Regilaulu põhiomadusi on stereotüüpsus. Kui kõnelesime epiteedist, jõudsime aga järeldusele, et lüroeepilise regilaulu epiteet on oodatust palju varieeruvam. Sõnastuse püsivus, korduvus – need on muljeotsustused. Laulus kasutatakse stereotüüpseid ühendeid erinevas kontekstis. Näiteks must muld värssides kui saan alla musta mulla/ valge laudade vahele märgib lauliku vaikiolemist hauas. Värssides mind on loodud külvajaksi,/ külvajaksi, kündijaksi,/ musta mulla pöörajaksi tähistab stereotüüpne ühend must muld põllumaad. Stereotüüpsed sõnaühendid ei pruugi lause struktuuris samas grammatilises seoses, nagu seda on eeltoodud näide must muld. Püsisõnapaaride kasutamine erinevais lauseis ja erinevais tähendusseoseis võib olla ootamatu ja vormel võib jääda märkamatuks, kui seda sihipäraselt ei otsita. Näiteks alliteratsioonivormel rist – Riia. “Loomislaulus” kirjeldatakse õuna, mis muuhulgas Riia puolt on ristiline (ERlA 1), “Kuldnaise” Saaremaa lauludes tuuakse kullast naist üles laulma Riiast risti kuke (ERl I Sa 8), laulu võimust kõneleb sõna jõud, mis lööb risti Riia roikaasse (EÜS VIII 1492 (92), Kuusalu). Stereotüüpsete väljendusvormide korduvus loob mulje regilaulu ühetaolisusest, tähelepanelikumal vaatlemisel näeme aga stereotüüpsete vormide varieerumist, mis teeb laulu uudseks ja kordumatuks.
Stereotüüpsust on lähemalt uuritud sõnaühendite tasandil, aga ka parallelismirühma ja motiivi tasandil (näiteks: Kolk 1962; 1980; Tedre 1964a; 1964b;1Valk 1995; Jaago 1997). Stereotüüpsuse uurimisel tulevad esiplaanile järgmised valdkonnad: regilaulu stereotüüpsuse seotus lokaalse traditsiooniga; stereotüüpsete ühendite kontekstiline tähendus ja ilmnemisvormid.
1.
Mis on stereotüüpne vormel ja stereotüüpne motiiv?
Stereotüüpne vormel on sõna(de)ühend, värss või värsirühm, mis ei kinnistu ühte kindlasse laulu(tüüpi) ja mida kasutavad erinevad laulikud samast traditsioonipiirkonnast. Siia kuuluvad:
1) alliteratsioonivormelid (must – muld; valge – vahel);Stereotüüpsete vormelite kõrval on olemas stereotüüpsed motiivid, mis, erinevalt vormelist, moodustavad tervikpildi, kuid analoogiliselt vormelitega ei kuulu nad kindla laulutüübi juurde (Tedre 1964a). Näiteks merepühkimise motiiv lüroeepilistes laulutüüpides “Loomine”, “Suur tamm”, “Mis mees merest tõuseb?” või mereteemalises lüürilises laulutüübis “Merepühkimine”:
2) stereotüüpsed sõnad ja sõnaühendid (näiteks epiteedid nagu punane õlu);
3) pöördumised (tütar, noori linnukene);
4) parallelismivormelidkui saan alla musta mulla,
kena kirstu keske´elle,
valge laudade vahele.ERlA 118
musta peaga mullika helle,
valge peaga vasika helle,
kena kaela kitse helle.ERlA 1387.
2. Suur tamm.
Õekesed, hellakesed,
lähme merda pühkimaie,
mereääri häigamaie,
kuldased luuad käässa,
hõbedased luuavarred,
siidised luuasidemed.
Kuhu me pühked pühime,
kuhu laastud laume?
Laume laastud laane´eje.
Mis sest pühkest tõuseneksi?
Tamme suuri, tamme laia.
3. Mis mees merest tõuseb?
Lähme merda pühkimaie,
mere äärda äigamaie!
Pühime pühke´ed meresse,
äigame laastud lainetesse.
Mis meesi meresta tõuseb?
Kuldamees meresta tõuseb /---/
4. Merepühkimine.
Lähme merda pühkimaie,
mereäärta äigamaie,
pühime pühked meresse,
saadame laastud laine´eie!
Vesi viib pühked Viruje
virulaste veeretada,
harjulaste arvatagi.
Stereotüüpsete vormelite ja motiivide kõrval on olemas tüübikindlad motiivid (näiteks “Loomise” lauludes linnu pesaotsimise motiiv). Laulutüübi määramisel eristatakse stereotüüpseid vormeleid ja motiive tüübikindlatest, kuid kujundiuurimise seisukohalt selline vahetegemine ei ole kohustuslik.
Stereotüüpsus on tugevasti seotud lokaalse traditsiooniga.
Kui uurida kogu Eesti ala laulurepertuaari koos, siis ilmneb suur varieeruvus.
See kõneleb vastu muljeotsustusele, nagu oleksid regilaulu väljendid,
Tuglase sõnutsi, vormi türanniast tingituna samalaadsed ja
ühetoonilised. Kui aga uurida regilaule traditsioonipiirkonnast lähtuvalt,
ilmneb stereotüüpsus selgemini. Seetõttu kajastavad laulude
stereotüüpsust ka lauliku-uurimused, kus esitatakse küsimus:
kuivõrd on lauliku repertuaar seotud lokaalse traditsiooniga, kuivõrd
on see sõltumatu, lauliku individuaalsust esindav.2
2.
Kuivõrd stereotüüpne on ühe lauluala
repertuaar?
Stereotüüpsed pöördumised Karksi
rahvalauludes (Ülo Tedre uurimuse põhjal).
Ülo Tedre uurimuse teoreetiliseks lähtekohaks on see, et stereotüüpsed vormelid on kas üldlevinud või seostuvad need vaid teatud kriteeriumide alusel piiritletud repertuaariga. Stereotüüpsuse uurimine on viljakas
1) ühe lauluala (kihelkonna) piires;Stereotüüpsuse kontsentratsioon seostub oluliselt lauluregiooniga. Nii on eelnimetatud kaks väidet päevakorral ja arvestatavad ka praegu.
2) ühe lauliku repertuaari piires (Tedre 1964b: 55).
Ülo Tedre uurib 902 Karksi lauluteksti pöördumiste stereotüüpsust (pöördumisvormeleid), stereotüüpsust laulude alguses, eriti algusvormeleid ja stereotüüpseid parallelismitüüpe. Järgnevalt vaatleme lähemalt pöördumisvormeleid.
Pöörduda võidakse teise inimese, enese, oma kehaliikmete, lindude ja loomade ning elutute objektide või nähtuste poole. Ü. Tedre uurib neist esimest – pöördumisi teiste inimeste poole.
Pöördumistele on omane, et laulikmina kõnetab vastassoolist, sotsiaalselt kõrgemal seisjat, pereliiget või rõhutatult võõrast.
Struktuurilt jaotatakse pöördumised kolmeks:
1) täisvärsilised pöördumised (põhisõna ja selle epiteet või kordus);Stereotüüpsust on Ülo Tedre saanud uurida kahe esimese puhul, kuna kolmas pöördumisviis ei sisalda stereotüüpsust uuritava materjali raames (Tedre 1964b: 56).
2) hüüd-, ase- või tegusõnaga algavad pöördumisvärsid (oh; tere; kuule jne)
3) värsi sisse murtud pöördumised3 (näiteks: ole vait, sa vana naine…).
Tabel 1. Vanemate ja laste vahelised pöördumised
Kelle poole pöördutakse | Pöördumisvormel | Esinemisarv |
Ema | Emäkene, ennekene;
emäkeine, ennekeine; emakõine, ennekõine |
187
|
Isa | Esäkene, taadikene;
Esäkeine, taadikeine; Esäkene, kõvvekene;
|
17
9 |
Poeg | Poeg, sa noori linnukene4
Oh mo noori5 poegadani |
28
20 |
Tütar | Tüdär, noori linnukene
Oh mo noori tütrekene (tüterikko) |
14
10 |
Tähelepanu juhitakse sellele, et
1) ema poole pöördumisi on statistiliselt küll palju (187), kuid need kõik on vaid ühe vormeli variandid;6
2) rahvalauludes pöördutakse sagedamini poja kui tütre poole;
3) laste poole pöördumistes kasutatakse põhiliselt kahte vormelit: noori linnukene (42 korda); oh mo noori (30 korda);
4) väljendit linnukene kasutatakse tavaliselt naistegelase kohta, kuid ka poja poole pöördumisel;
Tabel 2. Pöördumised
tütarlapse poole
Põhisõna | Pöördumisvormel | Esinemisarv |
Neiu | Näiukene, noorekene;
Näiukese, noorekese Külänäiu, noorekene Näiukese, sõtsikese |
108
2 1 |
Sõsar | Sõsar, noori linnukene
/Sõdse, sõtsi/ Sõtsikeise, linnukeise Sõsar, ellä linnukene Sõsar, siidilinnukene |
44
11 3 2 |
Tütarlaps | Tüdärlatse linnukeise;
Tüdärlaits, sa noori lindu; Tüdärlats, sa linnukene |
43
|
Külatüdruk | Külatüdruku, sõsare |
33
|
Nimi | Tiinake, meie sõsare |
28
|
Märkused ja kommentaarid:
Tabel 3. Pöördumised
noormehe poole
Põhisõna | Pöördumisvormel | Esinemisarv |
Veli | Veli, ellä vellekene /vellekeine/
Minu noori vellekene;
|
167
10 |
Küläveli | Küläveli, vellekene /vellekeine/ |
10
|
Ülo Tedre leiab Karksi lauludest noormehe kõnetamisi 229 korral ja eristab neis 22 erinevat pöördumisvormelit. Neist üks – veli, hella vellekene – esineb 167 korral (73%; ülejäänud 21 vormelile jääb seega 27% esinemisvõimalustest). Eelesitatud pöördumisvormelite ühine tunnus on see, et värsi teine pool täidetakse velle deminutiivse vormiga vellekene, mida kohtab ka juhuslikemais ühendeis nagu oh mu väike vellekene; kuule, kulda vellekene; sepä Peeter, vellekene (seitse erinevat näidet, mis esinevad kolmeteistkümnel korral). Need vormelid (tabelis esitatud stereotüüpsed pöördumisvormelid ja lisaks toodud juhuslikuma ilmega värsid) ei ole Ü. Tedre otsuse järgi ühe ja sama stereotüüpse vormeli variandid, kuid nende värsside struktuur on stereotüüpne. See struktuur on Karksi lauludes noormehe kõnetamisel kõige levinum (esineb 208 korral) (Tedre 1964b: 60). Värsi teises pooles võib deminutiivset vormi asendada ka epiteet ellä velle.
Karksi lauludes on pöördumised sotsiaalselt kõrgemalseisvate isikute poole meelitavad. Mäletatavasti olid meelitavad-heatahtlikud ka lüroeepiliste laulude pöördumisepiteedid. Kui laulus “Härjad murtud” on dialoog, siis pöördub teomees selles kupja poole meelitades:
Kokkuvõte
Ülo Tedre uurimuse põhilised lõppjäreldused Karksi regilaulude pöördumisvormelitest on:
1) et stereotüüpsed pöördumisvormelid on pöördumistes enamuses;Ilmselgelt õigustab end regilaulu vormelite uurimine regilaulu lokaalsuse põhimõttest lähtudes.
2) stereotüüpsetest vormelitest on tõesti populaarsed kolm: veli, ellä vellekene; näiukene, noorekene; emäkene, ennekene;
3) mida universaalsem on kõnetamine ja kõnetatav, seda stereotüüpsem on pöördumisvärss; mida konkreetsem, erilisem pöördumine ja individuaalsem kõnetatav tegelane, seda haruldasem on ka pöördumissõnastus;
4) iga tegelase jaoks on olemas mitu stereotüüpset pöördumisvormelit;
5) stereotüüpsed pöördumisvormelid on sageli ka laulu algusvormelid.
1 Spetsiaalselt stereotüüpsetest vormelitest on kirjutanud:
1) Udo Kolk, kellelt on 1962. aastal ilmunud Tartu Riikliku Ülikooli Toimetiste 117. vihikus artikkel “Värsisisesed vormelid regivärsilises rahvalaulus”; see mahukas artikkel oli omakorda osa suuremast rahvalaulu stereotüüpsuse uurimisest; seda teemat on ta jätkanud hiljemgi (Kolk 1980);2 Vt näiteks: Kokamägi 1957; Kõiva 1964.
2) Ülo Tedre, kellelt on kaks artiklit 1964. aastal ilmunud kogumikus “Eesti rahvaluulest”; need on: “Tähelepanekuid regivärsilise rahvalaulu tüpoloogiast” ja “Stereotüüpsusest Karksi rahvalauludes”.
3 Mina nimetasin neid soovi, käsku, palvet sisaldavaiks pöördumisvärssideks (vt epiteedikäsitlust).
4 noori linnukene on Ülo Tedre andmetel Karksi laulualal väga levinud epiteet; ühel korral esineb ka sellest tuletatud poig, sa võrgo linnukene (Tedre 1964b: 57).
5 oh mo noori on Karksi lauludes levinud stereotüüpne vormel ka omaette, mitte ainult toodud ühenduses (Tedre 1964b: 57).
6 Pöördumisvärsid näikse olevatki stereotüüpsemad kui tegelase kirjeldamised. Võrdle näiteks ema poole pöördumiste kindlapiirilisust, mida nägime Ülo Tedre artiklist Juhan Peegli uurimuses kajastuva ema poeetiliste sünonüümide kirevusega. Ema sünonüümikasse kuuluvad lihtsõnad (arm; hani; marjakene jne); liitsõnad (näiteks hõbejuus, suhkrusuu, meelismari, mesirind); sõnaühendid (käharpea kask, laste linn jne); tegijanimed (nagu armuandja, hauduja, vaalija). Kuid pangem tähele, et ka Juhan Peegel rõhutab sünonüümika-kirevuse lokaalsust – läänepoolne regilaulurepertuaar on oluliselt sünonüümivaesem kui idapoolne repertuaar. (Peegel 1997: 62–85.)
7 Külaühiskonnas pöörduti
mitte ainult venna ja õe poole sõnadega veli ja sõsar,
vend või õde. Nii pöörduti ka eakaaslaste
poole (vt näiteks: Kruusberg 1920: 59–64).
Allikad
Tiiu Jaago 1997: “Mis sealt
tõuseb, soost sinine,/ soost sinine, maast punane?” “Sinise”
ja “punase”võimalikust tähendusest regilaulus. Mäetagused
nr 5. Tartu. 54–72. Elektrooniline väljaanne: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr5/tiiu.htm.
Hilja Kokamägi
1957: Mai Kravtsov. Diplomitöö. Tartu. Käsikiri Tartu
Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli juures.
Dt nr 39.
Udo Kolk 1962: Värsisisesed
vormelid regivärsilises rahvalaulus. TRÜ Toimetised nr
117. Tartu. 71–152.
Udo Kolk 1980: Regivärsi
stereotüüpiast.
TRÜ Toimetised nr 528. Tartu. 25–48.
Aleksander Kruusberg
1920: Esiisade enneajalooline õigus I. Perekond. Tartu.
Ottilie Kõiva 1964:
Kihnu
rahvalaulikutest.
TRÜ Toimetised nr 159. Tartu.
Juhan Peegel 1997: Kuld
on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast.
Tartu.
Ülo Tedre 1964a:
Tähelepanekuid regivärsilise rahvalaulu tüpoloogiast. Eesti
rahvaluulest. Tallinn. 7–34.
Ülo Tedre 1964b:
Stereotüüpsusest Karksi rahvalauludes. Eesti rahvaluulest.
Tallinn. 52–86.
Ülo Valk 1995: Eesti
mardilaulude usundilisest taustast. Rahvausund tänapäeval.
Tartu. 471–478.