Eesti rahvakalender

Igasugune rahvakalender on pikaaegne ja arenev protsess, ajaarvamissüsteem koos tähtpäevade, nendega seotud kombestiku, uskumuste, tabude ja lõbustustega. Rahvakalendri peamisteks muutjateks on olnud muutuvad majandus- ja loodusolud, poliitilised ja kiriklikud süsteemid, mood ja meedia, maitse, karismaatilised isiksused ja palju muid asjaolusid.

Eestlaste muistsest kalendrist on väga vähe teada, sest kalendriteateid on kirja pandud alles 19. ja 20. sajandil. Varasemate kommete kohta leidub andmeid visitatsiooni- ja nõiaprotsesside protokollides, reisikirjades ja kroonikates. Väga paljus on muinaseestlaste kalendrit puudutavad seisukohad hüpoteelised ja oletuslikud. Arvatavasti oli tähtsaim nädalate arvestamine, nädalas oli seitse päeva, peamiselt järgiti kuukalendrit, kuid arvestati oluliste päikesekalendri tähistega. Läbi aegade on olnud keskne suurte tööde alguse ja lõpu tähistamine, suuremate looduse üleminekute pühitsemine.

Suure murrangu kalendris põhjustas katoliikluse kehtestamine 13. sajandil: hakati tähistama pühakutepäevi, rajama kirikuid, pühakutele pühendatud kabeleid ja riste, vanemad pühapaigad kaotati ja asendati katoliiklusele vastuvõetavatega, hakati kohandama majanduskalendrit uuendustega; kohanesid uued pidustused, mitmed uskumusolendid vahetasid nime ja ilmselt ka tähistamisaega või -viisi. Sel ajal kujunesid nt välja uuem kalendritähtpäevadel ohverdamise süsteem ja suuremad ohvripidustused. Suuri kive ja muid maastikuobjekte hakati seostama kindlate pühakutega. Katoliikluse mõjud on tänaseski eesti rahvakalendris nähtavad. Kodunedes sulatas katoliiklus endasse varasemaid kujutlusi ja tavasid ning juurutas uusi kombeid. Näeme sümmeetrilisi tähtpäevi, kus talvistele pühakupäevadele vastavad suvised. Kuigi meie rahvakalendris on rangelt piirkondlikke nähtusi, on need äärmiselt sarnased teiste Euroopa rahvaste tavade ja pühadega.

Suurema muutuse põhjustas luterluse vastuvõtmine, mille mõjul lõhuti ja hävitati katoliiklikud ja paganlikud palve- ja ohvripaigad, taandus pühakutekultus. Kalendripäevade nimetused säilitasid seose pühakutega ja luterlik reform ei suutnud muuta kogu senist kalendritavade süsteemi, ehkki tõi muutusi ka rahvakombestikku.

On üsna märkimisväärne, et 1840. aastate üsna ulatuslik üleminek õigeusku, õigemini selle kinnistumine eeskätt äärealadel, ei suutnud tuua kaasa sügavamaid muutusi mujale kui Setumaale ja Kirde-Eestisse, kus oli varemgi otsekontakte õigeusklike naabritega.

Kiriklike ringkondade toetus rahvakombestikule või vastupidi - vastuseis lõbusatele tähtpäevadele ja nende pühitsemisele - on mõjutanud kalendritavasid kaugelt rohkem kui esmapilgul paistab.

17. ja 18. sajandist alates hakkas rahvakalendrit mõjutama kalendri- ja koolikirjadus, 19. sajandist ka ilukirjandus. Sellest, kui võimsaks tähtpäevade tootjaks ja juurutajaks on kujunenud meedia, saame mõningase ülevaate 20. sajandil muutunud jõulude, valentinipäeva, emadepäeva ja teiste pühade näitel. Mitte üksnes Eestis, vaid ka mujal võib vana ja omaksvõetud kombestik meediast toetatud uustulnukate mõjul muutuda või taanduda.

Eesti kalendritavasid on mõjutanud usu ja meedia kõrval poliitiline võim, mis destruktureeris kunagise rahvuslike pühade süsteemi. Samuti rahvusliku eneseteadvuse tõusud ja langused, mis on õhutanud vanu kombeid taasavastama või unustama.

Meie 19. sajandi ja 20. sajandi alguse rahvakalendris on selgeid lokaalseid erijooni: Lääne-Eesti ja saared oma skandinaavia-pärasustega, Põhja-Eesti soome-skandinaavia-mõjulisus, balti-slaavimõjuline Lõuna- ja Ida-Eesti. Saared ja Lõuna-Eesti säilitasid hilise ajani omanäolise kultuuriruumi. Paaril viimasel sajandil on märgatavam ka üksikute perede või võtmeisikute mõju kombestiku säilimisele, muutumisele ja loomisele, saab nähtavaks tavaliste inimeste osa kombestikus.

20. sajandil puudus vajadus majanduses, äris või ajaarvamises järgida vanemat rahvakombestikku või arvestada rahvakalendriga, kuid selleks ajaks olid mitmed päevad muutunud rahvuslikeks pühadeks, nende juurde olid kinnistunud kindlad toidud ja pühitsemisviisid.

Kui juba 19. sajandi tähtpäevade juures oli märgatav, et paljud pühad olid orienteeritud noortele ja lastele ja et lastega peredes oli tavand rikkalikum, siis nüüdseks on see külg aina suurenenud. Lastega peredel on rikkalikum kombestik ja huvitavamad pühad kui lastetutel peredel ja vanematel inimestel. Paljudes peredes tähistatakse elu jooksul pühi erinevalt, sõltuvalt sellest, kas peres on väikesi lapsi või mitte.

Ka vanimad teadaolevad elavad pühad on integreerinud uusi jooni ja olnud lakkamatus muutumises. 20. sajandil kujunes välja rida tähtpäevi, mis ei keskendu majandus- ega looduskalendrile, vaid lihtsale inimesele ja olulistele tunnetele (isadepäev, emadepäev, sõbrapäev).

Palju pühasid on toonud juurde koolikalender, mis konservatiivse süsteemina aitab säilitada elavana osa vanu pühi, rahvuslikke riigipühi, kuid on lisanud ka uusi tähtpäevi ja kombestikku (tarkusepäev, tutipidu, rebasekslöömine, õpetajatepäev jpm), millel küll uuematele tähtpäevadele omaselt on oluline sotsiaalne pool, seotus vastuvõtmis- ja liitmisriitustega.

Tänases rahvakalendriski eristuvad kodused pühad ja riiklikud pühad. Paljudel pühadel on sisemine ja võõrastele suletud külg, mis kuulub ainult meie kodu juurde ja millest kujuneb meie ainulaadsete elamustega kogemus, ja avalik, suurelt tähistatav külg. On säilinud osa kirikupühi, nagu lihavõtted, suvisted, jõulud, mida tähistatakse paljudes maades sarnaselt, kuid ometi veidi erinevalt. Viimane sajand on toonud juurde ametipühad. Need on erialainimeste päevad oma kokkutulekute, pidude ja mälestusesemetega. Mingil kombel on siin kajastusi pühakutepäevadest, kes patroneerisid erinevaid ameteid. Kalendrisse kuuluvad veel riiklikud pühad, mis märgivad riiklikult olulisi tähiseid, iseseisvust, kannatuspäevi ja võite.

Tänapäeval toetavad kalendripühi ja kombestikku turismitööstus ja muuseumid oma õppe- ja koolitustegevuse ning temaatiliste üritustega. Paljud kalendripühad on kujunenud äriks, etenduseks, meediasündmuseks. Aga teisalt on need etendused, milles me ise oleme statistideks, kuid ka peategelasteks, kellest oleneb kogu näidendi kulg ja sündmustik.

Nädalapäevad

Üks põhilisi ajaarvamise ühikuid oli eestlastel pikka aega nädal. On arvatud, et meil oli algselt seitsmepäevane nädal nagu teistelgi Euroopa rahvastel. Selline ajaarvestus lähtub kuufaasidest. Üldiselt arvutati paljude pühade ja tööde algust lähtudes nädalatest. Eesti keeles tulenevad esimesed nädalapäevade nimetused arvudest (esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev), reede on mugandus muinasskandinaavia armastusjumalanna Freyja nimest, laupäev skandinaavia pesupäevast. Pühapäev on samane läti svetdienaga. Seega on esimesed neli päeva meil slaavi-balti, järgmised kaks (või kolm, sest sisuliselt on neljapäev mõjustatud skandinaavia Thori päevast, mis küll nimetuses ei väljendu) skandinaavia ja seitsmes baltlastega samane nimetus. Nädal on alanud pigem esmaspäevast, pühapäev on vaheaeg, pööre uuele nädalale.

Veel on arutletud 5-päevase (kuus viiepäevast nädalat) jt nädalate üle, kuid see kõik on küllaltki hüpoteetiline.

Paljudel rahvastel üldtuntud uskumus, et paaritud nädalapäevad on õnnetud ja paarispäevad õnnelikud, oli väga oluline ka eestlastel. See määras selle, et esmaspäev, kolmapäev, reede ei sobi tööde alustamiseks ja tähtsateks ettevõtmisteks, ülejäänud aga küll.

Esmaspäev

Paaritu päevana sobimatu tööde alustamiseks. Uuemas keelepruugis märgib selle edutust väljend sinine esmaspäev, mis algselt märkis pummeldamisjärgset kehva olekut, hiljem üldse äpardumisi.

Teisipäev

Paarispäevana üks paremaid ja edukamaid nädalapäevi, mis sobis kõikide tööde alustamiseks ja igasuguseks tegevuseks.

Kolmapäev, kesknädal

Kolmapäeva kui paaritut päeva on peetud üldiselt õnnetuks, sel päeval sündinud inimesi nimetatud kehvadeks ja kõhnadeks. Üldiselt ei alustatud kolmapäeval töid ega suuremaid ettevõtmisi.

Neljapäev, vt ka suur neljapäev

Neljapäev on mitmes suhtes olnud poolpüha ja ühtlasi parim nädalapäev kõigi tööde tegemiseks, kuid samas eriti sobiv ka maagiliseks tegevuseks. Paarispäevana sobis neljapäev kõikide tööde alustamiseks, pulmapäevaks, ristimiseks ja samuti nõidumiseks. Neljapäeva on seostatud kunagise piksejumala päevaga (saksa keeles 'Donnerstag', inglise keeles 'Thursday', ka Taara ja Thori nimepäevaks on pakutud just neljapäeva). Neljapäevaõhtuti kehtisid töökeelud igasuguste ringliikumisega seotud tööde kohta, nagu näiteks ketramine, villatööd (lambaõnnetused), jahvatamine. Kuna tegemist oli piksejumaluse päevaga, siis olid keelatud müra põhjustavad tööd. Neljapäeviti peeti videvikku, kuid ka nõiuti piima- ja karjaõnne, samuti raviti haigusi ja saadeti neid teistele inimestele. Neljapäeviti sai kratti valmistada, liikusid ringi erinevad mütoloogilised olendid.

Reede – vt ka suur reede

Nimetus reede tuleneb muinasskandinaavia viljakusjumalanna Freyja nimest. Reedet peeti kõige halvemaks nädalapäevaks juba keskajal kogu Euroopas. Esiteks oli tegemist paaritu päevaga, teiseks oli see mitmete ususündmuste tõttu neetud ja halb päev: suur reede ehk Kristuse surma, kuradi taevast allaviskamise päev jm.

Reede ei sobinud tööde alustamiseks ja suuremate muudatuste ettevõtmiseks, kolimiseks, reisideks, pulmadeks, kosjadeks, ristseteks ega isegi matusteks. Keelatud oli karjalaskmine; lammaste niitmine, loomade tapmine. Reede sobis üksnes selliste tööde puhul, mille sihiks oli millegi kahjustamine, lõpetamine või kahandamine, nagu näiteks tüütute söödikute ja putukate tõrjumine (ehkki sedagi oli soodsam neljapäeviti, eriti vanakuu neljapäeviti alustada). Viie reedega kuud peeti õnnetuks. Reedet peetakse tänini õnnetuks päevaks ja mitmel pool seostatakse ikka veel õnnetusi, sh autoavariisid just halvaendelise reedega.

Laupäev, poolpäev

Nädalapäevana oli laupäev õnnelik ja edukas päev. Laupäeval sündinud inimesi peeti lahketeks. Poolpühana oli töötamine lubatud üksnes hommikupoolikul, õhtune töö oli keelatud ja sellega oli seotud mitmeid hoiatusi. Laupäev on olnud oluline kalendripühade puhul, mille olulisem tähistamisaeg ja kombestik langeb nn pühade laupäevale: jaanilaupäev, volbrilaupäev, jõululaupäev jne. Laupäeviti sageli alustati töid, et neid siis uuel nädalal jätkata. Laupäev oli oluline saunapäev, 20. sajandil pere- ja tantsupidude aeg.

Pühapäev

Pühapäeval oli suuremate tööde tegemine, sh marjul ja jahil käimine ning muu suurem majandustegevus keelatud, eriti jutluse ajal. Enamik keelde hakkas kehtima 18. sajandil, kusjuures rahvajutud ja uskumused rõhutasid õnnetusi, mis keelurikkujaid pidi tabama.

Kuu

Kuu kestab ühest kuu loomisest teiseni (29 ööpäeva). Euroopas on aasta jaotatud 12 kalendrikuuks, mis on sünoodilisest kuust pikemad. Kuude traditsiooniline arvestamine toimus Eestis alles trükikalendrite mõjul. Eesti kuude nimetused on mugandatud ladinapärastest nimetustest. Lisaks kasutati mitmeid rahvapäraseid nimetusi, milles peegelduvad looduses toimuvad muutused, tööd, ka ametlik (katoliiklik) kalender. Rahvapäraseid nimetusi on aidanud kinnistada trükitud kalendrid. Neist saab ülevaate nt eesti maausuliste kalendrite ja veebi vahendusel. Tuntumad omanimetused on: jaanuar - näärikuu; veebruar - küünlakuu, vastlakuu, radokuu; märts - paastukuu; aprill - jürikuu, mahlakuu; mai - lehekuu, meiukuu; juuni - jaanikuu; juuli - heinakuu; august - lõikuskuu ehk põimukuu; september - mihklikuu; oktoober - viinakuu, porikuu; november - talvekuu, mardikuu; detsember – jõulukuu ehk ka talvistepühikuu.

Aasta, ajastaig (Lõuna-Eesti)

Aega ja aastat peeti ilmselt tsükliliseks, millele viitab vanem lõunaeestiline termin 'ajastaeg' ehk 'samast (aasta)ajast sama (aasta)ajani'. Aasta jaguneb neljaks aastaajaks (kevad, suvi, sügis, talv) ja Mall Hiiemäe hinnagul kaheks põhiaastaajaks (talv ja suvi). Aastaajad määrab ära töökalender, mille järgi eestlase suvi on 5 ja talv 7 kuud pikk. Kuna suvele langeb tohutu töökoormus, siis on nn talvised pühad hoopis paremini säilinud. Töökalendri kesksed pühad olid jüripäev (23. aprill) ja mihklipäev (29. september). Aasta kõige tähtsamad pühad olid jaanipäev ja jõulud, päikesekalendri järgi määratud pühad, valgeim ja pimedaim aeg.

Aasta olulistesse pöördepunktidesse (jõulud ja jaanipäev, jüripäev ja mihklipäev, lihavõtted ja suvisted) langesid mitmed maagiliselt olulised kriitilised perioodid ja pöördepunktid, millal liikusid ringi müütilised jõud, oli võimalik mõjutada oma ja karja käekäiku, põlluviljakust, suhteid metsa ja veega.

Kuukalender

Ürgne ajaarvamissüsteem toimis lähtudes kuufaasidest. Enamikul rahvastel (sh eestlastel) on sellest tulenenud kalendrikuu nimetus. Keerukas on määrata,m, kas eestlased arvestasid kunagi kuukalendri alusel aega, kuid kuufaasid on olnud esmaolulised igasuguste tööde alustamiseks (külv, puuraiumine, pesupesemine, istutamine, loomatapp, karjatamine, arstimine). Analoogiamaagiale tuginedes peeti kasvavat ehk noorkuud kasvu edendajaks ja kahanevat ehk vanakuud kahandajaks ja hävitajaks. Omalaadse loogika järgi on veel noorkuud peetud ülespoole ja vanakuud allapoole kasvatajaks. Lisaks arvestati kuude vaheajaga, mida peeti ohtlikuks perioodiks, Lõuna-Eestis ka nn kuu kõvade ja pehmete perioodidega. Kuukalendri neid aspekte järgitakse tänini osa inimeste poolt arstimises, põllunduses, juukselõikamisel jm igapäevaste tööde juures.

Ruunikalender, puukalender, sirvilauad

Kõigil Euroopa rahvastel on olnud kasutusel puukalendrid ehk nn igavesed kalendrid. Enamasti olid nendeks puulauad või (nelja)kandilised kepid. Ka Eestis olid tuntud ruunimärkidega puulaudadele lõigatud sirvilauad ehk riimid. Ruunikalendrid levisid Eestisse rannarootslaste vahendusel ja olid läänesaartel ning looderannikul levinud 19. sajandini. Ruunikalendris olid tähistatud nädalapäevad, tähtpäevad ja kuukalendritsükkel iga-aastaste ümberarvestuste jaoks. Lisamärke kasutati mõnede oluliste päevade tähistamiseks.

Pühadelaupäev

on tähtsam kui püha ise. Vana juudi kommet järgides on ka kristlastel tavaks pühade puhul arvestada päeva päikeseloojangust järgmise päeva päikeseloojanguni. Laupäeva peeti päikese loojumisest reede õhtul kuni päikese loojumiseni laupäeva õhtul. Seetõttu pühitsetaksegi jaanilaupäeva, jõululaupäeva, vana-aasta õhtut, nii algab ka volbripäev mitte 1. mail, vaid 30. aprillil ja 'halloween' mitte 1. novembril, vaid 31. oktoobril.

Kalendritähtpäevade arv

Kalendritähtpäevade arv muutub kogu aeg. Iga sajand toob juurde mitmeid ja viib mitmeid tähtpäevi. 20. sajandil laienes Eestisse valentinipäeva ja halloweeni tähistamine, kinnistus naistepäev, emadepäev ja paljudes riikides isadepäev, juurde loodi maapäev. Kas see jääb püsima laiemalt, on teadmata. Kõigis suuremates riikides on esimesest septembrist kujunenud oluline kalendritähtpäev.

Paljud pühad muutuvad meelelahutuslikeks, nihkuvad noorte- ja lastekalendrisse pärast seda, kui on kaotanud oma usulise või majandusliku tähtsuse.