Regilaulule on iseloomulik korduste rohkus ja mitmekesisus.¹ Laulus võib kordus esineda näiteks sõnatasandil (anafoor, epifoor, endofoor, epanastroof jne); värsi- ja värsirühma tasandil.² Kordusel kui kujundil on mitmeid funktsioone, lisaks mnemotehnilisele näiteks laulu rütmistamine, kestuse või protsessi illusiooni, aga ka liikumisefekti tekitamine. Täpne kordus mõjub samakõla tõttu sugereerivalt. Näiteks:

Häälikukordusega on seotud mõisted alliteratsioon, assonants ja algriim. Eestikeelses teaduskirjanduses nimetatakse alliteratsiooniks tihtipeale ainult sõnade (algus)konsonantide³ samasust (kukkus käest; teeda tipilista); assonantsiks pearõhuliste vokaalide kordust (olin orjas; kaksi vaesta lasta), algriim on sõna algushäälikute kordus. Eesti keele rõhusuhete tõttu võib sõnade algusesse sattuda nii sama konsonant (alliteratsioon) kui ka vokaal (assonants) (põgene, põgene, põldu), mis moodustab eriti mõjusa häälikute samakõla täisalgriimi. Regilaulukäsitlustes on alliteratsiooni mõiste laiem, märkides mitte ainult sõnade alguskonsonantide, vaid üldse häälikute samakõla (Laugaste 1969). Kuid praktiliselt kasutatakse alliteratsiooni mõistet algriimi sünonüümina (näiteks Sadeniemi 1951: 79; Leino 1970b; Krikmann 1994); ülevaatekirjanduses rõhutatakse, et regilaul on alliteratsiooniline (näiteks Laugaste 1986: 200; Rüütel 1971: 86-93); selle sõna kaudu on regilaulu ka tõlgitud (das Alliterierende Lied; аллитерационная песня). Neis kontekstides ei märgi alliteratsioon mitte ainult konsonantide samakõla ega ka kõiki häälikukordusi, vaid ikka algriimi, sest teisi häälikusamakõlasid nimetatakse spetsiaalsete nimetustega (paradigmaatiline riim, siseriim, kaasrõhuriim), kuigi teoreetiliselt on ka neid nimetatud alliteratsioonid. Vastukaaluks on Eestis ka neid autoreid, kes kasutavad sõnaalgulise alliteratsiooni tähenduses järjekindlalt sõna algriim (näiteks: Audova 1991; 1995; Salve 1997; Tedre 1998: 548-550). Soomekeelses teaduskirjanduses on sõnakasutus ühene – sõnaalgulist häälikute samakõlakujundit märgib alkusointu (Kuusi 1953; Leino 1970a), mis aga tõlgitakse nii eesti kui ka saksa keelde alliteratsiooniks (die Alliteration) (Leino 1970b; Kuusi 1953: 207). Tegemist on ilmse saksa mõjuga.⁴ Erinevates keeltes tähistatakse sõnaga alliteratsioon erinevaid häälikute samakõlailminguid (Leino 1970a: 11). Eesti teaduskirjanduse terminoloogiline segadus tahab ühtlustamist.

Järgnevalt tegeldakse peamiselt sõna algushäälikute samakõlaga (algriimiga), kuivõrd seda on regilaulu häälikute samakõlast ainsana sihipäraselt uuritud. Algriimi asemel on nii senises kirjanduses kui ka käesolevas käsitluses kasutatud ka sõna alliteratsioon, teisi häälikukordusi tähistatakse spetsiaalnimetustega (paradigmaatiline riim, siseriim ja kaasrõhuriim). Töö käigus kujunes veendumus, et ka sõnaalgulist häälikusamakõla tuleks nimetada ainult spetsiaalse mõistega – algriim. See lubaks alliteratsiooni liikidena käsitleda algriimi, paradigmaatilist riimi, sise- ja kaasrõhuriimi. Paradigmaatiliseks riimiks nimetatakse sõnade lõppude kordusi. Nähtust võib leida värsi sees, reeglina aga seostub see parallelismiga:

Eesti regilaulu alliteratsiooniuurimustes on põhiküsimusteks: mida pidada alliteratsiooniks; kuivõrd sage on selle kujundi kasutamine; alliteratsiooni seos teiste kujunditega (või ka alliteratsiooni osa regilaulu kujundisüsteemis), alliteratsiooni suhe regilaulu regiooni ja laululiigiga.

Eesti folkloristikas on nende küsimustega tegelenud Eduard Laugaste (Laugaste 1962; 1969) sh doktoritööks olevas monograafias, Jaak Põldmäe (Põldmäe 1978) ja Arvo Krikmann (Krikmann 1994). Alliteratsioonilisi stereotüüpseid sõnapaare – alliteratsioonivormeleid – on uurinud Udo Kolk (Kolk 1962; 1980). Soome uurijatest on alliteratsiooni uurinud ja eesti folkloristikat mõjutanud Matti Sadeniemi (Sadeniemi 1951), Matti Kuusi (Kuusi 1953) ja Pentti Leino (Leino 1970a; 1970b). Vadja ja karjala laulude algriimi on analüüsinud Iris Audova (Audova 1991; 1995).

1.

Mis on alliteratsioon eesti regilaulu uurimustes?

1962. aastal ilmub ajakirjas “Keel ja Kirjandus” Eduard Laugaste artikkel “Eesti alliteratsioonist ja assonantsist”. Teinud kokkuvõtte rahvalaulu häälikukorduse uurimisloost laiemalt, määratleb Laugaste samakõlanähtuse senisele teadustraditsioonile vastavalt: alliteratsioon (kui sõnaalguliste kaashäälikute kordus) ja assonants (kui sõnarõhuliste täishäälikute kordus) on ühe ja sama nähtuse kaks poolt. Mõlema nähtuse ühisnimetuseks on algriim. (Laugaste 1962: 537.) Edaspidistes seisukohtades aga laiendab ta alliteratsiooni mõistet, andes sellele sõnale mitu tähendust. Näiteks vastav selgitus tema rahvaluuleõpikust: “Vokaalide samasust nimetatakse assonantsiks, konsonantide samasust ja erinevate vokaalide koosesinemist alliteratsiooniks. Siin on nimetust alliteratsioon kasutatud kokku mõlema nähtuse kohta” (Laugaste 1986: 200).

1969. aastal ilmunud doktoritöös “Sõnaalguline ja sisealliteratsioon eesti rahvalauludes” avab Laugaste alliteratsiooni mõiste järgmiselt: “Alliteratsioonile käesolevas töös on antud aga laiem sisu. Sellena mõistetakse vokaalide või konsonantide või ühtaegu nende mõlemate samasust värsis vähemalt kahe tüvisõna algul. Õieti ongi see sõnaalguline alliteratsioon, sest on olemas veel ka sise- ja kaasrõhualliteratsioon. Sünonüümina sõnaalgulise alliteratsiooni märkimiseks on kasutatud terminit algriim” (Laugaste 1969: 32-33). Kuivõrd selles käsitluses laieneb alliteratsiooni mõiste veelgi, vajab see lähemat vaatlust.

Laugaste alliteratsioonikäsitluses tuleb tähelepanu pöörata kolmele momendile.

Esmalt, Laugaste nimetab alliteratsiooniks häälikute samakõlanähtust tervikuna.

Ta esitab järgmised alliteratsiooni võimalused:

1) sõnaalguline alliteratsioon ehk algriim – tüvisõna alguskonsonantide või vokaalide või ühtaegu mõlemate samasus värsis (lauses);

2) kaasrõhualliteratsioon - kolmanda (kaasrõhulise) silbi alguskonsonandi (või häälikuühendi) samakõla sama sõna esimese silbiga või/ja mõne teise sõna esimese või kolmanda silbi häälikutega või (liigu, linnu keelekene); mõnikord võib osa riimuvast häälikuühendist paikneda teise silbi lõpul (sureksin suveksi ära);

3) sisealliteratsioon - sisehäälikust konsonandi samasus värsi kahes või enamas sõnas (maada marjavarsilista);

4) paradigmaatiline riim - sõnalõppude samasus (eelkõige paralleelvärssides), mis loob lõppriimi mulje (tinasangul sangutatud/ tinavitsul vitsutatud); kuid paradigmaatilist riimi leidub ka mujal kui värsi viimastes sõnades (Laugaste 1969: 32-40; 231).

Kolmandaks – eelnevat kokkuvõttes – tuleb Laugaste uurimuse lugemisel meeles hoida, et ta kasutab sõna alliteratsioon kolmes tähenduses:

1) alliteratsioon kõige kitsamas tähenduses märgib kahe või enama sõna kaashäälikute samasust (konsonantne alliteratsioon ka konsonantne ükskõlariim);

2) kõige tüüpilisem alliteratsiooni kasutuskontekst seostub sõnaalgulise alliteratsiooni ehk algriimiga;

3) kõige laiemas tähenduses märgib alliteratsioon häälikute samakõla kui kõlakujundit üldiselt.

Kuigi alliteratsiooni mõiste on väga avar ka rahvusvahelises teaduskirjanduses, ja Laugaste nagu viiks eesti alliteratsiooni mõiste rahvusvahelise terminoloogiaga kooskõlla, vajaks selline lähenemine terminoloogiale siiski korrigeerimist. Nähtus muutub hõlmamatuks ja hägustub – mis ikkagi on siis alliteratsiooniline luule või mida täpselt ütleb regilaulu kohta see, et üks tema põhitunnuseid on alliteratsioonilisus? Regilaulu analüüsipraktikas alliteratsioonimõistet nii laialt kasutada on keeruline – mängu tulevad pea kõik häälikukombinatsioonid.

Jaak Põldmäe kasutab alliteratsiooni traditsioonilises – sõnade alguskonsonantide samasuse – tähenduses. Algushäälikute samakõla on algriim: “Algriim on kahe või enama rõhurühma rõhusilpide esiservade ja/või tuumade funktsionaalne, kunstikavatsuslik samakõla; algriimi erijuhtumiks on rõhusilpide esiservade puudumine.”⁷Algriimi alaliikidena nimetab Põldmäe:

• alliteratsiooni kui konsonantide või konsonantühendite samakõla;
• assonantsi kui vokaalide või diftongide samakõla;
• nullalliteratsiooni, kus rõhurühmad algavad esiservata, kuid erineva vokaaliga (ühel ajal õues olles);
• täisalgriimi kui alliteratsiooni ja assonantsi ühendumist;
• põim (tuginedes Laugastele), kus värsis ühenduvad algriimilise sõnavaliku erinevad võimalused (Põldmäe 1978: 238).

Millised on alliteratsiooni (algriimi) liigid?

Intensiivsuselt jaotatakse alliteratsioon (algriim) tugevaks ja nõrgaks (Leino 1970a: 247) või kakskõla- ja ükskõlariimiks (Laugaste 1969: 33, kes tugineb M. Sadeniemi 1- ja 2-alliteratsioonile – Sadeniemi 1951: 79). Analüüsipraktikas on kasutatavam Leino süsteem, kus algriimid jaotatakse tugevateks ja nõrkadeks (näiteks Audova 1991; 1995).

Järgnev tabel annab ülevaate Leino, Laugaste ja Põldmäe süsteemi/terminoloogia omavahelisest vastavusest.

Tabel 1. Alliteratsiooni (algriimi) liigid eri autoritel
 

Eduard Laugaste eristab eeltoodud alliteratsiooniliike põhitüüpideks, mis jagunevad vastavalt üks- või kakskõlale ja põimumisele põhitüüpide kolmeks rühmaks. Siit edasi tuletab ta alliteratsiooni(algriimi)tüübid, mida on 78 (vt Laugaste 1969: 83-86; 234). Selline tüüpide loend on praktiliseks analüüsiks liiga keeruline: 78 kombinatsiooni kui tüübimalli ei suudeta määramisel järgida, vead on vältimatud. Algajal soovitan vaadelda alliteratsiooni värsis sõnapaaride kaupa. Näiteks värsis õnne õues sõtkub sõnni määrata kõigepealt sama laadi alliteratsioonid (õnne – õues V+V, vokaalne kakskõlariim ehk assonants; tugev algriim; sõtkub – sõnni KV+KV, konsonantne kakskõlariim ehk täisalgriim; tugev algriim). Sealt edasi sõnastada nende kahe alliteratsioonilise sõnapaari kõlasuhe (õ – sõ V+KV vokaalne ükskõlariim). Sellise analüüsi põhjenduseks on Pentti Leino seisukoht, mille järgi algriimi põhiühikuks on algriimipaar, st kaks sõna, mis kuuluvad kokku algushäälikute samakõla tõttu. Kolme- ja enamasõnalisi algriimikombinatsioone saab analüüsida järgnevalt:

1) kõik sõnad on omavahel seotud tugeva algriimiga;
2) osa (või üks) sõnadest on seotud tugevalt, osa (või üks) nõrgalt;
3) kõik sõnad on seotud nõrgalt.

3.

Mis osa on algriimil kujundisüsteemis?

Alliteratsiooni definitsioonides esitatakse alliteratsiooni kui kujundi olemus ja funktsioonid. Tuuakse esile alliteratsiooni mälutehniline tähtsus ja kõla intensiivistav toime, kohati ka värsirütmi loov roll (RDL 1925/26: 18-19; KLE 1962: 161; Träger 1986: 21).

Ka regilaulu häälikulist samakõla tuleb mõista kui kujundit. Alliteratsioon ei ole mitte juhuslik, pelgalt keele foneemide koosesinemise normaalsest sagedusest tulenev häälikukordus, vaid esineb poeesias normaalsagedusest oluliselt suuremal määral – sellise erinevuse olemasolu ehk nähtuse relevantsus võimaldab esile tuua alliteratsiooni kui taotlusliku kujundi. Eduard Laugaste alliteratsiooniuurimuse kriitik Pentti Leino peab Laugaste töö peamiseks puuduseks seda, et autor ei erista taotluslikku häälikute samakõla juhuslikust kokkulangevusest – ei arvesta juhtumi relevantsust (Leino 1970b: 505). Relevantsus näitab seda, mil määral häälikulise kooskõla saavutamise soov (muude teguritega võrreldes) on laulu sõnavalikut mõjutanud. Teisisõnu: kuivõrd oluline on alliteratsioon kujundite terviksüsteemis.

Me võime tekstist “üles noppida” kõik häälikukordused ja tõlgendada neid alliteratsiooni – poeetilise normi – ilmingutena. Ometi ei ole erinevates luulestiilides esinev alliteratsioon samasugune. Erinevused tulenevad alliteratsioonikasutusest terve teksti taustal: alliteratsiooniliikide erinevast osakaalust ja allitereeruvate sõnade asukohast värsis. Kuid ka alliteratsiooni ja teiste kujundite koosmõjust. Kui me kujutame poeetilisi norme endale ette tasandite või kihtidena, kuulub regilaulu alliteratsioon alumisele, detailide tasandile. Alumised tasandid loovad toe järgmistele tasanditele (näiteks alliteratsiooni osa rütmi või süntaktilis-semantiliste seoste kujunemises). Et kirjeldada alliteratsiooni kujundifunktsiooni, ei saa analüüsida häälikukordust lahus teistest tasanditest.

Kõrvutame selgituseks kolme näidet: algushäälikute samakõla regivärsilises, lõppriimilises laulus ja autoriluules. Lõppriimilises laulus domineerib muude kõlasarnasuste üle värsside lõpus asetsevate sõnade kõlasarnasus (lugu – sugu), kujundina tajume lõppriimi. Kui algriim toob kõla esile luule mõttelisel horisontaalteljel ja rõhutab sõnade algusi, siis lõppriim toob esile kõla vertikaalteljel, rõhutades sõnade lõppe. Regilaulu sõnavalikut juhib oluliselt algriim (tähtis on sõnade algus). Lõppriimilises laulus ei ole see kujund esiplaanil. Värsiteljel kõla rõhutav sõnavalik nagu taanduks sõnade otsetähendusliku valiku ees. Tähelepanelikumal vaatlemisel näeme ka, et lõppriimilise laulu näites sõnade alguse samakõla on alliteratsioonina määratletav küll Laugaste esitatud alliteratsiooniliikide järgi, kuid mitte kõik P. Leino käsitluse järgi. Seejuures on need häälikukordused ka Laugaste käsitluses kõige nõrgema mõjuga.
 

Me olem´ kolmeksi sõsare. Kus me kolmi kokku saame, kolmi kokku, neliä ütte, kolme kokku kukkumaie, nel´lä ütte laulamaie. Varik oo meie vahele, kuusik meie kotse´elle. Oh mu veli, vellekene, ihva kirves, kirjuvarsi, tapper tii tuliteräves, raiu varik me vahelta, kuusik meie kotse´elta, siis me kolmi kokku saame, kolmi kokku, neliä ütte, kolmi kokku kukkumaie, nel´lä ütte laulamaie. Küll oo laulu, kui ma laulan, küll oo viisi, kui veeretän. Ärä sei ma kure kurgu, ärä sei ma lõolõvva, sest mu hääl oo heledam, sest mu kurk on kumedam.	Eesti mees ja nende sugu, neist ei peeta kuskil lugu. Elab metsan suitsutaren, puudusen ja palju muren. /---/	Mets oli helde, laas oli lahke. Mets oli helde andemaie, laas oli lahke lubamaie. Avas oma hallid aidauksed, tegi lahti samblasalved, sahverid sinisumedad. Tihnik täis oli tünne-tanne, põõsaääred paksu pekki, vaarik vasikalihada, ühe aga jalaga härja ossi. Koju kandsin korvitäie, panni peale põlletäie. Poole jätsin veel pühadeks, talveks tagumised singid.
Regilaul   Me olem´ kolmeksi sõsare. Greete Jents, 1961, Karksi.	Uuem, lõppriimiline rahvalaul.10   Eesti mees ja nende sugu, Elise Kaarelson, 1988, Rannu.	Autoriluule Kersti Merilaas, Laul ühe jalaga härjast. Kogumik: Kevadised koplid, Tallinn 1966, lk 35-39.

Mille poolest erinevad esimene ja kolmas näide, milles algriim on sõnavalikut oluliselt mõjutanud? Erinevus tuleneb sõnadest enestest ja sõnade omavahelistest seostest: vana rahvalaulu kujundimaailmas kasutatakse vormeleid (sõnavalik “sinisume sahver” nagu ei kuuluks sinna), personifikatsioon muudab regilaulus olukorra konkreetseks, autoriluules allub selline kujund abstraktsele mõtlemisele (mets on helde andma; laas lahke lubama).¹² Oluline erinevus sõnavalikusu erinevuse kõrval on seegi, et autoriluule ei tunne regliluomast vormelikeelt, autoriluules on värsid seotud salmidesse. Algriimitotlus viib häälikukorduse kuhjamiseni – 25 sõnast allitereerub 23, mis teeb 92%. Merilaasi luuletuses on kõik värsid alliteratsioonilised. Laugaste järgi on regilaulus alliteratsioonita värsse keskmiselt 5,3% (Laugaste 1969: 90); allitereeruvais värssides ei ühildu kõlalt kõik sõnad – optimaalne on vahemik 70-77% (samas: 93). Siit ka üks uurimisvõimalusi – regilaulu ja teiste stiilide alliteratsiooni võrdlus. Seda on teinud nii Matti Kuusi (Kuusi 1953: 204), Eduard Laugaste (Laugaste 1969: 151-153) kui ka Pentti Leino (Leino 1970a: 247). Statistika rajaneb alliteratsiooni määramisele, kuid see erineb autoriti, mistõttu erinevalt saadud tulemusi on raske kõrvutada. Siiski on kõikide uurijate töö ühine tulemus, et autoriluule algriimisisaldus on suurem eheda regilaulu algriimisisalduses. Näiteks Pentti Leino arvutatud alliteratsioonisisaldus: kalevalamõõdulistes lauludes on alliteratsioonita värsse 20%, Laugaste arvutuste järgi on see küll väiksem, ent mitte alla 5%. Autoriluules kahaneb alliteratsioonita värsside arv 1,7-2,7%. Regilaulus on tugev algriim ülekaalus, autoriluules tugeva ja nõrga alliteratsiooni vahekord regilaulusarnane ei ole. (Leino 1970a: 247.)

Kõigis kolmes näites – regilaulus, lõppriimilises rahvalaulus ja autoriluules – on alliteratsioon olemas, kuid nägime, et selle osa kujundisüsteemis on erinev ja et alliteratsiooni mõju lõpptulemus sõltub kujundisüsteemist tervikuna.

Kunstilise kujundi mingit tasandit (näiteks alliteratsiooni) vaadeldes tuleb arvestada, et see on vaid üks osa tervikstruktuurist. Regilaulu alliteratsiooni analüüsis tuleb häälikukorduse juhtumite registreerimise kõrval jälgida nii sõna-, lause- kui ka tähendustasandit.¹³ Kui näiteks võtta aluseks alliteratsioonivormel valge – vaher ja jälgida seda erinevas kontekstis, on võimalik järeldusi teha traditsiooni kohta laiemalt. Me näeme erinevaid semantilisi välju, näeme alliteratsiooni ja parallelismi seoseid.¹⁴
 
 

4.

Miks uurijate arusaamad juhuslikust ja taotluslikust samakõlast on erinevad?

Teisisõnu, miks alliteratsiooni piirid regilauluanalüüsis erinevad? Pentti Leino kirjutab: “On suurepärane, et Laugaste ei ole kiirustanud heaks kiitma varasemate uurijate poolt esitatud algriimi definitsioone. Laiendades alliteratsiooni mõistet puudutama ka vokaalseks ükskõlariimiks (kahe naise) nimetatud häälikulist vastavust, oleks ta siiski tingimata pidanud välja selgitama kõne all oleva nähtuse relevantsuse.” Regilaulu häälikulise struktuuri(sh alliteratsiooni) uurimisel tuleb arvestada keele fonoloogilist struktuuri ja regilaulu poeetilist koodi. “Ükski a priori esitatud määratlus ei anna niisiis meile õigust ütelda, et niisugune häälikute samasus on alliteratsioon ja niisugune ei ole. Otsustav on poeetilise konventsiooni olemus, s. t. millist häälikulist vastavust luuletaja resp. laulik on sõnadelt eeldanud, enne kui ta on neid pidanud allitereeruvaiks” (Leino 1970b: 505).

Leino käsitluse järgi on seega relevantne niisugune häälikuline samakõla, mille mõju sõnavalikul on tervikteksti seisukohalt määrav või vähemalt märkimisväärselt tugev. Relevantseks ei saa pidada niisuguseid häälikulisi samasusi, kus sõnavalikut on juhtinud muud tegurid ja häälikukordused tulenevad keelesüsteemist enesest (nagu eeltoodud riimilises rahvalaulus Eesti mees ja nende sugu).

Pentti Leino arvestuste järgi on tõenäosus, et alliteratsiooni taotlemata loodud sõnapaar sisaldab vokaalset ükskõlariimi (kahe naise; oli kolmi; sinikirja linnukene) 12,58%, põhjuseks keele enese häälikuline koosseis. Tema provisoorse eesti regilaulu vokaalse ükskõlariimi esinemisstatistika tulemuseks on peaaegu sama suhtearv (12,8%), mistõttu P. Leino ei pea vokaalset ükskõlariimi regilaulus taotluslikuks häälikute samakõlaks (Leino 1970b: 506). Rääkides vokaalsest ükskõlariimist (näiteks kahe naise), ei kirjelda Laugaste Leino arvates mitte regilaulu stiilitunnetust vaid eesti keele häälikuehitust. Seetõttu ei leia me seda häälikukorduse liiki ka P. Leino algriimikäsitusest.

Jaak Põldmäe seisukohalt võib luulekeeles stilistilise varjundi saavutada ka selline häälikukordus, mis tavakeeles oleks vaid keele häälikulisest koosseisust tulenev: “Mõningaid raskusi võib valmistada funktsionaalse samakõla eristamine juhuslikust, kuid et luulekeeles muutuvad mõnikord ka juhuslikud samasused struktuuri komponendiks, pole siin eksimise oht eriti suur” (Põldmäe 1978: 238).

Arvo Krikmann ei näe põhjust uurida regilaulude alliteratsiooni seotuna nn vokaalide “objektiivse” allitereerumisvõimega. Regilaulude sagedussõnastik ei kattu muude tekstide leksika sagedussõnastikega. Seega, regilaulu puhul tuleb arvestada lauluomast häälikukõla kui eufooniat, ja seda ei saa võrdsustada tavakeele või muude tekstide keele häälikukõlaga. Eufoonilisele küljele lisaks tuleb arvestada semantikat jm (Krikmann 1994: 657 jj).

Tegemist on piirijuhtumiga, mida erinevad autorid käsitavad erinevalt, ja mis salata, see, kes analüüsib regilaulu, tajub ühte ja sedasama nähtust kord poeetilisena, kord juhuslikuna.

Vastandlikud arusaamad on muuhulgas tingitud alliteratsiooni uurimise vastandlikest lähtekohtadest. Üks vaatepunkt on lähtuda alliteratsioonist kui värsskõne ehitusprintsiibist. Sel juhul on vaatevälja esiplaanil tavakeeles olemasolevad võimalused (alliteratsiooni puhul keele häälikuline koosseis). Teine võimalus on näha alliteratsiooni kujundilist osa tekstina olemasolevas loomingus. See on eesti folkloristide ja kirjandusteadlaste vaatenurk: kujundi analüüsis tuleb lähtuda kontekstist. Näiteks oma ema / võõras ema. Keeleliselt on need juhuslikud häälikute kooslused. Ometi luulekeeles oma ema semantika mõjutab vokaalide samakõla, mille tulemuseks omakorda on oma ema tähenduse kui harmoonia võimendumine ka häälikukõla pinnal.

Regilaulus on alliteratsioon kujundisüsteemis olemuslikult keskne. Värss sinikirja linnukene ei ole võrdselt analüüsitav riimilise rahvalaulu värsiga eesti mees ja nende sugu, kui me arvestame peale häälikukõla ka laiemat poeetilist konteksti. Regilaulu alliteratsiooninõudest loodav sõnaseos ei pruugi alata sõnast, vaid kindlatest stereotüüpsetest sõnaühenditest – alliteratsioonivormelitest. Väljaspool regilaulu, ka regilauluaegses kõnekeeles, neid vormeleid ei kasutata. Seega, lauliku mõtet ja sõnavalikut ei juhi üksi sõna kõla, vaid ka valmis vormeli olemasolu. Udo Kolk oma regilaulu stereotüüpsuse uurimustes toob välja küll üldkasutatavamaid (näiteks millegi valmistamise märkimiseks sobiv vormel vask-valama), küll kitsama kasutusega (mure-muu) alliteratsioonivormeleid (Kolk 1962: 147).

5.

Millised on eesti regilaulu alliteratsiooni uurimise tulemused?

Eduard Laugaste, peamiselt statistilise¹⁵ alliteratsiooniuurimuse järgi selguvad eesti vana rahvalaulu alliteratsioonikasutuse eelistused, kuid mitte kindlad reeglid. Siit järeldub, et alliteratsioon eesti regilaulus on stiilivõttena olemuslik, talle on omane statistiliselt leitud teatav kasutusmäär ja -laad (optimum), kuid mitte ühtsele normile ja “määratud” esinemismallile taandatav reeglistik.¹⁶ Võimalik, et Laugaste uurimistulemus – rohkem kui 70 alliteratsioonitüübi leidmine – tuleneb teoreetilisest eeldusest, et regilaul on stiililt ühtne ja seda saab iseloomustada piiratud arvu normidega. Uurimispraktika aga näitab, et regilaulu enese sees on vägagi erinevaid kihte, mis sõltuvad eelkõige lokaalsest traditsioonist ja stiili eri kujunemisjärkudest. Laugaste taotluekss võis olla skeemide leidmine, tulemus oli peaaegu kaos.

Esitame siiski mõningaid Laugaste uurimusest tulenevaid statistilisi järeldusi:

1) algriimi esinemissagedus: alliteratsiooniga värsse on üle 90%;

• kakskõlariimi on 53,66%;
• ükskõlariimi on 29,95%;
• põimu on 10,80% (Laugaste 1969: 234);
2) sõna(tüve)de arv allitereeruvates värssides¹⁷ (st liitsõnad on lahku loetud);
• kahesõnalisi värsse on 3 %;
• kolmesõnalisi 34,7 %;

• neljasõnalisi 42 %;
• viiesõnalisi 13,5 %;
• kuuesõnalisi 1,5 %;
• seitsmesõnalisi 0,1 % (Laugaste 1969: 234);
3) alliteratsiooni sisaldavate värsside kõikidest sõnadest allitereeruvad keskmiselt 73,6% (Laugaste 1969: 234);
4) allitereeruvate sõnade asend värsis; eelistatavalt paiknevad allitereeruvad sõnad kõrvuti asetsevates värsijalgades:¹⁸

Laugaste väitel koondub alliteratsioon värsi keskele, värsi lõpus ja ka esimeses värsijalas esineb alliteratsiooni vähem (Laugaste 1969: 236);¹⁹

5) kõige sagedamini allitereeruvad kaks sõna, sõltuvalt laululiigist ja -regioonist on neid värsse vahemikus 43-51%; kolme allitereeruvaga sõnu on 28-35% ja neljaga – 17-19% (Laugaste 1969: 234); kahe allitereeruva sõnaga värsse on lüroeepikas rohkem kui lüürikas, kolme allitereeruva sõnaga värsse on lüürikas rohkem kui lüroeepikas; lüroeepika ja lüürika erinevus on märgatavam Põhja-Eesti lauludes;²⁰

6) sõnaliikidest allitereeruvad kõige sagedamini omadussõnad, siis arvsõnad, nimisõnad ja tegusõnad, määr- ja asesõnad allitereeruvad vähem; Laugaste oletab, et põhisõna juurde kuuluvad lisandsõnad (epiteedid), koha- ja isikunimed valitakse eelistavalt alliteratsiooni tõttu.²¹

6.

Mille poolest erineb eesti ja soome rahvalaululu alliteratsioon Euroopa rahvaste muinasaja rahvalaulu alliteratsioonist?

Mis rütmistab luulerida? Süllaabilises (silbilises) luules on selleks kindla silpide arvuga sõnarühmade kordumine. Aktsendilises (rõhulises) luules on oluline sõnarõhkude korrapära värsireas. Kui silpide arv värssides ei kattu, võib luule rütmi korrastamisel oluliseks saada samakõla (eriti suulises traditsioonis, mida ei loeta, vaid kuulatakse).²² Nii on näiteks muinasgermaani luules värsirõhulised positsioonid seotud omavahel alliteratsiooniga. Niisamuti “Vanema Edda” lauludes:“Allitereeruvad kas kaashäälik sama kaashäälikuga (ka ühendid st, sp ja sk, igaüks ainult omavahel) või kõik täishäälikud omavahel, kusjuures j loetakse täishäälikuks. Edda-laulude värss on lühike, ainult kaherõhuline, kusjuures rõhutute silpide arv on vaba (erinedes selle poolest germaani ja vana-inglise luulest). Nii võib Edda-laulude värss sisaldada kaks kuni kümme silpi. Alles skaldiluule mõjul ilmneb ka “Edda” värsis tendents muutuda kindlalt neljasilbiliseks. /---/ Jutustavates lauludes kasutavad Edda-laulikud peamiselt nn fornyrdislag-stroofi, mis koosneb kaheksast, alliteratsiooniga paarikaupa seotud värsist. Allitereeruvad kas paaritu ja paarisvärsi esimesed rõhulised silbid või paaritu värsi teine rõhuline silp paarisvärsi esimene rõhuline silp. Niisiis seob alliteratsioon igal juhul paarisvärsi esimest rõhulist silpi. /---/” (Vanem Edda 1970: 244).

Pentti Leino peab Euroopa rahvaste alliteratsioonilist luulet muinasaega kuuluvaks, alliteratsioon säilis kauem Põhjamaades ja Islandi luules. Läänemeresoome rahvalaulu alliteratsioon erineb vana-germaani luule alliteratsioonist kolme tunnuse poolest:

1) germaani alliteratsioon on soome terminoloogia seisukohalt ainult nõrk, regilaul sisaldab aga nii nõrka kui ka tugevat alliteratsiooni;
2) germaani luules on alliteratsioon obligatoorne, läänemeresoome luules kehtib alliteratsioonioptimum;
3) germaani luules on allitereeruvate häälikute asend värsis kindlaksmääratud, läänemeresoome lauludes on alliteratsiooni paiknemine meetriliselt vaba (Leino 1970a: 15).

Kokkuvõte.

Alliteratsioon regilaulus on funktsionaalne ja kunstikavatsuslik häälikute samakõla. Monograafiliselt on uuritud sõnaalgulist häälikusamakõla – algriimi, mida käsitlustes sageli nimetataksegi alliteratsiooniks. Teiste alliteratsiooni liikide puhul (paradigmaatiline riim, sise- ja kaasrõhuriim) on piirdutud nende nimetamise ja näidete toomisega või esitatakse need muus kontekstis taustategurina. Alliteratsiooni esinemissagedus ja paiknevus värsis on statistiliselt leitav. Värsimõõdu seisukohalt on regivärsi alliteratsioon iseseisev.

Senised uurimused sõnaalgulise alliteratsiooni kohta kinnitavad, et:

1) alliteratsiooni esineb suhteliselt palju; alliteratsiooni leidub enamikes värssides (eri autorite esitatud statistika on tehtud erinevatelt alustelt, ometi ei ületa alliteratsioonita värsside arv üheski uurimuses 20%);

2)on erinevusi Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti laulude alliteratsioonikasutuses;

 
3) on erinevusi lüürikas ja lüroeepikas;

 
4) enam tähelepanu võiks pöörata alliteratsioonilistele sõnapaaridele kui loomevahendile (alliteratsioonivormelid: valge  – vahel; valge – vaher; millised on vormelite seas dominantsõnad: päev – punane; pärg – punane);

 
5)  alliteratsioonis on tuumsem osa (üldiselt ja kõigi poolt üheselt määratletav) ja ääreala (määratakse “tunde järgi”), näiteks: erineva konsonandi järel samad vokaalid (sinikirja linnukene; kahe naise) võib olla määratletav algriimina, kuid osa autoreid välistab selle;

6) alliteratsiooni määramine on keeruline, kui värsis esinevad erinevad alliteratsioonikombinatsioonid koos; soovitav on need probleemid lahendada sama liiki alliteratsiooni kaudu kokkukuuluvate sõnade rühma – algriimipaari – kaupa;

7) tulemused on erinevad, kui uurida alliteratsiooni:

(a) keele(teaduse) poolelt – keel kui loomevahend;

(b) kirjandus(teadus)e poolelt – kuidas toimib sõnastus kujundina;

8) alliteratsioon on kujunenud mitte ainult eesti, vaid juba läänemeresoome rahvaste rahvaluules väga pikka aja jooksul ja arenenud koos nii keele kui ka kujundisüsteemi muutumisega. Seetõttu oleks ehk viljakas uurida alliteratsiooni esinemist eesti vana rahvalaulu eri stiilikihtides ja süveneda alliteratsiooni ning teiste kujundite koosmõjusse; ²³

¹ Vt ka rahvaluuleteaduse klassikast: Kallas 1901 3 -13; Kuusi 1952.

² Vt lähemalt: Laugaste 1986: 174-182.

³ Reeglina just alguskonsonantide samakõla. Jaan Ainelo ja Henrik Visnapuu poeetikaõpikus on alliteratsiooniks korduvad häälikud nii sõnade alguses kui ka sees (Ainelo, Visnapuu 1932: 113).

⁴ Vt näiteks Matti Sadeniemi (Sadeniemi 1951:79 jj) saksakeelset käsitlust soome kalevalamõõdulise rahvalaulu alliteratsioonist (kasutab mõistet die Alliteration), kus ta jagab alliteratsiooni kahte liiki: (a) kahe tüvisõna alguskonsonantide samakõla ja algusvokaalide samakõla; (b) kahe tüvisõna alguskonsonandi ning sellele järgneva vokaali samakõla. Saksakeelses kirjanduses on alliteratsioon ja algriim (Stabreim) sünonüümid (vt näiteks: RDL 1925/26: 18-19; Träger 1986: 21). Kriitika võiks tuleneda sellest, et regilaulu kõlakujund ei samastu saksakeelse terminoloogia aluseks oleva luule (näiteks vanagermaani) algushäälikute samakõlaga. Erinevate maade terminoloogiat ja omavahelist vastavust vt lähemalt: Leino 1970a: 11 jj.

⁵ Sisehäälikud on häälikud esimese silbi vokaalist teise silbi vokaalini.

⁶ Vokaalset ükskõlariimi, erinevalt Laugastest, kõik autorid sõnaalguliseks alliteratsiooniks ei pea.

⁷ Rõhurühm on rõhuline silp koos järgneva(te) rõhuta silbiga (silpidega); silbi tuum on vokaal või diftong; silbi esiserv on silbi tuumale eelnev konsonant (eelnevad konsonandid).

⁸ Vt lähemalt, eriti näiteid: Laugaste 1969: 84 – 89; 233 – 234.

⁹ Alliteratsiooniahel on ühes ja samas värsis olevate alliteratsiooni moodustavate häälikute grupp. Alliteratsiooniahela iga lüli koosneb kas ühest või kahest komponendist (kas vokaalist, konsonandist või ühendist konsonant + vokaal) (Laugaste 1969: 33).

¹⁰ Tekstinäidet ja kommentaari võid vaadata ka: Kokamägi, Rüütel 1964: 24; 83-86.

¹¹ Toodud väidet ei tohi ilma spetsiaalse analüüsita esitada kui kogu siirdevormilise ja lõppriimilise rahvalaulu häälikukorduse kohta käivat. Alliteratsiooni osa siirdevormilistes lauludes vt lähemalt: Rüütel 1971: 86 – 93, eriti tabel lk. 87, kus ta jaotab siirdevormilised laulud viide vormitüüpi, kus üheks tunnuseks on alliteratsiooni osa laulus.

¹² Väide tugineb muljeotsustusele, aga seda võiks kontrollida. Regilaulus metsaga ei suhelda, kuigi metsa saab minna kõndima. Mets on abstraktne, suheldakse konkreetsete puudega (vt näiteks “Maie laul”, “Nuttev tamm”, “Laevapuu”).

¹³ Vt lähemalt poeetiliste normide kui süsteemi analüüsi meetodit: Wellek, Warren 1963: 131.

¹⁴ Vt lähemalt parallelismi- ja värvikujundi peatükist.

¹⁵ E. Laugaste uurimuse aluseks on 12 000 värssi 12 vaatluspunktist – igast 1000 värssi. Vaatluspunktide valikul on arvestatud regioonide eripära (Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti repertuaar) ja laulu esituslaadi eripära (lüürika ja lüroeepika) (Laugaste 1969: 42).

¹⁶ Kuivõrd teoreetikud lähtuvad alliteratsiooni piirinähtuste määramisel eri printsiipidest, ei ole statistika oma numbrites absoluutne vaid suhteline. Üldseisukohad aga kehtivad. Näiteks: alliteratsiooni uurimine regiooniti ja laululiigiti viib alliteratsiooni erijoonte esiletulemiseni. Matti Kuusi, võrrelnud valikuliselt kalevalamõõdulise laulu, sh eesti regilaulu alliteratsiooni esinemust, tõdeb, et kuigi alliteratsioon selle lauluregiooni (-stiili) kujundis on keskne, ei ole alliteratsioon nii ühtne kui seni arvatud. Seega ei ole absoluutseid regilaulu alliteratsiooni skeeme või norme teoorias võimalik esitada. Võiks küsida, kas üldse on tegemist alliteratsiooni seisukohalt ühtse laulustiiliga? Ilmneb, et on, sest regilaulu kui stiili alliteratsioon erineb autoriluule alliteratsioonikasutusest. Vt täpsemalt: Kuusi 1953, eriti lk 203 jj.

¹⁷ Sõnade arv värsis mõjutab alliteratsiooni sagedust. Mida lühemad on sõnad, seda rohkem neid mahub värssi. Sõnade arvu ja alliteratsiooni suhtest vt lähemalt: Kuusi 1953: 204; Laugaste 1969: 89 jj.

¹⁸ Seoses regilaulu värsimõõdu eripäraga ei pruugi allitereeruvate sõnade asend värsis kattuda alliteratsiooni sisaldavate värsijalgadega: näiteks värsis ma laulan läbi külade on allitereeruvate sõnade asend värsis 2:3, kuid see ei tähenda samas, et tegemist on 2. ja 3. värsijalaga (allitereeruvad häälikud on 1.ja 2.värsijala rõhutus positsioonis). See on omaette probleem, kui allitereeruvad silbid asuvad värsijala langustes nagu eelolevas näites. Nende kõla esiletulek või varjujäämine sõltub rõhulisest või rõhuta värsipositsioonist, skandeerivast või mitteskandeerivast esitusest ja meloodiast. Laugaste on kõrvutanud regilaulu allitereeruvate sõnade paiknevust Fr. R. Kreutzwaldi ja G. Suitsu luules ning toonud välja erinevused: näiteks on Kreutzwaldi luules kahes esimeses värsijalas paiknevat alliteratsiooni vähem kui regilaulus, seevastu esimeses ja kolmandas värsijalas paiknevat alliteratsiooni rohkem kui regilaulus. Analoogne alliteratsioonipaiknevus on G. Suitsu “Lapse sünnis” küll lähemal regilaulule, ent siiski erinev (Laugaste 1969: 151-153).

¹⁹ Iris Audova väidab karjala laulude analüüsi põhjal, et algriim eelistab küll kõrvutiasetsevaid sõnu, kuid värsi algus- või lõpuosa eelistamine seostub sõnade arvuga värsis. Näiteks neljasõnalises 2+2 konstruktsiooniga värsis allitereeruvad kõige sagedamini esimene ja kolmas või esimene ja teine sõna. Taotluslik on neil puhkudel jaotada algriimi kas ühte värsipoolde või rõhutada värsipoolte algust. Muudel juhtudel on alliteratsiooni eelistamine värsi lõpuosas ilmselge (Audova 1991: 57 – 58). Sama kinnitab ta ka vadja laulude uurimuses (Audova 1995: 75).

²⁰ Karjala laulude kohta ütleb Iris Audova, et lüürika algriimi sisaldus on suurem eepilise laulu omast – algriimita värsse lüürikas on 15,5%, eepikas – 29,1% (Audova 1991: 56).

²¹ Seda väidet tuleks kontrollida stereotüüpsete sõnapaaride – alliteratsioonivormelite – abil. Udo Kolgi vastavasisulise uurimuse (Kolk 1962; 1980) ja Tiiu Rolli epiteediuurimuse (Roll 1990) põhjal kahtlen, et alliteratsiooniga seotud sõnad ka süntaktiliselt kokku kuuluvad. Näiteks alliteratsioonivormel valge – vaher. Värsis vahtralt valge pilve peale kuulub süntaktiliselt täiend ja sõnakujundis lisandsõna valge põhisõna pilv juurde. Värsis vahterast saab valge naine on süntaktiliselt ja sõnakujundikaudselt seotud valge naine. Süntaktilistes ja sõnakujundi kombinatsioonides võib üks ja seesama alliteratsioonivormel esineda mitmeti.

²² Vt lähemalt näiteks: Euroopa rahvaste luule arengust: Gasparov 1989; Euroopa rahvaste vana luule alliteratsioonist, võrrelduna läänemeresoome laulude alliteratsiooniga: Leino 1970a: 14 jj.

²³ Alliteratsiooni osast soome-ugri rahvaste ja Euroopa muinasaja luules vt: Leino 1970a: 12 jj.
 

Allikad

Jaan Ainelo, Henrik Visnapuu 1932: Poeetika põhijooni. Tartu.
Iris Audova 1991: Algriim karjala rahvalauludes. Diplomitöö. Tartu. Käsikiri Tartu Ülikooli uurali keelte õppetoolis.
Iris Audova 1995: Algriim vadja rahvalauludes. Magistritöö. Tartu. Käsikiri Tartu Ülikooli Teadusraamatukogus.
Mihhail Gasparov 1989: М.Л. Гаспаров. Очерки истории европейского стиха.Moskva.
Oskar Kallas 1901: Die Wiederholungslieder der estnischen Volkspoesie I. Helsingi.
KLE 1962: Краткая литературная энциклопедия I. Moskva.
Hilja Kokamägi; Ingrid Rüütel 1964: Laul olgu lühike või pikk. Tallinn.
Udo Kolk 1962: Värsisisesed vormelid eesti regivärsilises rahvalaulus. TRÜ Toimetised nr 117. Tartu. 71-152.
Udo Kolk 1980: Regivärsi stereotüüpiast. TRÜ Toimetised nr 528. Tartu. 25-48.
Arvo Krikmann 1994: Vokaalide suhetest eesti alliteratsioonis. Keel ja Kirjandus nr 11. 650-659.
Matti Kuusi 1952: Über Wiederholungstypen in der Volksepik. Sonderabdruck aus Studia Fennica VI. Helsingi.
Matti Kuusi 1953: Kalevalaisen runon alkusointuisuudesta. Virittäjä v 2. 198 – 207.
Eduard Laugaste 1962: Eesti alliteratsioonist ja assonantsist. Keel ja Kirjandus nr 9. 531-537.
Eduard Laugaste 1969: Sõnaalguline ja sisealliteratsioon eesti rahvalauludes. Eesti rahvalaulu struktuur ja kujundid I. TRÜ Toimetised nr 234. Tartu. 3-356.
Eduard Laugaste 1986: Eesti rahvaluule. Tallinn.
Pentti Leino 1970a: Strukturaalinen alkusointu suomessa. Helsingi.
Pentti Leino 1970b: Alliteratsioon ja regivärsiline rahvalaul. Keel ja Kirjandus nr 8. 504-507.
Jaak Põldmäe 1978: Eesti värsiõpetus. Tallinn.
RDL 1925/26: Reallexikon der deutschen Literaturgeschichte I. Berliin.
Ingrid Rüütel 1971: Eesti uuema rahvalaulu varasemast arengujärgust. Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed VII. Tartu. 11 – 100.
Matti Sadeniemi 1951: Die Metrik des Kalevala-Verses. FFCommunications nr 139. Helsingi.
Kristi Salve 1997: Mõtteid vepsa rahvalaulust. Keel ja Kirjandus nr 7. 470-480.
Ülo Tedre 1998: Rahvalaulud. Eesti rahvakultuur. Tallinn. 548-564.
Claus Träger 1986: Wörterbuch der Literaturwissenschaft. Toim. Claus Träger. Leipzig.
Vanem Edda 1970 : Vanem Edda. Tallinn.
René Wellek, Austin Warren 1963: Theorie der Literatur. Lääne-Berliin.
 
 
 

 

Kordamisküsimused 1) Mis on alliteratsioon, algriim, assonants Laugaste, Leino ja Põldmäe uurimustes. Mis on Teie enda terminieelistus ja selle põhjus? 2) Millised on alliteratsiooni (algriimi) liigid eri uurijatel. Millest need erinevused tulenevad? 3) Milline võib olla alliteratsiooni osa kujundisüsteemis (näidete ja tähelepanekute järgi)? 4) Mille poolest erineb regilaulu alliteratsioon teiste luuleliikide (regilaulu imitatsioonid, alliteratsioonile ülesehitatud autoriluule, Euroopa rahvaste alliteratsiooniline luule) alliteratsioonist? 5) Mis võiks olla alliteratsiooniuurimustes edaspidi päevakorral? Miks?