armu vahekordi laste kasvatamisel
261. Peks ei tee paha, on vajalik ja tõhus kasvatusmeetod; liigsel hellitamisel pole mõtet
262. Tuleb anda nii hirmu kui armu; mida kellelegi
263. Sõna mõjusam kui vits: hea kuuletub isegi, pahale ei aita pekski
264. Hea ja paha laps: mis nad teevad ja mis nendega tehakse
265. Mitmesugust kasvatusest: selle vajalikkus, raskus, taotletavad tulemused, paradoksid
266. Kasvata last noorelt, hiljem enam ei mõju
267. Halb kasvatus, liigne hellitamine tasub end kurjasti; paha laps vanematele nuhtluseks, elab auta, jääb ilma õpetada
268. Laps ärgu tükkigu vanemat õpetama, ärgu haukugu, ärgu sekkugu täiskasvanute jutusse
269. Hoiatusi isa-ema löömise, vanemaile vastuhaku eest
270. Laps peab kurja meeles. Kasvab laps, kasvab kurjus
271. Kui vanem lastele hea, siis ka lapsed vanemale. Vanemad lastele head, lapsed vanemaile halvad. Vanemaid paha toita, laste leib paha süüa; mehe juures parem kui laste juures
272. Lapsest saab taas vanem. Kuidas sina vanematega, nii sinu lapsed sinuga
[273–276] Tütar ja poeg
273. Poeg parem kui tütar. Tütre mehelepanek kätkeb halbu külgi: võib tuua häbi, nõuab kaasavara, jätab ema abist ilma
274. Vanemal parem elada poja / tütre juures
275. Tütre häid külgi: tare ilu, töötegija, toob pidu jne. Tütar parem kui poeg
276. Poja ja tütre kasvatamise iseärasusi. Tütre kasvatamine nõuab enamat rangust
277. Vana hoidku majaohjad oma käes, kuni võimalik
278. Mitmesugust täiskasvanud lastest: vanemate vaeva tasumisest, kodunt lahkumisest, mehelepanekust ja naitumisest. Suured lapsed ― suured mured
EC. POISS JA TÜDRUK. ARMASTUS, RIKUTUS, VALLASLAPS
279. Ära püüa liiga varakult täiskasvanuks saada
280. Millest vaadatakse tüdrukut ja poissi. Nõudeid tüdrukule: ärgu lobisegu, olgu häbelik ja töökas jne.
281. Noortevahelist tõmmet raske takistada. Tüdruk kasvab poisi vastu. Poisi teed ja otsingud. Ehalkäimisest
282. Armastuse vaimseid ja lihalikke aspekte
[283–284] Püüdmine ja hoidmine, armastus ja häbi
283. Poiss loodud petjaks, teda ei või uskuda. Tüdruk kerge petta, ta uhkus üürike
284. Patuelu ja selle pahad tagajärjed (eriti tüdrukule: kaob häbi, ei saa lapsi ega mehele). Vallaslaps, isadusprobleemid
285. Mitmesugust poisist ja tüdrukust, nende suhetest
ED. NAISEVÕTT JA MEHELEMINEK
EDA. Üldist
286. Vajalikud eeloskused, leer
287. Naisevõtu ajast ja ilmast
288. Kaasa leidmine kui soov, teadmatus, otsing
EDB. Valik ja šansid
289. Naisevõtt / meheleminek kui risk ja kunst
290. Kuula enne, kui kosja lähed. Keelepeks paariminejate ümber. Kiidetu ja laidetu
291. Lähedalt või kaugelt? Tuntu või võõras? Kuulus kositav (kosilane)
292. Kaasavalik vanemate, majakorra jms. järgi
293. Võta naine töö juurest, mitte pidu pealt; võta virk naine
[294–297] Ilu kui väärtus ja kaasavaliku kriteerium
294. Ilu on pahaendeline või tähtsusetu: kaob ruttu, võib tuua häbi, ilus tihti kuri, truudusetu jne., inetu heasüdamlik; "valge" ja "must" mees; ilu ei sünni patta panna
295. Ilu on väärtuslik: eeliseks mehelesaamisel, loeb enam kui töötegu jne.
296. Ilu ja riietus, ehted
297. Mitmesugust ilu kohta: pole enda teha; sõltub armastusest; kaksipidise loomuga
298. Pikkus, paksus jm. füüsilised kriteeriumid
[299–311] Eakriteerium. Vanatüdruk ja vanapoiss
299. Abiellu noorelt, ära abiellu vanalt
300. Abiellu noorega; parem noorega kui vanaga; noor on partnerina ahvatlev, vana eemaletõukav, külm, viitsimatu
301. Tütarde mehelesaamise järjekorrast ja põhjustest
302. Tüdruku (ka poisi) väärtus, šansid, psüühika sõltuvalt vanusest; optimaalne vanus naitumiseks
303. Kõik tüdrukud ei saa (ühekorraga) mehele
304. Meheta jäämine pole patt; on vanatüdruku seisusest hullemaid
305. Mitmesugust vanatüdrukust ja vanapoisist
306. Kõrvutavaid hinnanguid vanatüdruku ja vanapoisi vahel; kuhu nad pärast surma kuuluvad ja mida tegema pannakse
307. Vanagi vallatleb vahel; huvi vastassoo vastu, lootus mehele saada säilib kõrge eani
308. Võidakse abielluda vananagi. Mehelesaamiseks soodsaid kalendriendeid
309. Vana naine parem lapsehoidja; asisem kui vana mees
310. Naise ja mehe easuhtest
311. Ära naitu noorelt. Parem vanaga kui noorega. Vanal vara kõvem
[312–315] Jõukuse- ja seisusekriteerium. Kaasavara
312. Rikkus ei loe; pigem vaesega kui rikkaga
313. Kaasavara. Rikas naine nuhtluseks. Naise varast ei jagu kauaks
314. Rikkus ja seisund on olulised; vaene ei saa rikast, rikas ei taha vaest
315. Igaüks läheb / mingu paari omasugusega: rikas rikkaga, vaene vaesega jne.
316. Ära vali liialt elukaaslast ― võid saada halva või jääda üsna ilma
317. (Tühinegi) mees saab ikka naise, (väärtki) tüdruk ei saa omatahtsi minna. Iga peigmees pole võtja. Peaasi et isane
318. Mehelesaamise ootuspärasusi ja paradokse: kõik (täisealised) võetakse kord; head võetakse, tühiseid mitte; võetakse tühisedki; tühised võetakse (häid mitte)
319. Kosjasobitaja, isamees, peiupoiss. "Tellitud naisest" ei saa naist
EDC. 320. Kosjad ja pulm (mitmesugust)
EE. ABIELU. MEES JA NAINE
321. Abielu röövib vabaduse, toob hoolt ja muret
322. Paariminejad on pimedad, hiljem pettuvad, jahtuvad, muutuvad. Valitu enne pulmi lahke, usin jne., pärast kuri, lohakas jne.
323. Ämm ja minia
324. Väimees. Koduväi koerapõli
325. Abielust ei pääse kuhugi. Ära kipu isakoju tagasi
326. Elama asumine on raske. Elades elujärg paraneb
327. Paaris parem elada
328. Naine vananeb mehest kiiremini (eriti halva mehe käes)
329. Läbisaamisprobleem abielus. Hea ja kuri teinepool. Tülitsemine
330. Kas ja kui palju võib mees naist (naine meest) peksta: tuleb / võib / ei tohi; naist peab hoidma
331. Kuri naine on töökas, hoiab kodu korras (hea mitte)
332. Naiste töö lõppematusest, märkamatusest ja väärtusetusest; veidrusi riistade kasutamisel
333. Mees peab tooma, naine meest ootama ja söötma. Laisk, tööta mees on nuhtluseks. Hea naine maja lukk, paha võib paljugi raisata
334. Juhiroll perekonnas
335. Naise ja mehe mõistusest ja meelemuutlikkusest
336. Meeste mehisusest ja jõust; meeste ja naiste nutust; naiste vihast ja tülist
337. Kas naine on inimene?
338. Naiste kõne eripärast, rääkimishimust, kurjast keelest ja kuratlikust loomusest
339. Saladuste jagamisest abikaasade vahel
340. Naist ei või uskuda. Naine on üks asju, mida ei tohi jätta järelevalveta ega anda teise kätte
EF. 341. ABIELURIKKUMINE. LAHKUMINEK
EG. ABIKAASA SURM. TEINE NAINE. LESK
342. Abikaasa (peam naise) surm kui õnnetus ja õnn. Uus naine
343. Lesk, tema kaitsetu ja armetu seisund
344. Lesega abiellumisest
EH. VAESLAPS JA VÕÕRASEMA
345. Ematu halvem kui isatu
346. Vaeslapse elu rõõmutu, vaev raske, osa kasin, kohtlemine halb
347. Oma laps ja võõraslaps
348. Oma ema ja võõrasema
349. Ärge lööge vaeslast; on orvulgi õnne
EI. SUGULASED, OMAKSED
350. Sugulased hoiavad kokku, suhtlevad, toetavad üksteist jne.; sugulane parem kui võõras
351. Sugulaste vahel tekib tülisid ja vaenu; võõras parem kui sugulane
352. Mitmesugust sugulusest: suguseltsis mõnda, ka musti lambaid; kes kellest eelistatum; mehe sugulased; kõik Aadamast saadik sugulased
EJ. KODU JA KÜLA
353. Oma kodu igal armas; kodus kõige parem; parem (kehvaski) kodus kui (heaski) külas
354. Kodu on pärispaik, sugulased vaid külas käia
355. Igal oma kodu. Inimene tunneb oma kodu, leiab teed koju, on kodus julgem, püsib (püsigu) kodus
356. Oma pere saladusi, pahandusi jm. ära tassi külla
357. Väljas ollakse hea (lahke, peen), kodus paha (kuri, ropp). Kodus hinnas, väljas mitte. Kuri kodus, kuri külas
358. Koju pole kiiret, jõuab alati
359. Lapsed oma peredega peaksid eraldi elama; kus mitu leibkonda majas, tekib tülisid
EK. 360. KOLIMINE. HULKUR. KODUTU

---

F. TEGEMINE, SAAMINE, KOGUMINE, KULUTAMINE

---

FA. TÖÖ JA TEGUTSEMINE
FAA. Taotlused, eesmärgid, vahendid, objektid, moodused; eeldused, võimed, oskused, tarkus
[361–366] Eesmärkide, vahendite, objektide, mooduste valikust ja seotusest. Ära taotle võimatut, ära tee tobedusi
361. Mitmesugust võimatuist ja lootusetuist ettevõtmistest. Irooniat kilplasliku mõtteviisi kohta
362. Ettevõtmiste ja otsingute väärast lokalisatsioonist, katsed ühendada ühendamatuid
363. Otstarbekast teotsemissuunast, orientatsioonist, suunitlusest
364. Lähteainete, objektide sobimatus eesmärgiga; kehvast ainest ei saa head asja; eimillestki ei saa midagi; objekt taotlustega sobimatus olekus
365. Sobimatu (liialt nõrk, tugev vm.) vahend või moodus; ühe vahendiga ei saa teha kaht asja (korraga)
366. Vahend peab vastama eesmärgile ja objektile; visa objekt ― radikaalne vahend
367. Mitmesugust vahenditest: nende vajalikkus; kui on tahtmine (vajadus), leidub ka vahend; heagi riist ei aita, kui puudub oskus
368. Ära taha ega võta ette asju, milleks su seisund või võimed (veel) ei küüni
369. Inimeste võimed on erinevad; mida üks ei suuda, seda teine suudab; üks oskab üht, teine teist
370. Tarkus, oskus ei tee paha, on vajalik, on jõud, on (parem kui) rikkus
371. Oskaja (tark, vilunu, meister) töötab hõlpsalt, suudab palju, tuleb toime vähesega, teeb tühjastki asja jne. Rumal ei saa hakkama soodsaiski oludes
372. Hea nõu (kunst, nipp, lahendus) on kallis: vähendab vaeva, aitab teha raskeidki asju
373. Nõu parem kui jõud, enam teeb peaga kui kätega. Ka jõud on vajalik
374. Rumalus on halb: suurendab vaeva, toob kahju
375. "Tiivutu", "küüsitu", "hambutu" (rumal? saamatu? laisk? vigane?) ei saa millegagi hakkama
FAB. Õppimine, harjutamine, kogemus. Elu õpetab valusalt. Tagatarkus ja ettenägelikkus. Ettevaatus, argus, julgus. Hirm
376. Õppimise tähtsusest: keegi ei sünni targaks; kes õpib, see oskab; kes ei õpi, ei oska
377. Töö õpetab tegijat. Oskus eeldab harjutamist (vaatamisest ei piisa)
378. Häda õpetab, annab nõu
379. Inimene õpib surmani (ei saa siiski targaks)
380. Elu õpetab. Ilm õpetab. Ilm õpetab valusalt, lüües, lükates ja lõigates
381. Õnnetus ja kahju õpetab
382. Tarkus tuleb alles pärast rumalust. Tagantjärele igaüks tark
383. Kel valus kogemus, oskab (osaku) edaspidi karta, muutub üliettevaatlikuks
384. Liikudes "ohumaastikul" vaata ette (hoidu "libisemast", "uppumast", "põletustest", "hammustustest", "löökidest" jne.)
385. Mitu korda kaalutle, kontrolli, üks kord otsusta, tee
386. Ela mõistuse järgi. Enne mõtle, siis tee. Tark mõtleb ette, rumal seab end ohtu, kahetseb
387. Parem ette vaadata (läbi mõelda, karta, loobuda, peatuda jne) kui pärast kahetseda (rikkuda, kahju saada)
388. Mitmesugust ettevaatusest, selle tähtsusest ja kasust
389. Hooletus toob tülinat, kahju, õnnetust
390. Julguse / arguse kaksipidisest loomusest. Arg hoiab naha, julge toidab pea
391. Mitmesugust kartusest ja hirmust: hirmu toimeid jm.
FAC. 392. Kärsitus / ootamine. Kannatlikkus, kannatus
FAD. Initsiatiiv. Algus ja lõpp. Visadus, järjekindlus
393. Tahad jõuda sihile ― hakka peale. Südi algus on pool võitu. Silmale hirmutav, kätele tehtav
394. Suur ettevõtmine on raske. Iga algus on raske, lõpetamine tihti veel raskem
395. Kui oled alustanud, vii asi lõpule, ära peatu poolel teel
396. Tahe, püsivus viib sihile. Ole visa: liigu edasi sammhaaval; näe vaeva; edu ei tule kergelt; kui vaja, alusta uuesti
397. Kui alus olemas (ettevalmistused tehtud), on hea jätkata. Kui põhiosa tööst tehtud (raskused ületatud), tule(d) toime ka ülejäänuga
398. Lõpu ootamisest ja lühikesest lõpetusest
399. Algus hea ― lõpp halb. Algus halb ― lõpp hea. Kuidas algus, nii lõpp. Kõik hea ― lõpp hea. Lõpp hea ― kõik hea
FAE. Aja kasutamine: õigeaegselt, vara ja hilja; kiiresti ja aeglaselt
400. Igal asjal oma aeg; igal ajal omad asjad. Tee kõik omal (õigel, seatud) ajal
401. Aega tuleb kalliks pidada, ei või raisata; aeg kaob kiirelt, ei peatu ega tule tagasi
402. Teotse siis, kui hetk soodne; ära lase saavutatut käest. Lased õige aja mööda, näed enam vaeva
403. Rakenda meetmed õigeaegselt: kui õnnetus (oht, puudus) juba käes, siis on hilja. Kergem tõkestada väikest kui suurt ohukollet
404. Parem vara kui hilja: hommikune töö õhtusest parem. Varane jõuab jaole, saab süüa; hiline jääb ilma, kannatab kahju
405. Tõuse vara ja jää vara õhtule. Ära võta ööst tööajale lisa, sellest pole kasu
406. Ära jäta tööd homseks (sööki ja juttu võib jätta). Täna tehtu on homme eest leida
407. Töö edukus nädalapäeviti. Pühapäevasel tööl pole õnnistust
408. Esimene on parim; ära põlga esimest šanssi
409. Esimene läheb nurja
410. Enneaegne, liiga varane läheb nurja
411. Ära tee asju enne, kui aeg küps, eeltingimused olemas
412. Ära arvesta kasuga, mis alles saamata; ära aruta võimalusi, mis alles tekkimata jne.
413. Ära rõõmusta (kiida, karda), enne kui asi selge
414. Ära enne vana (halvemat) ära viska, kui uus (parem) käes
415. Liiga vara valmistutakse ― õigel ajal hilinetakse või unustatakse
416. Aeg annab head nõu: ära kiirusta otsustega
417. Parem aeglaselt kui ruttu: pikkamisi tehes saab korralik, ruttu lohakas ja poolik; tormakus võib tuua äpardusi, väsitab, aeglaselt jõuab pigemini sihile
418. Parem ruttu kui aeglaselt; tee oma töö ja käi oma käigud kiiresti
419. Mitmesugust kiirustamise ja hilinemise kohta
FAF. Töö, virkus ja laiskus: nende füüsilisi, psüühilisi, eetilisi ja sotsiaalseid aspekte
420. Töö ei lõpe kunagi, nõuab, otsib, sunnib tegijat
[421–424] Kas töötada või mitte? Usinalt või laisalt? Kas tööl on mõtet?
421. Tegija peab tööd otsima. Küll tegija tööd leiab
422. Inimene peab (loodud) tööd tegema. Töö ei tee paha, tööd võib teha
423. Mis teed, tee hästi ja korralikult; parem teha hoolikalt kui hooletult
424. Tööga pole kiiret. Töö lolli ajaviide. Töö ei toida
[425–428] Laisa ja virga töössesuhtumine, töö, välimus
425. Laisal alati halb (ilm ja tervis paha, töö raske jne.), palju vabandusi, pigem vireleb kui töötab; virk ei hooli takistustest
426. Laisk otsib head äraolemist, kergeid töötingimusi, tegeleb tühja-tähjaga, ei tule toime piskugagi
427. Laisa ja virga tööstiil: laisk magab palju, jääb hilja peale, teeb aeglaselt ja vastumeelselt, ootab õhtut, lükkab töid homsele jms.; virk vastupidi
428. Laisa töö tulutu ja nigel, elamine ja välimus lohakas
429. Laisa vabandusi
430. Laisal on õnne. Küll laiskki, saamatugi oma pea toidab
431. Laiskuse parandamatus. Loodud ja isehakanud laisk
432. Laiskuse ja hooletuse, töökuse ja hoolepidamise sugulusest ja erinevusest
433. Laisa suhtumine teisesse laisasse
434. Töö ja mustus. Töömust loomulik ja vabandatav
[435–436] Töö ja söök-jook
435. Isu / janu sõltuvus tegevusest. Kes palju teeb, see palju sööb. Tee ja söö tublisti
436. Sööma virgad, tööle laisad. Kes laisk, see maias
437. Töötegijal leib ja uni magus
[438–441] Töö raskus. Töö ja väsimus, puhkus, tervis
438. Töö ei riku konti, ei tapa (tühiseis, mure, surm tapab)
439. Töö on raske. Kergem seista kui teha. Tee ja puhka
440. Töö tüütab, väsitab, tapab (seismine mitte). Laiskus kui tervisesäästja ja elupikendaja
441. "Jõu ja teepikkuse" vahekorrast töötegemisel. Näiline ja tegelik töötegu
442. Töö rõõmustab, ülendab moraalselt, laiskus hukutab; liikumine väldib roostetamist ja roiskumist, seismine soodustab
[443–445] Inimest tuntakse, hinnatakse, koheldakse töö järgi
443. Tööst tuntakse tegijat. Kuidas tegija, nii töö
444. Töö kiidab tegijat, pälvib austust ja tänu; laiskus toob häbi ja laitust, karistust
445. Laisk on kasutu, teistele risuks, elab teiste kulul
FAG. Töökus ja saak, töö ja palk, tegu ja tulemus
[446–450] Töö annab leiba, laiskus ja hooletus toob nälga
446. Kuidas teed, nõnda saad
447. Millise teed, sellise pead
448. Kes teeb, see saab
449. Kes teeb, see saab; kes ei tee, see ei saa
450. Kes ei tee, see ei saa. Magades, vaevata ei tule miski kätte
451. Töö ja saagi, töö ja palga, vaeva ja kasu mitmesuguseid seoseid: enne töö, siis palk (saak); palk pole enda võtta; palk peab makstud saama jm.
452. Umbmäärasemaid kujundeid töö ja saagi või teo ja tulemuse vastavuse kohta üldisemalt
453. Aktiivsel (tegijal, rahmeldajal, kõikeproovijal) juhtub head kui ka halba (passiivsel ei juhtu midagi)
[454–456] Meeldiva ("magusa", "maitsmise") ja sellega kaasneva ebameeldiva ("kibeda", "kannatamise") vahekordi
454. Kes head tahab maitsta (maitseb), peab taluma ka (eelnevaid, kaasnevaid, järgnevaid) ebameeldivusi; kes ei maitse, ei pea ka kannatama
455. Kes ebameeldivat talub / ei talu, see meeldivat maitseb / ei maitse
456. Maitsta hea, vaeva või tagajärgi kanda paha; saama igaüks, vaeva nägema ei kedagi
FB. SAAMINE, KOGUMINE, KULUTAMINE, TAHTMINE
FBA. Head ja pahad ajad. Saamise, varu ja kulutamise vahekordi
457. Kõik ajad pole võrdsed (head). Enam sööma- kui saamapäevi
458. Sügis (suvi) rikas, kevad (talv) vaene. Saagiajal raisatakse ülemäära, hiljem tuntakse puudust
459. Hea kulutatakse kõigepealt. Kui parem käes, siis kehvemast ei hoolita
460. Ära raiska saadut korraga. Kes algul palju raiskab, jääb hiljem hätta (kes ei raiska, sel jätkub)
461. Kui pole head (külla), aitab halvemastki (vähemastki). Hädaga kasutatakse ära nigeladki võimalused, hävitatakse säästud jms.
462. Kes suvel ei kogu, näeb talvel nälga. Korja ja hoia heal ajal, siis on hädaajal võtta. Raiska siis, kui vähe käes
463. Kuidas tulek, nõnda minek; suur tulek ― suur minek; kergelt saadud ― kergelt lastud; vaevaga saadud ― hoolega hoitud
464. Ela oma võimalusi mööda, hoia kulud saamisega vastavuses. Suurgi tulek ei aita, kui raiskamine veel suurem. Suur kulutamine halvem kui väike saamine
465. Raisata kergem kui saada. Saada kergem kui säästa. Koguda kergem kui säästa
466. Endine lõpeb, kui uut ei lisandu. Lõppemise vastu pole garantiid
FBB. Kogu ja säästa, ära pilla. Kes kogub, see saab, kes hoiab, sel on; pillaja näeb nälga
467. Parem veidigi kui päris ilma. Mida rohkem, seda parem. Palju ei tee paha. Rohkest jagub
468. Varu on vajalik. Parem üle kui puudu. Igaks juhuks korja kõik üles ja hoia alal
469. Tulusam vana parandada kui üha uusi teha. Kes vana ei hoia, uut ei saa
470. Säästa ja kogu tera-, tilk-, kopikhaaval. Kes väikest ei hoia, see suurt ei saa
471. Mitmesugust kokkuhoiu vajalikkusest. Kes hoiab (korjab), sel on, pillaja on paljas
472. Kauaks pillajal asi
FBC. Võimalus ja kasutamine
473. Kus midagi saadaval (loota), sinna koguneb ka himustajaid. Kust võimalik võtta, sealt ikka võetakse
474. Võta, kust võtta on, ära jäta juhust kasutamata
FBD. Tahtmine ja saamine. Nõudlikkus, ahnus ja ihnsus
475. Tahtmise ja saamise vahekordi: kes tahab, see saab; kes tahab, ei saa, kes ei taha, see saab; tahta lihtsam kui saada jm.
476. Kes liiga paljut (head) läheb saama, kaotab endisegi (saab kahju, ei saa midagi)
477. Kes vähesega ei lepi, see suurt ei saa. Kes liialt valib, saab kahju
478. Vähesest ei jätku paljuks. Ära püüa vähesest liiga suurt kasu saada
479. Ära ole ahne. Liiga palju pole hea. Ahnus teeb halba (ajab lõhki, auku, upakile jne.)
480. Süües kasvab isu. Ahne on täitmatu
481. Ahnus ja ihnsus üheväärsed, mõlemad kurjast
482. Ihnsus ei too tulu: sunnib nälgima, vara võib hävida, jääb teistele jne.
483. Raha peab ringlema. Ära loe raha liiga tähtsaks, ära pelga raha välja anda (ta kulub nagunii)
FBE. "Käes" ja "ilmas". Süüa või säästa?
484. Mis väljal, pole käes; mis varju all, kõhus jne., see käes. Kui otsas, siis hooleta
485. Parem kehv (pisut) käes kui hea (palju) ilmas (ohus, teadmata, saamata)
486. Parem süüa kui säästa. Parem säästa kui süüa. Ei saa korraga säästa ja süüa
FBF. Kasu ja kahju
487. Kahju vastu ei saa parata
488. Kus vara, seal kahju. Kus midagi tehakse, seal ikka "pudeneb" (st.tekib kadusid, äpardusi vms.)
489. Mitmesugust kahjust ja kasust: nende kooskäimine, vahelduvus, ühendamatus, kahju suurus jne.
490. Kasulikku, head ei põlata ära, ei tõrjuta tagasi (kui sel ka puudusi)
FBG. Põhiline ja täiendav, "mahuti" ja "mahutatav"
491. "Kott" (st.baas, põhivahendid, miinimum) olgu omast käest. Kui on (oleks, saab) põhilist, saab (saaks) ka täiendavat
492. Kelle (poolt) põhiline, selle (poolt) ka täiendav
493. Kel üht, sel teist ("mahutatavat" ― "mahutit", peamist ― täiendavat vm.). Kus pole..., seal pole...
494. Kui on kadunud peamine (parem, enamik), siis mingu ka vähemtähtis (halvem, ülejäänu). Kui on läinud täiendav, läheb põhilinegi. Ära hävita põhilist, väärtuslikku, koos täiendava, väärtusetuga
FBH. Suurus, hulk, kvaliteet, komplektsus
495. Parem väike ja korras (hea, terve vms.) kui suur ja lohakil (katkine, tühi vms.)
496. Head pole palju vaja. Parem vähe head (üks hea) kui palju (kaks) kehva. Parem üks suur kui mitu väikest
497. Parem kaks (komplekt) kehvemat kui üks (mittekomplekt) paremat. Mittekomplektne on kasutu. Mõni komponent ikka puudub

---

G. OMANDI- JA KLASSISUHTED. SOTSIAALSED INSTITUTSIOONID. VÕIM JA JUHTIMINE. KURITEGU JA KARISTUS

---

GA. ANDMINE JA ABI. KINK. LAEN, VÕLG
GAA. Andmine, abi; saamine, võtmine, tahtmine. Helde ja kitsi andja, ahne saaja
498. Kes annab, see saab (sel on); kes aitab, seda aidatakse; kurjale ja kitsile ei anta. Heldele ei keela kitsigi
499. Aita hädalist, anna sandile, vajajale (siis läheb sul hästi jms.)
500. Parem (võimalus) anda kui (vajadus) võtta. Mõistlik heldus parim. Aitab vähesestki annist. Pigem andmata kui anda. Pigem (rohkem) võtta kui anda
501. Ära ole liiga helde. Kes kõik teistele jagab, jääb ise hätta (kitsil ei tule puudust)
502. Saaja ei väsi tahtmast, ennem väsib andja andmast; mõõtu peab pidama andja
503. Annad ahnele (jultunule, kurjale) veidi (aitad veidi, annad veidi järele vm.) ― tahab rohkemat. Mida enam annad, seda enam tahetakse
504. Mitmesugust heldest, kitsist ja ahnest: helde annab; kitsi ei anna; ahne tahab teiselt üha saada
505. Kitsilt on raske midagi saada (ei tasu küsida)
GAB. Antu jagamine teistega. Saamine tühjast ja küllast, vaeselt ja rikkalt
506. Anna antustki. Hea annab vähestki (antustki), paha ei paljustki. Kes ei anna vähesest, ei anna paljustki
507. Tühjast pole midagi saada (võtta). Mis sel teisele anda, kel pole endalgi. Mis antust anda saab
508. Millest rikkad, sellest helded. Pigem saab küllast (rikkalt) kui tühjast (vaeselt)
509. Rikas on kitsi. Pigem saab vaeselt kui rikkalt
GAC. Küsimine, lubamine, pakkumine
510. Küsimine on lubatud. Kes küsib (palub), see saab / ei saa. Küsimata ei saa
511. Lubamise (pakkumise) ja andmise vahekordi; anna, mis lubad; parem (veidi) anda kui (palju) lubada; suur lubaja on väike andja; lubamine vabastab pealekäimisest
512. Ära paku sellele, kel isegi küllalt; ära kipu aitama seda, kes abi ei vaja jms.
513. Kui pakutakse (antakse, lubatakse), võta vastu. Healt andjalt võtab kurigi vastu
514. Pakutut ei taheta; pakutava väärtus on kaheldav. Ära paku sellele, kes ei taha
GAD. Andja ja saaja suhtumine antusse. Tänu ja tänamatus
515. Kui annad, ära saajat hauguta; ära kiitle oma anniga, ära kahetse antut jms.
516. Tänu kah asjaks. Tänust üksi ei piisa. Palja "aitäh" eest ei saa midagi
517. Saaja pahatihti tänamatu. Tänumeel ei kesta kaua. Jultunu (kuri vm.) tasub antu, abi, heateo eest kurjaga
518. Mitmesugust tänust ja tänamatusest: sooja leiva "aitäh"; tänulikkuse seoseid teenega; tänulik saab veel, tänamatu kannab kahju
GAE. "Muidu", kink
519. Muidu ei saa midagi. Kinkija on surnud
520. Kingitu headust ei vaadata. Halb kingitu parem kui hea ostetu
GAF. Andmine ja tagastamine. Laen, võlg, pant
521. Mitmesugust laenust ja võlast: mis on võlg, mis pole; rikka ja vaese laen; millega võlg makstakse; kas laenata või mitte
522. Võlg peab (vabatahtlikult, nurinata) makstud saama
523. Võlg kerge võtta (anda), raske maksta (kätte saada)
524. Ebakõlasid võetava ja tagastatava hulgas (headuses): võetakse vaheltkasu; tagastatakse vähem
525. Võlg ei aegu, meenub võlglasega kohtudes
526. Laenamine tekitab vaenu. Andja hea, tagasinõudja paha. Tagasiküsija suurem vihaalune kui keelduja
527. Laenu ja pantimise mitmesuguseid varjukülgi: toovad vaesust ja häda, laenatu ei kesta kaua, võlg orjastab jms.
GB. SANT, KERJAMINE
528. Sandi elu raske, kott kerge, kõht tühi
529. Sandil liikuv eluviis: saab veidihaaval, kuid mitmelt poolt, alati lämmi leib
530. Sandi lugemisest-laulmisest ja kõnest. Sant kui uudisterääkija ja keelekandja
531. Sandile andmisest: anna; ära anna liialt; sandile kõlbab kehvemgi
532. Naljaks või ahnusest kerjata on patt. Mõnda sandi käitumiskultuurist
533. Ära naera santi (ega vangi): sandipõlve (ega vangipõlve) eest pole kelgi tagatist
534. Sandipõligi on põli; sandil muret vähe. Sandilgi võib vara olla
GC. RIKAS JA VAENE. RAHA
[535–536] Rikkaks ja vaeseks saamisest ja jäämisest
535. Kõik ei saa hea elu peale. Kes rikas, see rikas; kes vaene, see vaene
536. Rikkale lisandub rikkust, vaesele vaesust. Rikastuda kerge, vaesestuda raske. Rikkuse ja vaesuse vahelduvus. Kergem saada targaks kui rikkaks. Kergem tõrjuda nälga kui vaesust
537. Varandus ei tee paha. Raha peab olema. Rahaga saab kõike. Rikkal igal pool hea
538. Kel rikkust, sel võimu
539. Altkäemaks aitab kõikjal. Kuidas määrid, nõnda sõidad
540. Rikas maksab rahaga, vaene nahaga (vaene saab muidu, vaesel hea tervis jms.)
541. Kõike ei saa raha eest. Raha ei sünni süüa
542. Raha aitab ja hukutab. Raha ja rikkus on kurjast (kurja juur, hinge varas jms.), teeb tigedaks ja lahjaks. Hõlp elu ajab hukka
543. Rahalugemise juures pole tarvis pealtvaatajaid
544. Rikkus teeb ihneks ja ahneks. Raha rikka jumal. Rikkal mure vara pärast, vaesel süda rahulik. Ka rikastel on hädasid
545. Rikkus ja vaesus toovad mõlemad tüli ja vaenu
546. Jumal vaese / rikka poolt. Rikka ja vaese väljavaated saada taevariiki
547. Vaesus pole patt ega häbi. Rikka ja vaese uhkusest. Mis rikkale, mis vaesele sobimatu (patt)
[548–555] Rikka ja vaese põli
548. Kuidas jõukus (tuluallikad), nõnda elamine (rõivad, toit, kodu vms.)
549. Rikas elab hästi ja rõõmsalt; vaene vireleb, näeb häda ja vaeva
550. Rikas võib laiselda, magada, vaene peab tööd tegema
551. Rikkal hea söök, sööb, mis tahab, läheb paksuks jne.; vaesel kehv söök, sööb, mis saab, jääb lahjaks jne.
552. Rikkuse ja lasterohkuse pöördvõrdelisus. Paralleele rikka ja vaese laste ning noorloomade vahel
553. Rikkal palju vara, võib raisata, ei pea muretsema; vaesel vähe vara, harva midagi paremat, peab saadu kohe sööma, ei teki varusid jne.
554. Vaesel visa hing, tuleb toime vähesega; rikas mitte
555. Elab rikas, elab ka vaene. On head vaeselgi
[556–563] Rikka ja vaese vastastikused suhted ja suhtumused. Suhtumine rikkasse ja vaesesse, inimese tähtsuse, väärtuse, reputatsiooni sõltuvus rikkusest
556. Rikkal kade meel, kui vaesel veidigi midagi on
557. Rikas rõhub, kurnab vaest, võtab vaeselt viimasegi, elab vaese kulul; vaene rikka ori, töötab rikkale, toidab rikast
558. Rikas ei usu vaest (ega vaene rikast); rikas ükskõikne vaese hädade vastu. Rikas solidaarne rikkaga, vaene vaesega
559. Vaene maksab vähe rikka kõrval. Rikast austatakse, arvestatakse; vaesest ei hoolita, vaesele tehakse ülekohut
560. Rikka juttu pannakse tähele, usutakse; vaese sõna ei maksa midagi
561. Rikkuse seoseid tarkusega: rikast peetakse targaks, vaest rumalaks; kes tark, see rikas, kes vaene, see rumal
562. Vaesega ei taheta suhelda (ei kutsuta pidusse jne.); rikkaga suheldakse meeleldi. Vaesele ei anta head
563. Vaese (väikegi) edu ja rikka (väikegi) häda on haruldased, kuulsad, vaese (suurgi) häda ei pälvi tähelepanu. Mitmesugust rikka tõvest ning vaese õllest ja surmast
564. Mitmesugust rikka ja vaese kohta
GD. TALUELU SOTSIAALSEID ASPEKTE. PERERAHVAS JA PALGALISED. KODAPOOLINE, SAUNIK, VABADIK
565. Mitmesugust kohast ja talust: koha tähtsus / vähetähtsus; talu jõukuse ja korrasoleku eeldusi ja tundemärke (töötegu, loomad, kõlvikud, varud)
[566–569] Pere suurus ja sooline koosseis
566. Iga pere sööb, kulutab. Suur pere kulutab palju. Palju sööjaid ― halvem söök; vähe sööjaid ― parem söök
567. Suurem majapidamine ― suurem pere. Kus tegijaid, seal sööjaid; pole sööjaid ― pole ka tegijaid
568. Suures peres harjutakse laisaks, loodetakse üksteisele
569. Mehine pere eelistatum. Suures peres inimkaotused tõenäolisemad, väikeses ohtlikumad
570. Perenaine: tema tähtsus, "majaluku"-funktsioon, töökoorem, au, soodsad toiduolud jm.
[571–573] Peremees, tema tähtsus ja juhiroll peres
571. Peremehe esmatähtsus majas; kui pole peremeest, kaob majakord; peremehel suurem õigus
572. Peremehe "jala" ja "silma" viljastav mõju. Peremehe hoolepidamine (tehtu) tõhusam kui sulase töö
573. Peremees peab olema koos perega, eest võtma, eeskuju näitama. Peremehe eeskuju määrab pere töössesuhtumise
574. Peremehe- ja sulaseseisuse vahekordi: üks või teine eelistatud; sulasel muret vähem; igast sulasest ei saa peremeest jms.
575. Teenijate palkamine, ülesütlemine, lahkumine. "Orjaksoleku" aeg
576. Uusi teenijaid koheldakse algul hästi, teenijad ise virgad; hiljem muutub pererahvas hoolimatuks, teenijad laisaks ja ülbeks
577. Rikas ja vaene peremees. Hea ja halb peremees, perenaine, sulane
578. Palgapere usinusest ja laiskusest
579. Toida palgalisi korralikult, ära viivita palgamaksmisega. Kuidas söök ja palk, nii töö
580. Palgalise põli vilets: töö raske, toit kehv, puhkeaeg napp, palk väike, kohtlemine halb. Parem töö ja toit jääb pererahvale endale
[581–583] Palgaori ei hooli tööst. Peremehe ja sulase huvide vastandlikkus
581. Peremees mõtleb töö peale, ori ootab õhtut ja palka. Päeva pikenemine peremehe kasu, lühenemine sulase kasu
582. Palgaline ükskõikne töö vastu, teeb hooletult
583. Palgaline ei kiirusta tööga, püüab viilida, võimalikult palju magada ja süüa
[584–585] Tulusam ise teha kui palgalisi pidada
584. Palgaline teeb, kuid ka kulutab, sööb (näib söövat) palju; perele ei jõua head sööta
585. Tee ise (saab hea ja odav)
586. Sulane (sõltlane, alam) peab peremehe poole hoidma, ta sõna kuulma, ta seisukohti jagama jne.
587. Kaht isandat ei või teenida. "Kahe pere koeral" kehv elu
588. Orjastki võib peremees saada. Orjast saab vali peremees
[589–590] Talu "ajatabeli" elemente
589. Õhtu tuleb õnnega (kogub kokku, laseb puhkama), hommik hoolega (sunnib töösse, laotab laiali)
590. Poiste ja tüdrukute lakas magamise "kalender"
591. Karjane
592. Saunik. Kodapooline. Vabadik. Asunik
GE. MÕIS. SAKS JA TALUMEES. MÕISAMEHED
593. Talupoja- ja mõisnikusoo kestusest ja kadumisest
[594–602] Mõis kui kurnaja. Saksa ja talupoja majanduslik jm. ebavõrdsus
594. Teomehel raske orjus, tööd palju, päev pikk
595. Mõisatööl pole lõppu. Mõisa ahnus ja täitmatus
596. Talupojast pigistatakse viimane, talupojast ei hoolita
597. Talumees toidab oma tööga saksad ja sandid. Ühe töömehe järel üheksa muidusööjat
598. Saksa ja talupoja põli, jõukus, õigused, nende seisundite vastandlikkus
599. Päri- ja vastupidist mõisa ja valla rikkuse jm. kohta
600. Saks ei salli, kui talumehel midagi paremat. Saks ei laena talumehele
601. Talupoja küllus ja mõisniku kehvus harukordsed. Saksad hädas solidaarsed (talupojad mitte)
602. Mitmesugust saksa haigusest ja surmast
603. Mõisast võib varastada, mõisavara raisata, mõisatööl laiselda jms. Saksa eemalolek või teovõimetus on talumehe kasu
[604–605] Saksa salalikkus, kurjus ja autus. Õpetusi saksaga suhtlemiseks
604. Saksa kiskjaloomus, salalikkus, viha. Saksa tuleb karta, paluda, hoiduda ta viha eest; saksa lööki ei tohi naerda
605. Saksa autus ja sõnamurdlikkus. Ära usalda saksa, ära sõbrusta temaga
606. Mitmesugust saksaks sündimisest, saamisest ja jäämisest (ka pärast surma)
607. Saksiklus, "mõisavesi"
608. Kubjas, opman jt. mõisamehed
609. Mitmesugust mõisa, talumehe ja saksa, saksa keele jm. kohta
GF. KIRIK JA PASTOR
610. Mõisa ja kiriku klassiseosest
611. Rahakorjamine kirikus. Papi rahaahnus
612. Mitmesugust pastorist: kuulub kõrgemasse seisusse; teenib suuga leiba; pole ka ise patuta jne.
[613–615] Kirik, kirikuskäimine
613. Kiriku ja kõrtsi (ning muude "ühiskondlike majade") sarnasusi, vastandusi jm. vahekordi
614. Kas kirikus käia või mitte?
615. Mitmesugust kiriku kohta
GG. KOOL, HARIDUS. RAAMAT, PABER, KIRI
616. Altkäemaks koolis ja lasteloetamisel
617. Mitmesugust kooli, hariduse, raamatu kohta
618. Paber. Kirjutatu on tõend; kirjutatu uskumisest jm.
GH. 619. VALLAVANEM, TALITAJA
GI. KOHUS, KOHTUNIK, KOHTUSKÄIK
[620–623] Hirm ja umbusk kohtuskäigu vastu. Kohtu ebaõiglus, kohus rikaste poolt
620. Hoidu kohtust (ja tohtrist): kohtuskäik toob vähe tulu, nõuab palju kulu, raske puhtalt välja tulla
621. Seadus annab end väänata. Kohus nii, nagu mõistetakse
622. Õigus all, valskus peal. Õigus maa pealt kadunud
623. Kohus ootab altkäemaksu; kel kukkur, sel kohus; vaene ei saa kohtus õigust; vaesel lootusetu rikkaga (saksaga, kohtuga) riielda, protsessida
624. Kohtu tähtsus; kohus mõistab õigust jms.
625. Mitmesugust kohtu kohta
GJ. 626. LINN, LINLANE, LINNASKÄIK
GK. KAUP, HIND. OST JA MÜÜK. VAHETAMINE
627. Kaup ja hind: hinna kujunemine; hinna seos kauba headusega; kauba mineku sõltuvus hinnast ja kvaliteedist; müüjale odav, ostjale kallis
628. Tingimisest ja maksmisest. Pealeandmine ja pealekauba saamine
629. Ära osta nägemata, ära maksa mõtlemata, ära osta tarbetut. Rahuldus ja pettumus ostetu üle
630. Parem müüa kui osta. Umbusk ostmise ja vahetamise vastu
631. Mitmesugust kaubast ja kauplemisest
GL. 632. KUNINGAS, KEISER. VALITSUS, RIIK
GM. SÕDA. KROONUTEENISTUS, SOLDAT
633. Kus sõda, seal häda
634. Kroonussevõtmine, soldatielu
GN. MITMESUGUST SOTSIAALSELT EBAVÕRDSETE SUHETEST. VÕIMU, JUHTIMISE JA POSITSIOONIGA SEOTUD HOIAKUID, TEGEVUSI JA SÜNDMUSI
GNA. Suhteid suuremate ja vähemate (ülemate / alamate, vägevamate / väetimate, tähtsamate / tühisemate) vahel
635. Kaks võimumeest ei saa ühes kohas valitseda, lähevad tülli
636. Kiskjad hoiavad kokku, ei kahjusta üksteist
637. Sarnane tunneb, otsib sarnast. Ühesugused hoiavad kokku
638. Vägev ei suhtle ega sõbrusta väetiga. Tähtsusetule, tühisele ei anta head, temaga ei arvestata. Ka vähemtähtsad on vajalikud
639. Nõrgem ei saa tugevamast ette, ei ole tast üle, ei saa talle vastu. Tugevam teeb vähemale liiga, kurnab teda, võtab parema endale
640. Alamate seisund sõltub ülema omast. Kuhu ülem, sinna alam. Nagu ülem, nii alamad. Nagu alamad, nii ülem
641. Mida saab suurem, seda tahab ka väiksem. Millest suurem ei hooli, kõlbab väiksemale
GNB. Alamate, funktsionääride usaldatavus. Alamad paha peal
642. Ebausaldusväärne ei kõlba funktsioonidesse, kus võimalik kahju teha (varastada vm.)
643. Kel (ameti või töö tõttu) ligipääs hüvedele, see kasutab juhust (sel on õigus võtta)
644. Sureb salverottki
645. Kui võimumehed (valvurid) ära (laisad, tülis), siis alamad paha peal
GNC. Kohtlemine, juhtimine. Käsk ja keeld. Kuulekus ja kangekaelsus. Sundus. Karistus ja peks
646. Mitmesugust juhtimisest: olgu üks juht, teised juhitavad; hoia ohjad enda käes; halb juhtimine on hukatuslik
647. Võim (juhtimine, asjaajamine) hullu (lolli, kurja) käes on ohtlik. Kurjal puudub (on lühike) võim
648. Väikesed võimumehed kurjemad kui suured
649. Kohtlemine (hooldus, tähelepanu) sõltub koheldava väärtusest, lootustandvusest jne.
650. Mida enam teed (suudad, tead), seda enam tahetakse. Kuidas võimed, nõnda kohustused
[651–655] Käskimine / isetegemine ja käsutäitmine
651. Ise teha või teisi käskida?
652. Kõik tahavad käskida, keegi ei taha täita. Mõnda härrade härradest ja seapoiste toapoistest
653. Lolli, saamatu, laisa / virga juhtimisest, sundimisest / tagasihoidmisest
654. Käsk tuleb täita (ole kuitahes laisk)
655. Mis tugevam (ülem, sundija vms.) käsib, peab nõrgem (alam) tegema
[656–661] Sundus ja kuuletumine / tõrksus. Leebus / karmus. Peks, karistus
656. Painduja ei murdu. Kes ei kuuletu, seda sunnitakse. Kangus toob kahju. Ka vägeva kangus vääratakse
657. Vägisi ajamisest, kinnipidamisest jms. on vähe kasu
658. Liigne painutamine murrab. Peksust pole kasu
659. Hirmu ja armu vahekordi: kumb mõjusam; nende järjekord, seotus jne.
660. Peks on tõhus mõjutusvahend. Liigne leebus ajab raisku
661. Peks ei tee viga, ei riku tervist vms. Peksu "lokalisatsioonist"
662. Mitmesugust käsust, keelust, sunnist, kuuletumisest / tõrksusest, ihunuhtlusest
GND. Uhkus, kõrkus. Leplikkus, alandlikkus, rahulolemine
663. Igaüks suurustab omaga
664. Uhke (ja vagura) hoiakust ja käitumisviisist
665. Alusetust uhkusest: uhkus käib tihti koos rumaluse, vaesuse, roppusega. Sisukas on vagur
666. Ära ole ülbe. Uhkus hukutab, toob halba; alandlikkus aitab edasi. Alandlikkus parem kui uhkus
667. Ole oma seisundiga (saatusega, eluga) rahul
668. Parem hukkuda kui alanduda; ära ole liiga vagur; pehme saab peksa
GNE. Tõus ja langus
669. Igaüks võib tõusta ja langeda; languse eest pole garantiid
670. Madalast (jämedast) ei saa kõrget (peent) (ja vastupidi). Jäme säilitab oma loomulaadi ka "tõstetuna" (nt. "pestuna", "ehituna"), läheb uhkeks vms
671. Kõrgelt näeb kaugemale, madalal ohutum
672. Tõusta raske, langeda hõlpus. Kergem kukkuda kui tõusta
673. Kõrgelt hõlpus kukkuda. Kõrgelt kukkumine on valus
674. Tõusja toetamisest ja langeja lükkamisest
GO. SUHTUMINE ENDA JA TEISE OMASSE. KASU / ISESEISVUS
675. Igaüks püüab oma kasu. Igaühel oma armas
676. Teise turjal hea elada; teise oma ei säästeta. Ära anna oma teise kätte (ta rikub selle)
[677–681] Parem omal jõul kui teise varal
677. Teise omaga (abiga, varal) ei jõua kaugele
678. Võõra leib valus süüa, võõra varjul vilets olla
679. Parem oma kehv (natuke) kui võõra hea (palju). Parem omal jõul toime tulla kui teiselt paluda
680. Iseseisvalt on hea. Oma vara on tulus
681. Oma..., oma...: oma asja suhtes (omas kodus) vabam voli, vähem vastutust jne.
682. Ülalpeetav näib palju kulutavat
[683–685] Kadedus. Kade, võhl
683. Teise oma näib ikka suuremana, paremana
684. Kade, võhl teeb (püüab teha) teisele kahju
685. Kadedal (võhlul, õelal) pole õnne ega edu; kadedal läheb (mingu) halvasti
GP. VARGUS, KELMUS, PETTUS. KURITEGU, ÜLEKOHUS, SÜÜ, VASTUTUS, KARISTUS
686. Vargus algab vaatamisest ja himust. Ära himusta teise oma. Ära puutu võõrast vara
687. Parem ausalt teenida (näljas, paljas, vaene olla, surra) kui varastada (ülekohtusel teel rikastuda vms.)
688. Hooletus soodustab varastamist. Vargavastaste meetmete tõhusus. Vargust raske vältida
689. Lubatud ja keelatud omastamisviisid. Väike ja suur varas (kelm); väikesest saab suur; väike võllas, suur tõllas; eriti taunitavad vargused
690. Vargal pikad näpud, varastab üha. Kes harjub vargile (vm. kurja tegema), ei loobu sest enam
691. Kus pole / on varast, seal pole / on vargust. Mis varga käes, see kadunud
692. Öö (ja tuisk) vargale, kurjategijale "oma element". Kes päeval laisk, see öösel virk
693. Liiga aus ei tasu olla. Vargusest, pettusest, kelmusest saab tulu. Vargal on õnne
[694–696] Varguse varjamine; vargus kui risk ja oskus
694. Varastatu peitmisest-hoidmisest
695. Tark varas ei varasta kodu lähedalt; ära varasta rikkalt
696. Tee, aga ära jää vahele
[697–705] Vargusest, pettusest, ülekohtust ei tule head. Varga (kurjategija) tabamine, süüdlase selgitamine; karistus
697. Varastatul, ülekohtuga saadul pole jätku, õnnistust; vargusega ei saa rikkaks jms.
698. Kurjategijat (varast, petist, ülekohtust) ei sallita; varas tunneb hirmu, valu; varguse, pettusega ei saa kaugele, ei leia õnne jne.
699. Varas jätab jälgi; kuritegu tuleb päevavalgele; seni varas varastab, kuni vahele jääb
700. Tehtu eest tuleb vastutada. Hea teha, paha vastata
701. Kõigil kaasosalistel (vargal, nõuandjal, varjajal jne) võrdne süü ja karistus
702. Tagaajamine; süüdlase otsimine; tunnistaja, pealekaebaja; süütu süüdistamine; tagaajajast süüaluseks
703. Oma süü salgamine, teise kaela ajamine, kaudne omaksvõtt
704. Süüdlase (varga, kelmi) karistamine. Koeral koera palk. Omakohus
705. Vang
[706–707] Kelmi (varga, kurja, pahelise) suhtumine omasugusesse
706. Kelm tunneb kelmi; kelmid ühel nõul, ei reeda üksteist
707. Varas varastab varga järelt. Varas ei usu omasugust ega ausat; ei salli ega toeta teist varast, oskab teist kahtlustada, süüdistada, veab sisse
708. Varguse seos valetamise ja tapmisega
709. Mitmesugust vargusest
GQ. PETETAVUS / KAVALUS, OSAVUS
710. Magus (himu) petab maia
711. Lolli, ettevaatamatut kerge petta, tarka (kavalat) raske. Mees (koer), kes petab, loll, kes laseb
712. Kaval petab kõiki. Tark (kavalam) petab kavalat. Kavaluse ja tarkuse suhteid
713. Kaval, osav oskab kasu lõigata, ohte vältida, puhtalt välja tulla
714. Osavusparadokse
715. Mitmesugust kavalusest ja petmisest

---

H. INIMSUHTED ÜLDISEMALT. HEA JA KURI ISELOOMUDES, MÕTETES, SÕNADES JA TEGUDES

---

HA. HÄBI JA AU (AUSUS, AUSTUS), REPUTATSIOON, "NIMI", PIETEET
716. Ole aus. Au on suur väärtus, enam kui kuld jne. Parem väike au kui suur häbi. Parem auga surra kui häbiga elada jm.
717. Au tuleb hoida. Au kerge kaotada, raske taastada
718. Häbitu (kuri) ei tunne häbi, pieteeti. Ära käitu pieteeditult, häbematult. Kel pole häbi, sel pole au. Häbitu elu ― autu ots
719. Häbiga saab läbi. Aust, "suurest nimest" pole palju kasu. Häbitul kergem kui ausal
720. Häbi on maa pealt kadunud
721. Mitmesugust aust ja häbist
722. Mitmesugust "nimest", reputatsioonist: hea nime tähtsus, au ja nime seos, reputatsiooni põhjendatus
HB. SÜÜTUS, "PUHAS SÜDA", ÕIGUS, ÕIGLUS. VALETAMINE, VALE JA TÕDE
723. Tee õigust. Õigus on üle kõige, tähtis, enam kui rikkus jms.
724. Räägi tõtt, vihka valet. Parem (veidi) tõde kui (suur) vale
725. Õiglus, puhas südametunnistus on suur väärtus. Süütu ei pruugi karta, teda ei puutu, ei saa kahjustada keegi
726. Õigus on võitmatu, jääb peale, ei kao, käib julgesti jne. Tõsi tõuseb, vale vajub
727. Valel lühike iga, vale tuleb päevavalgele
728. Valest pole kasu, valetamine toob kahju (õigus õnne)
729. Igaühel oma õigus; mis õigus ühele, see õigus teisele
730. Tõde kibe kuulata, tõerääkija (õige, vaga) saab kannatada; õigus kasutu
731. Kel parem suuvärk, sel õigus
732. Vale igipõline. Vale jutu ilu, jätk
733. Mitmesugust õiglusest ja kõverusest, valetamisest ja tõest, ausõnast jms.
HC. LUBAMINE JA TÄITMINE, SÕNAPIDAMINE JA -MURDMINE
734. Täida, mis lubad, pea sõna. Meest peetakse sõnast
735. Lubada kergem kui täita; enam lubajaid kui tegijaid. Lahke lubaja tihti halb täitja (ja vastupidi). Täitmine tähtsam kui lubamine
736. Lubamine on võlg, kohustus. Ära luba mõtlematult, muidu kahetsed. Antud sõna ära võta tagasi
737. Asjaks lubaminegi; lubamine ei kohusta; lubatut pole vaja tingimata täita
HD. 738. KOKKULEPE, "KAUP". KOMPROMISS
HE. INIMESE MUUTLIKKUS / MUUTUMATUS. VÄLISE (NÄHTUMUSE, KÄITUMISE) JA SISEMISE (OLEMUSE, MEELELAADI) VASTAVUS / ERINEVUS. TEESKLUS, SALALIKKUS
739. Inimene muudab meelt. Kerglase, tujuka meeleolud muutuvad ruttu: kord hea, kord kuri jne.
740. Kõik jäävad selleks, mis nad on (lollid lollideks, kurjad kurjadeks, ropud roppudeks jne.). Keegi ei saa oma loomust muuta
741. Kuri muudab küll "karva" (st.välimust, käitumist), mitte aga loomust, kurjust
742. Tundmine "hambast" / "karvast", "laulust" / "sulgedest". Inimest tuntakse tegudest. Kuidas nägu, nii tegu
743. Kõik ei ole see, millena ta pealtnäha paistab
[744–746] Teesklus, silmakirjalikkus, salakurjus
744. Silma ees (sõnades) magus ja lahke, seljataga (mõtetes, tegudes) kuri (külm). Libekeelsus ohtlik, taunitav
745. Vagadus tihti teeseldud: "vaga lammas" (olemuselt kiskja), "vaga siga" (saamahimu, kahjurlus), "vaga vesi" (salamõtted, -pahed)
746. "Sile kass", "salapeni", "salakivi"
HF. INIMESETUNDMINE. UMBUSK JA USALDUS. SALADUS, KAASTEADJAD
747. Teise inimese südamesse ei näe. Inimese üle otsusta alles siis, kui teda põhjani tunned
748. Kelle tegusid on nähtud, seda tuntakse. Kes kord on petnud, valetanud vms., seda enam ei usaldata
749. Ära usu hullu, kurja, petist. Kergeusklik saab petta. Ära usu ilma. Ära usu iseendki
750. Usu ainult oma silma, vahetult kogetut-nähtut
751. Mitmesugust: kes keda ja mis mida ei usu / usub; keda uskuda, keda mitte jm.
752. Ära räägi oma saladusi edasi. Räägi mõistu. Inimene reedab end ise
753. Parem avalikult kui salaja. Salajutust, -asjast ei tule head
754. Kõikjal võib olla pealtnägijaid-kuuljaid. Väldi kaasteadjaid. Hurjutusi pealtkuulajale. Mida ei teata, seda ei räägita
755. Salaja tehtu, kõneldu tuleb päevavalgele
HG. RÄÄKIMINE / VAIKIMINE. HINNANGUGA SEOTUD KÕNEAKTE
HGA. Räägi vähem
756. Räägi vähem. Parem suud pidada kui palju rääkida
757. Mõtle, enne kui ütled. Mõtle palju tahes, kuid räägi vähem. Mõtlemata rääkida on sobimatu
758. Näe-kuule (tea) palju, räägi vähe, ära näita, et tead. Kuulmise-nägemise / teadmise / jutukuse pöörd- ja päripidiseid vahekordi
759. Loll räägib palju, tark vähe
HGB. Rääkimistarve on inimlik. Kõneldakse kõigest. Kuulujutte ikka tekib
760. Suu on ka rääkimiseks. Rääkida ikka võib, rääkida võib kõigest
761. Mis mõttes, hinge peal, sellest räägitakse. Kuidas mõtted, nõnda kõne
762. Lobiseja suu sõelata, lobiseb üha
763. Ilm paneb kõike tähele, räägib kõigest. Rahva suud ei saa sulgeda, kurja kõne eest ei saa pageda
HGC. Lausutu levib
764. Jutt tuleb jutust
765. Lahtilastud sõna ei saa enam kinni püüda
766. Kuulujutt levib, teel veelgi paisudes (eriti halb jutt)
HGD. Kuulujutu tõepõhi; kiituse ja laituse pälvitus. Sõnade ja tegude vahekordi
767. Seni räägitakse, kuni osutubki tõeks. Jutt ei teki asjata
768. Kuulujutt, keelepeks vahel tugevasti liialdatud või alusetu. Ära liialda. Palju lärmi, vähe asja, kasu
769. Kiida head, laida paha. Ära kiida halba (kurja, lolli). Kiidetu muutub ülbeks. Kiitus, laitus, hooplemine vahel pälvimatud, ebaõiglased
770. Kes palju räägib, hoopleb, see vähe teeb; enne tee, siis räägi; rääkida hõlpsam kui teha; suuga kange mees (täna rikas), teoga mannetu (homme vaene)
771. Kes virk (kuri) kõnelema, see tubli tööle
772. Suu kõnelgu, käed tehku tööd. Enne kõne, siis tegu
HGE. Iseenda kiitmisest ja teise laitmisest
773. Igaüks kiidab ennast, oma. Enda tehtu tundub hea
774. Oma kiitus on näotu. Ära kiida end ise (las teised kiita)
775. Teise (pisi)vigu nähakse, oma (suuri) vigu mitte; teist kerge rääkida, laita, naerda, õpetada (ennast raske). Vaata enne ennast, siis kritiseeri teist
776. Üks naerab, kritiseerib teist, ise pole parem
777. Kergem kritiseerida kui ise (paremini) teha. Laitjaid palju, aitajaid vähe
HGF. 778. Mitmesugust kiitmisest ja laitmisest
HGG. Tühja jutu, kiituse-laituse, pilke tähtsusetus (kasutus, kahjutus) kõnealuse jaoks
779. Kiit(le)misest pole kasu. Tühise (kurja, pahelise) kiitusel-laitusel pole tähtsust
780. Tühi jutt ei võta tükki, haukumine ei tee haava, naer ei riku nahka jms.
781. Ära aja tühja juttu taga. Ära hooli rahva rääkimisest, ära pelga naeru. Inimene, keda räägitakse
HGH. "Paha sõna", liigse lobisemise halbu külgi
782. Loba, tühi jutt, paha sõna on taunitav (räpane, patune, valelik vms.)
783. Suur suu (liigne loba, vastuajamine vms.) toob ebameeldivusi, saadab seljatäie
784. Tühi jutt, pilge, naer jms. ei too rääkijale tulu, langeb ta enda peale tagasi, toob kahju, tüli
785. Ära räägi halbu jutte; ära naera teist; ära tunne kahjurõõmu; parem suu sisse kui tagaselja jms.
HGI. 786. Sõna hukutab ja päästab, toob tüli ja lepitab
HGJ. Sõna, keele(oskuse), hea sõna mõju, kasulikkus
787. Sõna (keeleoskus, nõuküsimine, veenmine) aitab edasi, on väärtuslik, mõjub
788. Kiitus ja kriitika mõjub
789. Hea sõna on hinnaline, tõhus
HGK. Mitmesugust rääkimisest, vestlusest, kõnekultuurist
790. Inimest tuntakse kõnest. Mehel mehine sõna
791. Kõnekultuurilisi sätteid: kõneldava, selle meeleolu vastavus olukorrale, valitsevale meeleolule; vestluskaaslase arvestamine; kaks ärgu rääkigu korraga; tähelepanematule ei korrata. Kõnevääratus
792. Rääkimisest ja vaikimisest, küsimisest ja kostmisest, kõnelemisest ja kuulamisest, mõistukõnest jm (mitmesugust)
793. Naljasõnu jutust
HH. VIRISEMINE, NURISEMINE, HÄDALDAMINE, MURETSEMINE. PESSIMISM JA OPTIMISM. NAER, NALI; EDEVUS, KERGLUS
794. Virisejal, nurisejal alati viga (leplik lepib halvemagagi). Heale antakse, virisejale mitte
795. Süüd ühel, süüd teisel, nurisejal kui ka süüdistataval
796. Hädaldamine, muretsemine aitab palju. Muretsemata ei saa elada
797. Muretsemisest pole kasu; ära muretse ette; ära alistu murele. Ära hädalda, ära nurise. Ela vapralt, reipalt, rõõmsalt
798. Nalja võib ikka teha. Nali, naer on hinnatud, "terviseks", mõjusam kui viha; lõbus inimene meeldib
799. Naljaga peab mõõtu pidama; nali läheb tõeks. Pill tuleb pika ilu peale
800. Lolli tuntakse suurest naerust. Narri naerab igaüks. Ära naera liialt
HI. SÕBER JA VAENLANE. SÕPRUS JA VIHAVAEN
801. Lahkus, sõbralik meel võidab sõpru
802. Sõpradest tuntakse sind ennast. Sõber tunneb sõpra. Kuidas mees, nõnda sõber
[803–805] Sõpruse häid külgi
803. Sõprusel, heal sõbral, sõbra nõuandel jne on suur väärtus. Parem omada sõpru kui vaenlasi
804. Hea sõber parem kui sugulane. Hea naaber varanduseks, kuri nuhtluseks
805. Vana sõber suur vara. Vana sõprus (ja vana viha) on püsiv. Parem vana sõber kui uus
[806–808] Sõpruse halbu külgi
806. Ära usalda sõpra liialt. Salakaval sõber on ohtlikum kui vaenlane. Sõber sõbra naha koorib. Ise sõbrad, vara võõras
807. Sõpra tuntakse hädas. Heal ajal (rikkal inimesel) palju sõpru, hädaajal (vaesel) ei kedagi. Sõber vaatab saama peale
808. Mitmesugust: sõber viidab aega, toob tüli, vaesust. Rumal sõber ohtlik
809. Kaks vihameest ei saa koos elada, tülitsevad alati jms.
810. Mitmesugust sõbrast ja vaenlasest
HJ. KONFLIKT, TÜLI, KAKLUS
HJA. Vaidlus, jonn, järeleandlikkus
811. Mitmesugust jonnist ja kangusest: jonn Jumalast loodud; vähem jõudu ― kangem kius jne.
812. Narriga vaielda või vasikaga võidu joosta. Targem annab järele
HJB. Ägedus ja pikk meel. Norimine ja "närimine"
813. Äge süttib ruttu (pikameeleline mitte). Ägedus toob halba, pikk meel väldib tüli. Ära ole äkiline
814. Närija ei jäta närimist. Narrimine, ärritamine vihastab. Ära vihast enam ärrita, ära õhuta tüli
HJC. Tüli, sõim, kaklus
815. Konflikte ikka juhtub. Vihastavad, tülitsevad nõrgadki, headki, kannatlikudki
816. Tüli ei tule põhjuseta. Sõnast tüli, tülist kaklus
817. Sõim, sõnadega tülitsemine (mitmesugust)
[818–820] Sõnadega / rusikaga
818. Sõnahoobid valusamad kui käehoobid
819. Ähvardamine. Ähvardamise ja löömise, "haukumise" ja "hammustamise" vahekordi
820. Parem sõnadega kui kätega. Tark sõnaga, rumal rusikaga. Kui sõnad ei aita, lase käsi käia
821. Kellega tasub kakelda? Vastu hakata või pageda?
822. Vastulöömine on lubatud. Mees mehe vastu
823. Mitmesugust löömisest
[824–825] Kaks tülitsejat ja kolmas. Lepitaja
824. Kus kaks riidlevad (vaidlevad), lõikab kolmas kasu
825. Kus tüli, sealt hoia eemale. Vahelesegaja, lepitaja saab kannatada
HJD. Pärast konflikti. Leppimine, vihapidamine
826. Tüli on "südamepuhastus", lõpeb taltumise, kahetsuse, leppimisega
827. Ära vana asja (tüli, süütegu vms.) mäleta; ära pea pikka viha
828. Andestajaid on vähe. Leppimine, suhete ennistamine pinnaline ja ebakindel
HK. HEADUS JA KURJUS. HEA- JA PAHATEGUDE VASTASTIKKUS. KÄTTEMAKS, TÄNAMATUS
HKA. Hea ja kuri inimene; nendega suhtlemine
829. Häid inimesi on vähe. Ka halbu peab olema. Headki pole veatud. Halvalgi on voorusi. Igal omad head ja vead. Kaastunnet on igaühes
830. Pahal parem õnn
831. Mitmesugust heast ja kurjast inimesest
832. Paha inimese iseloom ja käitumine: kuri kõigile, üha valmis pahateoks, satub kergelt tülli jne. Lahke räägib lahkesti
833. Heade ja kurjade omavahelisest läbisaamisest
834. Õpetusi kurja inimesega suhtlemiseks: kas läheneda talle hea või kurjaga? Heale raske kuri olla. Ära ole üleliia hea (ega halb)
HKB. Kurjus toob kurja, headus head
835. Parem pisut rahuga, heaga kui palju tüliga, kurjaga
836. Enam saab heaga kui kurjaga. Heategu pole asjatu, toob kasu. Tee head, siis leiad head
837. Mida teed, seda leiad. Tüli toob halba, rahu head
838. Kurjus, viha, tüli jne. toob halba
839. Tee head; ära tee kurja; ole leplik
HKC. Hea- ja pahategude vastastikkus. Vastuteene, kättemaks, tänamatus
[840–844] Kuidas sina teisele, nõnda teine sinule
840. Kuidas sina teisele, nii teine sinule. Kuidas teine mulle, nii mina temale
841. Tee sina mulle (head, halba, järeleandmisi vms.), teen sedasama sulle
842. Mis hea / halb ühele, see hea / halb teisele. Mida ei taha / tahad endale, seda ära tee / tee teisele. Tahad teiselt head / halba, siis tee teisele head / halba
843. Tee teisele head (ära tee halba), siis teeb teine sulle head (ei tee halba). Ära kogu teiste viha oma pea peale. Kes teeb teisele kurja, saab ise kannatada, võib jääda hätta
844. Head tasutakse heaga, kurja kurjaga. Paha paha vastu
845. Käsi peseb kätt. Hea ega kuri ei tule ühelt poolt, eeldavad vastastikkust
846. Paha ei paranda paha. Ära tasu kurja kurjaga; tasu kurja heaga. Ära tasu head kurjaga; ära unusta teise heategu (enda oma unusta)
847. Heategu tasutakse kurjaga, unustatakse (pahategu seisab meeles). Ära tee head, siis ei tehta sulle kurja
HL. ISE JA TEINE, ILM
[848–849] Ilm on kuri ja osavõtmatu
848. Inimene on inimesele kurat, sööja
849. Ilm on kuri ja kaval, teeb hirmu. Külal külm meel; ära oota ilmalt abi
850. Mitmesugust ilmast: ilm on suur; teda ei suuda lõpuni tundma õppida jm.
[851–853] Ära sekku ilma asjusse; ära hooli teistest
851. Ilma ei saa muuta, mõjutada, aidata, ta tegevust kontrollida vms
852. Ära toimi ilma nõuannete järgi. Ära püüa kõigi tahtmist täita, kõigile hea olla
853. Tee süda kõvaks, ära hooli teistest; ära sekku teiste asjusse; ära ole liiga osavõtlik; ära sea end teiste pärast ohtu jms.
[854–858] Igaüks tunneb omi hädasid, teab omi asju
854. Oma häda teeb vaeva, teise häda jätab ükskõikseks. Teise häda teadmata
855. Igaüks teab oma hädasid, räägib neist, aitab end ise. Kel häda, küll see ise meetmed rakendab
856. Inimene kannab ise oma tegude tagajärjed, kannatab oma süü tõttu. Omad vitsad valused
857. Teiste asju ei tea. Igaüks teab omad asjad, täidab omad kohustused, hoiab omad asjad korras, peab omad hooled, käib omad teed
858. Igaüks elab endale, hoiab oma nahka. Keegi ei tee (on rumal teha) iseendale halba
859. Enda ja teiste tundmisest, austamisest, enda ja teise oma hoidmisest
860. Oma pea, meel, tahtmine on peamine, tähtsaim
861. Mitmesugust enda ja teise, oma ja võõra kohta
HM. ÜKS JA HULK, KOLLEKTIIV. ÜMBRUS, MILJÖÖ, KAASLASED, NENDE MÕJU
862. Ühenduses on jõud. Palju nõrku võidavad ühe tugeva. Hulgas ohutum, mõnusam
863. Üks loeb ja suudab vähe. Üht ei arvestata, kardeta, oodata jne. Ühe jõud napib, kui teised ei toeta
864. Vastastikune seotus, abi, tulu kollektiivis. Kasu on nõrgastki; tugeva kaasabil teeb nõrkki midagi
865. Üksinda ja hulgakesi töötamisest, saamisest, söömisest: töötada jagusam hulgakesi, süüa üksi jm.
866. "Eluruumi"- ja läbisaamisprobleeme
867. Üksiku positsioon hulgas: kas olla ees, taga või keskel?
868. Väärtuslik paistab silma väärituski ümbruses (võib sealt pärineda)
869. Hea ja halb mõju (eeskuju, "nakkus"). Üks paha ajab teisedki pahaks. Halva ümbrusega kontaktne indiviid muutub ka halvaks, "määrdub"; peab halba mängu kaasa mängima; võib kannatada saada
870. Kes halbadega koopereerub, saab kahju. Ära seo end halbadega. Parem üksi kui pahas seltsis
871. Ära topi oma nina kõikjale, ära sekku teiste asjaajamisse. Seltsis ikka soovimatuid, hulgas põlatuid. Halba, soovimatut ei taheta seltsi
872. Üksiku ja hulga mitmesuguseid vahekordi
HN. KÜLASKÄIGUD, PEOD, LÕBUSTUSED, TÄHTPÄEVAD, KOMBED, TAIAD
HNA. Külaline, võõras. Külaskäik
[873–875] Kutsudes või kutsumata?
873. Külaskäikude vastastikkus. Keda kutsutakse, keda mitte (kes läheb ise)
874. Istmepakkumisprobleeme
875. Kutsumata külaline on ebameeldiv, saab kehva kostituse jm.
876. Meeldivaid külalisi: ootamatu, õhtune
[877–878] Külalise kostitamine, külasöök
877. Mitmesugust: sööda / ära sööda külalisi hästi; külalised kulutavad / ei kuluta vara jms.
878. Küla kõhutäis, külaleib ei seisa kaua kõhus; on magus (kuigi aganane). Söö külas mõõdukalt
879. Võõras on pere nõid, näeb ära pere saladused
880. Külaskäigu sagedus. Liiga sagedased või pikaaegsed külaskäigud on tüütud, ebameeldivad. Ära jää liiga kauaks külla
881. Külalise lahkumine
HNB. Pidu, pill, tants, laul, lõbutsemine, kergemeelsus
882. Mitmesugust pidust, pillist, tantsust
883. Pill, laul, tants, lõbuiha toob halba, nälga vms. Parem paigal olla kui tühja lusti lüüa
HNC. 884. Pühad. Kalendri- jm. tähtpäevade tähistamine, söögid-joogid jm. kombestik
HND. 885. "Kunst", nõidus, taiad; tabu
HO. 886. VANASÕNA
HP. TARKUS JA RUMALUS
[887–890] Tarkuse ja rumaluse "jagunemine". Liigtarkus
887. Lolle rohkem kui tarku. Lolle ikka tekib. Lolle peab ka olema
888. Igaühel oma aru. Rumalust ja tarkust on igaühes
889. Targalgi juhtub eksimusi, äpardusi
890. Liigtarkus muutub rumaluseks. Tark on ninakas. Ära pea end liiga targaks
891. Tark taipab kergesti, oskab näha olulist. Rumal ei taipa (kõrvalise abita), ei oska head, peent, ülevat vms. hinnata, eelistab tühist
892. Mõistus pole enda teha, seda ei saa pähe kallata. Lolli ei saa targaks teha; loll ei võta õpetust (tark küsib nõu)
893. Targa ja rumala suhtlemisest: targa sõna maksab enam; loll võib palju küsida, lolliga oled hädas jne.
894. Rumaluse halbu külgi: rumal ajab asjad nurja, ei sobi teist õpetama, jääb heast ilma, kannab kahju, peab targemale alistuma jne.
895. Rumaluse ja tarkuse seoseid õnnega: lollil on / on harva / ei ole õnne jm.
896. Mitmesugust tarkusest ja rumalusest
HQ. MEELED, TUNNETUS, KOGEMUS
897. Silm, nägemine. Nägemistarve, uudishimu
898. Silmaga ja käega, vaatamine ja katsumine. Silm näeb ― süda himustab. Mis silmist, see meelest
899. Kes palju elanud, käinud ja näinud, see palju teab, sellelt on mõtet küsida
900. Mis kogetud, elatud, see teada; mis kogemata, nägemata, see teadmata
901. Mis eemal, teadmata, see näib parem, kauged asjad "kuulsamad". Kaugus moonutab proportsioone, suurust. Eemalt näib oht suurem

---

I. ABSTRAKTSEMAID KATEGOORIAID JA VAHEKORDI

---

IA. AJAGA SEOTUD KATEGOORIAID
IAA. Aeg, tema toime. Minevik, olevik, tulevik
902. Aeg ei peatu
903. Aeg voolab, protsessid kulgevad pikkamööda. Kõigeks on aega
904. Kõik tuleb omal ajal. Miski ei toimu enne, kui aeg küps. Kõik asjad ei juhtu ühtaegu
[905–908] Aja toime: lõpetab ja muudab kõik, toob selguse
905. Igal asjal kaks otsa. Kõik lõpeb, kaob, möödub, muutub kord
906. Aeg kaotab, kulutab, sööb kõik. Läinut mõttetu leinata
907. Mis ajast, see arust. Aeg toob unustust, parandab kõik
908. Aeg toob selguse, selgitab tõe, arutab asjad
909. Tulevikku ei tea ette. Kui teaks ette, oskaks halba vältida
[910–911] Mineviku ja oleviku, oleviku ja tuleviku võrdlusi
910. Endised ajad olid paremad; inimeste vitaalsus langeb. Elutempo kiireneb. Vana aeg oli vaene (praegune jõukam)
911. Tänane eilsest (homne tänasest, õhtu hommikust), tänane homsest targem
912. Mitmesugust aja kohta
IAB. 913. Lootus, ootus, saabumine
IAC. 914. Tavaline ja haruldane, sageli ja harva. Haruldane on märgatav, tavaline mitte
IAD. Vana ja uus
915. Vana teatud-tuntud, uus teadmata, harjumatu, kohanematu. Vana parem kui uus. Ära põlga vana
916. Uus on tõhus, kvaliteetne, parem kui vana. Uut peab eelistama vanale
917. Uus..., uus...; vana..., vana... (mitmesugust)
IAE. 918. Harjumine, harjumus, "mood"
IAF. 919. "Jahenemine", "soojenemine", adaptatsioon
IB. HALB JA HEA ELUS, HÄDA, MURE JA RÕÕM, ÕNNETUS JA ÕNN, NENDE VAHELDUVUS. JUHUS, SAATUS
[920–925] Elu kui hädaorg. Halba rohkem kui head, halb kestvam kui hea
920. Häda, mure kestab hällist hauani, saadab kõikjal, on lõputu; igal omad hädad; õnnetus käib inimesi mööda jms.
921. Head on ilmas napilt, raske saada; kuri tuleb iseendast, visa kaduma
922. Õnnetus (häda, vaev) tuleb ruttu, läheb aeglaselt. Head asjad mööduvad ruttu
923. Õnnetused (hädad, viletsused jne.) käivad mitmekesi, ei tule ühekaupa
924. Ühe häda eest paged, teine ees; hädast teise, hullemasse
925. Pakilisem (suurem) häda "kustutab" kaugema (väiksema)
[926–927] Häda (mure, kurbuse) toime inimese välimusele, meeleolule, käitumisele
926. Mure, kurbus, häda rikub meeleolu ja välimuse, sööb südant, viib une, saadab hauda jms.
927. Hädal tugev toime: kaotab häbi ja uhkuse, sunnib alanduma, paluma, kurja tegema jne. Hea põli teeb ülbeks
928. Häda subjektiivne tunnetamine ja tegelik suurus. Häda pole ülesaamatu. Häda kaebamine. Häda ja abi
[929–932] Hea ja halva kooskäimine ja vahelduvus
929. Inimelu on kirev, muutlik, sisaldab head kui ka halba
930. Hea ja halb, rõõm ja mure, õnn ja õnnetus käivad koos, vahelduvad, on vennad jne.
931. Hea ja halva vaheldumisest meteoroloogiliste kujundite ("külm" / "soe", "äike" / "päike" jts.) kaudu
932. Täna mulle, homme sulle
[933–940] Hea ja halva, õnne ja õnnetuse sõltuvus taotlusest / juhusest / ettemääratusest
933. Õnn, käekäik sõltub inimesest endast. Õnn tuleb otsijale, ei tule iseenesest
934. Igal oma saatus, osa, õnn. Kõigil pole võrdselt õnne
935. Inimene elab õnne mööda
936. Õnn ei sõltu inimese taotlustest
937. Õnn on pime, tuleb ootamatult, ei teata ette, on petlik
938. Õnnetus (häda, viletsus) ei teata ette (ei hüüa, vilista, ei sõida kellaga jms.), tuleb ootamatult, võib tulla iga hetk
939. Mitmesugust äparduste, pääsemiste jm. paradoksaalsusest
940. Saatuse (õnnetuse) eest ei saa pageda. Mis loodud, see tuleb. Elamast ei pääse. Hea kõik, mis on
941. Mitmesugust õnnest ja õnnetusest, rõõmust ja hädast, heast ja halvast, elust
IC. JUMAL, KURAT, USK
942. Jumala tahe, inimese ja Jumala tahtmiste erinevus. Jumala tahte vastu ei saa
943. Jumal näeb kõik. Jumala karistus ja halastus
944. Mitmesugust Jumalast ja kuradist, taevast ja põrgust, usust jm.
ID. HIMU, KIUSATUS, PATT, EKSITUS
945. Inimene on ekslik, kaldub himule järele andma. Kurjaga raske võidelda
946. Annad kurjale veidi järele, kuri võtab su tervenisti. Patt hukutab inimese
947. Mis on patt? (naljasõnu jm.)
948. Mitmesugust himust ja patust
IE. KAHETSUS, HÜVITAMINE
949. Kahetsus
950. Kes teeb paha, peab ka tagajärjed hüvitama
951. Kerge eksida (rikkuda), raske parandada. Parandamine ei tasu vaeva
IF. 952. HEASTAMATUS, PÖÖRDUMATUS, PARATAMATUS
IG. 953. VÕIMATU
IH. 954. KUS..., SEAL... : VASTANDITE, OSA JA TERVIKU VM. KOOSESINEMINE
II. PÕHJUS JA TAGAJÄRG. SUUR JA VÄIKE. MÕÕT. LIIGA / PARAS
955. Mitmesugust põhjuse ja tagajärje seosest
956. Suurele põhjusele (allikale, ohule, intensiivsusele vm.) vastab suur tagajärg (tõhus tulemus), väikesele väike
957. Väikesed komponendid ― suur "resultant"; väike põhjus ― suur tagajärg; väike ohukolle ― suur õnnetus. Väikest ohtu ei osata karta
958. Suuruse ja hulga, suuruse ja kvaliteedi vahekordi
959. Väike (rike, lisa) ei mõju suurele jm. suurest ja väikesest
960. Iga mõõt saab kord täis
961. Mis liiast, see kurjast. Paras on parim
IJ. ARVUD, "ABSOLUUDID", LOENDID, LIIGITELUD
962. Arvud (2, 3, 13)
963. Raskeimad tööd. Kolm käsku
964. Mitmesuguseid loendeid ja liigitelusid
IK. 965. KAHESTATUS
IL. ERINEVUS / VASTAVUS, SOBIVUS
966. Inimesed on erinevad. Kõiki ei saa ühe mõõduga mõõta
967. Mitu meest, setu meelt. Igaühel oma viis (aru, meel, tahtmine, jutt, veidrused). Maitse üle ei vaielda
968. Üks tahab üht, teine teist; mis ühele hea (meeldiv, sobiv), on teisele halb (ebameeldiv, sobimatu); ühe õnnetus on teise õnn
969. Üks ehitab (teeb head), teine lahutab (teeb halba)
970. Kuidas mees, nõnda ta asjad (teod vm.)
971. Igal pool omad pruugid; kuidas koht, nii kombed jms.
972. Igal parem omas loomuomases elemendis
[973–976] Erinevusest / vastavusest mitmesuguste umbmääraselt tõlgenduvate kujundite kaudu
973. Kujundid "lind" ― "laul" ("viis"), "kukk" ― "laul", "susi" ― "laul" ("undamine")
974. Mitmesuguseid kujundeid seoses lindude ja loomade, nende somaatika, toodangu, käitumise jm-ga
975. Kujundeid seoses taimede, ilmastiku- jm. loodusnähtustega
976. Kujundeid seoses inimese somaatika, rõivaste, toitude, mahutite, hoonete jm-ga
IM. 977. VÄÄRTUS
IN. 978. ALAMÕÕDULINE, "KLASSIVÄLINE"
IO. HÕIMUPILGET, ÜTLUSI EESTI ERI PIIRKONDADE ASUKATE JA TEISTE RAHVASTE KOHTA
979. Mitmesugused Põhja-Eesti asukad ja paigad
980. Mulk ja tartlane
981. Setu
982. Eestlane. Mustlane. Juut
IP. SÕNAMÕNITUSI ("OLEKS", "POLEKS", "PEAKS", "PIDI", "AGA", "EKS", "ISE")
983. "Oleks"
984. "Oleks" ja "poleks"
985. "Oleks" ja "peaks" ("pidi"). "Pidi", "pead"
986. "Oleks" ja "eks"; "oleks", "aga", "kitsas"; "aga"
987. "Ise"

---

J. 988. MÕISTMATA MÕISTUKÕNESID

---