Alustades teemat “epiteet eesti regilaulus”, võib esitada kaks küsimust. Esmalt, kas on mõtet uurida üht sõnakujundit, eristades seda teistest, hoolimata sellest, et semantiliselt öeldakse lähedasi asju. Näiteks mehe suurust ja tugevust võib väljendada epiteedi kaudu härgmees, võrdlusega mees nagu härg või metafooriga härg. Kõigis neis väljendites kasutatakse ühe ja sama omaduse (mehe tugevuse) tähistamiseks sama võrdpilti (härja tugevus), kuid seda öeldakse erineva kujundivõttega. Kas semantiliselt kokkukuuluvate kujundite eraldamine üksteisest pelgalt kujundilise võtte järgi ei ole liialt normatiivne? Põhimõtteliselt lõhub selline analüüsikriteerium küll ühe terviku (semantiliselt kokkukuuluvad kujundid), kuid eeldatavasti loob kujundivõtte (antud juhul epiteedi) eristamine teistest troopidest spetsiifilise läbilõike regilaulu kujundikeelest. Teine probleem tuleneb senise epiteediteooria väitest, mille järgi rahvaluule epiteedid on püsivad, tüüpilised, suuresti kinnistunud põhisõna juurde.¹ Regilaulu epiteetidest peaks järelikult olema võimalik koostada sõnastik statistilisel põhimõttel. Näiteks, epiteeti hella velle esineb nii ja nii mitu korda ja see on sageduselt nii ja nii mitmes teiste epiteetide reas. Tegelikkuses on aga regilaulu epiteetide varamu küllalt ulatuslik ja varieeruv. Teiselt poolt avaldub nende stereotüüpsus sageli konteksti, mitte ainult põhisõna ja lisandsõna tasandil.

1.

Mida on vaja teada (regilaulu) epiteediteooriast?

Nimisõna tähistab üldmõistet ja sisaldab põhimõtteliselt öeldud objekti kõiki tunnuseid. Näiteks auto – autol on neli ratast, rool...; kuid tal on ka värv, kuju, ta on kas vanaaegne või moodne, tal on oma stiil, tal on otstarve, ta on sõidu- või veoauto jne. Millisena kujutleb öeldut ütleja, millisena kuulaja, see ei pruugi kattuda. Esmane ja lihtsaim võimalus kujutluspilti täpsustada, on epiteedi lisamine – epiteet toob esile selle omaduse, mis on oluline soovitud kujutluse jaoks. Saab kasutada üldmõistet rauk, kuid see ei sisalda näiteks teavet selle kohta, kas tegemist on mehe või naisega – pilti ei teki, kuigi määratlus on. Vana mees – tekib pilt. Kuigi rauk ja vana mees võivad tähistada sama tegelast, on need öeldud erinevalt ja need loovad erineva kujutluspildi. Sellele arusaamale – epiteediga saab luua hetkel olulise kujutluspildi – on rajatud epiteedikäsitus.

Epiteediteoreetikuid on huvitanud kolm valdkonda:

1) mis on epiteet,
2) epiteedi areng,
3) epiteedi koht kujundite süsteemis.

1) epiteet kallutab tähelepanu tegelasele, kuid konkreetse laulu seisukohalt ei ole sellised epiteedid keskse informatsiooni edasiandjad (näiteks oli mul hella vennakene); need on hinnangulised lisandused põhimõistele; analoogilised värsid võivad vabamalt varieeruda, ilma et laulu tähendus muutuks; neid epiteete saab hästi käsitleda kirjanduskesksest vaatepunktist;

2) epiteet kannab endas kujutatava olukorra (situatsiooni, objekti) tähendust (kõik olid külmad kulla küljed; eit oli viimaks ju pahane; mis sealt tõuseb, soost sinine,/ soost sinine, maast punane); neisse epiteetidesse koondub konkreetse laulu keskne teave; osalt ei saa neid epiteete vabalt asendada, ilma et kujundi tähendus muutuks, sellisteks on näiteks epiteedid, milles võib leida ülekandeid usundilisest maailmavaatest; nende epiteetide käsitlemine on kirjanduslike epiteetide käsitlusest rahvaluulespetsiifilisem.

“Loomislaulu” sinise-punase-kullakarvalise põõsa kujutamises on nähtud laulikute looduselamust. Looduselamusena saab tõlgendada ka Ridala luuletust. Ometi ei edasta regilaulu kujund mitte ainult meeleolu, sest sõnapildi taga on usundiline maailmaseletus. Sinine, punane ja kuldne koos nagu ka kuldne ja hõbedane koos viitavad piirisituatsioonile (Jaago 1997; Peegel 1997: 141; Valk 1995: 472jj). Sellised regilaulu epiteedid on stereotüüpsed “märgid”. Laulik vajab neid teatud asjadest kõnelemisel ja kuulajad vajavad neid kuuldu mõistmiseks. Selliseid lisandsõnu ei ole võimalik välja vahetada, ilma et laulu tähendus ei muutuks. Autoriluules on epiteedid individuaalsed. Luuletaja toob epiteetidega välja oma hetkemeeleolu, mis ei saa niisugusena enam korduda: seda ei saa täpselt samal viisil sõnastada ega hetkes enam samasugusena kogeda.

Siinses analüüsis kasutatakse küll kirjandusteaduslikke termineid (hetkel on selleks sõnakujund epiteet), kuid kõneldes epiteedist, tuleb meeles hoida, et rahvaluule ja kirjanduse vahel on põhimõtteline erinevus.

2.

Mis on epiteet? ³

Epiteediks nimetatakse poeetilist lisandsõna, mis kuulub põhimõiste juurde ja mis lisab põhimõistele kas tüüpilise või hetkel olulise tunnuse. Kui esitatakse konkreetne kujund, siis epiteedina märgitakse välja nii lisand- kui ka põhisõna (sinava lume; sinine põõsas). On olemas ka iseseisvunud lisandsõna, põhisõna on sel juhul juurde mõeldav. Näiteks värsis kävin karjassa kadala on omadussõna kadala laulikmina epiteediks. Lisand- ja põhisõna määratlemisel epiteediks tuleb arvestada konteksti, kus kujund saab tähenduse. Analüüsipraktikas võib seega epiteedi mõistet kasutada järgmiselt: põhimõtteliselt on epiteet ainult lisandsõna (sinine); kuid sõna epiteetilisus ilmneb vaid koos põhisõnaga (sinine põõsas) kontekstis (sinine põõsas regilaulu loomismotiivis). Miks see nii on?

Sõnakujund eeldab tähendusülekannet (värav – õuevärav või kultuurivärav; lävi – uksel, aga ka kultuurilävi; valulävi). Epiteedi ülekandelisus seisneb selles, et põhisõnaga antud mõistes sisalduvatest kõikidest omadustest tuuakse esiplaanile midagi sellist, mis muidu oleks samaväärne teiste, selle nähtuse juurde kuuluvate omadustega. Näiteks mõiste lumi, kus lume omadusteks võib olla see, et ta on valge või pehme, külm, märg, roosa, lõputu, paks jne. Kuid mitte igasugune lisandsõna, mis näib omadust määratlevat, ei ole epiteet. Näiteks hall hunt “Punamütsikese” muinasjutus on kujund, zooloogiaterminina (hall hunt – Canis lupus) aga mitte. On võimatu öelda pelgalt sõnaühendi järgi, kas tegemist on kujundiga. Kui isegi selgub, et tegemist on kujundiga, siis ikkagi jääb küsimus, millisega konkreetselt. Näiteks sõnaühend kirju koer võib teatud kontekstis märkida tõesti koera, teatud kontekstis võib see olla metafoor (inimese sõimus näiteks). Kas sel juhul tõlgendada lisandsõna epiteedina, mis kuulub metafoori juurde või on tegemist kahesõnalise metafooriga (analoogiliselt näitega kuldne süda)? Epiteeti ei saa mõista ega fikseerida, lahutatuna kontekstist.

3.

Kuidas epiteeti ära tunda?

Epiteedi mõiste määratletakse kitsamas ja laiemas mahus. Mõiste avardumine teoorias on tingitud uute epiteetide tulekust loomepraktikasse. Epiteedi kirjeldamise kesksemad märksõnad on kinnisepiteet (need on stereotüüpsed väljendid), individualiseeriv epiteet ja individuaalne epiteet. Viimaseid regilaulus ei ole. Kuigi epiteedi areng on kulgenud tüüpilistest (kinnis)epiteetidest individualiseerivate epiteetide suunas, ei saa 19. sajandi regilaulu kinnisepiteete paigutada teistlaadi epiteetide suhtes kronoloogiliselt varasemasse tekkeaega. Küsimus ei ole mitte ainult kujundi vanuses, vaid ka stiili eripäras – laulik sai traditsiooni raames luua ka uusi kinnisepiteete (Vesselovski 1940: 80; Roll 1990a: 29).

Mõiste uuenemine peegeldub definitsiooni kahes osas (mis on põhi-, mis lisandsõna). Epiteet kui kaunistav lisandsõna kuulub põhisõna juurde. Põhisõnaks saab olla varasemate epiteediteooriate järgi vaid nimisõna. (Need on definitsioonid, milles öeldakse, et epiteet kuulub nimisõna juurde ja täpsustab nimisõnaga antud põhimõistet.) Näiteks: hella ema. Hilisemate teooriate järgi võivad põhisõnaks olla ka muud sõnaliigid (definitsioonides, kus kõneldakse põhimõistest kui sõnast üldse, mitte ainult nimisõnast). Näiteks: astus hilju. Regilaulu uurimise praktikas on analüüsitud seni vaid esmalt mainitud võimalusi, seega nimisõna juurde kuuluvaid kaunistavaid lisandsõnu.

Lisandsõnaks võib olla kas ainult omadussõna (epiteedi kitsama määratluse järgi), näiteks hella ema või ka määrsõna ja nimisõna, näiteks astushilju;sõsar sõstrasilma.

Kõige selgepiirilisemalt on epiteedina tajutud omadussõnu, kuid ka omadussõna määramisel epiteediks on eriarvamusi. Ühe põhimõtte järgi sisaldab epiteet vaid põhisõna tüüpilist tunnust (hall hunt), teise seisukoha järgi – kas tüüpilist või hetkel olulist tunnust (ilusad sinised lõngad, ilusad punased lõngad). Käesolevas töös on lähtutud viimasest käsitusest. Kuid omadussõna ja nimisõna epiteediks määramisel peab siiski olema ettevaatlik. Vaatleme lähemalt, miks.

Esimese eeltoodud seisukoha järgi võib epiteediks olla vaid selline tunnus, mis ei muuda põhisõna mõiste mahtu. Need omadussõnad, mis muudavad mõiste mahtu, on loogilised täiendid ja neid ei loeta poeetilisteks täienditeks – epiteetideks. Näiteks sõnades puumaja, kivimaja näitavad täiendid materjali, millest maja on ehitatud, kuid ei sisaldu maja mõistes eneses. Mõistele maja lisatakse tunnus, mis laiendab mõiste mahtu ja on seega loogiline täiend (Tomashevski 1959: 200-201). Samas on ühendis hall kivi tegemist poeetilise tunnusega, sest kivi on valdavalt hall. Selle käsitluse järgi täiend ei erista halli kivi teist värvi kividest, näiteks sinistest või punastest, hall värv kuulub olemuslikult kivi juurde ning selle nimetamine lisab vaid poeetilise varjundi.

Teise seisukoha järgi on igasugune põhisõnale lisatud tunnus epiteet ehk poeetiline täiend.⁴ Regilaulus ei ole loogiline täiend poeetilise informatsioonita. Näiteks:

Aleksander Aspel oma artiklis, kus ta polemiseerib Boriss Tomashevskiga, selgitab Tomashevski näidet kasutades: ka puumaja ja kivimaja kannavad kirjanduses poeetilist informatsiooni, sest me kujutame ette vastavat majaümbrust (linnaosa), elustiili, lõhnu, värve jne... (Aspel 1937: 449).

Ometi ei ole ka viimati esitatud seisukohtade järgi välistatud võimalus, et täiendsõna ei ole epiteet. Eelpool oli näide täiendsõna sisaldavast metafoorist kuldne süda ja terminist hall hunt (Canis lupus). Epiteediks olev täiend on aga põhisõnast lahutatav nii, et põhisõna ei kaota oma tähendust. Sama probleem tuleb esile fraseoloogias. Näiteks pikil õlil olema märgib suretamist, teatud kommet panna surija õlgedele. Kui võtta ära täiendsõna (pikil), ei jää järele suretamise mõiste. Fraseologism on lahutamatu ühend, kus omadussõna ei saa olla epiteet.
 
 

4.

Kuidas liigitada ja nimetada lüroeepilise rahvalaulu eriilmelisi epiteete?

Siinoleva liigituse aluseks on epiteedis sisalduva informatsiooni laad. Kitsama epiteedimääratluse järgi on epiteetideks vaid kaunistavad lisandsõnad, teised täiendid on niiöelda loogilised (mis eristavad üht objekti teisest). Laiema epiteedikäsitluse järgi on nii ühel kui teisel juhul tegemist epiteetidega. See tähendab, et epiteetides sisaldub objekti kaunistav funktsioon, aga ka objekti tunnuseid täpsustav teave. Analüüsis asetub uurimiskeskmesse üks või teine epiteedi funktsioonidest ja tunnustest, mis tingib vajaduse epiteete rühmitada. Järgnevas tabelis on valik epiteetide liigitamise ja nimetamise võimalusi.
 

Epiteete liigitades võib esile tuua täiendsõna erinevaid funktsioone, kuid üks neist ei välista teist (teisi). Näiteks teekonna kirjelduses kasutatavad stereotüüpsed värsid maada maksakarvalista või maada marjavarsilista. Mõlema värsi sõnakasutuses domineerib küll alliteratsioon, kuid epiteedid neis ei loo võrdset visuaalset kujutlust. Esimesest näitest otsiksin muuhulgas ka usundilist tausta, teisest mitte. Ometi on selge, et 19. sajandi lauluvaramus on nii üks kui ka teine kinnisepiteet püsinud tänu algriimile ja vormelikeelele.

Kui põhisõnale lisatud epiteet satub kontekstiga vastuollu, nimetatakse seda epiteedi ja põhisõna seost kivistunuks. Stereotüüpsusest eemaldumine on võimalik improvisatsiooni, objekti individualiseerivate uute epiteetide katsetamise teel. Metafoorne epiteet kuulub kujundite piirimaale ja on seetõttu hoopis eriline. Osa autoreid käsitlebki seda mitte kui epiteeti vaid kui metafoori.⁶

Epiteetide liigitamisel võib arvestada siin esitatud jaotust, kuid epiteetide rühmitamine ühte või teise “lahtrisse” ei ole eesmärk omaette, sest tavaliselt vastab üks ja sama epiteet mitmele eeltoodud kriteeriumile. Siiski aitab epiteetide liigitamine selgemalt tajuda neis sisalduva informatsiooni mitmekesisust. Seda nii konkreetse laulu kujudi kui ka traditsiooni ajaloolise kujunemise seisukohalt.
 
 

5.

Kuidas epiteedid sõltuvad kontekstist?

Epiteedid regilaulu pöördumistes ja kirjeldustes.

Kui seada eesmärgiks regilaulu epiteetide sõnastiku loomine, siis peab sõnastikus vältimatult kajastuma kontekst. Sõnastiku baasil on võimalik uurida epiteetite kaudu regilaulu sõnavara ja vormeleid. Näiteks, mis ajastusse võiksid kuuluda omadussõna sisaldavad vormelid (hella eite või tarka taati jne). Kas selliste vormelite varieerumine toimub epiteedi raames (hella velle; hella venda; hellakene vennakene; vellekene hellakene; hellä vellekene; hellad vennad) või mitte. Näiteks kaks varianti tüübist “Suisa suud”. Mõlemad on korduslaulud: laulik-mina on kuulajale jutustanud oma kokkupõrkest noormehega, kes nõudis suisa suud ja nüüd läheb ta nuttes koju. Vastas on vanemad, kes küsivad: mis juhtus. Esimeses näites alliteratsioonivormelid ja epiteedid kattuvad (hella eite; tarka taati), teises aga mitte (alliteratsioonivormeliteks on eite – hellitelles; taati – targula; epiteetideks on aga vastas hellitelles; targula sõnula).

Praeguse epiteetide uurimisseisu põhjal järeldan, et vormelid (alliteratsiooni-; pöördumisvormelid) domineerivad epiteedi üle. Kontekst mõjutab epiteedi kasutust näiteks ka tasandil, kus tegemist on kas pöördumisega kellegi poole või tegelase kirjeldamisega. Näiteks on lüroeepiliste laulude pöördumised oma häälestuselt kõnetatava suhtes positiivsed (lüürikas see nii ei pruugi olla). Pöördumisvärssi kuuluvates epiteetides sisaldub see positiivsus ka siis, kui kõnetaja tegelik suhtumine tegelasse/kõnetatavasse on negatiivne. Näiteks “Härjad murtud” Virumaa lauludes ehitatakse sündmus üles osades variantides pöördumisele kupja poole, osades kirjeldatakse/nimetatakse kupja tulekut. Kirjeldustes ei kasutata positiivsust näitavaid epiteete.

Epiteediga pöördumised keskenduvad:

1) suhtumisele – armas ema, hella velle;
2) sh enesekohasele suhtumisele või meeleolule – oh mina, orja vaene;
3) piltlikkusele – kuu kumerkübar;
4) konkretisatsioonile – metsa lehtespuine.

Pöördumised võivad olla ühevärsilised, kusjuures värsi täidab vaid epiteet ja põhisõna, pöördumise põhjus esitatakse järgnevas värsis (nagu eeltoodud esimeses näites). Samas värsis võib epiteediga üttele lisaks olla ka kas küsimus, teretus, soov, käsk, palve. (Näiteks veel: mis sina kurdad, tütar noori?; tule koju, tütar noori!) Üherealiste pöördumisvärsside kõrval on olemas ka mitmevärsilised kõnetamised. Järgnevad näited pärinevad korduslauludele iseloomulikust kohustuslikust dialoogist, esmalt ühevärsiline pöördumine, siis kahevärsilised variandid. Näidetes on eristatud vaid kõnetluste epiteedid, kuid näidete juures võib tähelepanu pöörata veel järgmistele ilmingutele: laste ja vanemate omavahelise suhte kujutamisel on tegelase kirjelduse ja tema poole pöördumise epiteedid samad – suhtumine nii tegelikkuses kui ka pöördumisvormis kattuvad (erinevalt kupja-näitest).

Pöördumisvärsside epiteedid on reeglina stereotüüpsed. Ka keeruliste arenduste puhul on “algus” tüüpiline. Paralleelvärsside juurdetoomine on eeldatavasti regionaalne ja sellisena ka siiski stereotüüpne nähtus. Siingi tuleks materjal läbi uurida traditsiooni lokaalsusest lähtuvalt. Kogu eesti lüroeepikat vaadeldes võib aga näha, et stereotüüpseid epiteete kasutatakse erinevas kontekstis ja see annab igale kasutusjuhule oma värvingu. See on kujundi aktualiseerumine. Lisaks eelnevale, on võimalik stereotüüpseid sõnapaare erinevates lauludes varieerida inversiooni ja/või deminutiivi kasutades (noori neidu; neiukene noorukene). Varieeruvust epiteeditasandil eesti regilaulualal vaatleme “Müüdud neiu” variantide abil. Neiu kuuleb enda müümisest peiule. Teate toob talle kas peiu ise või vend (õde). Valdavalt toimub nende vahel dialoog, kuhu kuuluvad muuhulgas ka epiteetidega pöördumisfraasid. Kui dialoog toimub peiu ja neiu vahel, on epiteediga pöördumine reeglina järgmine:

1) sama põhisõna juurde võib kuuluda lisandsõnade lai valik – põhisõna õde juurde kuuluvad näiteks hell; noor; õrn; madala; murumadala; tilluke; sõrmepitkune; linnukene;
2) epiteetide struktuuri keerustumine: lihtepiteedid – õekene hellakene ja keerulisema struktuuriga liitepiteedid – sõsar sõrmepitkune;
3) lisandsõna grammatika mitmekesisus – täiendi kõrval näiteks lisand – õde, noori linnukene;
4) epiteedi seotus teiste sõnakujunditega; näiteks epiteedist võib leida võrdluse – sõsar sõrmepitkune; õde murumadala.

Laulu alguses on tegelase kirjeldus lühike ja sinna sobib epiteet oma lühiduse tõttu suurepäraselt.

1) laulu alguses tuuakse juurde lausekujundeid, näiteks “Soome härja” lauludele on tüüpilised liialdused:

 
Oli mul muiste musta härga,
tuhat sülda turja pikka,
sada sülda sarved laiad;
päivä lendäs pääsükene
ärjä sarvije vahella,
kuu kaupa orava juokses
ärjä seljä ruodu /roogu/ müödä.
ERl I. Soome härg. Ha 7

2) laulu sees kasutatakse epiteetide, sealhulgas idealiseeritud epiteetide kuhjamist, näiteks kadunud venna või kadunud hanede kirjeldamisel laulu teisele tegelasele:

6.

Kui stereotüüpsed on epiteedid?

1912. aastal kirjutab Fr. Tuglas rahvalaulu stiilist: “Enam kui üheski kunstluuletuses on siin vormi türanniaga tegemist. Sest kuna kunstlaulus ainult viimast sõna reas riimi nõue tabab, on see riimi seadus rahvalaulus alliteratsiooni ja assonantsi kujul iga sõna kohta maksev. Kui kitsad piirid siin valitsevad! Kui väike on siinne väljavaliku võimalus! Meie saame sellepärast aru, miks rahvalaulus kuu alati kullane, sild sinine ja maa maksa karvaline on.” (Tuglas 1912: 33.) Kui regilaule põhjalikumalt lugeda, näeme, et selline kordumise mulje (kuu on alati kullane) on petlik. Näiteks “Uppunud venna” lauludes, mis on avaldatud kogumiku “Eesti rahvalaulud” I osas, on kuul kaksteist erinevat epiteeti, millest allitereeruvaid on kaheksa: kullas; kullakene; kulda pärga; kullaratas; kulda meesi; kuulus meesi; kumer kübar; kudruskirja (Roll 1990a: 151). Nagu näeme, Tuglase pakutud epiteeti kullane ei olegi. On küll sõnaga kuld seotud epiteete. Varieerumisvõimalusi on seega ootamatult palju.

Ka Juhan Peegel, uurinud poeetilisi sünonüüme regilaulu repertuaaris, peab tõdema: “Poeetilise sünonüümika lõputu kirevus sunnib meid lõplikult kummutama eelarvamuse regivärsi kunstiliste võtete valdavast stereotüüpsusest ja ühetaolisusest. Niisugune kirevus tõestab ilmekalt laulikute piiritut loomisvõimet.” Kuid samas: “Regivärssi ei saa tuua ükskõik millist sõna, see peab vastama assonantsi ja alliteratsiooni nõudeile; peab arvestama kvantiteedireegleid, silpide arvu, loomulikult ka sõna semantilist külge. See kõik piirab ja seob laulikut. Aga teisest küljest sunnivad just needsamad kitsendused laulikut otsima ning otsima” (Peegel 1997: 120).

Võib jääda mulje, et regilaulu tegelastega (teatud põhisõnadega) seostuvad kindlad tunnused (stereotüüpsed epiteedid), näiteks oli mul mullu musta härga. Vaatleme härja epiteete kolmes erinevas laulutüübis: “Müüdud neiu”, “Soome härg” ja “Härjad murtud”, mis on avaldatud lüroeepiliste laulude kogumikus “Eesti rahvalaulud” I–II.

“Müüdud neiu” lauludes nimetatakse härga neiu eest saadud kingituste nimekirjas: isale andsin härjapaari,/ emale andsin lüpsilehma,/ vennale sõjahobuse,/ sõsarale sõle suure,/ kälile kingad käredad. Kuna härg kingitakse isale, perekonnapeale, kuulub see kingituste loendi algusesse ehk esimesse värssi, mis sisaldab tegusõna (andsin) ja epiteedile seetõttu ruumi ei jää. Seetõttu on “Müüdud neiu” lauludes härjal epiteete haruharva, ja kui need on, viitavad need kingituse väärtuslikkusele (isa sai heaje paari härgi ühes Saaremaa variandis; isale härjad ilusad või vedavad Tartu-Maarja ja Haljala variandis).

“Soome härja” lauludes kirjeldatakse härja tavatut suurust. Vähesed epiteedid viitavadki sellele (kes see surmab suure härja). Epiteetidest enam kasutatakse mõjuvõimsamaid kujundeid, mis härja suurust konkretiseerivad (tuhat süüli turja laia,/ sada süüli sarved pikad; õhta saab orava joosta,/ pääva lenda pääsukene/ selle härja sarvesida).

“Murtud härja” lauludes on härg keskne tegelane ja teda kohtab nii laulu alguses, kulminatsioonis kui ka lõpplahenduses. Peategelane läheb härgadega kündma. Tema härjad on head (aeti mõisa kündemaie,/ oma häile härgesile,/ paremille paarisille) või tööst märjad (särk oli seljas märgaella,/ härjad ees olid härmatanud). Viimast kohtame aga lokaalselt (Viljandi- ja Tartumaa lauludes). Kulminatsioonis murrab hunt härjad (murdis ära musta härja,/ kiskus ära kriimu härja). Epiteedid allitereeruvad tegusõnadega (murdis – musta) ja loovad argipäevase pildi (musta härja). Lõpplahenduses võivad härja epiteetidena korduda nii sissejuhatusest tuttav tunnus (hea) kui ka kulminatsioonis nimetatud tunnus (musta; kirju).¹²

Ühe laulutüübi variantides jääb domineerima laulu teemast ja ülesehitusest tulenev epiteet, mis taas kõneleb epiteedi kui vormeli paindlikkusest. Reeglina vormelid sobituvad konteksti. Selles mõttes on põnev Walter Andersoni uurimuses, kus ta püüab selgitada epiteedi sisulist sobivust konteksti. Analüüsi tulemusena väidab Anderson, et sõnade samakõla taotlus jätab varju nende tähenduse. Ta vaatleb epiteedi tarka värsiseoseid Tartuga, eeldusel, et Tartu kui ülikoolilinn võiks laulikuid ajendada kasutama sisult sobivat mõistet tarka (näiteks Tarto targa esändä; Tartost tulli targa herrä; Tartu takka targa tütre). Kuid samamoodi kasutatakse tarka teistegi kohanimedega seoses (ei ma läe targal Tarvastusse; Tallinna targa esändä). Nii leiabki Anderson, et epiteet tarka ei seostu Tartu vaimsusega, vaid on juhuslik, tingitud alliteratsioonist (Anderson 1929: 12-15). On õige, et epiteet tark ei kinnistu kindla põhisõna juurde nagu on õige seegi, et alliteratsiooniseos on sõnavalikus oluline (meenutagem veel ühendit tarka taati). Kuid ei saa nõustuda, et epiteet on juhuslik, pelgalt alliteratsioonist tulenev, sest tal on oma kordumatu tähendus kõigis eeltoodud erinevates seostes ikkagi olemas. Et teada, milline see on, selleks ongi vaja epiteeti analüüsida kontekstist lähtuvalt ja mitte piirduda ainult sõnaühendiga.

Regilaulus leidub väga vähe selliseid mõisteid, mille epiteet on läbi traditsiooni püsiv ja ei sõltu konkreetsest laulust. Lüroeepilistes lauludes on selliseks mõisteks õlu, millele lisandub epiteet punane (Roll 1990a: 141). Huvitav on see, et alliteratsiooniseos nende kahe sõna vahel puudub. Tegemist on metafoorse epiteediga ja ilmselt peitub selle kujundi alus usundi ja poeetika sünkretismis.

Regilaulu epiteetide vaatlus stereotüüpseina, kuid kontekstist lahutatuna ei õigusta ennast. Tähelepanu võiks pöörata epiteedi ja alliteratsiooni- ning parallelismivormelite omavaheistele suhetele.

Kokkuvõte

Regilaulu epiteet võib peegeldada tegelikkust:

• luues illusiooni laulikut ümbritsevast argipäevasest keskkonnast (vedav härg; musta härga);
• või taotluslikult sellest eemaldudes; sedalaadi epiteetide kujunemist võis mõjutada kas usund (martide teekond; sinise-punase parallelismid piirisituatsioonides) või, usunditausta puudumisel/taandumisel, traditsioonitaust.

Regilaulu stiil tingib küllalt püsivate epiteetide kasutuse, harva on need kivistunudki (kui sõna tähendus on vastuolus lause tähendusega). ¹⁴ Samas on regilaulu epiteedi üldpilt kirju. Seda tingivad kinnisepiteetide varieerumine; kontekstist põhjustatud kujundi aktualiseerumine; epiteedi seotus laulu regiooni, teema ja ülesehitusega; epiteedi suhted teiste troopidega ja värsisiseste, eriti alliteratsioonivormelitega. Olemasolevate epiteetide varieerimine ja uute epiteetide esitamine näitab lauliku loovust. Siiski ei saa väita, et tegemist on individuaalsete epiteetidega. Pigem on tegemist lokaaltraditsiooniga. Paralleeli saab tuua Juhan Peegli poeetiliste sünonüümide uurimusest, mille järgi regilaulu rikkaliku sünonüümika olemasolust saab rääkida vaid tänu teatud regilaulu regioonide sünonüümirikkusele (Peegel 1997: 84; 113; 119).

Esmapilgul ei saa me regilaulus fikseerida erinevaid ajalisi kihte, sest laulud on üles kirjutatud peamiselt 19. sajandil. Küll aga näeme epiteedi seesmise ja välise struktuuri keerustumisi. Epiteetide analüüsis laiemat konteksti arvestades võib ilmneda epiteetide aluseks olev usundiline taust.

Epiteetide seas on kujundite vahealale kuuluvaid vorme. Näiteks seosed metafoori ja võrdlusega, kui rääkida troopidest. Samas on epiteet seotud teistegi kujunditega, näiteks perifraasi, alliteratsiooni ja parallelismiga.

Võiks uurida epiteedi sõnavara (näiteks, põhisõnast lähtuvalt, ema; isa jne lisandsõnu. Sõnastiku olemasolu annab võimaluse uurida hüpoteetiliselt epiteetide arengulugu, arvestades andmeid keeleajaloost ja poeetilise mõtlemise kujunemisest.
  

¹ Epiteetide kujunemistee on suunatud rahvaluule (tüüpilistelt) epiteetidelt individuaalsete (autoriluule) epiteetide loomisele.

² Vt. näiteks Karl Muru koostatud luuleantoloogiast “Sõnarine” 1, Tallinn 1989, lk.443.

³ Vt. lähemalt Tiiu Rolli kandidaadiväitekirjast alalõigud: “Epiteedi määratlemisest”, “Epiteedi funktsioonist” ja “Epiteedi ja selle mõiste ajaloolisest kujunemisest” (Roll 1990a: 21 – 31).

⁴ Vt. lähemalt: Roll 1990a: 21 – 53.

⁵ Vt. lähemalt: Jaago 1997

⁶ Aleksandr Vesselovski epiteedikäsituses on  metafoorse epiteedi alaliik. Metafoorne epiteet saadakse muljete ühendamisel. Vesselovski toob metafoorse epiteedi näiteks must kurbus, kus epiteet-tunnus on värvi- ja tundeelamuse paralleel (Vesselovski 1940: 74). Boriss Tomashevski käsitleb metafoorset epiteeti metafooripeatükis, kuid nimetab seda epiteediks. Tema pakub metafoorse epiteedi näiteks hall talv ja põhjendab oma väidet: epiteet-tunnus on ülekandeline ehk metafoorne, kuna otseses mõttes talv hall olla ei saa (Tomashevski 1959. 220 – 230). Valeria Jerjomina peab metafoorset epiteeti metafooriks, põhjendades seda rahvaluule näidete abil. Metafoorsele epiteedile, nagu rahvaluule väljenduslaadile üldiselt, on omane maksimaalne konkretisatsioon ja väljendite nn kivistumine, st nende kasutamine endisel kujul ka siis, kui neil ei ole enam endist tähendust. Selletõttu ei ole värvisõna enam mitte teatud värvi märkiv sõna, vaid see on millegi sümbol (Jerjomina 1967: 150). Ka Viktor Zhirmunski jagab Jerjomina seisukohta ja peab metafoorse epiteedi eraldamist metafooridest vaid vormiliseks (Zhirmunski 1977:360 – 361). Põhimõtteliselt on metafoorne epiteet sõnakujundite piirinähtusi ja sellisena teda analüüsida võikski. (Vt lähemalt: Roll 1990a: 31 – 36.) Omaette küsimus on aga see, kuidas mõista metafoorset epiteeti ajaloolise poeetika seisukohalt. Vesselovski peab seda hilisemasse poeetilise mõtlemise ajajärku kuuluvaks. Jerjomina seostab metafoorseid epiteete rahvaluule stereotüüpsete vormelitega. Probleem on tõesti olemas, sest rahvalaulu metafoorsed epiteedid, mida kohtame abstraktsete mõistete asemel kui semantilisi märke (pulmas on naised punased,/ varrujoodus valge'emad), kuuluksid otsekui teise mõtlemise kihti, võrreldes tavapäraste epiteetide kasutamisega (näiteks kui saan alla musta mulla,/ valge laudade vahele; või mul oli mullu musta härga). On selge, et metafoorne kujutamislaad on keerulisem, kuid kas ka hilisem? Võimalik, et kujundina hilisem, kuid millisele alusele see kujund tugineb, kust ta pärineb? Tõenäoliselt taandub probleem regilaulu sünkretismile.

⁷ Vt lähemalt: Roll 1990a: 67; 91.

⁸ Analoogiliselt veel: Vi 2; Vi 3; Vi 18; Vi 23; Vi 25a; Jä 3; Jä 5; Jä 8; Ha 1, Ha 14; Ha 15; Ta 4; Ta 7; Ta 9; Ta 10.

⁹ Analoogiliselt veel: Jä 12; Ha 6; Ha 11; Ha 12; Ha 13; Lä 3; Lä 9; Pä 16a; Pä 23; As 1 ja 2 (Ha).

¹⁰ Olen käsitlenud selliseid näiteid kui sõnakujundite piirijuhtumeid, kuid siiski epiteedist lähtuvalt. Ühendis õekene, linnukene käsitlen lisandsõna linnukene nimisõnalise metafoorse epiteedina; ühendit sõsar, noori linnukene käsitlen kui põhisõna sõsar laiendavat mitmesõnalist epiteeti, mis koosneb omakorda lisandsõnast noori ja metafoorsest põhisõnast linnuke. Põhjenduseks on kujundi vorm: neil puhkudel on tegemist põhisõna juurde kuuluvate lisandustega.

¹¹ Abstraktsed mõisted (näiteks hell) epiteetidena on silmahakkavalt stereotüüpsed, ometi ei saa nad oma abstraktsuse tõttu kuuluda regilaulu arhailisemasse kihti. Oleks huvitav pöörata neile eraldi tähelepanu, et selgitada keeleajaloo ja poeetilise mõtlemise arengu kaudu niisuguste epiteetide osa regilaulus ning nende keele- ja kujundiloolist tagapõhja. Vt ka viidet 6. Ka Juhan Peegli väite järgi puuduvad poeetilistes sünonüümides abstraktsed mõisted (Peegel 1997: 121).

¹² Vt lähemalt: Roll 1990a 141 – 148.

¹³ Vt võrdluseks ka Jaan Kaplinski regilaulualast kirjutist. “Haned kadunud” laulus jutustatakse laulik-neiust, kes proovib juttu teha kündjate-äestajatega. Neiu küsib, kas kündja on näinud tema hanesid, aga kündja ei vasta enne, kui tüdruk kündjalt kübara võtab. Uku Masing olla sellele kummalise seiga tõlgendusvõimalusena pakkunud paralleeli Kesk-Indias elava munda rahva uskumusest, mille järgi saab surnu rääkida vaid siis, kui tal kübarat peas ei ole (Kaplinski 1997: 145 – 146).

¹⁴ Näiteks “Mareta lapse” laulus Simuna kihelkonnast sõnab ema poolt mahasalatud laps: “Marie, kareta neidu,/ see minu hella ema oleks!” Kuid selliseid näiteid, kus kontekst läheb vastuollu epiteediga, leiab harva (Roll 1990a: 151 – 152).
 

Allikad

Walter Anderson 1929: Die Universität Dorpat in der estnischen Volksüberlieferung. Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat. Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1928. Tartu. 9 – 44.
Aleksander Aspel 1937: Lähtekohti Kreutzwaldi stiili iseloomustamiseks. Eesti Kirjandus nr 8 ja 9. 380 – 393; 437 – 459.
Tiiu Jaago 1997: “Mis sealt tõuseb soost sinine/ soost sinine, maast punane? ” “Sinise” ja “punase” võimalikust tähendusest regilaulus. Mäetagused nr 5. Tartu. 54 – 72. E-väljaanne http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr5/tiiu.htm.
Valeria Jerjomina 1967: В. И. Ерёмина. Метафорический эпитет. Из поэтики фольклора. Известия Академии Наук СССР XXVI 2. 220 – 230.
Jaan Kaplinski 1997: Võimaluste võimalikkus. Tallinn.
Kadri Peebo 1989: Natuke regivärsivõrdlusi ja mõnda, mis seal sees... Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Tallinn. 119 – 136.
Juhan Peegel 1997: Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast. Tartu.
Tiiu Roll 1990a: Epiteet eesti regivärsilises rahvalaulus. Väitekiri filoloogiateaduste kandidaadikraadi taotlemiseks. Tartu. Käsikiri TÜ Raamatukogus.
Tiiu Roll 1990b: Epiteet kui pilt. TRÜ Toimetised nr 879. Tartu. 79 – 88.
Tiiu Roll 1992: Regilaulu epiteedi analüüsi võimalusi. TÜ Toimetised nr 943. Tartu. 61 – 65.
Viktor Zhirmunski 1977: В. Б. Жирмунский. Теория литературы. Leningrad.
BorissTomashevski 1959: Б. В. Томашевский. Стилистика и стихосложение. Leningrad.
Friedebert Tuglas 1912: Kirjanduslik stiil. Mõned leheküljed salmi ja proosa ajaloost. Noor-Eesti IV. Tartu. 23 – 100.
Ülo Valk 1995: Eesti mardilaulude usundilisest taustast. Rahvausund tänapäeval. Tartu. 471 – 478.
Aleksandr Vesselovski 1940: А. Н. Веселовский. Историческая поэтика. Leningrad.

 
 
 

---


 
 


 

 

Kordamisküsimused 1) Milline on epiteetide suhe teiste kujunditasanditega (näiteks alliteratsioon) ja teiste sama tasandi kujunditega (näiteks metafoor)? 2) Millised “karid” võivad oodata regilaulu epiteedi uurijaid, kui uurija ei arvesta regilaulu erinevust ilukirjandusest? 3) Mis on epiteet ja kuidas epiteete liigitada? 4) Millised erinevused on epiteetidel eri kontekstides (pöördumised inimese ja pöördumised loodusobjektide poole; pöördumisepiteedid ja epiteedid kirjeldustes)? 5) Mida on teada epiteetide kujunemisloost? Mida saab selles suunas edaspidi uurida? 6) Loe lisaks Kadri Peebo artiklit “Natuke regivärsivõrdlusi ja mõnda, mis seal sees” (Peebo 1989). Kirjelda troopide omavahelisi piirialasid ja seoseid teiste kujunditega (alliteratsioon, parallelism); iseloomusta regivärsi võrdluste spetsiifikat (semantiline väli, abstraktse ja konkreetse vahekord, funktsioon; selgita esitatud võrdluste sõnastiku koostamispõhimõtted.