Vaene tütarlaps läks laupäeva õhtul sauna. Vihtles ja pesi vanakesi, mis eest talle mitukümmend korda aitumaanti. Et ta nüüd teisi niipalju aitas, ei saanud ta ise enne lavale minna, kui kõik saunalised läinud olid. Kui ta parajasti laval vihtles, kuulis ta korraga väljas sauna läve ees kilinat ja kõlinat, nagu oleksid mitu saksa tõlda ukse ees peatanud.
Tütarlaps pani ruttu särgi selga ja vaatas läbi ukseprao välja.
Väljas seisis uhke kuldtõld nelja musta täkuga. Hobustel olid kuld- ja hõbe-ehted ümber; liigutasid nad pead, siis kilisesid ja kõlisesid ehted nagu pulmahobustel.
Tõllast astus välja aga vanapagan oma emaga ja kolme pojaga.
Tütarlaps tegi ruttu ristikese sauna lävele ja jooksis ise lavale.
Vanapagan astus lävele, ei tohtinud aga sisse tulla, sest issaristike oli ees. Ütles siis väljast: „Tule nüüd välja, tütreke; läheme ära!”
„Ei ole riideid, ei saa minna!” vastas vaeslaps.
„Küll lasen kodust riided tuua; ütle, tütreke, mis sulle tarvis!” meelitas vanapagan.
Hiir aga õpetas vaeslast sauna nurgast: „Üksi, üksi, õeke!”
„Ei ole siidisärki selga panna!” ütles vaeslaps.
Vanapagana naine küsis poegade käest:
„Kes teist kõige usinam?”
Esimene poeg vastas: „Mina kui tuul!”
Teine vastas: „Mina kui vesi!”
Kolmas aga vastas: „Mina siin ja seal!”
Kolmandat poega käskis vanapagan koju särgi järele lipata ja ütles:
Poeg oli ka silmapilk kadunud. Natukese aja pärast oli mees jälle tagasi ning siidisärk käes.
„Säh, tütreke, siidisärk! Läheme nüüd,” meelitas vanapagan jälle.
„Ei või tulla, ei ole kuldkörti ümber panna!” ütles vaeslaps.
Vanapagan jälle:
Poeg oli kui tuul kodus. Kuldkört käes.
„Säh, tütreke, kuldkört! Läheme nüüd!”
„Üksi, üksi, õeke!” laulis hiir jälle.
„Ei või tulla; ei ole kirjut vööd vööle panna!” vastas vaeslaps.
Vanapagan aga pojale:
Poeg pühkis kui tuul minema. Oli jälle kui tuul kuldvööga tagasi.
„Säh, tütreke, kuldvöö; läheme nüüd minema!” meelitas vanapagan.
Vaeslaps aga vastas jälle: „Ei ole kingi jalga panna!”
Toodi ruttu kingad.
Ei tulnud vaeslaps iialgi välja, vaid laskis ikka, nagu hiir õpetas, ühe ehte teise järele tuua.
Seni aga sai öö juba poole ligidale.
Nüüd olid ka vaeslapsel kõik ehted käes.
Astus saunast välja uhkes riides nagu kuningatütar; läikis kuu paistel nagu kuld ja hõbe.
„Astu nüüd tõlda, tütreke!” meelitas vanapagan.
Vaeslaps vastas: „Kuhu ma istun? Tõld on tühi!”
Vanapagan vastu:
„Ei ole ma harinenud siidisulil ja pehmeil padjul istuma; tooge heinu tõlla põhja!”
Vanapagan pojale:
Poeg pühkis minema kui tuul ja oli kui tuul jälle tagasi. Aga selsamal silmapilgul laulis kukk ja vanapagan oli ühes naise ja poegadega, ühes tõlla ja hobustega kui maa alla kadunud. Vaeslaps oli üksi oma kuld- ja hõbe-ehetes sauna lävele seisma jäänud.
Kui talutütar teisel päeval vaeslapse rikkust nägi, ei jätnud ta teda enne rahule, kui teada sai, kust vaeslaps selle rikkuse saanud.
Järgmisel laupäeva õhtul jäi nüüd talutütar meelega pärast vihtlejaid üksi sauna.
Ei kestnud ka kaua, seal kilisesid ja kõlisesid tõld ja hobused jälle sauna lävel.
Vanapagan sauna lävelt meelitama:
„Tule välja, tütreke, läheme ära!”
Talutütar vastu: „Ei ole riideid selga panna!”
„Küll lasen kodust riideid tuua; ütle, tütreke, mis on tarvis!”
„Üksi, üksi, õeke!” laulis hiir nurgast.
„Mis sa, mudanukk, seal pirised! Pea suu kinni!” ütles talutütar hiirele ja hakkas siis vanapaganale ette lugema:
Nõnda luges nüüd talutütar kõik ehted ühe korraga vanapaganale ette.
Vana aga pojale:
Silmapilk olid ehted kodust toodud ning talutütar pidi nüüd vanapaganatega tõlda astuma ning põrguperesse sõitma, kus ta vanapagana poja naiseks sai.
--------------------------------1) Kuhjale tehti enne ja tehakse ka praegugi veel rehaga ring keskpaika ümber, s. o. tõugati heinad ülespoole, nii et jälg järele jäi, mida „vööks” kutsuti. „Vööga” kuhja juure ei tohtinud tulihänd ega keegi muu kuri tulla.