Ettekannete teesid

Koostaja Piret Voolaid, keeletoimetaja Luule Krikmann, küljendaja Eva-Kait Kärblane.
Konverentsi toetajad

Haldjas. Loomislugu

Sander Vesik, Playtech; Andres Kuperjanov, Eesti Kirjandusmuuseum

Haldja võrgu füüsiline väljaehitamine algas 1995. aastal, 1996. aastal ilmusid maailma hüperväljaanded Folklore, Electronic Journal of Folklore ja Mäetagused. Võrgu väljaarendamise rahastus pärines eelkõige Avatud Eesti Fondilt (Soros), Eesti Keele Instituudilt ja Eesti Teadusfondilt (Mare Kõiva grant). Arengu illustreerimiseks vaadeldakse serveri kahe kuu statistikat 1999. aastal ja viie päeva statistikat detsembris 2005. Kahe verstaposti vahele jääva aja jooksul on ainuüksi päevaste päringute arv kasvanud 14 korda.

Heterogeensed protsessid. Internet ja uurijahuvid

Mare Kõiva, Eesti Kirjandusmuuseum

Haldja loomisaegadel oli veeb piiramatute võimaluste maa, milles suhtlemine ja toimuv oli mõnevõrra mütologiseeritud. Et institutsioonide ja ametliku meedia massiline veebiekspansioon oli algamas, kuid veel mitte alanud, oli tookord palju sihte:

• folkloor on maailma kõige huvitavam nähtus, avatagu see kasutajale, elagu ta kas või Kaugeimal Kaldal;
• luua eriliigiliste e-publikatsioonide puistu;
• määratleda sihtrühmad;
• luua multilingvaalsed leheküljed, laiendada väikese keele kasutusala ja -võimalusi interneti abil;
• eelisarendus kuulugu tehniliselt edumeelsetele ja sidusatele lehekülgedele;
• väljundid imiteerigu vaba kommunikatsiooni ja aidaku säilitada kultuuri mitmetasandilisust;
• haldjamaailm on fiktiivne, üllatav ja mänguline, sestap ka haldjaveebis olgu teadmiste kõrval nalja;
• ela mõnuga, sest tsensorid saabuvad nagunii;
• jne.

Haldjas tänasel kujul on kunagist arenguskeemi järgiv ja arenev süsteem. Kümne aasta tagustest uurijahüpoteesidest on paljud tänaseks kummutatud. Käesolevas ettekandes on vaatluse all rate.ee ja newpets.com mõned suhtlusrühmad ja -tasandid.

Kui tänast ühiskonda iseloomustab keeleliste, kultuuriliste, etniliste, konfessionaalsete ja muude rühmade heterogeensus, mis kujunes välja kindlates ajaloolistes, sotsiaalsetes, poliitilistes, ideoloogilistes, demograafilistes ja majanduslikes tingimustes, siis virtuaalset reaalsust ja küberruumi iseloomustab samasugune rühmade heterogeensus. Nendes rühmades toimuvad protsessid võimaldavad jälgida identiteedi, väärtuste, enesehinnangute, narratiivide loomist ja levitamist. Identifitseerimis- ja kategoriseerimisprotsess eeldab aga kollektiivset kohesiooni, integreerumist ja oma rühma teistest rühmadest eristamist.

Interneti kaudu suhtlemisel võivad kaks isikut olla ühendatud omavahelise sidemega, üksikisik võib kuuluda mitmesse rühma. Selline osalemine vormib omakorda rühmadevahelisi sidemeid, sest kaudselt on omavahel ühendatud erinevate rühmade kõik liikmed, aidates kaasa informatsiooni ja pärimuse voogude liikumisele erinevate rühmade vahel. Seesugune silla loomine (bridging) rühmade vahel täiendatuna rühma sees valitsevate sidemetega loob olulise aluse sümboolse väärtusega tegevuste ja märkide uurimiseks.

Delfi kommentaarid - peldikusein või aardelaegas?

Arvo Krikmann, Eesti Kirjandusmuuseum

Ettekanne puudutab põgusalt järgmisi allteemasid.

1. Delfi kui multifunktsionaalne hüperportaal: uudisteleht, arvamuste tribüün, reklaami ja netipoodide vahendaja, foorumite korraldaja jne; päevauudiste erirubriigid (110-112, majandus, mitmed ajaviiterubriigid, arvuti- ja spordiuudised); Delfi nn ekstraosad (autoleht, naisteleht, noortekas, naljaleht jt).
2. Delfi kommentaarid: absoluudile lähenev sõnavabadus kui voorus ja pahe; kommentaaride seos lähtematerjaliga, ebaühtlane tase, madalamargiliste kommentaaride arvatavad tekkepõhjused; kõrgetasemelise poleemika näiteid; kommenteerijate ringi suuruse ja sotsiaalse representatiivsuse probleem; Delfi kui tänuväärne, kuid suuresti unarusse jäetud sotsiaal- ja humanitaarteaduslik uurimisobjekt n-ö sotsioloogiast fraseoloogiani; senistest uurimiskatsetest.
3. Sündmused Delfi ümber sel suvel ja sügisel: Olev Hannula juhtumi finaal; Eesti Ekspressi initsiatiivid rõvedate, solvavate, laimavate, inimeste au ja väärikust haavavate, vaenu õhutavate netikommentaaride vastu; Delfi, Eesti Ekspressi, SL Õhtulehe ja Eesti Päevalehe nn leimivastane ühismanifest; justiitsminister Rein Langi Delfi seaduse eelnõualgatus, selle olemus, poleemika selle ümber, hetkeseis, võimalikud arengustsenaariumid ja järelmid.
4. Esmaseid sissevaateid Delfi päevauudiste püsirubriikide Eesti ja Maailm kvantitatiivsesse dünaamikasse aastail 2000-2005: uudiste ja kommentaaride hulga muutumine aastate, kuude ja nädalapäevade lõikes, sensatsioonilistest uudistest tingitud fluktuatsioonid ja protuberantsid, kodu- ja välismaise info suhe; top-kommenteeritud uudised, kommentaaride hulga sõltuvus lähteuudiste temaatikast ja esituslaadist.

Thematic Compendiums and Virtual Research Rooms - Outlining on-line service concepts for the digital collections of the Finnish Literature Society

Heli Kautonen, Soome Kirjanduse Selts

Cultural heritage institutions are challenged with an ever-growing demand to preserve their collections in digital format, as well as to provide free access to them via the Internet. Indeed, the amount of digitalized books and other culture objects available on the Internet multiplies each day and not only due to the activities of Google. Scholars have considered this tendency as the advent of knowledge revolution, hoping to see rare manuscripts, books, images, and data once hidden in the distant repositories soon available on their own computer desktop. From research and development financiers' viewpoint digitalisation has lost its novelty factor and is now rated among self-sustainable core activities, which do not need extra funding. For some while, museums, archives and libraries have learned to conceal their digitalisation activities in projects that innovate new technology, services, or explore research paradigms. In addition to integration with business and industry, the next funding applications are expected to use rhetoric familiar from industry and business, such as productization, profitability, content production, and user-centric approach. Putting all these expectations from outside together with the always-too-scarce resources, memory institutions have to reconsider their existing practices, core activities and even their mission, in order to make the ends meet. Thus, digitalisation means investments in new technology and activities, but also demands new schemes of thinking.

Having these challenges as the starting point, I will present two on-line service concepts outlined for the memory departments of the Finnish Literature Society, namely the Folklore Archives, Literary Archives and the Library. The first concept, Thematic Compendiums, emphasizes archive and library professionals' role as knowledge mediators. The second concept, Virtual Research Rooms, focuses on the importance of communities in knowledge construction. The overall phenomenon digital collections, information systems, customer services, and the communities utilizing these in the scope of the Finnish Literature Society has been viewed as a socio-technical network, whose actors form a unique cultural instance. The aim is to introduce a wider viewpoint, and to base services development on such approach. Arguments for the suggested service concepts acknowledge the specialties of the cultural instance, as well as the framework within which its actors must operate. I will present a concise description of the concepts and continue with a brief estimation of practical requirements. The future discussion, not only among the audience, but also within the Finnish Literature Society, will show the feasibility of the suggested ideas.

Saaga võimalused suguvõsaloo täpsustamisel

Kalev Jaago, Ajalooarhiiv

Saaga on Ajalooarhiivi digitaalkogu (http://www.eha.ee/saaga/), mis sisaldab eestlaste perekonnaloo traditsioonilisi arhiiviallikaid. Esialgu on kättesaadavad EELK ja EAÕK koguduste personaal- ja meetrikaraamatud.

Saaga avalikustati 2005. aasta mais ja praeguseks on registreeritud umbes 12 000 kasutajat.

EELK Martna kirikuraamatute näitel täpsustaksime ühte 1960. aastatel üles kirjutatud lugu mõisniku sohipojast.

Välitöödel internetis. Netinimed

Ell Vahtramäe, Eesti Kirjandusmuuseum

Netinimi on nimi, millega inimene ennast internetikeskkonnas tähistab. Netinime valib tavaliselt igaüks endale ise, kuid on ka erandeid (näiteks e-panga kasutaja saab koos koodikaardiga kaasa panga poolt antud kasutajanime, mida on võimalik hiljem muuta).

Netinimesid võib liigitada funktsioonide järgi:

• salanimed isikuga seotud andmete, kontode jms turvamiseks,
• meilinimed,
• nimed, millega esinetakse foorumites, jututubades, MUDides (akronüüm väljendist Multiuser Dungeons), metamaailmades.

Eri funktsioonid tingivad erineva nimekasutuse: salanimi peab olema raskesti äraarvatav, kuid kergesti meelespeetav. Meiliaadressi jagame enamasti tuttavatele inimestele, niisama netis seigeldes võime aga täielikult vabaneda oma identiteedist ning esineda kellena tahes.

Netinimede loomevõimalused on laialdased: võimalik on kasutada suur- ja väiketähti, numbreid, nimi ei pea midagi tähendama, kuid mõnikord on ette antud soovitatav pikkus. Inimene võib eri jututubades jne kasutada erinevat nime, kuid kord võetud nime muudetakse harva. Netinime varguse puhul reageeritakse silmapilkselt ja jõuliselt.

Haya Becher-Israeli (1996) Jeruusalemma Heebrea ülikoolist jälgis enam kui aasta regulaarsete netikülastajate hüüdnimesid ja nime valimise põhjuseid. Statistiliste andmete poolest võib tema uurimuse kokku võtta nii:

45% kasutas nimesid, mis mingil moel on seotud nende omanikega,

16,9% nimedest olid seotud meedia ja tehnoloogiaga seonduvaga;

15,6% taimede, loomade ja objektide nimetused;

11,3% sõnamängud, onomatopoeetilised väljendid;

7,8% kasutas oma pärisnime;

6,1% netinimedest pärines muinasjuttude, kirjandusteoste, filmitegelaste ja kuulsuste maailmast;

3,9% nimedest olid seotud soolisuse ja provokatsiooniga.

Oma ettekandes otsin vastust küsimusele, milline on eestimaalaste netinimekasutus. Minu tähelepanekud tuginevad kahele allikale:

• foorumites, jututubades esinevad nimed ja vähesed andmed, mida on neile lisatud;
• foorumites spontaanselt puhkenud arutelud netinimede teemal. Ise ma ühtegi sellist teemat ärgitanud või kommenteerinud ei ole.

Viipekeelsed inimesed virtuaalkeskkonnas

Liina Paales, Tartu Ülikool

Pimekurt Ameerika kirjanik ja ühiskonnategelane Helen Keller (18801968) on öelnud, et nägemispuue eraldab asjadest, aga kurtus inimestest. Seoses mitmete uute tehnoloogiliste võimaluste väljatöötamisega ei pea tema ütlus vähemalt kurtuse puhul kaasajal enam paika.

Kurdid inimesed saavad tänapäeval nii oma kogukonna liikmetega kui ka väljaspool olijatega hõlpsasti suhelda näiteks mobiiltelefoni SMS-teenuse või arvuti puhul e-meili kaudu (kirjutatud sõna).

Murrangulise tähtsusega on aga asjaolu, et esmakordselt saavad kurdid inimesed omavahel suhelda viipekeeles läbi ruumi ja aja veebikaamera kaudu. Internet osutub ühendavaks lüliks kurtide kogukonna liikmetele, kes elavad geograafiliselt hajutatuna kuulvas ühiskonnas.

Mis puudutab viipekeelset pärimust, siis on kurtide jutud, anekdoodid, naljad jm virtuaalkeskkonnas kättesaadavad olnud juba varem, nimelt viipekeelest verbaalsesse keelde tõlgitud tekstidena. Kurtide huumorit esindavad ka kurtuseteemalised koomiksid, mida võib samuti internetist rikkalikult leida. Viipekeelsetest tekstidest leidub näiteid videokatkendite näol. Missugust mõju avaldab uus tehnoloogiline võimalus veebikaamera kaudu suhtlemine viipekeelsele pärimusele, on praegu veel raske öelda.

Pärimusliku ainese teke ja areng perekoolis ning selle avaldumisvormid

Reeli Reinaus, Tartu Ülikool

Minu ettekanne toetub uurimusele, milles olen võtnud vaatluse alla internetiportaali
http://www.perekool.ee. Portaal on mõeldud eeskätt inimestele, kes kas planeerivad pere juurdekasvu, ootavad last või on juba lapsevanemad.

Esiteks vaatlen lähemalt pärimusliku ainese tekkimist ja levikut sealses keskkonnas ning eristan võimalikke suhtumisvorme rahvapärimuse nime all esitatavasse materjali. Teiseks toon esile ja iseloomustan erinevaid folkloori esinemisvorme ja nende sagedust ning püüan anda ülevaate nende kirjutamismotiividest.

Teema valiku tingisid soov välja selgitada, kuidas ja mil viisil erineb suhtumine esitamisviisist lähtuvasse homogeensesse materjali, ning eesmärk kaardistada pärimusliku ainese alla liigitatava materjali esinemiskujud perekooli foorumites.

Uuritav materjal pärineb peamiselt lapse ootamise, aga ka sünnituse, beebi ja lapse arengu foorumitelt. Tuleb ette ka mõningaid kõrvalepõikeid teistesse foorumitesse.

Sünnipäevapärimuse kogumisest perekooli internetifoorumites. Kogumismeetodite mõjust tulemusele ning uurimisvõimalustele

Maili Pilt, Tartu Ülikool

Sünnipäevade tähistamine on tänapäeva kultuurinähtus ning puudutab seetõttu enamikku inimestest. On ilmne, et kõigini ei ole uurijal võimalik jõuda ning tal tuleb teha valik. Kuna sünnipäevateema on tihedalt seotud perekonnaga just sealt saadakse oma esimene sünnipäevakogemus ning kujunevad arusaamad selle päeva tähendusest , võiks noored pered olla selle teema uurimisel üks sihtrühm. Kuid kuidas saada kontakti nende inimestega? Käia ukselt uksele ning pärida, kas tegemist on noore perega ning kas nad oma töö, laste jm argimurede kõrvalt leiaksid aega kõneleda sünnipäevateemal? Ilmselt mitte. Lahenduse sellele probleemile leiab internetikeskkonnast http://www.perekool.ee ning seal sisalduvatest temaatilistest foorumitest. Lisaks sellele, et need foorumid koondavad noori pereinimesi, on sealsel keskkonnal uurija seisukohast ka mitmeid kontakti saavutamist soodustavaid tegureid. See on juba olemuselt suhtlusvõrgustik, seda külastatakse oma vabal ajal ning uurimuses osaleja võib soovi korral uurijale anonüümseks jääda. Samuti on sünnipäevateema üks neist teemadest, mida foorumikülastajad aeg-ajalt oma postitustes kajastavad.

Foorumikeskkonnas on võimalik materjali koguda sarnaste meetoditega nagu tavakeskkonnaski, kuid kogumisprotsesse mõjutavad tegurid ja võimalused ei ole päris samad. Otsustasin korraldada eksperimendi, kus katsetasin foorumikeskkonnas erinevaid kogumismeetodeid, jälgides keskkonna omapära ja uurija valikute mõju tulemusele. Iga meetod andis erineva tulemuse ning erineva kaaluga materjali sünnipäevapärimuse mõistmiseks ning vastavateemalise uurimuse kirjutamiseks.

Elektroonilised andmebaasid ning internet humanitaarteaduste õpetamise teenistuses ehk @-st blogideni

Marju Torp-Kõivupuu, Tallinna Ülikool

Teatavasti võeti aastal 1972 maailmas elektroonilise posti saatmisel kasutusele @-märk. Samal ajal oli nõukogude Eestis humanitaarõppurile või teadlasele kui parafraseerida Mati Unti eriliseks erialaseks eduks pääs eriloaga erifondi erilise erialase kirjanduse ligi. Personaalarvuti omamine, netiwärk ning elektronkirjade saatmise võimalus tundus kauge ja ebareaalse unistusena.

Pärast taasiseseisvumist edukalt virtuaalse tiigrihüppe sooritanud Eestis on viimasel kümnendil kolmas kirjaoskus muutunud suhteliselt iseenesestmõistetavaks. Käesolevas ettekandes saab vaatluse alla võetud interneti osatähtsus kõrgkooliõppes TLÜ eesti filoloogia osakonna ja meie välisüliõpilaste näitel viimase viie aasta jooksul, keskendudes kahele põhilisele suunale:

• internetis leiduv uurimismaterjalina ehk kettkirjadest blogide narratiivideni;
• folklooriserveri andmebaasid kui asendamatu materjalikogum nii eestimaalastest kui ka rajatagustele õppureile, kel paraku erinevatel põhjustel pole kunagi tekkinud võimalust külastada Eesti Kirjandusmuuseumi rikkalikke arhiive.

Ettekande lõppu aga mahub paar lauset juubelijuttugi TLÜ eesti filoloogia osakonna üliõpilased andmebaaside (nt Berta ja Radari) täiendajate-uurijatena.

E-õpe - uus võimalus

Karin Ruul, Eesti e-Ülikool

                                                             E-õpet peab kasutama strateegiliselt,
                                                             mitte nagu lihtsalt vahendit,
                                                             mida igaüks kasutab.
                                                                                              Tony Bates

Internet ja arvutivõrgud on tänapäeval muutunud väga olulisteks teabeallikateks, milles orienteerumiseks on kaalukas roll e-õppel. E-õpe on saamas võtmesõnaks. Järjest rohkem õppejõude ja õpetajaid leiab, et e-õppeta edasi tegutseda pole võimalik.

Kuid millal ja kuidas kasutada e-õpet? Esitage endale küsimus: mis takistab minul kui õppejõul ja üliõpilastel kursusel paremaid tulemusi saavutamast? Kui te leiate kas või ühe probleemi, siis tasuks mõelda e-õppele.

Selleks, et oleks lihtsam alustada, tasuks uurida seitset e-õppe mudelit, milleks on:

• suhtlusmudel,
• portfoolio,
• rühmatöö vahend,
• õppematerjalide mudel,
• hindamise mudel,
• haldamise mudel,
• kogukonna tugevdamise mudel.

Ettekandes tulevad need mudelid lähema vaatluse alla. Iga mudeli puhul tuuakse välja plussid ja miinused ning tehnoloogilised lahendusviisid.

Rahvaluule e-kursused: uudishimust kogemuseni

Tiiu Jaago, Tartu Ülikool

E-õppe hulka loetakse nii internetist kättesaadavad õppematerjalid iseseisvaks õppimiseks kui ka veebis toimuvad interaktiivsed kursused. Viimase viie aasta jooksul olen kasutanud üht sellist interaktiivset keskkonda WebCT-d. WebCT võimaldab luua ja kujundada õpikeskkonda (õppematerjalide esitus, õpieesmärkide sõnastus, ülesanded testid, failid, arutelud jms) kui ka hallata kursust (õppijate nimekirjad, tulemuste arvestus jms).

E-õppe rakendamise põhjustest rahvaluule alal võib välja tuua: (1) arengud rahvaluuleteaduses (rahvaluule e-väljaannete ja e-arhiivide olemasolu, nende lõimimine e-kursustesse, mis võimaldab neid tutvustada ja kasutada); (2) rahvaluule enda eripära (e-keskkond pakub võimalusi rahvaluule mitmekülgsemaks esitluseks audio-, videonäited, animatsioonid jms); (3) muutused kõrgkoolielus (arengud õpetamise ja õppimise üldises protsessis; õppekavade uuenemine, üliõpilaste "elustiili" teisenemine).

WebCT-kursuste loomisel olen lähtunud probleemõppe põhimõttest: õppematerjalid toetavad ülesannete lahendamist. Ülesanded on nii rühmas kui ka individuaalselt tehtavad ja lõplik hinne kujunebki erinevate ülesannete täitmisest.

Kirjanduse ID: lugusid listidest

Berk Vaher, Eesti Kirjanike Liit

Kirjandusliku taustaga meililistid kujutavad endast vastuolulist hämarala isikliku argisuhtluse ja avaliku kirjaliku diskussiooni vahel listivestlustes osalejate keelekasutus ja registrivalik on iseloomulikud elulisele kontaktile, ent ometi jääb neist kirjalik jälg, mis võib hakata mõjutama kirjanduslugu. Kirjanduslistides on maha peetud tuliseid debatte ja lausa mindud otseste isiklike solvanguteni seda aga just nimelt ikkagi listiavalikkuse ees, "kogu kollektiivile". Kuni keskustelu püsib listi piires, võib säilida ka illusioon sellest kui argisituatsioonist, millest avalikku teadvusse jälge ei jää ja mille "kinnine klubi" isekeskis üle elab või mida lausa edaspidi taasõhutab, et nalja saada. Kuid see keskustelu on juba küllap paratamatult imbunud aeg-ajalt ka väljapoole, meediasse ning nõnda tekitanud konflikte listide olemuse ja "hea tooni" piiride üle. Küllap kestab poleemika neil teemadel veel mõnda aega; praegu igatahes võib liste vaadelda nii kirjanduse psühhoanalüütilise id-ina kui ID-na ehk teatena suhetevõrgu tegelikkusest.

Vana traditsioon, noored esitajad

Aado Lintrop, Eesti Kirjandusmuuseum

Oma ettekandes analüüsin Wolfgang Steinitzi handi-alaste tööde (Ostjakologische Arbeiten) esimeses ja kolmandas köites avaldatud jutu- ja laulutekste. 106 teksti esindavad 9 erinevat handi murdeala, 68 neist on narratiivid ning nende päritolu on järgmine: 49 teksti saadi K. Maremjaninilt, 18 teksti P. Põrõsevilt, 6 teksti P. Taamzarovilt, 5 teksti A. Olginalt, 3 teksti D. Tebitevilt ja sama palju G. Artanzejevilt. 20 teksti kogus Steinitz ise 1935. aasta ekspeditsiooni ajal erinevatelt inimestelt ning ühe laulu sai ta 1963. aastal Leningradis käies. 29 teksti on kirja pandud informantide endi poolt ning Steinitzi poolt kontrollitud või parandatud, ülejäänud tekstid pani kirja Steinitz ise. 1936. aastal salvestati fonograafile üks jutt ja 18 laulu, kõigi esitajaks K. Maremjanin. Suurem osa tekste on silmapaistva mütoloogilise taustaga. Minu jaoks kõige intrigeerivamaks osutus fakt, et 85 teksti koguti ühel või teisel viisil Leningradi Põhjarahvaste Instituudi üliõpilastelt. Oleme ju harjunud sellega, et autentsemat vana pärimust teavad peamiselt eakad inimesed. Ajal, mil Steinitz nimetatud tekstid kogus (peamiselt 1936. aastal), oli vanim ta üliõpilastest, Dimitri Tebitev, umbes 30, Kirill Maremjanin 29 ja Prokop Põrõsev 18 aastat vana. Sellest hoolimata tundusid nad olevat head traditsioonilise laulu- ning juturepertuaari tundjad. Aga kui head? Milline on nende laulude ja juttude asend obiugrilaste folkloorimaastikul. Neile küsimustele otsingi oma ettekandes vastuseid.

38-st avaldatud laulust kuulub 28 teksti karupeo repertuaari hulka. Nende hulgas on 4 karulaulu, 15 etenduslaulu, 2 tantsulaulu ja 7 vaimude kutsumislaulu. Ülejäänud kümnest tekstist võib seitse liigitada isikulaulude hulka, üks on mütoloogiline laul (Tortsori-taat), üks on vaba tõlge vene keelest (Tshapajev) ja üks D. Tebitevi omalooming (Lenin). Kõigepealt vaatlengi karupeo laule üldisel usundilis-folkloorsel taustal, näidates ära peamised iseloomulikud ühtelangevused nii poeetilisel kui ka mütoloogilisel tasandil. Seejärel näitan, milliseid traditsioonilisi elemente sisaldab D. Tebitevi Lenin. Viimaks iseloomustan lühidalt ka narratiive, millest 21 teksti kuuluvad igapäevast eluolu kirjeldavate tekstide hulka (jutustajateks K. Maremjanin ja P. Tamzarov). Ülejäänud narratiivid, mis kogumikes on liigitatud muinasjuttudeks, kuuluvad tegelikult mütoloogiliste muistendite hulka. Seda tunnistab ka Steinitz ise ühele jutule lisatud kommentaaris, kirjutades: Selles ning kahes järgnevas lõigus muutuvad muinasjutu peategelased poeg, vanem vend ja ema vaimudeks, kes seavad ennast sisse oma pühapaikades. Selline lõpp on kangelasmuinasjuttudele ning kangelaslauludele tüüpiline, tegelikult on need lood rituaalselt austatud esivanema või muu vaimu elust. (Steinitz, Wolfgang. Ostjakologische Arbeiten, Band II. Ostjakische Volksdichtung und Erzählungen aus zwei Dialekten. Kommentare. Für Herausgabe wissenschaftlich bearbeitet von Gert Sauer und Brigitte Schulze. Budapest: Akadémiai Kiadó, 1976: 245).

Eksperimentaalarheoloogiline projekt "Eesti muinasaja matmisviisid"

Tõnno Jonuks, Eesti Kirjandusmuuseum

Tutvustan ettekandes 2005. aastal läbi viidud kolme matuseeksperimenti ja nende tausta.

Matused ja kalmed on arheoloogiateaduses paljude perioodide ja teemade puhul põhilised allikad. Nii tehakse kalmeleidude põhjal järeldusi mitte ainult inimeste toitumise, tervise, traumade või suririiete kohta, vaid samamoodi rekonstrueeritakse kogu elavat ühiskonda. Samuti on kalmed usundi ja laiemalt ka ideoloogiate uurimisel põhiallikaks.

Kõik need küsimused eeldavad meilt võimalikult täpseid teadmisi, mis matuse ajal ja hiljem toimus nii surnukeha kui ka panuste jm-ga. Seetõttu alustatigi 2005. aastal kolme eksperimentaalset matuseprojekti: maapealne laibamatus, laibamatus kivikalmes ning põletusmatus.

Ettekandes tutvustan neid kõiki lähemalt, samuti arutlen mõningate probleemide üle, millele me eksperimentidega vastust ei saanud või mis alles eksperimendi käigus üles kerkisid.

Antropoloogiliste materjalide salvestamine elektrooniliste vahenditega. Järeltöötlus arvutis (montaaž)

Veiko Taluste, Tartu Ülikool

Ettekandes tulevad vaatlusele alljärgnevad probleemid.

• Ettevalmistus. Millele tuleb enne välitöödele minekut tähelepanu pöörata.
• Tehnilised ja sisulised probleemid. Võimalikud lahendused.
• Eetika. Millal salvestada? Audio ja video võimalused erinevates situatsioonides. Võimalike komplikatsioonide prognoosimine.
• Montaaž. Vägivaldsed valikud. Kontseptsioon.
• Arvuti võimalused salvestatud materjali järeltöötlusel.
• Autentsus ja autori omapoolne nägemus. Pildi ja heli suhe.

Videonäited: Kihnu matusekombestik, hantide elu Siberis, Türgi eestlased Ida-Türgi aladel.

Jakuudi virtuaalne miss. Internetist kohalikuks prominendiks

Aimar Ventsel, Eesti Kirjandusmuuseum

Globaliseerumine ja uue infotehnoloogia plahvatuslik levik on jõudnud ka Siberisse. Sahha Vabariik (Jakuutia) on äärmiselt internetiseeritud regioon, kus virtuaalvõrgus toimuv on oluline paljudele selles vabariigis.

Oma ettekandes vaatlen internetis toimuvat üritust Miss virtuaalne Jakuutia, kus rahvas valib välja oma lemmikud netis olevate fotode järgi. Konkurss kandub netikeskkonnast väljapoole, sest tiitlite kätteandmine on riikliku tähtsusega kultuurisündmus, mida korraldatakse valitsusinstitutsioonide tasandil, sidudes niimoodi missivõistluse riikliku kultuuripoliitikaga. Ühtlasi pakub Miss virtuaalne Jakuutia sponsoritele hea võimaluse ennast reklaamida ja demonstreerida lojaalsust riigivõimu suhtes.

Ettekande eesmärk on näidata, et internet võib samal ajal olla nii suhtlusvahend ja prestiižikogumise allikas tavatasandil kui ka riikliku tähtsusega keskkond, milles toimuvat suhtlemist üritab riik ühelt poolt kontrollida ja teiselt poolt oma huvides ära kasutada.