1979. aastal ilmus ajakirjas “Eesti Loodus” Mikk ja Tõnn Sarve artikkel eesti “Loomislaulu” tõlgendusega, kus muuhulgas on juttu loomisloo tunnuslikest värvidest sinine, punane ja kuldne (Sarv 1979). Sellele järgnesid kolm artiklit ajakirjas “Looming”. Esimene neist oli 1981. aastal toimunud etnoloogide, folkloristide ja teiste asjahuviliste mõttevahetuse kokkuvõte. Arutelust võtsid osa Enn Ernits, Mikk Sarv, Ülo Tedre, Madis Kõiv, Vello Lõugas, Tõnis Vint, Ants Viires, Ülo Stöör, Heino Eelsalu (Värvid… 1981). Kaks järgmist artiklit ilmusid 1982. aasta alguses eelneva artikli kriitilise järelkajana (Allik 1982; Parmasto 1982). 1960-1980. aastatel tegelesid regilaulu värvisõnadega ka TÜ rahvaluule üliõpilased.
 
 

1.

Mis regilaulu värvimaailmast huvitas 1980-ndate aastate alguse eesti kultuuriuurijaid?

Eelmainitud arutelus lähtuti arvamusest ja (l)ootusest, et tänapäeval kättesaadavast 19. sajandi eesti rahvaluulest leitavad värvisõnad peegeldavad eriti vana ja unikaalset maailmapilti, mida on väljendatud värvide kaudu. Mikk Sarv põhjendab väidet unikaalsusest sellega, et teistes läänemeresoome ning põhjarahvaste loomislugudes on värve vähesel määral, ja kui, siis on värvideks valge, punane ja must (Värvid… 1981).
 

 

Loomine. Risanda Kravtsov, 1969, Kuusalu.

Erast Parmasto kritiseerib ülalesitatud mõttevahetust keelajaloost lähtuvalt, täpsemalt 1969. aastal Brent Berlini ja Paul Kay poolt avaldatud hüpoteesist, mille järgi värvinimetuste kujunemine läbib kõikides keeltes kindlad etapid. Seetõttu ei ole Parmasto arvates õige väita, et eesti pärimuse värvikirevus kõneleb ühtlasi ka varasest, teiste rahvaste pärimusega võrreldes kindlapiirilisemast ja väljakujunenumast värvisümboolikast ning värvilisemast maailmapildist. “Mitmed meie uurijad on värvuste “tunnetamist” seostanud maailma kihilisusega soomeugrilaste maailmapildis. Kolm värvust – kolmekihiline maailm (mesoliitikumis)! Väga vahva hüpotees – siit tulenevad ahvatlevad võimalused edasimõtlemiseks. Berlini-Kay V arenguetapil pidi maailm olema juba kuuekihiline. /---/ Maailma pilt on alati olnud värviline, maailmapilt ei tarvitse aga üldse värviline olla, või siis võib värvustel selles ainult väike tähendus olla.” (Parmasto 1982: 375–376.)

Värvitaju ja värvisümboolika seoste absolutiseerimise eest hoiatab ka psühholoog Jüri Allik. “Huvi soomeugrilaste maailmapildi vastu ei ole süütu nähtus. Selles on salasoov näha oma mõtlemise aluskihis värvimustrit, mis teiste omast kirevam ja erinev.” (Allik 1982: 378.) Allik eraldab iseseisvate nähtustena värvitaju, värvinimetused ja värvisümboolika. Värvitaju on olemas ka siis, kui värvil nimetust ei ole. Värvisümboolika on kultuuriti erinev ja konventsionaalne. Värvisümboolika universaalsus ei seisne kindla värvi ja vastava nähtuse kokkuviimises (põhimõttel: sinine tähendab avarust), vaid põhimõttes: kui üht vastandlikest nähtustest väljendatakse ühe värvi abil, siis teist teise värvi abil. “Värvisümboolika universaalseks omaduseks on see, et värve kasutatakse ilmakaarte, maailma osade, rahvaste ja palju muu märgistamiseks. See, millist rolli mingi värv sümboolses süsteemis märgib, on pigem konventsionaalne kui kindlalt fikseeritud. Tähtis on eelkõige, et kui ühte ilmakaart märgitakse ühe värviga, siis tema vastasilmakaart tähistatakse mingi teise, vastandliku värviga. Selle väite võib sõnastada üldisemalt: ei ole niivõrd oluline, millise värviga on tähistatud üks või teine ese, tähtis on see, et maailmapildi kohaselt erinevad esemed oleksid tähistatud erinevate värvustega.” (Allik 1982: 384.)

Regilaulu värvide puhul ei saa alati rääkida värvisümboolikast. Muidugi võib paralleelsõnades sinine/punane näha piiriolukorra kujutamist, kuid kujundi sellise tähenduse avab uurijale laulutekst (kontekst). Teisal võib see olla kasutusel mitte kui piiri semantiline märk, vaid kui regilauluomane stereotüüpne vormel, kirjeldamaks sakste riidevärvi või peksujälgi kehal (Jaago 1997). Värvisõnadel on poeetiline funktsioon ja nad saavad oma ainulise tähenduse kontekstis. Seega, kõik punased regilaulus ei ole täpselt üks ja seesama punane.²
 

Eelkirjeldatud 1981. aasta arutelu käigus esitati regilaulu värvikujundi seisukohalt kaks olulist probleemi: milline on laulu värvikujundi semantika ja milline on värvisõnade esinemissagedus. Mikk Sarv tõlgendab regilauluomaseid värvikujundeid intuitiivselt: punane seostub elujõu ja tugevusega, sinine vastandub sellele oma nõrkusega. Sinine ja kollane koos tähistavad nõrkust ja surma. Nende värvide kujundisemantika ei piirdu eelöelduga. Oluline on aga see, et regilaulu kontekst annab värvisõnadele mitmeid tähendusvälju, mida sõnadel üksi ja tavatähenduses ei ole. Veel olulisem on M. Sarve tähelepanek: värvid üksikult tähendavad midagi muud, kui nende kokkuviimine paralleelvärssidesse (sinine üksi ja punane üksi ei ole tähenduselt sama, mida nad tähendavad paralleelsõnadena). Stereotüüpsete paralleelsõnade valdkond seostub Udo Kolgi uurimustega parallelismivormelitest (Kolk 1962; 1980). Värvide parallelismiseos ei tähenda lihtsalt kahe (meelevaldse) värvi kokkupanemist, vaid tähendab uut terviklikku mõtet (Jaago 1997: 58).
 

1981. aasta meeleolukasse, muljeotsustustele tuginevasse arutellu sekkub uue nurga alt Ülo Tedre: et midagi otsustada rahvaluule värvide üldise kujunditähenduse kohta, selleks ei piisa “rohelist on regialaulus vähe” stiilis väidetest. Vaja on statistikat (Värvid… 1981: 1602).

Piirdume 1980-ndate aastate mõttekäikude tutvustamisega siinkohal, sest arutelu viis välja tulemuseni – nüüd teati, mida on vaja uurida. Küsimuseks on: millised värvinimed esinevad regilaulus, milline on eri värvide esinemissagedus ja milles seisneb nende (poeetiline) tähendus. Oma põnevusega ahvatlevad, kuid nähtusi absolutiseerivad seisukohad nõuavad selgitust.

2.

Kuidas kujuneb värvisõnavara?

Ajakirjas “Looming” avaldatud mõttevahetuse vastukajas tugines Erast Parmasto Brent Berlini ja Paul Kay hüpoteesile värvinimede arengu universaalsusest (Parmasto 1982; Berlin & Kay 1969). Seda hüpoteesi on kohandanud eesti keele uurimisel Mauno Koski (Koski 1983). Esitatud hüpoteesi on vahendanud ning oma vaatenurgast täiendanud Ants Viires (Viires 1983), Huno Rätsep (Rätsep 1985) ja Virve Sarapik (Sarapik 1994a; 1994b; 1997; 1998). Hüpoteesi järgi tulevad värvisõnad keelde teatud järjekorras, läbides kindlad, kõikjal kehtivad arengujärgud. Esmalt tekivad vastandlikud mõisted - valge ja must, järgnevalt punast märkiv sõna, kolmandas, neljandas ja viiendas arengujärgus kujunevad sõnad, mis tähistavad sinist, kollast ja rohelist, kuuendas – pruun, ja seitsmendas lilla, roosa ning oranzh. Halli märkiv sõna võib põhivärvinimeks saada ajavahemikus, mis hõlmab kolmandat kuni seitsmendat värvisõnade kujunemise järku.

Urmas Sutrop on spetsiaalselt, sh eksperimentaalselt uurinud eesti keele põhivärvinimede kujunemist (Sutrop 1995; 1996a; 1996b). Ta esitab oma töös eesti keele värvinimede sünkroonilise ja diakroonilise pildi. Järgneval skeemil on näidatud põhivärvinimede kasutuseletuleku etapp (I - VII) koos põhivärvinimedega, mida me tunneme tänapäeva eesti keeles. Juhin tähelepanu sellele, et tänapäeva värvisõnad ei kattu vanemas osas varasemate värvinimetustega. Millised sõnad on märkinud vastavaid värve, seda näitab värvisõnade diakrooniline pilt.³

Tabel 1: Eesti keele värvinimede kujunemine.
Aluseks Urmas Sutropi uurimus (Sutrop 1996b).

Regilaulu seisukohalt on oluline läänemeresoome ajajärk (IV etapp), mil toimusid olulised terminite vahetused. Keelde tulid värvisõnadena valge, must ja punane, mis vahetasid välja seniseid värvisõnu (vastavalt rekonstruktsioonile: *aèka – ‘hahk’; *pil´mэ- ‘pime’; *wire – ‘verev’).⁵ Sõna valge pärineb mõistest läige, läikima; must – määrdunud, must; punane pärineb mõistest, mida tänapäevakeeles tähistab sõna karv, karva. Lõunaeesti keelde jäi sama värvimõistet endiselt märkima verev, mistõttu näiteks setu regilauludes on verev küllalt levinud ja seda ei saa käsitleda punase poeetilise asendussõnana. Karva esineb regilaulu värvisõnastikus üldmõiste värvus tähenduses (paha ilma karva; kullakarva). Sellises sõnaloomes ilmneb tava esitada kirjeldatava nähtuse värv sama värvi üldtuntud eseme või nähtuse kaudu (sellisteks värvinimedeks on näiteks regilaulust hilisemal ajal sidrunkollane, vaarikapunane), kuid samas on säilinud arhaism, kus värvi sõna asemel kasutatakse karva. Läänemeresoome ajajärgul eraldus balti keelte mõjul liitmõistest ‘kollane, roheline ja sinine’ viimane iseseisvaks värvisõnaks. V etapis lagunes ka allesjäänud liitmõiste kaheks iseseisvaks värvisõnaks: kollane (või kuldne) ja haljas. Haljas põhivärvinimena vahetus sõnaga roheline 17. sajandil. Sõna pruun (VI etapp) lisandus 18. sajandil. Sõnadega roheline ja pruun samal ajal võis põhivärvinimede hulka tulla hall. Lilla, oranzh ja roosa tulid põhivärvinimedena keelde käesoleval sajandil. (Sutrop 1996b.)

Eeltoodu tugineb Berlini ja Kay hüpoteesile, mille esimene versioon ilmus 1969. aastal ja mida hiljem on täiendatud. See hüpotees omakorda rajaneb teadmistele värvitaju aluseks olevatest füsioloogilistest protsessidest. Nägemise füsioloogia (neurofüsioloogia) aluseks on soojade ja külmade põhivärvide ning heleda ja tumeda vastandamine. Need vastanduste paarid kujundavad esimese värvinimede liitmõiste, mis hiljem laguneb iseseisvaiks põhivärvinimedeks (Sutrop 1996b: 672).

Varasemad teooriad ning Berlini ja Kay hüpoteesi kriitika lähtuvad värvisõnade ja kultuuriajaloo seotusest. Ants Viires, eitamata eeltoodud hüpoteesi, küsib siiski: miks ikkagi tuleb keelde sõna punane enne kui sinine? Ja vastab ise: keskkond tingib selle, milliseid värvinimetusi keel vajab. On kaks mõistete-nähtuste ringi, mis pakuvad aluse värvisõnade tekkele: ilm (päev – öö; suvi  – talv) ja loomade eristamine karva värvuse järgi. (Viires 1983.)

Tõestusi Ants Viirese väitele kultuuri mõjust värvisõnavara kujunemisele võib leida ka Urmas Sutropi käsitlusest, mis rajanes Berlini ja Kay hüpoteesile. Näiteks valge seotus valge (heleda) ajaga. Punase märkimiseks on kasutatud sõna *koje: ‘koit’ (II ja osalt kolmas III etapp) (Sutrop 1996b: 663–665; 673).

Teine värvinimede kujunemisel oluline objektide ring, ilmastiku kõrval, on loomad. Sellele viitab ka sõna -karva. Punane tähendas enne läänemeresoome perioodi karva ja osades soome-ugri keeltes ongi see tüvi seotud karva või villa märkimisega (Viires 1983: 292). Ka Sutrop selgitab: “Et sõna *puna /---/ tähendus oli varem “karv”, siis on küllalt tõenäoline, et asendus verev -> punane nihutas mõiste punane fokaalpunkti pruunika (hallika) spektriosa poole. Võrdluseks võib tuua eesti punast tõugu karja, punased lehmad, kes tegelikult on ju punakaspruunid” (Sutrop 1996b: 667).

Suur osa värvinimetusi on seotud hobuse või teiste kariloomadega. Näiteks hobuse sünonüüm kõrb märgib ühtlasi kindlat värvi hobust. A. T. Helle 18. sajandi grammatikas on see sõna tõlkevasteks saksakeelsele värvinimetusele braun, mida me tänapäeval tõlgime sõnaga pruun. Samas ei ole kõrb põhivärvinimi. Värvisõnad, mis seostuvad vaid kindla mõistete rühmaga, ei ole põhivärvinimed. Selle näiteks ongi hobuse värvi märkiv kõrb. Ka hall, mis tänapäeva keeles on põhivärvinimedeks, tähendas balti laenuna varem vaid hobuse värvi (seda eriti kaua lõunaeesti murretes). Põhja-Eestis oli hall põhivärvinimeks juba 17. sajandil. Põhja-Eesti mõjul kujunes hall põhivärvinimeks mujalgi, kuid alles 18.–19. sajandil, viimases põhivärvinimede arengustaadiumis (Koski 1983: 175–176; Sutrop 1996b: 670).

Ants Viires arutleb: eesti keeles arenes varem ja jõudsamalt karjandusega seotud värvisõnavara, mitte aga mõisted sinine ja roheline, mis tulevad riietusse massiliselt alles 18. sajandil. “Eestlaste omaaegset mõttelendu on värvimaailmas ergutanud eriti must, valge ja hall, vähem punane, mõnel määral veel ka sinine. See osutab ööpimeduse, sellega seotud nähtuste ja elamuste suurele osale meie esivanemate kujutlusmaailma vormimisel.” (Viires 1983: 302.)

Võib nõustuda väitega, et värvisõnade ja karjanduse vahel on seos. Värvinimede roheline ja sinine kasutamisvajadust seostab Viires ainult riietusega. Ometi on meie looduses need värvid ju nii ilmselgelt esindatud – puude rohelus, taeva ja mere sina. Regilaulus on meri sageli must, mets (salu näiteks) sinine. Vene rahvaluules on mets tume (тёмный). Värvisõnast epiteedi valikut võib muidugi põhjendada alliteratsiooninõudega, kuid mitte ainult. Konkreetselt värvisõna roheline on uus (17. sajandist), kuid varem kasutati selle asemel teist põhivärvinimetust, mis on tänapäevalgi muude tähenduste kõrval kasutatav looduse roheluse märkimiseks – see on sõna haljas. Ja kui mets on sinine, siis ei pruugi see tähendada sedasama erksat sinist tooni, mida andis 18. sajandil riiete värvimiseks Eestisse sissetoodud värvaine. (Analoogiliselt punane-sõnaga, mis märkis meie silmale pisut pruunikamat tooni, U. Sutrop vihjas siin punast tõugu lehma karvale.)
 
 

Mida lisab eelesitatule rahvaluule alal tehtu? Kas regilaulu värvisõnastikus peegeldub keeleajalugu? Kumba käsitlust (kas nägemise füsioloogiast tulenevat värvinimetuste kujunemise hüpoteesi või kultuuriajaloost tuletatud värvinimetuste kujunemisseletust) toetab regilaul?

3.

Milliseid värvisõnu leidub regilaulus?

Värvisõnade fikseerimine regilaulus ei olegi nii kerge ja ühemõtteline kui alguses paistab. Sinilill ei ärgita meid ära märkima sini- kui värvisõna, kuna liitsõnana on see liialt iseseisvunud mõiste. Kui aga laulikmina on sinilillede seas,/ valge lillede vahel, tekitab see teatavat kahevahelolekut – teine värsirida oma sõnastusega hakkab mõjutama esimese värsi sõnastuse tõlgendust. Sinilind – kas see on sama iseseisev, värvisõnast eraldunud mõiste kui sinilill? Kas hobuse iseseisvana esinevad sünonüümid punane, hall, kõrb on ühtlasi värvinimed või mitte? Probleeme tekitab see, et regilaulu värvisõnad ei tähista mitte ainult värve, vaid muudki, enamasti abstraktseid omadusi ja nähtusi (Roll 1985). Need asjaolud raskendavad statistika tegemist. Kuid tähtis ei olegi absoluutse täpsusega väita, mitu korda üht või teist värvisõna on kasutatud. Tähtis on teada suhtearvu või suurusjärku.

Regilaulude poeetika uurimise raames on värvinimetustega tegeldud Tartu ülikoolis järjepidevalt 1960-ndatel ja 1980-ndatel aastatel.⁶ Neis (üliõpilas)töödes on vaadeldud kolme tahku:

1) millised värvinimetused kuuluvad regilaulu sõnavarasse;
2) värvinimetuste esinemissagedus;
3) värvinimetuste kujundiline taust.

Tööd annavad üldpildi sagedamini kasutatavaist värvinimetustest ja küllalt umbmäärase statistika. Statistika teeb umbmääraseks see, et diplomitööd ei ole tehtud samadelt keelelistelt alustelt. Ebaühtlaselt on lahendatud näiteks niisugused küsimused: kas kuldne ei ole ühelgi juhul värvinimetus või on selleks teatud seostes siiski; kas sine ja pune külvamist kirjeldavates värssides on värvinimetused või mitte; kas arvestada vaid tänapäevakeele põhivärvinimesid või lisada ka teised värvisõnad (paha ilma karva; verilepp).

Tabel 2: Sagedamini esinevate värvinimede loend ja esinemiskordade arv (osaliselt).
Aluseks üliõpilastööd regilaulu värvinimedest.
 

Värvidest moodustuvad sagedusgrupid:¹⁶

1) valge, must, hall;
2) punane, sinine;
3) kollane, roheline, lilla, roosa.

Kirjeldatud üliõpilastöid ei seo ühtne metoodika ega mingi omavaheline võrdlust loov moment, ja ka tulemusi ei ole seni püütud võrrelda. Ometi ilmnevad neid töid analüüsides järgmised probleemid:

1) mida lugeda värvinimetuseks – erinevate tööde lähtekohad on erinevad;

2) valdavalt lähtutakse tänapäeva keele värvinimetustest (sinine, punane jne), mille tõttu ei analüüsita murdekeelt ega vana keelt (milline osa on värvinimetustel verev, haljas regilaulus);

3) et regilaulu värvivaramus ei leidu oluliselt pruuni ja rohelist, seda märkavad kõik, sest see üllatab; seevastu värvisõnu roosa, lilla ja oranzh ei loodetagi regilaulust leida;

4) ilmneb, et regilaulu värvisõnastik sõltub laulu teemast ja levikualast; samuti valdkonnast, mida teatud värviga iseloomustatakse (tabelist ei selgu, et värvinimetusi on tegelikult väga erinevaid, alustades kirja- ja karva-ühenditest, näiteks toomekirja; paha ilma karva ning lõpetades loomade sünonüümidega nagu paat, linalakk jne. Mõned autorid toovad need erijuhud ka statistikas välja, mõned mitte. Ka siin ei ole ühtset alust, pigem on end lastud juhtida vaistul;

5) regilaulu värvinimetuste funktsioonid on erinevad – mitte ainult, ja isegi mitte olulisel määral ei pea värvinimetus esile manama kindlat värvi; värvi(nimetuse)d on kujundilise funktsiooniga;

6) osades töödes tuleb esile ka tõsiasi, et värvinimetusi ei kasutada massiliselt, neid võib leida reeglina vähem kui pooltest lauludest.

Võrdleme üliõpilastöödest selgunud värvinimetuste esinevust värvinimetustega rahvalaulu antoloogia “Eesti rahvalaulud” I köite 1 vihikust, kus on 772 laulu, värvinimetusi leidub neist 175 laulus. Värvinimetusi leidub seega suhteliselt vähestes lauludes, ent kui neid esineb, siis tavaliselt ühes ja samas laulus mitu erinevat või sama värvinime korduvalt.

Tabel 3: Värvinimetuste loend ja esinemissagedus.
Aluseks Eesti rahvalaulud. Antoloogia I:1, Tallinn 1969.
 

Kõige varjundirikkam on punane toon: erepunasest-verevast rauarooste värvi ja roosani (12 eri nimetust, mis moodustab 32,4% kõikidest värvinimedest):
 

Niisamuti on sünonüüme mustal (4): tahmakarva, tõrvaskand, tõmmukarva, süsimust; valgel (2): linakarva (-lakk), piimakarva; hallil: hiiehall; ja kollasel: liivakarva, paat.

Siit loendist on välja jäänud kuldne, hõbedane, vaskne, mis otseselt värvinimetused ei ole, kuigi teatud kontekstis jääb nende värviomadus domineerima:

Kokkuvõte antoloogia 772 laulus leiduvaist värvinimedest ja nende kasutussagedusest ühtib üliõpilastööde põhjal tehtud tähelepanekutega. Regilaulu värvisõnavarasse kuuluvad tänapäeva eesti keele üheteistkümnest põhivärvinimest seitse: viis enamkasutatavat (must, valge, punane, sinine, hall) ning kaks haruldast (roheline ja kollane).

Tänapäeva keele sõnastik ei kattu regilaulu keele sõnastikuga. Viimases on murdejooni (verev, lepp) ja poeetilisi värvinimesid (päevakarva). Erinevad ka esemekaudsed värvinimed (näiteks: oravakarva, rauaroostekarva), kuigi põhimõte anda värvile nimetus eseme (nähtuse) värvi järgi, on omane loomulikult ka kõnekeelele.

Suures osas peegeldab regilaulu värvikasutus ja -eelistus värvinimede keelde tuleku järge: valge, must, punane. On ilmne, et sõnad (mitte mõisted) roheline, lilla ja eriti pruun ei ole regilaulu keelde kuigivõrd kinnistunud. Kollase asemel kasutatakse tihtipeale kuldset. Hall ja sinine on regilaulu kujundikeeles esindatud arvukalt ja mitmekesistes seostes. Samas ei tohi regilaulu keelekasutusest teha ennatlikke järeldusi keeleajaloo kohta.

Regilaulu puhul tuleb alati arvestada stereotüüpsete vormelite olemasoluga, seda ka värvinimetuste puhul (alliteratsioonivormelid, näiteks must – muld; must – meri; valge – vahel; valge – vaalima; parallelismivormelid punane/valge; sinine/punane). Regilaul ei kasuta mitte üksikuid keeles olemasolevaid sõnu, vaid stereotüüpseid sõnaseoseid. Kui viimased ei ole välja kujunenud, värvisõnade puhul näiteks sõna pruun ei ole moodustanud selliseid vormeliseoseid, on vähe lootust, et laulik neid sõnu regivärsis kasutaks, sõltumata sellest, kas need sõnad on tema endagi tavakeeles olemas või mitte. Ja vastupidi. Ka juhul, kui kohalikus kõnekeeles ei ole teatavaid värvisõnu, võivad need siiski poeetikalaenuna vana rahvalaulu kujundivaramusse kuuluda. Näiteks Karjalas puudub põhivärvinimena sõna punane, kuid lauludes esineb vormel punainen – pursi (Koski 1983: 70–71). Niisamuti võime leida Kuusalu lauludest kummalise fraasi, kus purjetatakse virjejädä (= rohelist, sm. k. vihreä) merd mööda.

Kas võiksime eelneva põhjal järeldada, et 19. sajandil jäädvustatud regilaulude värvisõnastik peegeldab stereotüüpseid vormeleid, mis on välja kujunenud enne 17. sajandit? Regilaulus sageli kasutatav värvisõna sinine kuulub ju varasemasse perioodi, haruldane roheline – 17. sajandisse, regilaulust peaaegu puuduv sõna pruun – veelgi hilisemasse, 18. sajandisse. Päris nii see ei ole. Selgituseks vaadelgem vähemalt kaht probleemi, mis seostuvad sõnadega hall ja haljas.

Rohelist värvi märkis eesti keeles enne 17. sajandit haljas (Sutrop 1996b: 669). Kuid regilaulus haljas rohelist ei asenda. Sõna haljas kasutatakse laulus nii nagu tänapäevalgi (‘hiilgav’, ‘läikiv’; taimede tärkamise ja puude rohelust märkiv). Järelikult, kui haljas ongi regilaulus kunagi (enne 17. sajandit) olnud põhivärvisõna, siis see seos on regilaulus taandunud, nii nagu keeleski.¹⁷ Tõsi on aga ka see, et rohelist kohtab regilaulus harva ja suhteliselt saamatutes kujundites,¹⁸ mis eeldab, et pärast 17. sajandit vormeliloome ei olnud kuigi aktiivne.

Sõna hall kohtame regilaulus väga tihti: arvuliselt samas suurusjärgus vanemate põhivärvinimedega nagu punane, valge ja must. Sõna hall põhivärvinimena on Sutropi uurimuse järgi (Sutrop1996b: 670) eesti keelde tulnud oletatavasti üheaegselt sõnaga pruun, mida regilaul ei tunne.¹⁹ Võiks ju oletada, et hall regilaulus ei ole põhivärvinimi, piirdudes vaid teatud objektide rühmaga (eriti levinud on see hobuse sünonüümina)? Kuid vaadates juhuslikkegi väljakirjutusi regilaulust, näeme, et hall märgib värvi nagu teisedki põhivärvinimed.²⁰ Seega, sõna hall (nagu ka haljas) regilaulu sõnavaramus kujuneb rööbiti eesti keele arenguga ajavahemikul 17.–19. sajandini.

Regilaulu keel ei samastu vahetult laulmisaegse argipäevakeelega. Laulu kujund luuakse regilauluomastest stereotüüpsetest fraasidest, mis kujunesid välja teatud ajajärgul ja arenesid poeetilise keelena iseseisvlalt edasi vastavalt oma otstarbe säilimisele või muutumisele. Värvinimesid must, valge, hall, punane ja sinine kasutatakse regilaulus mitte ainult tihti, vaid ka mitmekesistes seostes. 17. sajandist pärit ja hilisemadki põhivärvinimed kohanevad regilaulu keeles jõudsamalt, kui neil on varasem kasutuspinnas (hall). Uutele laensõnadele hakatakse otsima kasutusseost, kuid tulemused jäävad kujundilt algelisteks (roheline) või ei kodune need regilaulu vormelitena üldse (pruun). Oluline on seega otsida regilaulust värvinimetustega stereotüüpseid (nii alliteratsiooni- kui ka parallelismivormeleid), mitte värvinimetusi üksi. Niisugune mitmetasandiline lähenemine – värvinimede vaatlemine vormeli osana – võimaldaks välja selgitada kujundite ajaloolisi kihte. Värvisõnad regilaulus ei erine ju üksteisest mitte ainult esinemissageduse poolest, vaid ka kujundilise mitmeplaanilisuse poolest. Laulud on kogutud peamiselt 19. sajandil ja seetõttu näeme esmapilgul vaid regilaulu ajatelje ühtainsat – viimast tasandit. Kuid jälgides regilaulu värvisõnade kujunditausta, võime näha ka teisi tasandeid. Mida sagedasem, väljaarenenum ja mitmekesisem on vaadeldav kujund (näiteks parallelismivormelid must – valge; valge – punane; sinine – punane), seda vanem ja tähenduslikum on ta teiste kujundite seas. Senisest enam tuleb pöörata tähelepanu traditsioonipiirkonna ja selle keeletausta omavahelistele suhetele.

4.

Millistes seostes esinevad värvinimetused regilaulus?

Värvinimetuste kasutus sõltub lauluteemast, laulu levikualast ja laulu kuuluvusest kas varasemasse või hilisemasse stiilikihti. Vaatleme lauluteema mõju värvisõnade kasutusele antoloogia “Eesti rahvalaulud” I:1 põhjal, värvinimede sõltuvust laulu levikualast ja stiili arhailisusest “Loomislaulu” baasil.

Tabel 4. Värvisõnade kasutus erinevates temaatilises laulurühmades.
Veergudes järgnevad arvud näitavad laulude üldarvu; nende laulude arvu, milles esines värvinimetusi; sama suhet protsentuaalselt.
 

Värvinimetusi eelistavad kosjateemalised, müütilise sisuga ja mõistatuslaulud. Loodusteema üldiselt värvikirevust esile ei kutsu, ometi on siin rubriigis eriti värvirohke teema “Vihm, vesi, udu” (lauludes palutakse sageli vihma, sest kord ollakse valge, kord jälle must, kohati aga puhas ja must).
 
 

Värvinimetuste kasutus, seostudes küll kindla teemaga, on seotud ka lokaaltraditsiooniga. Pulmalauludest näeme, et Põhja-Eesti traditsioon eelistab sinist ja punast, Pärnumaa traditsioonis on aga samas funktsioonis kuld, hõbe (Roll 1985).

“Loomislaulud” kuuluvad värvisõnarohkesse teemavaldkonda: need on lüroeepilised, osalt müüditeemalised, osalt (samal ajal) kosjafantaasiat sisaldavad laulud. Ülaltoodud tabelist nr 4 nähtub, et selles teemaringis on värvisõnadega laule üle 40%. Värvisõnade poolest rikka temaatilise laulurühma sees on väiksema või suurema värvisõnasisaldusega laulutüüpe. “Loomine” kuulub viimaste hulka, sest värvisõnad sinine, punane, kuldne kuuluvad laulu tunnusvärssidesse. Kogumikus “Eesti rahvalaulud” I (ilmunud Tartus 1926. aastal) on andmeid 161 teksti kohta, kuigi avaldatud on 140 laulu. (21 tekstile on vaid viidatud, sest neid on käsitatud eelnevale laulule analoogiliste variantidena.) 140 laulust on värvinimetusi 110-s (78,6% lauludest).
 
 

Reeglina kohtab sinist ja kohati sellele lisanduvat punast linnu kirjelduses, sinist, punast ja kuldset koos aga põõsaste kirjelduses.

110 laulus esineb värvisõnu kokku 566 korral. Värvisõnad võib esinemissageduselt jaotada kaheks: tüübiomased ja juhuslikud. Tüübiomastest värvisõnadest domineerivad vastavalt regioonile kas sinine, punane ja kuldne (kollane) Põhja-Eesti rannikualal ja/või hall ning kirju, mis lisanduvad Lääne-Eesti saarte ja rannikuala lauludes. Esmalt nimetatud värvisõnakolmik katab värvisõnade esinemise üldarvust 85%, jättes ülejäänud värvidele ruumi vaid 15% ulatuses. Sellise üldtulemuse tingib Põhja-Eesti rannikuala tekstide rohkus ja stiililine ühtsus.²¹ Üksikuid kordi ettetulevad värvisõnad ei esine reeglina tüübiomastes värssides.

Tabel 5. “Loomislaulu” värvisõnade sagedustabel.
 

I		II		III		IV
sõna	arv	sõna	arv	sõna	arv	sõna	arv
sinine	203	hall	40	kollane	9	must	3
punane	153	kirju	1522	hõbe	7	saksa kuue karva	3
kuld	118			valge	6	roheline	2
						vasekarva	1
						tedrekirja	1
						tinakarva	1
						linane (merelaine)	1
						tõmmu	1

Tabelis ei ole arvestatud sõnu kuld ja hõbe, kui neile paralleelvärssides ei lisandu värvisõnadest analooge. Just Pärnu- ja Viljandimaal kasutatakse põõsaste kirjeldamisel küll sõnu kuld, hõbe ja vask, kuid paralleelsõnad siid ja kard viivad tähendusvarjundi värvilt materjalile.

Maakonniti on värvisõnastik küllalt erinev.
 

Statistika üldtulemusi kujundab Põhja-Eesti traditsioon, kuid ka see ei ole seesmiselt ühtne: Kuusalu (Harjumaa) laulud on kiigelaulud ja põõsaste värvikirjeldust neis lauludes reeglina ei ole. Seevastu kuuluvad Kuusalu lauludes sinine ja punane linnu kirjeldusse – sinikirja linnukene, punapäine pääsukene, kui mujal rannikualal lauldakse ainult sinilinnust. Järvamaa laulud on oluliselt värvivaesemad rannikuala lauludega võrreldes. Läänemaa lauludes on linnu kirjelduses oluline koht värvisõnadel hall ja kirju, mis mujalt Põhja-Eesti laulutraditsioonist puuduvad, olles küll samaa ka Pärnu- ja Viljandimaa lauludele omased värvisõnad. Vastavalt on neil aladel ka sinise kasutus väiksem (kui Virumaal on kõikidest värvisõnadest sinist 43%, hall puudub ja kirjut on 0,6%, siis Läänemaa lauludes on sinist 26% kõikidest värvisõnadest, halli 12,6% ja kirjut 5%).
 
 

Hoopis “värvivaesed” on Saaremaa ja Tartumaa laulud, kuid sealt on ka “Loomise” tekste jäädvustatud imevähe.

Üldiselt jaotub värvivalik regilaulu kaardil:

1) leiame suhteliselt püsivaid, tüübiomaseid värvisõnu; tulemuseks on eri värvinimetuste poolest lühike, kuid samu värvinimetusi kordav nimestik (16 eri nimetust, millest 7 kuuluvad tänapäeva eesti keele põhivärvinimede hulka; enamkasutatavad on sinine – 204 korda, punane 154 korda; haruldasemad on hall – 40 korda ja kollane – 9 korda, hoopis juhuslikud on valge – 6 korda; roheline – 2 korda ja must – 1 kord. Kollast asendab sageli kuldne, mistõttu ka kollast võib pidada tüübiomaseks värviks);

2) kõige stabiilsem on kuld-tüveliste (kulda, kullakarva, kullakeeruline jne) värvisõnade kasutus (keskmiselt 21% kõikidest värvisõnade esinemisest, maakonniti mahub see aga vahemikku 16% Harjumaal, kuni 24% Viru- ja Läänemaal; Saarema ja Tartumaa kokku kaheksas laulus kuld-ühendid värvinimetusena puuduvad);

3) kõige ebastabiilsem on sõna punane kasutus (keskmiselt 27,3%; Pärnumaa 30% kuni Harjumaa 16%; Saaremaa lauludes esineb punane ühel korral, Tartu lauludes puudub);

4) kirjeldatud värvinimetuste esinemise stabiilsus ja lokaalsed erijooned näitavad ühtlasi vastavate objektide kujutamise stabiilsust või mitmekesisust (kuldne põõsas, kuldasiiba lind; punane põõsas, punapäine pääsuke); see omakorda peegeldab laulude muutumist 19. sajandil: näiteks kolme põõsa ühtsusest saab lilleaed, imelisest sinilinnust siidilind või tavaline kirju kesalind (Rüütel 1969);

5) linnu kirjeldus kujuneb Virumaa laulude juurest lääne poole liikudes üha kirevamaks, saavutades kulminatsiooni Lõuna-Läänemaal (Läänemaa nr 10 ja nr 17 – Hanila ning Karuse lauludes on ilmalind hallikirju, punase pugualuse, sinise sabaaluse ja kollase kõhualusega ja tal on hallikirju hambad);
 
 

Näide 5

6) reeglina ei ole imelinnu munetud munadel ja hautud poegadel värvi, Pärnumaa lauludes on selleks siiski hall (näiteks Pärnumaa 3, Tõstamaa laulus on hallikirju linnukesel kaks halli muna, millest ta haub kaks halli poega).

Kokkuvõte

Värvinimetuste kaudu edastatakse abstraktseid mõisteid ja üldistusi, antakse teada seisundist või olukorrast; esitatakse hinnanguid; luuakse visuaalseid pilte.

Värvisõnaga võidakse väljendada tegelikkusele lähedast visuaalset pilti (mul oli mullu musta härga). Selline kirjeldus võib olla taotluslikult kas idealiseeritud või tavaline ehk argipäevane. Idealiseeritud sõnapiltide tagant võib avastada usundilise tausta (näiteks: kadunud haned - need läksid üle viie vikerkaare,/ üle kuue koidukuma,/ tagant taevaje punase; võib oletada, et haned ei ole ette võtnud mitte poeetilist teekonda kodumetsa taha, vaid et neid ei leia enam siitilmast).

Inimeste kirjeldustes on värvinimed kas abstraktsete omaduste kaemuslikuks tüüpiliseks tunnuseks (eks ole valge vastassani – noormehe ja neiu kiituses) või seostuvad esemetega (punapõlle; punapärga neiu sünonüümina; halli kuube – noormehe tähenduses).

Värvinimetused võivad kinnistuda teatud laulu (“Loomine”); teatud motiivi (kosjamotiiv); kindla nähtuse/objekti juurde (punane õlu).

Senisest enam tähelepanu on vaja pöörata regilaulu värvisõnade murde- ja keeleajalootaustale.

Värvisõnad ei satu laulu juhuslikult ega ka soovist täpselt kirjeldada objekti värvust. Värvikasutus rajaneb traditsioonilistele ühenditele – vormelitele, mistõttu värvinimetusi leidub stereotüüpsetes alliteratsioonilistes sõnapaarides ja paralleelsõnades. Nii ei ole kujundist mõtet otsida üksikuid värvisõnu, regilaulurepertuaar tunneb pigem sõnaseoseid nii värsirea kui ka parallelismirühma piires.²³ Värvisõnu sisaldavate vormelite abil saab uurida regilaulu muutumisprotsesse.

¹ “Loomislaulu” värvisõnade levikupiirkonnast vt lähemalt ka käesoleva peatüki lõpust.

² Vt näiteks värvinimetuste kujundilist osa pulmalauludes (Roll 1985) ja punase regilaulutähendusi (Sarapik 1997; 1998).

³ Vt lähemalt tabel: (Sutrop 1996b: 673).

⁴ Tegemist on liitmõistega, mis keele edasise arengu järgus niiöelda laguneb iseseisvateks värvinimetusteks. Kollase, sinise, rohelise liitmõisteks on rekonstrueeritud sõna *pisha umbes 6 tuhat aastat tagasi uurali keeleajajärgust (Sutrop 1996b: 665; 673).

⁵ Värvisõnade asendumine uute terminitega on olnud jätkuv. Toodud on vaid üks – regilaulu seisukohalt oluline etapp.

⁶ Üliõpilastööd:

Silja Bauer, Värvid eesti rahvalauludes, Tartu 1981. Kt.521.
Kaie Herkel, Värvid “Vanas Kandles”, /VK II/ Tartu 1984. Kt.627.
Tiiu Kaevandi, Värvid Kuusalu lauludes, Tartu 1960. Kt133.
M.Kahju, Värvid Mustjala rahvalauludes, Tartu 1986. Kt.667.
Katrin Kirs, Värvinimetused Haljala rahvalauludes, Tartu 1991. Kt.681 ja dt nr. 195.
Aili Kolsar, Värvid eesti rahvalauludes, Tartu 1981. Kt.509 /kadunud/.
Karin Kooskora, Värvid Mustjala regilauludes, Tartu 1986. Kt. 682.
Maeve Leivo, Värvid setu rahvalauludes, /SL I/Tartu 1968. Kt. 274.
Kalli Pihlak, Värvid Kolga-Jaani rahvalauludes, Tartu 1964. Kt 211.
Elve Pung, Värvid Karksi rahvalauludes, Tartu 1962. Kt 182.
Tiiu Roll, Kujundist eesti regivärsilises pulmalaulus, Tartu 1983. Dt.130.
Tiiu Sinisaar, Värvuste kujundiline osa rahvalaulus, Tartu 1982. Kt. 541.

⁷ Tühi lahter tähendab seda, et neil puhkudel puudub statistika; kui värvinimetust ei esine, on lahtris “0”.

⁸ VK II KJn = Vana Kannel II. Tartu 1886. Kolga-Jaani.

⁹ VK V Mus = Vana Kannel V. Tallinn 1985. Mustjala.

¹⁰ Pulmalaulud Hlj-Tor-Hel = pulmalaulud Haljala, Tori ja Helme kihelkonnast, algallikad asuvad Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis.

¹¹ VK VI Hlj = Vana Kannel VI. Tallinn 1989. Haljala.

¹² SL I = Setukeste laulud I. Helsingi 1901.

¹³ ERlA = Eesti rahvalaulud. Antoloogia. I – IV. Tallinn 1969–1974.

¹⁴ Veske I–II = Mihkel Veske. Eesti rahvalaulud. I–II. Tartu 1879–1883.

¹⁵ Punane on setu lauludes nii haruldane murde tõttu, eelistatum on siin loomulikult verev – 98 korda.

¹⁶ Esitatud värvide sagedusgrupid on eeldatavasti üldised, sest diplomitöödes on arvestatud küll regionaalseid, küll lauluteemast tulenevaid erinevusi, ja siinne tulemus on saadud, vaadeldes kõiki neid eri aspekte arvestavaid töid koos.

¹⁷ Näiteks sõna ‘haljas’ kontekst ERlA I:1 lauludes:
 

772 laulust esineb haljas kümnes laulus: haljas on ‘helkiv’: mõõk (ERlA 7; 168), hagu (ERlA 21, 768) ja hõbe (487); ja lehtes puud: kask ja haab või tärkav oras (ERlA 474, 486, 495; 460, 461). Paralleelsõnadeks on metallid (kuld, hõbe) või läikiv kard, aga mitte värvid.

¹⁸ Näiteks antoloogia “Eesti rahvalaulud” I:1 772 laulust leidsin sõna roheline kahest laulust (ERlA 78 < Kuusalu ja ERlA 241 < Kuusalu), kus kasutati seda sõna esimeses laulus kahel ja teises laulus kolmel korral. Rohelise vormeliseosed on vastavalt: roheline – roosiline (tee) ja roheline – Rootsi.

¹⁹ Seni olen leidnud sõna pruun kasutusest ühe näite ja sedagi väga juhuslikus kontekstis: Kust sai kubjas kuue selga, /---/ mõisaproua pruuni kleidi (ERlA 2796 < Jüri).

²⁰ Näiteks: alla musta mulla – võrdle – alla halli mulla; hauda andas halli mulla; kellel halli manteli,/ kellel valge kasukas?/---/haaval hallimanteli,/ kasel valge kasukas; joen joosi havi halli (ERlA 69 < Koeru; ERlA 119 < Jõhvi; ERlA 131 < Karksi; ERlA 759 < Hanila; ERlA 29 < Halliste).

²¹ Laulude erinevus ei ole seletatav ainult lauluregiooniga. Värvisõnu ei kasutata “Loomise” uuemates stiilikihtides, mis osalt on siirdevormilised ja lõppriimilised laulud (“Siidi sulges linnukene”). Ingrid Rüütel jaotab loomismotiiviga laulud stiili terviklikkuse ja arhailisuse järgi kolmeks: A-versiooni laulud kuuluvad peamiselt 19. sajandil kogutud traditsiooni vanimasse kihti; B-versioon peegeldab üleminekut vanemast traditsioonikihist uuele tasandile; C-versioon esindab uuemat kihti. B-versiooni laulud on levinud Lääne-Pärnumaal, uue laulukihi kujunemise keskus on Mulgimaa. (Rüütel 1969; levikukaart lk 110.)

²² Arvestatud on vaid iseseisvat sõna kirju, mitte liitsõnalisi ühendeid nagu näiteks sinikirja. Viimane on taandatud sõnale sinine.

²³ Vt lähemalt üht näidet – sinine ja punane paralleelsõnadena (Jaago 1997).
 

Allikad

Jüri Allik 1982: Värvitaju, värvinimetused ja värvisümboolika. Looming nr 3. 378–384.
Brent Berlin, Paul Kay 1969: Basic color terms: their universality and evolution. Los Angeles.
Tiiu Jaago 1997: “Mis sealt tõuseb, soost sinine,/ soost sinine, maast punane?” “Sinise”&”punase” võimalikust tähendusest regilaulus. Mäetagused nr 5. 54-72.  Elektrooniline väljaanne: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr5/tiiu.htm.
Udo Kolk 1962: Värsisisesed vormelid eesti regivärsilises rahvalaulus. TRÜ Toimetised nr 117. Tartu. 71–152.
Udo Kolk 1980: Regivärsi stereotüüpiast. TRÜ Toimetised nr 528. Tartu. 25–48.
Mauno Koski 1983: Värien nimitykset suomessa ja lähisukukielissä. Savonlinna.
Erast Parmasto 1982: Mitmevärviline maailm. Looming nr 3. 375–377.
Tiiu Roll 1985: Värvinimetused ja nende kujundiline osa regivärsilises pulmalaulus. TRÜ Toimetised nr 699. Tartu. 34–58.
Tiiu Roll 1990: Epiteet eesti regivärsilises rahvalaulus. Väitekiri filoloogiateaduste kandidaadikraadi taotlemiseks.  Tartu. 131–140. Käsikiri TÜ Raamatukogus.
Huno Rätsep 1985: Läänemeresoome värvimaailm. Keel ja Kirjandus nr 1. 58–59.
Ingrid Rüütel 1969: Muistne “Loomislaul” eesti uuemas rahvatraditsioonis. Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed VI. Tallinn. 102–132.
Virve Sarapik 1994a: Must ja valge. Loomine. Pro Folkloristica II. Tartu. 37–46.
Virve Sarapik 1994b: Must ja valge. Keel ja Kirjandus nr 11. 641–649.
Virve Sarapik 1997: Red: the Colour and the Word. Folklore nr 3. Elektrooniline väljaanne: http://haldjas.folklore.ee/folklore/vol3/red.htm.
Virve Sarapik 1998: Punane. Sõna ja värv. Sator 1. Artikleid usundi ja kombeloost.
Mikk Sarv, Tõnn Sarv 1979: Loomise lugu. Eesti Loodus nr 7. 449–452.
Urmas Sutrop 1995: Eesti keele põhivärvinimed. Keel ja Kirjandus nr 12. 797–808.
Urmas Sutrop 1996a. Värvisõnad: ääremärkusi Taani hindamisraamatu Eestimaa lehtede kohta. Keel ja Kirjandus nr 4. 225–229.
Urmas Sutrop 1996b: Eesti keele värvussõnavara arengu põhijooni. Keel ja Kirjandus nr 10. 661–674.
Ants Viires 1983: Eestlaste värvimaailmast. Keel ja Kirjandus nr 6. 290–302.
Värvid … 1981: Värvid, arvud, kujundid. Esivanemate maailmapildist. Looming nr 11. 1600–1608.
 

 

Kordamisküsimused 1) Millest sõltub värvinimetuste kasutamine regilaulus: a) keele sõnavara ja selle muutumine b) traditsioonilised vormelid c) usundiline taust d) seotus lauluteemaga (motiiviga). 2) Mis on teada regilaulu värvinimetustest: a) värvisõnastik b) statistika c) kujunditähendus. 3) Iseloomusta lähemalt värvisõnu sisaldavaid stereotüüpseid ühendeid.