1. Sissejuhatavaid märkusi regilaulu kujundi uurimisloost

20. sajandi teise poole regilaulu-uurimine lähtub vajadusest jälgida kujundidetaile. 1990-ndateks aastateks on see uurimissuund jõudnud läbida kulminatsiooni, viinud teatud kokkuvõtete ning üldistusteni, mida on vaja sõnastada, kuid on jõudnud ka kriisini: sama teed edasi minna ei saa. Üksmeelselt tõdetakse, et regilaul on viimistletud kujundikeelega, kuid senisest enam on hakatud nägema kujundi põlvnemist sünkretismi ajajärgust: hoopis teistsugusest loomeajastust, kus laul oli tihedalt seotud usundi ja kommetega, loomingu teistsuguse funktsionaalsusega. See teadmine sunnib enam pilku pöörama kujundit kirjeldavast poeetikast ajaloolisse poeetikasse (mis käsitleb nimelt poeetilise mõtlemise arengut). Seni kujundidetailide alalt tehtu on vaja kokku võtta ning tulemusi laulutervikut ja traditsiooni ajaloolist konteksti silmas pidades analüüsida.

Jätame kõrvale 19. sajandisse kuuluvad vaidlused niisugustel teemadel nagu: kas regilaulus võib üldse näha kunstiloomingut; kas eestikeelne luule saab olla ainult regilaululaadne või on siin kohta vaid lõppriimilisel luulel.¹ Jätame kõrvale ka küsimuse rahvaluule ja ilukirjanduse suhetest ning tegeleme ainult regilaulu kujundielementide käsitlusega 20. sajandil.

20. sajandi I poole kujundiuurimises on pearõhk regilaulu värsimõõdul. Sõnastusstiili teooria on sel perioodil küll kirjandusteaduse raames kujunemas, kuid regilauluga seoses piirdutakse märkustega põhimõttel: palju on epiteete ja metafoore, regilaulu keel on kujundlik. Siit tulenebki 20. sajandi II poolel vajadus uurida regilaulu kujundit detailide tasandil, et põhjendada muljeotsustusi.

1.

Milline pilt luuakse regilaulu kujundist 20. sajandi alguses?

"Ainus keelekuju, mis juba praegu nii küps, et sel kirjutatud teoksed tulevikus ei riski vananeda, see on vana rahvalaulu keel, niisugusena nagu see paremist lauludest abstraheerub, sest et see teatavasse mineviku traditsiooni on tardunud ega enam tarvitse ega või areneda." Nii kirjutab Johannes Aavik regilaulu sõnastusstiilist eesti kirjakeele stiili taustal (Aavik 1918: 78). Algupärast autoriluulet (v. a Gustav Suitsu looming) peab ta saamatuks. Seda iseloomustavat vesisus ja kahvatus, võrdluste, piltide ja värvide jõuetus... "See valgub nagu igav ühetooniline sügisene vihm" (Aavik 1914/15: 21). Kahtlemata mõjub Aaviku sõnavõtt ärritavalt, oma ühekülgsuses ja piltlikkuses ehk solvavaltki (tänapäeva lugejale võib-olla ka meeleolukalt). Ometi ei saa tunnistamata jätta Aaviku võimet sõnastada kirjanduselu probleeme, sh stiiliküsimusi, nii teravalt, et sellele pidi järgnema edasiminek. Aavik on taoliste edasiminekut tekitavate protsesside käivitajaks veelgi. Regilaulu uurimise seisukohalt on oluline regilaulu värsimõõdu ja ettekandmislaadiga seonduva poleemika tekitamine 1920–30-ndate aastate aja- ja teaduskirjanduses. Kuid pöörakem veelkord tähelepanu Aaviku meeleolukale väljenduslaadile – piltide, võrdluste ja värvide kahvatus jne. See on sõnastusstiili piltlik, mitte teaduslik kirjeldamine, mis iseloomustab ilmekalt sajandialguse kirjandusteoreetilist taset stiilivaldkonnas – puudus terminoloogia, puudus teaduslik käsitluslaad.²

Regilaulu kujundi käsitlustes näeme 20. sajandi alguses kahte liini:

1) rahvaluuleteaduslik (Kallas 1901);

2) esseistlik-kirjeldav laad (Tuglas 1912), milles kirjanduse ja rahvaluule analüüs ei ole veel selgepiiriliselt iseseisvunud.

Oskar Kallase doktoritöö korduslauludest sisaldab nimestiku regilauluomaste kordusvõimaluste mitmekesisusest – refräänidest, sõna- ja häälikukordustest kordusteni struktuuri tasandil. Korduslaulu kui autonoomse struktuurimudeli analüüsimine iseenesest kuulub oma novaatorlikkuses (soome koolkonna ajastul!) poeetika valdkonda.³ Stiilist laiemas mõttes räägib O. Kallas ka siis, kui ta toob esile lapse ja vanemate vahelise suhte läheduse, mis peegeldub korduslaulule omases dialoogis (Kallas 1901: 14–18).

Esseistlik-kirjeldavat laadi viljelev Friedebert Tuglas ei analüüsi laule lähemalt, otsustuste aluseks on ilukirjanduspraktikast tulenev mulje. Omapoolse pildi regilaulu kujundimaailmast pakub ta 1912. aastal ilmunud "Kirjandusliku stiili" esimeses osas. Tuglase käsitluses mõjub värskendavalt see, et ta ei idealiseeri regilaulu. Arvestatav on ka nägemus regilaulu loomise keskkonnast, laulu suhtest tegelikkusega. Vaidlusi tekitab aga Tuglase suhtumine regilaulu kujundisse kui normi, mis türanniseerib lauliku vabadust (Tuglas 1912: 33). Selles väites võib näha regilauluomaste vormelite märkamist, kuid mitte nende olemuse tabamist. Tuglase lähenemine regilaulule kui luulekunstile on mõneti õigustatud, ent samas ei saa kollektiivset traditsioonilist loomingut tõlgendada ja kritiseerida ilukirjandusele analoogse autoriloominguna.

1920–30-ndate aastate regilaulualastes käsitlustes põimuvad teaduslik ja esseistlik käsitlusviis. Perioodi esimesel poolel on ilmne tendents kirjanduse ja rahvaluule kujundiuurimise eraldumisele, perioodi lõpul võib märgata taas suundumust nende ühinendamisele. Siingi näeme kaht erinevat laadi artikleid:

1) (kirjandus)teaduslikest terminitest kinnipidav lakooniline kujundikäsitlus (näiteks Aavik 1935; Tampere 1935), kus stiili all mõistetakse määratletud kujundilisi võtteid;

2) stiili mõistet laiemalt käsitavad kirjutised, kus "stiil" tähendab regilaulule tunnuslikku väljenduslaadi (Loorits 1935; Annist 1937).

Kui pealkirjast puudub sõna "stiil", on regilaulu kujundi tutvustus laiahaardelisem, vaba terminite kammitsaist. Siit järeldub, et regilaulu stiili ja kujundi all mõisteti teatavaid (sõnastuslikke) võtteid. Kui seda seisukohta absolutiseerida, kaob kujundi analüüsist konteksti nägemine. Põhimõtteliselt ei ole aga stiil seotud pelgalt teatud sõnastuslike detailidega, vaid sellega, millest ja kuidas räägitakse (lauldakse). Seega, regilaulu stiili all tuleb mõista vastavat laulutava, selle aluseks olevat (poeetilist) mõttemaailma ja olustikulist tausta kui konteksti niivõrd, kuivõrd see on tekstist tabatav. Loeme Oskar Looritsa kujundikäsitlust 1935. aastast. Juba tema artikli pealkiri on laiemalt sõnastatud: "Eesti rahvalaulude esteetilisest, psühholoogilisest ja kultuuriajaloolisest tagapõhjast": "Vaja on tabada kõigepealt see õilistav elamus, mida pakub iga tõeline luule, tuleb aga teadlikumalt käsitella ka omaaegset elutunnetust ja maailmavaadet kui ka etnograafilist ja sotsiaalset miljööd, mida just rahvalaulud nii erakordselt hästi ja ilmekalt kajastavad." (Loorits 1935: 129) Sõna "stiil" ei ole rõhutatud, kuid nimelt sellest just räägitakse. O. Loorits rõhutab vajadust tunnustada regilaulus peegelduva elutempo ja mõtlemislaadi erinevust kaasajaga võrreldes. Regilaul ei paku huvi ainult keele või poeetikavõtete poolest, eelkõige on vaja tabada ikkagi elamust, aga ka omaaegset elutunnetust, maailmavaadet ning sotsiaalset keskkonda, mida laulud peegeldavad. "Õitsilaulud näit. pole ainult luule meie südames, vaid ka endiste põlvede elu meie silmade ees /---/" (Loorits 1935: 130).

Kui Loorits toob esile vajaduse analüüsida regilaulu kujundimaailma laiemat rahvaluulelist, sotsiaalset ja olustikulis-etnograafilist tausta silmas pidades (ajaloolis-etnoloogiline suund folkloristikas), siis kirjandusteadlane August Annist näitab regilaulu stiili uurimise võimalikkust kirjandusteaduslike võtetega (Annist 1937). Ta selgitab, et regilaulu stiili täpsemaks kirjeldamiseks on hetkel vaja uurida kujundidetaile. (Meenutagem, et varasemates käsitlustes väideti: regilaulus esineb palju metafoore, epiteete jne, kuid millised need on, mida tähendab "palju"?) Tundmata kujundit detailitasandil, ei jõuta kuigi lähedale lauliku elutundele ega mõisteta pärimusele üldiseloomulikku kunstilisust üldises plaanis (ei tunta regilaulu loomeprintsiipe). Veel pole jõutud elada sisse vana-eestilisse tunde-ellu, veel pole rahvalaulus harjutud nägema inimesega niisama tihedalt seotud luulet kui kirjanikuluules, kinnitab Annist 1930-ndate aastate lõpul oma programmilises artiklis "Meie rahvalaulu stiili küsimusi".

1930-ndate teine pool on aeg, mis esitab uusi nõudeid regilaulu kujundimaailma käsitlemiseks: poeetikamõisteid kasutav lauluanalüüs ühitatagu regilaulus peegelduva elutunnetuse analüüsiga. Loorits ja Annist ei jõua teha enamat, kui püstitada ülesanne ja esitada lähenemisnurk. Ka 1940-ndad aastad oma sõdade ja muude vapustustega ei luba jätkata sealt, kuhu eelneval aastakümnel jõuti. Ometi valmistas eelkäsitletud periood ette järgneva – oli vaja täpsemaid teadmisi regilaulu kujundidetailidest (stereotüüpsed elemendid, alliteratsioon, sõnakujundid, struktuurielemendid, kordus), et jõuda üldistusteni regilaulu lauljate poeetilise mõtlemise erijoontest, loomeprintsiipidest ja elustiilist. Kirjandusteadus võib küll abiks olla rahvaluule stiili uurimisel, ometi ei tohi eirata rahvalaulu olemuslikku erinevust kirjandusest.

Omaette peatüki moodustavad 20. sajandi I poole regilaulu värsimõõdu ja sellega seoses regilaulu esitamise küsimused. Käsitlused regivärsi mõõdust on läbinud kolm etappi: 19. sajandi uurijate tähelepanekute järgi on tegemist silbilis-rõhulise süsteemiga, peamiselt 4-jalgse trohheusega, mida elavdavad daktülid (Faehlmann 1840; Neus 1850; Bergmann 1878); 20. sajandi alguses hakatakse, eesotsas Johannes Aavikuga, kõnelema ka kvantiteerivast värsist, mis tähendab, et silpide arvu ja rõhu kõrval on oluline värsimõõtu kujundav tegur silbi pikkus (Aavik 1914). Regilaulu värsimõõtu analüüsitakse kui 4-jalgset trohheust, arvestades ka statistiliselt leitud kvantiteedireegleid (näiteks Kõrv 1928). See seisukoht domineerib veel 1980-ndatel aastatel Eduard Laugaste õpikus (Laugaste 1986: 146-150). Paralleelselt on käesoleval ajal tuntud ka kolmas regivärsi meetrilise analüüsi võimalus, mis pärineb Soomest (Leino 1974) ja mis on mõjutanud ka eesti kirjandusteadust (Põldmäe 1978). Põldmäe järgi ei ole kalevalatüüpi regivärsi analüüsis vaja värsijala mõistet, tegemist on osalise rõhuregulatsiooniga silbilis-vältelise süsteemiga (Põldmäe 1978: 155-157). Silbid jagunevad meetriliselt mitte ainult tugevateks ja nõrkadeks, vaid ka neutraalseteks.

1920–1930-ndatel aastatel arenes regilaulu kujundi uurimine edasi ka metoodiliselt. Seoses sõnarõhkude ja värsirõhkude vahelise võimaliku vastuoluga tekkis küsimus regilaulu esitamisest: kas laulik skandeerib või mitte, millest see sõltub, milline esituslaad on primaarne. Osa uurimusi tehti tekstide kirjapanekute järgi (Zeiger 1926; Anderson 1935), osa aga välitööde ja helisalvestuste (helimõõtmiste) põhjal (Paukson 1930; Tampere 1937). Nii võime väita, et värsimõõduga seonduv oli regilaulu kujundi uurimises nii teoreetiliselt, analüüsipraktika poolest kui ka metoodiliselt kõige selgepiirilisem ja väljakujunenum teema. Võimalik, et just neil põhjustel jääb regilaulu värsitehnika uurimine 20. sajandi II poole eesti folkloristikas nii sajandi I poole saavutuste kui ka teiste kujunditeemade varju. Kuid olematu see teema kaugeltki ei ole: käesoleval ajal on regilaulu meetrika-alaste uuringute põhiprobleemideks värsimõõdu regionaalsed erijooned ja stiililine mitmekesisus (näiteks Tedre 1990; Lehiste 1997).

2.

Millised on regilaulu kujundi detailide uurimused?

Regilaulu kujundi detailitasandi uurimise eesmärk on avada regilaulumaailm selle täppisanalüüsi kaudu: et teada, mis iseloomustab regilaulu sünonüümikat, metafoorikat, hääliku- või sõnakordust, on vaja ennekõike statistilist analüüsi. (Meenutagem, et värsitehnika uurimisel rakendati uute seisukohtade kontrollimiseks esmalt samuti statistilisi meetodeid: näiteks Kõrv 1928; Anderson 1935.) Kui see töö on tehtud, on võimalik vaadelda erinevaid detaile nende ühtsuses ja omavahelises sõltuvuses. Siit edasi: kui kujutame regilaulu kujundisüsteemi ette mitmetasandilisena, aluseks uuritava üksuse piir (sõna, sõnaühend, värss jne), siis detailiuuringud lähtuvad üksustest, mis ei ületa parallelismirühma piire, suures osas tegeldakse aga ühte värssi mahtuvate üksustega. Järgmisteks tasanditeks oleksid iseseisvad kompositsioonilised üksused, nimetatagu viimaseid siis faktoriteks (Laugaste 1992) või motiivideks (Tedre 1964; Valk 1995). Väiksemaid tasandeid saab mõista laulu kui terviku taustal. Laul (laululoome) ei alga üksikutest meelevaldsetest detailidest, vaid traditsioonile omaste detailide ning nende seostamisviiside tundmisest. Seetõttu tuleb kujundidetailide analüüsimisel silmas pidada ka suuremaid üksusi, mida võib nimetada kitsamaks ja laiemaks kontekstiks.⁵

Regilaulu olemuse piiritlemisel, olgu siis konkreetseks eesmärgiks laulustiili üldiseloomustamine, regionaalse traditsiooni erijoonte või variaabluse selgitamine, liigub teadus kindlat arenguteed pidi, mille määrab ära küsimuste tekkimise järjekord ja seniste teadmiste lünklikkus. See sunnib eri ajastute uurijaid tegelema süvendatult teatud laulutasanditega. 20. sajandi II poole eesti folkloristika üheks viljakamaks uurimisteemaks on regilaulu väiksemate üksuste täppisanalüüs, millega asuti täitma senistes stiilialastes teadmistes valitsevat lünka. Samas soosis nimetatud uurimissuunda ka tolle perioodi folkloristikas normatiivne kirjandusteaduslik lähenemisviis.⁶

Regilaulu kujundidetailide uuringud sel perioodil lähtusid:

1) regilaulule üldiselt iseloomulikest tunnustest, mis on rohkem või vähem spetsiifilised (alliteratsioon; parallelism; stereotüüpne motiiv ja vormel; poeetilised sünonüümid);

2) kirjandusteaduslikest sõnastusstiili mõistetest (epiteedid ja võrdlused kui sõnakujundid);

3) semantiliselt kokkukuuluvast sõnade grupist (näiteks värvisõnad regilaulu kujundis).

Regilaulu detailid on omavahel kujundiliselt seotud: epiteedid võivad allitereeruda põhisõnaga, nad võivad moodustada sealjuures stereotüüpseid ühendeid – vormeleid (must muld; neidu noori). Uurides ühte ilmingut teistest eraldi, jõuame küll regilaulu mingi tasandi kirjeldamiseni, isegi millegi olemusliku tabamiseni, kuid varem või hiljem jõutakse detailiuurimuses vajaduseni näha ja analüüsida üksikuid detaile omavahelises koosmõjus. Just see on 1990-ndate aastate kujundiuurimise üks eesmärke.

3.

Mis on muutunud regilaulu kujundi uurimises 1990-ndatel aastatel?

Regilaulu uurimisest on kadunud eelnevatele aastakümnetele tunnuslik poeetikakesksus, mille üheks põhjuseks on kirjandusteaduse mõju vähenemine folkloristikale. Ühtlasi on regilaul folkloristika keskse uurimisobjekti positsioonilt tagaplaanile nihkunud. Seda on tinginud esmalt uued huvihoovused: tänapäeva folkloori uurimine ja vahepealsetel aastatel tagaplaanil olnud usundiuurimine. Teise põhjusena võib nimetada pööret folkloristikas tervikuna – varasema tekstikesksuse asemele on tulnud ajaloolis-olustikulisest kontekstist lähtuv vaatenurk. Regilaulu aga tunneme ju peamiselt tekstide, mitte esitustausta kaudu.

Regilaulu kujundi uurimist on oluliselt mõjutama hakanud folkloristide huvi rahvausundi vastu. Rahvausund on üks võimalikke kontekste, mille kaudu regilaulu saab tõlgendada. Nii on näiteks Ülo Valgu artikli "Eesti mardilaulude usundilisest taustast" raskuskese asetatud usunditeemale, hoolimata sellest, et uurimisallikaks on laulud. Kuigi mardilaulude teema võiks uurija ka kõige pindsemal moel viia usundi ja kombestiku analüüsini (maskeeritud tegelased, sanditamise kombe viljakusmaagiline taust), lähtub Ü. Valk laulutekstidest ja neis ilmnevast usundilisusest. Näiteks: "Teekonna kirjeldus jaguneb kaheks osaks – taevane ja maine tulek, mille vastandlikkust iseloomustavad täiendsõnadki (taevas – kuldne, hõbedane, vaskne, punane; maa – must, mudane, libe, kuri, halb" (Valk 1995: 472). Autor leiab laulude detailitasandilt järjepanu väljendeid, mida saab tõlgendada usundilise maailmavaate pinnalt, mitte pelgalt poeetilise sõnamänguna.

Kirjeldatud suunda regilaulu kujundi uurimisel viljeleb ka näiteks Madis Arukask (Arukask 1996; 1997; 1998). Analoogilist lähenemist võib leida regilaulu sinise ja punase värvikujundit analüüsivast Tiiu Jaago artiklist (Jaago 1997).

Ei saa muidugi väita, nagu poleks regilaulu usunditausta enne 1990-ndaid aastaid käsitletud. Meenutatagu näiteks kasvõi Jaan Kaplinski (1970, vt Kaplinski 1997), Tõnn Sarve ja Mikk Sarve (Sarv 1979) või Ingrid Rüütli (Rüütel 1969) regilaulualaseid kirjutisi. 1990-ndate aastate käsitlused kujutavad endast süsteemset ja sihipärast regilaulude tekstikogumi analüüsi usundiliselt pinnalt (mitte vastupidi, kus usund on primaarne ja üksikuid regilaulunäiteid kasutatakse oma väite tõestamiseks). Uurimus ei lähtu usundilise maailmavaate esiletoomisel mitte taustateguritest, nagu teadaolev laulufunktsioon või lauluosa kõrvutamised teistest rahvaluuleliikidest pärit andmetega, vaid laulutekstist või teksti osast enesest – detailide tasandist.

Teine uus suund regilaulu kujundi uurimisel seostub arvutikasutamise võimalustega. Laulutekstide sisestamine arvutisse eeldab võimalust neid laule määratud tunnuste alusel üles leida. On nendeks tunnusteks stereotüüpsed vormelid, tunnusvärsid, või parallelismirühmad? Kuidas valitud olulised tunnused laulus eraldada ja märgistada? Küsimused aktualiseerivad taas regilaulu struktuuri uurimise. Siinjuures aga tuleb detaile nende mitmekesisuses analüüsida ühe ja sama regilaulu kui tervikteksti osana, mitte käsitleda regilaulule omaseid sarnaseid detaile (näiteks stereotüüpseid motiive, vormeleid vm) eraldi. Kui detaile uuritakse, siis arvestatakse detaili suhet tervikusse ja vastupidi (vt näiteks: Saarlo 1997).

Kolmas suund seostub regilaulu kujundikeele regionaalsete erijoonte uurimisega.⁷ Seda suunda soosib "Vana Kandle" köidete koostamine kihelkondlikul printsiibil (Sarv 1997; Saarlo 1998).

Kokkuvõtvalt saab öelda, et folkloristika areneb tänapäeva kultuuriprotsessi käigus – uued regilaulu uurimissuunad on tinginud folkloristika eemaldumine kirjandusteadusest, senised uurimistulemused, arvutite kasutuselevõtt jne. Regilaulu uurimine pöördub kirjandusteaduslikult tõlgendatava teksti ja selle ülesehitusdetailide analüüsilt terviklaulu ja selle konteksti arvestava kujundikäsitluse poole. Taas huvitab uurijaid kujundidetailide struktuurist ja semantikast enam laul ja traditsioon, kuid seejuures arvestatakse juba seniseid teadmisi väiksemate tekstiosade tähendusest terviku loomisel. 

Kommentaarid

¹ Regilaulu kujundi uurimise problemaatikast 19. sajandil vt lähemalt: Roll 1992.

² Olles küll uuenduste algataja enne 1920-ndaid aastaid, kasutab Aavik oma emotsionaalset väitlusstiili 30-ndailgi, ehkki kirjandusteaduse areng oleks võimaldanud oma seisukohti põhjendada loogilisemalt. Näide "Kalevipoja" kriitikast 1933. aastast, kus Aavik kirjeldab Kreutzwaldi stiili: "Kalevipojas" puudub rahvalaulu stiilile sageli omane lopsakus, värskus, vaimukus, peenus, koguni elegants. See on sageli Kreutzwaldi-aegse kunstluule stiil, tuim, barbaarne ja harilik. Oma labasusega see meenutab uueaegsete lorilaulude stiili. Pääle labasuse on see kuiv, vintske, konarlik ja proosaline, yldse on see rahvalauluga võrreldes ses suhtes kaugelt alaväärsem (Aavik 1933: 19). See on ideoloogiline, mitte teaduslik stiilikirjeldus. Samal ajal otsib kirjandusteadus vastuseid küsimusele, mis on stiil (mitte: milline on stiil) ja mida kujutab endast kirjandusteose stiili analüüs (näiteks: Semper 1926; Ainelo, Visnapuu 1932; Aspel 1935).

³ Vt lähemalt: Kuusi 1980: 71-72; Lehtipuro 1980: 7; Hagu 1995.

⁴ J. Aavikult pärit näitele lisaks samalaadne lõik 1935. aastal ilmunud rahvalaulukogumikust "Valimik eesti rahvalaule" ptk "Eesti rahvalaulude värsiehitusest, stiilivõtteist, keelekujust ja viisidest", autoriks Herbert Tampere: "Mitmesuguseid värvikaid võrdlusi, epiteete (=kaunistavaid lisandsõnu), metafoore (=ülekandeid, lühendatud võrdlusi) ja sünekdohhe (=pars pro toto, osa nimetust terve asemel) leidub peaaegu igas laulus" (Tampere 1935: 118). Pisut pikemalt nõuavad tähelepanu regilaulule iseloomulikumad kujundid nagu algriim, parallelism, värsistruktuur, korduslaulu vorm, stereotüüpsed laused, vastandamised, inversioon ja kiasm – mõnede nähtuste puhul piirdutakse nimetamise ja näitega, mõnest valdkonnast, nagu korduslaul, räägitakse tänu olemasolevale uurimusele terve lõigu ulatuses (samas).

⁵ Vt näiteks värvisõnu regilaulu kujundis. Sõna valge ilma igasuguse kontekstita ei ole kujundina analüüsitav. Kitsam kontekst avaks konkreetse tähenduse: naine on valge riide vaalija; mis on valge vaalimata?/ Päev on valge vaalimata. Kuid mida tähendab: vahterast saab valge naine? Selleks on vaja laiemat konteksti: paralleelvärssidest saame teada, et puust tehtud naine on veel näiteks õige. Laulust tervikuna saame teada, et see on tegija unistustes parimaks peetav naine. Vali vahelt valgemaida; eks ole valge vastassana – järjepanu kohtame erinevates lauludes näiteid, kus valge on paremaks peetav inimene. Kontekst laieneb üha ulatuslikumale pinnale, kuni see haarab regilaulu kui teatud loomestiili tervikuna. Konteksti kaudu saab tekst (või selle osa) tähenduse.

⁶ Siin on käsitletud regilaulu-uurimise seesmist arengujoont. Põhimõtteliselt aga mõjutab kujundiuurimist folkloristika üldine areng, ja seda omakorda ühiskonna üldine areng. Nõukogude aeg pärssis teatavaid arengusuundi, eriti neid, mis puudutasid maailmavaate küsimust. Nii on loomulik, et detailiuuringud said "rohelise tee", võrreldes teiste huvisuundadega. Vt ka artiklit rahvaluule mõiste kujunemisest Eestis (Jaago 1998).

⁷ Regionaalseid erijooni on sihipäraselt uuritud värsimõõduga seoses (näiteks: Tedre 1990), ühe laulutüübi raames (näiteks: Rüütel 1969; Jaago 1993) või ka laulutraditsiooni üksikosi iseloomustavates uurimustes (näiteks: Salve 1993; 1994).
 

Allikad

Johannes Aavik 1914: Eesti rahvusliku suurteose keel. Tartu.
Johannes Aavik 1914/15: Eesti luule viletsused. Tartu.
Johannes Aavik 1918: Keel ja kirjandus. Sõna. /Toim Fr. Tuglas/. Tartu. 72–78.
Johannes Aavik 1933: Kuidas suhtuda "Kalevipojale". Tallinn.
Johannes Aavik 1935: Valik rahvalaule. Tartu. (1. tr Tartu 1919; 3., täiendatud tr New York 1970.)
Jaan Ainelo; Henrik Visnapuu 1932: Poeetika põhijooni. Tartu.
Walter Anderson 1935: Studien zur Wortsilbenstatistik der älteren estnischen Volkslieder. Tartu.
August Annist 1937: Meie rahvalaulu stiili küsimusi. Tartu. Äratrükk: Looming nr 7/1936. 781–788.
Madis Arukask 1996: Vaateid regilaulu süvastruktuurile. Setu lüroeepiline regilaul narratiivina. Bakalaureusetöö. Tartu. Käsikiri Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli juures.
Madis Arukask 1997: Nimekasutusest setu müüdilistes regilauludes. Maa ja ilm. Pro Folkloristica V. Tartu. 5–11.
Madis Arukask 1998: "Venna sõjalugu" vormeliteooria valguses ning setu lüroeepika ruumisüsteemis. Magistritöö. Käsikiri Tartu Ülikooli Teadusraamatukogus.
Aleksander Aspel 1935: Teose analüüs prantsuse kirjandusõpetuses. Eesti Kirjandus nr 11. 508–514.
Jaan Bergmann 1878: Luuletuskunst. I. Lühike õpetus luuletuse koorest. Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1878. Tartu. 36–48.
Friedrich Robert Faehlmann 1840: Metrische Analyse von Volkslieder. Käsikiri Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis f. 192, m. B 9:30, l. 1–2.
Paul Hagu 1995: Oskar Kallas – eelstrukturalist? Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 1988–1993. Tartu. 200–202.
Tiiu Jaago 1993: Kuldnaine. Tartu.
Tiiu Jaago 1997: "Mis sealt tõuseb, soost sinine,/ soost sinine, maast punane?" "Sinise" ja "punase" võimalikust tähendusest regilaulus. Mäetagused nr 5. 54–72. Elektrooniline väljaanne: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr5/tiiu.htm.
Tiiu  Jaago 1998 (käsikirjas): Rahvaluule mõiste kujunemine Eestis. Ilmub: Mäetagused nr 9/1999, 70–91. Elektrooniline väljaanne: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr9/
Oskar Kallas 1901: Die Wiederholungslieder der estnischen Volkspoesie I. Helsingi.
Jaan Kaplinski 1997: Mõned "Tähe mõrsjast" virgutatud mõtted. Võimaluste võimalikkus. Tallinn. 185–201.
Matti Kuusi 1980: Suomalainen tutkimusmenetelmä. Perinteentutkimuksen perusteita. Porvoo. 21–73.
August Voldemar Kõrv 1928: Värsimõõt Veske "Eesti rahvalauludes. Tartu.
Eduard Laugaste 1986. Eesti rahvaluule. Tallinn.
Eduard Laugaste 1992: Ballaad "Nurganaine" eesti vanemas laulutraditsioonis. TÜ Toimetised nr 943. 3–29.
Ilse Lehiste 1997: Retsiteeritud soome loitsu meetriline struktuur. Keel ja Kirjandus nr 1. 19–23.
Outi Lehtipuro 1980: Perinteentutkimus tienhaarassa. Perinteentutkimuksen perusteita. Porvoo. 7–18.
Pentti Leino 1974: Kalevalamitan ongelma. Sampo ei sanoja puutu. Kalevalaseuran vuosikirja 54. Porvoo-Helsingi. 243–269.
Oskar Loorits 1935: Eesti rahvalaulude esteetilisest, psühholoogilisest ja kultuuriajaloolisest tagapõhjast. S. Kutti, O. Loorits, H. Tampere, Valimik eesti rahvalaule. Tartu. 120–130.
Alexander Heinrich Neus 1850: Ehstnische Volkslieder I. Reval.
Harald Paukson 1930: Meie rahvalaulu ettekande-rütmist. Looming nr 4. 433–448.
Juhan Peegel 1997: Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast. Tartu.
Jaak Põldmäe 1978: Eesti värsiõpetus. Tallinn.
Tiiu Roll 1992: Regilaulu poeetika käsitlusi Eestis 19. sajandil. TÜ Toimetised nr 943. Tartu. 45–60.
Ingrid Rüütel 1969: Muistne "Loomislaul" eesti uuemas rahvatraditsioonis. Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed VI. Tallinn. 102-132.
Liina Saarlo 1997: Regilaulude tükeldamisest. Maa ja ilm. Pro Folkloristica V. Tartu. 91-103.
Liina Saarlo 1998: Vormeliteooria kasutamise võimalusest eesti regilaulu uurimisel. Kodavere lüroeepika. Bakalaureusetöö. Käsikiri Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli juures.
Kristi Salve 1993: Toone tare. Tähelepanekuid setu surnuitkude zhanridevahelistest ja geograafilistest seostest. Akadeemia nr 12. 2605–2621.
Kristi Salve 1994: The Process of Becoming a Singer as Reflected in Estonian Runosongs. Family as the Tradition Carrier. Nordic – Baltic – Finno-Ugric Conference. Abstracts. 66–68.
Mikk Sarv; Tõnn Sarv 1979: Loomise lugu. Eesti Loodus nr 7. 449–452.
Mari Sarv 1997: Keele mõju regilaulu värsimõõdule. Maa ja ilm. Pro Folkloristica V. Tartu. 103–115.
Johannes Semper 1926: Meie uuema proosa stiilist. Looming nr 8 ja 9. 875–890; 969–987.
Juhan Zeiger 1926: Meie muistsest prosoodiast. Looming nr 6. 607–617.
Herbert Tampere 1935: Eesti rahvalaulude värsiehitusest, stiilivõtteist, keelekujust ja viisidest. S. Kutti, O. Loorits, H. Tampere, Valimik eesti rahvalaule. Tartu. 115–120.
Herbert Tampere 1937: Eesti vana rahvalaulu rütmiprobleemidest. Looming nr 2. 190–198.
Ülo Tedre 1964: Tähelepanekuid regivärsilise rahvalaulu tüpoloogiast. Eesti rahvaluulest. Tallinn. 7–34.
Ülo Tedre 1990: Regivärsist üldse ja eriti vepsas. XXXIV Kreutzwaldi päevad. Teesid. Tartu. 11–12.
Friedebert Tuglas 1912: Kirjanduslik stiil. Mõned leheküljed salmi ja proosa ajaloost. Noor-Eesti album IV. Tartu. 23–40.
Ülo Valk 1995: Eesti mardilaulude usundilisest taustast. Rahvausund tänapäeval. Tartu. 471–478.