Parallelism kuulub olemuslikult regilaulu juurde nagu alliteratsioon ja kindel värsimõõtki. Parallelismiga seotakse värsid lauluks. Laul võib koosneda mitmest paralleelvärsirühmast ja üksikvärssidest. Kuidas on peavärsi sõnad seotud järelvärsi sõnadega? Need seosed on kas korduvamad, mõjudes kirjutamata reeglitena, või vabamad (lõdvemad), improvisatsioonilised. Algriim, kujundades värsirida, on tekitanud püsivaid sõnapaare horisontaalteljel. Udo Kolk on need nimetanud alliteratsioonivormeliteks (must – muld; valge – vahel). Regilaulu vertikaalteljel ehk parallelismirühmas esinevaid sõnade püsiseoseid nimetab U. Kolk vastavalt parallelismivormeliteks. Parallelismivormelis omavahel seotud sõnad tähistavad üht mõistet, üksikuna neil sõnadel sama tähendust ei ole. Nähtus on olemas ka väljaspool regilaulu, näiteks öö, päev, aga ööpäev.

Ühelt poolt on parallelism näiliselt lihtne ja selge, kuivõrd seda saab mõista mõttelt ja vormilt kokkukuuluvate värsside rühmana, mis peaks olema kõigi eelduste kohaselt laulus selgepiiriliselt tajutav. Teiselt poolt on aga eesti regilaulule omane parallelismirühmade eriilmelisus. See seisneb nii erinevate aegade stiilikihtide kui ka mitmekesiste vormivõimaluste koosesinemises. Seetõttu nõuab regilaulu parallelismi liigitamine ja täpsem analüüs suurt eeltööd. Selle näiteks on nii Udo Kolgi töö vormelite alalt, kui ka Juhan Peegli uurimused poeetilisest sünonüümikast.

Seniste regilaulu parallelismikäsitluste sõlmprobleemideks on: regilaulu parallelismi üldküsimused, parallelismi funktsioon ja uurimisvõimalused (Koemets 1955; Laugaste 1962; 1986; Kaplinski 1972; Metslang 1981); parallelismi lokaalsed ja laululiigist tulenevad erisused (Kubjas 1957) parallelismivormelid (Kolk 1962; 1980); parallelismi eri tüübid, näiteks eitav parallelism (Hagu 1980), parallelismi varieeritud korduse põhimõtted (Tedre 1964; Kaplinski 1972; Peegel 1997, eriti lk 49–61, esmailmumine 1969; ja lk 102–116).

Regilaulu parallelismi käsitlemise ajaloost 20. sajandi keskpaigani saab ülevaate Laugaste regivärsi struktuuriküsimusi tutvustavast artiklist (Laugaste 1962); parallelismi kui poeetilise, tavakeele suhtes sekundaarse keele struktuuri stiililingvistilisse uurimisse süveneb Helle Metslang (Metslang 1981). Parallelismi elementide ja nende suhete probleem kajastub Udo Kolgi ja Juhan Peegli 1960–1990-ndate aastateni kestnud töös (Kolk 1962; 1980; Peegel 1997).

1.

Mis on parallelism?

Juhan Kunder on kirjutanud eesti vana rahvalaulu eripärast: "/---/ tema ilu on tema laias kuues, kellel mitu ja mitu tuhat siilu ja siiva, ehet ja ilu ümber on. Üks ainus mõte nõuab nii sagedaste küündra pikkuseid seletusi ja ütlemise vormisi, mis isegi veel sagedaste loomu ja loogika vastu käivad" (Kunder 1885). See, 19. sajandile iseloomulik regilaulu stiili piltlik kirjeldus tabab siiski, hoolimata mõistete ja teooria puudumisest, parallelismi eripära.

Vaatleme valikuliselt hilisemaid regilaulu parallelismi definitsioone.

Alviine Kubjas: "Eesti regivärsilise rahvalaulu peamiseks konstitutiivseks elemendiks on parallelism – ühe värsi (mõnikord poolvärsi) mõtte varieerumine või kujundamine mõttetervikuks järgnevas värsis (poolvärsis) või värssides /---/." Parallelismirühm koosneb peavärsist ja järelvärsist (-värssidest). "Seega on sõnal "parallelism" kaks tähendust: esiteks märgitakse sellega kindlasisulist konstitutsioonilist nähtust regivärsilises rahvalaulus üldse, teiseks aga ka kindlalt piiratud ühikut." (Kubjas 1957: 195–196.)

Helle Metslang: "Parallelism on konstitutiivne võte eesti regilaulus, mis grupeerib järjestikused värsid kompleksseks tervikuks – parallelismirühmaks. Parallelismirühma kuuluvad värsid on omavahel seotud seeläbi, et ühe värsi sisu (mõte, kujutluspilt) ja selle vahendina ka vorm osalt kordub, osalt varieerub teistes, paralleelvärssides. Nii kujuneb kompleksne terviklik mõte, poeetiline pilt." (Metslang 1981: 50.)

Eduard Laugaste: "Parallelism (kr. parallelos) pole ainult regivärsi korduva või varieeriva struktuuriga värsirühm, seda mõistetakse ka laiemalt. Parallelismis võib korduda sõna, värss, kogu episood. Korduse aluseks võib olla sünonüüm (kodu : maja), antitees (rõõm : mure), analoogia (mure : kahju). /---/ Parallelism kuulub regivärsi konstitutsiooni. Parallelismi moodustavad värsirühmad grupeeriti sisu ja vormi kokkukuuluvuse alusel mõttetervikuks." (Laugaste 1986: 164–165.)

Regilaulu parallelism on ühelt poolt laulu konstitutiivne vormikujundusvõte, teiselt poolt on parallelism aga ka omaaegse mõtteväljenduse loomulik osa. Nii üks kui ka teine on kujunenud pika aja vältel, millest tuleneb regilaulu parallelismi ilmnemisvormide ja funktsioonide paljusus. Kindlasti ei ole aga parallelismi esmane ja peaülesanne regilaulus öeldud mõtet lihtsalt korrata, vaid parallelism kujundab mõtte ühel või teisel moel tervikuks.

Regilaulu parallelismi definitsioonides tulevad esile järgmised olulised tähelepanekud:

1) parallelism on regilauluomane viis siduda värsse (lõppriimilises laulus on selleks salmid);
2) parallelism seob värsse nii mõtte- kui ka vormitervikuks;
3) see saavutatakse ühe mõtte esitamisel mitmes, aga struktuurilt sarnases lauses;
4) sõna parallelism märgib väljendusvõtet, kohati ka konkreetselt piiritletud värsirühma (Kubjas 1957: 19; Laugaste 1986: 164); viimast nimetatakse täpsemalt parallelismirühmaks; soovitatav on need mõisted lahus hoida;
5) parallelismirühma moodustab pea- ja järelvärss või -värsid;
6) paralleelvärssideks nimetatakse kas järelvärsse või tervet parallelismirühma (Metslang 1981: 50).

1) parallelismirühma piir ehk millised värsid moodustavad parallelismirühma;
2) korduste iseärasus parallelismirühma sees, millest tulenevalt esitatakse parallelismi liigid: sünonüümne ja analoogiaparallelism ning neid mõlemat sisaldav segaparallelism;
3) värsi ja lause suhe parallelismirühmas;
4) üksikvärsside ja paralleelvärsirühma(de) osa laulus;
5) parallelismirühma elementide omavaheline suhe värssides. Õhtu päält oli, õed hellad,
õhtu päält oli ilus laulda,
kaste päält oli kaunis laulda.
Õhtu viib hääled edasi,
kaste hääle kaugemale,
udu viib hääle hulga maad,
sadu hääle salga maad,
üle mere, üle metsa
üle mere meeste kätte,
Poolamaale poiste kätte,
Narvamaale naeste kätte,
Türgimaale tüdrukude kätte. ERlA 144.

Nii Laugaste kui Metslangi järgi koosneb parallelismirühm sümmeetriliselt ülesehitatud värssidest; värssides on oluliselt samad lauseliikmed ja igas värsis on peaaegu sama sõnajärjestus (Laugaste 1986: 165). Vaatleme lähemalt parallelismirühma moodustamise erinevaid võimalusi üksikute elementide – paralleelsõnade – baasil. Järelvärsis korratakse peavärsi sõnu nii, et neil mõistetel on teatav tähenduslik seos: paralleelsõnad võivad olla sünonüümid ehk täiesti kattuvad mõisted, aga ka regilauluspetsiifilised poeetilised sünonüümid:

Mõisted isa ja ema ei ole sünonüümsed (nagu ka eelmistes näidetes Virusse – Järvamaale; kuldne – hõbedane; esimesel juhul märgivad paralleelsõnad asukohta, teisel juhul väärismetalli). Selliseid paralleelsõnu, mis kuuluvad samasse mõisterühma, kuid ei ole sünonüümid võib nimetada analoogideks. Selliste loendite kaudu (isa – ema; vend – õde; Viru – Järvamaa; kuld – hõbe) antakse üldmõiste üksiknähtuste loendi kaudu.

Vastavalt sellele, kuidas parallelismirühma liikmed (üksikud värsid) ja paralleelsõnad omavahel seostuvad, liigitatakse parallelismid sünonüümseteks, analoogia- ja segaparallelismideks. Laugaste jagab Wolfgang Steinitzi (Steinitz 1934) seisukohtadele tuginedes parallelismid sünonüümseteks, kui igas värsis on üks või kaks sünonüümset sõna. Sõnad võivad olla tavakeele sünonüümid, poeetilised sünonüümid (neiu tähenduses – hell – mari – taim) ja üksteist sisaldavad või osalt kattuvad mõisted (kodu – eluase – magaduspaik – talutoake).

Analoogiaparallelismiks liigitatakse loetelud (üle mere – Poolamaale – Narvamaale), antiteesile ülesehitatud värsid, selgitavaid või täiendavad värsid. Analoogiaparallelismile on iseloomulikud (1) osa ja terviku suhe, (2) naabruse suhe, (3) liigi ja üksiku suhe; (4) ajasuhted; (5) kohasuhted, (6) arvud; (7) antitees. Sünonüümi- ja analoogiaparallelismile lisaks eristab Laugaste segatüübilist parallelismi, kus osa paralleelsõnu on sünonüümsed, osalt kuuluvad samasse mõisteringi (Laugaste 1962: 48–50; 1986: 166–168).
 
 

Tavaliselt lause ja värsi piir kattuvad. Parallelismirühmas järelvärss kordab peavärsi lauseehitust. Kuid regilaulus on ka keerukamaid lausekonstruktsioone, kus ühte värssi mahub vaid osa lausest. Sellist nähtust nimetatakse anzhambmaaniks (Laugaste 1962: 67–68; 1986: 170–171). Järgnevas näites on anzhambmaan seotud võrdlusvormiga nõnda – kui:

Regilaulu parallelismirühmade moodustumisel võib täheldada teatud seaduspärasusi, kuid ühte ja sama teemat saab edasi anda erineva ülesehitusega üksikvärsside ja parallelismirühmade kombinatsioonis (Laugaste 1962: 50).
 

2.

Milles võib näha parallelismi mitmekesisust?

Laulu kuulates või lauldes tajume parallelismi ülesehituse loogikat. Näiteks järgmise laulu algusosa on üles ehitatud paralleelsetele küsimust-vastust sisaldavatele värsipaaridele (Kelle õues õunapuu?/ Meie õues õunapuu.)

 

Loomine (Kelle õues õunapuu?).  Liisu Orik, 1965, Tõstamaa.

 

Loomine.  Risanda Kravtsov, 1969, Kuusalu.

Eelnevalt vaadeldud kaks laulu, esimene Tõstamaalt, teine Kuusalust, on lüroeepilised. Kas ja kuivõrd parallelism sõltub laululiigist, ei ole üheselt selge. Lüroeepiliste laulude keskendumine sündmuste kujutamisele eeldab lühemaid parallelismirühmi ja üksikvärsside suuremat osakaalu. Lüüriliste laulude meeleolukus seevastu eeldab mõtte kordust järelvärssides. Vaatleme üht pulmalaulu parallelismi näidet.

Lüürika parallelismile on iseloomulikum meeleolude paralleelsus ning reeglina on siin paralleelvärsse rohkem kui lüroeepikas. Ometi tähendab see kolmevärsilist parallelismirühma, pikemad rühmad on haruldased. A. Kubjas on teinud parallelismi statistilise uurimuse Põlva laulude põhjal ning võrrelnud tulemusi A. Koemetsa ning I. Tammekannu lähedaste uurimustega valitud Põhja-Eesti traditsioonipiirkonna laulude parallelismist. Põlva lauludes on valdav kaherealine parallelism nii lüürikas kui ka lüroeepikas. Kaherealine parallelism on valdav ka Põhja-Eesti traditsioonis, kuid:

1) muid võimalusi on seal rohkem kui Põlva lauludes;
2) Põhja-Eesti traditsioonis on ka üksikvärsside osakaal suurem kui Põlva lauludes;
3) Põhja-Eesti lüroeepikas on kaherealiste parallelismide osakaal suurem kui lüürikas – Põlva lauludes sellist erinevust ei ole (Kubjas 1957; Laugaste 1962: 29).

3.

Kuidas jaotub teave värsside vahel?

Nii üksikvärsside kui ka paralleelvärsside struktuuri üheks iseloomulikuks jooneks on verbi olemasolu või selle puudumine. Tegusõna kannab laulu eepilist joont ja annab teada sündmuste käigust. Peavärsi tegusõna asendatakse järelvärssides emotsionaalset informatsiooni kandva laiendusega. Näiteks peavärsist – kuud mina nutsin venna kuldi - saame tegusõna kaudu teada laulu eepilisest arendusest. Paralleelvärss - aestad pikad venna armu – epiteediga lisatakse uus teave: laulikmina meeleolu kestvus. Viimane "mahub" aga värssi tänu sellele, et tegusõna jääb järelvärsi sõnastusest välja, on niiöelda juurdemõeldav. Järelvärss on neil puhkudel elliptiline lause. Vastavalt sellele, kas lauses (värsis) öeldis (tegusõna) esitatakse või mitte jaotab Juhan Peegel värsid süntaktiliselt verbaalseiks ja nominaalseiks. "Seega võiksime kõik regivärsilised laulud jagada värsiti kahte süntaktiliselt erinevasse tasandisse, verbaalsesse ja nominaalsesse. Ükskõik missugune regivärsiline laul koosneb seega V- ja N-tasandi korduvast (jällegi omalaadne kordus!) vaheldusest" (Peegel 1997: 55; esmailmumine 1969). N-tasandi fraase (värsse) on võimalik mõista seeläbi, et neile eelneb V-tasand. V-tasandi ülesandeks on kanda tegevust, N-tasand vahendab kujundit, teeb J. Peegel kokkuvõtte informatsiooni jaotumisest eri värsside vahel. "V-tasand iseseisvalt võttes annab tavaliselt päris korraliku ning tervikliku süzheelise ülevaate, N-tasand aga ei ole loogiliselt iseseisev, sest verb kuulub teise tasandisse." (Peegel 1997: 58; 59.) Isegi, kui lüürilises laulus on öeldisi sisaldavaid lauseid (värsse) ülekaalus nagu näiteks järgnevas pulmalaulukatkes, on süzheelist informatsiooni kandvaid tegusõnu kaks (kui ei toonud..., siis viivad...).

Parallelismiga korrastatud laulu mahub tegevust näitav (süzheed edasiviiv) ja poeetilisi hinnanguid esitav informatsioon, kuid see jaotub reeglina eri värssidesse. Et see nii on, selletõttu saabki väita, et parallelism kujundab mõtte tervikuks.

4.

Kuidas on kujunenud parallelismi mitmekesisus?

Värssidesse erineva teabe jaotumise teema juhib Juhan Peegli regilaulu kujundi arenguloo juurde. See väljendub küsimuses: "Miks on regivärsside struktuuris niisugune tendents, et öeldis ohverdatakse kujundi kasuks? Teiste sõnadega: miks on mugavam kasutada lahus kahte funktsionaalselt erinevat tasandit, selle asemel, et neid ühendada?" ja sellest tulenevas järelduses: V- ja N-tasandi vahekorras peegeldub mh ka regilaulu ajalooline kujunemine. Areng näikse olevat suunatud nominaaltasandi osatähtsuse suurenemisele. (Peegel 1997: 59–61.)

Regilaulu parallelismi mitmekesisusest saab otsida mitte ainult stiili regionaalseid erijooni, vaid ka erinevate mõttemaailmade kihte. Parallelismi esmaseks aluseks ei saa olla kunstikavatsuslikkus, vaid arhailise mõtlemise eripära – esitada üldine konkreetse kaudu. See on loogika, mida kohtab rahvaluules ja kirjaeelse kultuuri (ka varase kirjakultuuri) tekstides üldisemaltki.¹ Peatüki alguses oli juttu, et paralleelsõnad valitakse teatud loogikast tulenevalt. Jaan Kaplinski on peatunud eri laadi parallelismide interpreteerimisel disjunktsioonist (näiliselt vasturääkivate lausete koosesinemisel parallelismirühmas) või konjunktsioonist lähtuvalt. "On ju selge, et metsa kõndima saab minna k a s argipäeval v õ i pühapäeval, mitte mõlemal korraga. Kamm ei saa korraga olla kuldne ja hõbedane, naist ei saa teha korraga tammepuust, haavapuust ja muust. /---/ See tähendab, et on parallelisme, mida kuidagi ei saa interpreteerida, kanda loogika keelde lausete konjunktsioonina. Loogikas tuntakse aga muidki seosetüüpe peale konjunktsiooni. "Vasturääkivate" parallelismide interpreteerimiseks tuleksid arvesse mitteekvivalents, alternatiivne eitus ja disjunktsioon" (Kaplinski 1972: 133). Tänapäeva arusaamade kohaselt viib vasturääkivus regilaulu parallelismirühmas üksiku ja üldise dialektikani parallelismis (Metslang 1981: 52). Selle aluseks on teatav mõtte- ja väljenduslaad, kus keeles puudusid üldistusi sisaldavad mõisted. Üldistused esitati loendina – konkreetse kaudu. Regilaulus on tegemist aga kujundiga: sõnavalik allub teatud stilistilistele (immanentsetele) normidele. Parallelismiliikmete (värsside) ja paralleelsõnade seostamist uurides saab rekonstrueerida parallelismi, ühtlasi ka regilaulu stiili arengut (taandarengut).

Oletan, et üsna varane peab olema parallelism, kus nimelt kahe analoogiat sisaldava värsi ühenduses antakse edasi tervikmõiste. Üks värss seda ei saavuta, kuna laulikute keelekasutus ei tunne abstraktseid mõisteid. Näiteks usundilise taustaga paralleelsõnad sinine/punane; kuld/hõbe viitavad piiriolukorrale. Argipäevaseid mõisteid kasutav loetelu nagu tuli vastu eidekene,/ tuli vastu taadikene kõneleb vanematest. Selliste parallelismide olemus peitub abstraktsete nähtuste nimetamises loendi kaudu (nagu keeles näiteks jäsemed asemel käed-jalad; vanemad asemel isa-ema; õed-vennad kohta eestikeelset üldmõistet ei teagi). Sellise parallelismi arhailisust võiks jälgida soome-ugri rahvaste laulude taustal. Aado Lintropi sõnavõttudest on selgunud niisuguse uurimistahu võimalikkus. Näiteks värsid:

Parallelismi kujunemise ühe hüpoteetilise arengutee esitab Matti Kuusi seoses kalevala-laulude muinasaja stiilikihtide eristamisega (Kuusi 1957). Uurimus kuulub ajaloolise poeetika valdkonda. Käesoleva teema seisukohalt pakub hetkel huvi parallelismi iseärasused eri perioodide laulustiilis.

Matti Kuusi esitatud stiilikihtide analüüsi teoreetiliseks lähtekohaks on eeldus, et laulus on muutuvamaid ja püsivamaid osi. Analüüs tehakse püsivamate osade baasil. Kriteeriumid, mida lauluanalüüsis arvestatakse, on järgmised:

1) lauseehitus;
2) korduskujundid, sh parallelism – nende eripära;
3) stiil kitsamas tähenduses (sõnastus, kellest ja millest lauldakse ning mis suhe on sellel tegelikkusega).

Kuusi jaotab muinasaega ulatuva repertuaari viide stiilikihti. Esimeses stiilikihis iseloomustab laulu struktuuri ja lauseehitust lihtsus. Parallelism koosneb peavärsist ja ühest järelvärsist. Peavärssi mahub terve lause, järelvärss on selle sünonüümne kordus. Paraku on päris täpset näidet eesti regilaulu sellisest struktuurist väga raske leida. Sama stiiliperioodi iseloomustab lihtne küsimus-vastusstruktuur:

Teises stiilikihis on laulu struktuur ja lauseehitus keerulisem: lause liigub üle värsipiiri, mis teeb laulujutustuse dünaamilisemaks. Uueks struktuurivõtteks on näiteks mis oli – see oli värsipaaride parallelism:

Kolmandas stiilikihis luuakse sümmeetrilisi struktuure, näiteks episoodikordused noored sõudsid... – vanad sõudsid... laulutüübis "Kannel", mis saab-loeteluparallelismi edasiarendus "Nutva tamme" laulu või "Suure tamme" laulu lõpus.

Stiil on endiselt pidulik, ent monumentaalsus taandub. Lisandub lüürilisi pilte – see on kooskõlas parallelismirühmade pikenemisega.

Neljanda stiilikihi paigutab Kuusi Soome viikingiaega (9.–10. sajand; Eestis 11.–12. sajand). Laulude struktuur rikastub dialoogidega, mis võimaldavad inimestevahelisi suhteid kõige ökonoomsemalt sõnastada (näiteks "Müüdud neiu" laulus).

Keerustub värsi ja lause vahekord: kasutatakse tingimuslauseid, võrdluslauseid jne:

Viiendas stiilikihis hakkab kujundi senine terviklikkus taanduma. Struktuuris esineb kõike eelnevat, kuid uut ei looda. Varasem pidulikkus ja monumentaalsus saab paroodeeriva või iroonilise varjundi; senine jumal-tegelane on inimeste maailma ja inimlikule tasandile asetatud.

Regilauluanalüüsis ei saa eelnevat aluseks võttes otsida "puhtaid" stiilikihte – laulud kuuluvad 19. sajandisse ja sisaldavad väga erinevaid mõjusid. Laulik saab eri stiilikihti kuuluvaid struktuure võrdselt kasutada. Näiteks teise stiilikihti kuuluvat lihtsat kaherealist struktuuri (mis on – see teeb) võib laiendada parallelismirühmaks:
 

Parallelismirühmade varieerumises ei saa alati näha loovust, selles võib näha ka kujundi taandarengut. Lauluanalüüsis aitab eelesitatu siiski märgata laulu struktuuri, lauseehituse ja tegelaste, sündmuste ning ajataju kujutamise erinevusi. Võrdle näiteks Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti "Kuldnaise" variante, kus üks stiili eripärasid seisneb Põhja-Eesti laulude müütilisuses (niisugusel kujul, nagu jutustatakse laulus, ei toimu naise tegemine lauliku ja kuulajate kaasajal), Lõuna-Eesti laule iseloomustab aga nimelt ajakajalisus: naise teeb või tahab teha noormees, kes on lauliku kaasaegne. Esimestes saab laulik jutustada, teises kasutatakse pöördumisi laulu kuulaja poole (nagu dialoog laulust väljapoole: kuuleme ainult lauliku arvamust, reeglina on see naise tegemist hukkamõistev) (Jaago 1993).
 
 

Kokkuvõte

Parallelism regilaulus pärineb erinevatest (poeetilise) mõtlemise kihtidest. Arhailisemad näikse olevat sellised, mis edastab üldmõiste läbi konkreetse. Neil juhtudel kasutatakse stereotüüpseid parallelismivormeleid. Reeglina on püsivad paralleelsõnad stereotüüpsetes motiivides, näiteks teeleasumise või teekonna kirjelduse motiiv, piirisituatsiooni esitav motiiv jne.²

Parallelismi lokaalseid ja kronoloogilisi stiilierinevusi saab selgitada nii parallelismirühmade kui ka paralleelsõnade põhjal.

Süzhee-arengule suunatud lauludes on tegusõnu sisaldavatel värssidel (nii üksikvärssides kui ka peavärssides) suurem osakaal kui poeetilisi hinnanguid ja meeleolusid esitavates tekstides. Järelvärsside lisamine peatab süzhee-arengu, värsid on elliptilised, öeldise puudumine annab ruumi sõnakujunditele ja selle kaudu meeleolule. Meeleolu dünaamika saavutatakse kas parallelismirühmade ühendamisel parallelismiketiks (nagu leinamotiiv "Uppunud venna" näites) või ühe pika parallelismirühma loomisega. Parallelismi abil luuakse kujutluspilte toimimise kestusest.

Parallelismi erinevus lüürikas ja lüroeepikas taandub lokaalse traditsiooni eripärale: Põhja-Eesti traditsioonis on (nagu alliteratsioonigi puhul) lüürika ja lüroeepika erinevus suurem kui Lõuna-Eesti traditsioonis (Kubjas 1957). 

¹ Vt näiteks arhailisele mõtlemisele tuginevat õigusloomet – see on tänapäeva mõtlemise seisukohalt üllatavalt ja mõistatuslikult konkreetne; õigusajaloolane Hans Hattenhauer, esitatnud ühe I. aastatuhande keskpaigast pärit tavaõigusele tugineva seadusteksti kommenteerib: "Arhailised kultuurid erinevad üksteisest paljude asjade poolest – siin on nad maaharijate, teisal jälle sõjameeste või meresõitjate omad. Neid kujundavad igaühe elutingimused. Ent ühes asjas on nad sarnased – oma mõtlemise seotuses kaemusega, võimetuses mõelda abstraktselt. Kõnealuseid asju pidi saama näha või vahetult ette kujutada." Õiguskäskude alalhoidmiseks kasutati eelkõige paarisväljendeid (paralleelsõnu) ja vanasõnu. "Paarissõnad võivad olla küll ka poeetilised kaunistused nagu näiteks hilisantiigi ürikustiilis. Seevastu arhailisest traditsioonist pärit paarissõnadel on teine ülesanne. Nad on moodsa mõiste definitsiooni arhailine alternatiiv, asendades abstraktse mõiste konkreetse kujundiga: - Haus und Hof; – Haut und Haar; – Kind und Kegel; – Mann und Maus. Paarissõnade kahe alliteratsioonilise elemendiga anti edasi mahukam kujund. Kui kumbki väljendiosa tähistas äärmusi, siis väljend ise ühte elunähtust. Tänapäeval formuleeritakse selle jaoks mingi abstraktne mõiste, näiteks: majapidamine, isik, järglaskond, elusolend." (Hattenhauer 1995: 27-33).

² Vt näiteks Põhja-Eesti pulmalaule, sünniga seotud "Nurganaise" laule ja "Loomise" variante, kus sünni- ja loomismotiivi kui piirisituatsiooni kujutamise tunnusvärssides kasutatakse paralleelsõnu sinine ja punane (Roll 1990: 131–140; Jaago 1997). Niisamuti leiad kulla ja hõbeda siin- ja sealpoolsuse piiri märkivais parallelismides (Valk 1995).
 

Allikad

Paul Hagu 1980: Eitav parallelism regivärsi stiilivõttena. TRÜ Toimetised nr 528. Tartu. 49-68.
Hans Hattenhauer 1995: Euroopa õiguse ajalugu I. Tartu.
Tiiu Jaago 1993: Kuldnaine. Tartu.
Tiiu Jaago 1997: "Mis sealt tõuseb, soost sinine,/ soost sinine, maast punane?" "Sinise"&"punase" võimalikust tähendusest regilaulus. Mäetagused nr 5. 54–72. Elektrooniline ajakiri: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr5/tiiu.htm.
Jaan Kaplinski 1972: Parallelismist lingvisti pilguga. Keel ja Kirjandus nr 3. 132–145.
Udo Kolk 1962: Värsisisesed vormelid eesti regivärsilises rahvalaulus. TRÜ Toimetised nr 117. Tartu. 71-152.
Udo Kolk 1980: Regivärsi stereotüüpiast. TRÜ Toimetised nr 528. Tartu. 25–48.
Aino Koemets 1955: Sisu ja vormi ühtsus eesti regivärsilise rahvalaulu parallelismis. TRÜ Toimetised nr 38. 145–166.
Alviine Kubjas 1957: Parallelism J. Hurda rahvalaulude kogus "Vana Kannel" I. TRÜ Toimetised nr 53, Tartu.
Juhan Kunder 1885: Eesti laulikud. Meelejahutaja nr 23. 1.06.
Matti Kuusi 1957: Kalevalaisen muinasepiikan viisi tyylikautta. Kalevalaseuran Vuosikirja nr 37. 109–128.
Eduard Laugaste 1962: Eesti regivärsi struktuuri küsimusi. TRÜ Toimetised nr 117. Tartu. 25–70.
Eduard Laugaste 1986: Eesti rahvaluule. Tallinn.
Aado Lintrop 1997: Palakesi obiugri mütoloogiast II. Mäetagused nr 5. Tartu. 23-33. Elektrooniline ajakiri: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr5/obmyto2.htm
Helle Metslang 1981: Eesti regilaulu värsiparallelismi lingvistilise uurimise lähtekohti. TRÜ Toimetised nr 587. Tartu. 50–81.
Juhan Peegel 1997: Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast. Tartu.
Tiiu Roll 1990: Epiteet eesti regivärsilises rahvalaulus. Väitekiri filoloogiateaduste kandidaadikraadi taotlemiseks. Tartu. Käsikiri TÜ Raamatukogus.
Wolfgang Steinitz 1934: Der Parallelismus in der finnisch-karelischen Volksdichtung.FF Communications nr 115. Helsingi.
Ülo Valk 1995: Eesti mardilaulude usundilisest taustast. Rahvausund tänapäeval. Tartu. 471–478.
Ülo Tedre 1964: Stereotüüpsusest Karksi rahvalauludes. Eesti rahvaluulest. Tallinn. 52–86.
 
 
 

 

Kordamisküsimused 1)  Millised on parallelismi definitsioonid (Kubjas, Metslang, Laugaste) ja millele on neis tähelepanu pööratud? 2) Millised on parallelismi liigid? 3) Kuidas on seotud omavahel parallelismi funktsioon ja eri ajastusse kuuluv mõttelaad? Kuidas väljendub see seos laulus? 4) Kirjelda parallelismi regilaulu üldise stiili taustalt. Millised on parallelismi ja teiste kujundite seosed?