Ettekandes leiavad kajastamist 2007. aasta juulis Kesk-Vepsa külades kohatud eredaimad keelejuhid ning nende poolt räägitu põhjal kujunema hakanud kujutlus piirkonna vepsa pärimuskultuuri kui terviku iseloomulikest dominantidest. Võõras keskkonnas hakkab uurija talle tundmatut elustikku oma-ndama oma küsimusi esitades, mis toimub uurijale oluliste ja mingite mallide läbi juba selgeks mõeldud skeemide järgi. Nii arvab ta lähenevat kõige paremini uuritavale materjalile. Keelejuht võib tahta võõrast omaks saada uurija „soove“ aimata ja täita püüdes. Sarnases dialoogis võibki koostööna sündida „kolmas reaalsus“, mida vastutustundlik uurija peaks edaspidi kriitiliselt üle vaatama asuma. Selliste põkkumisteta ei saanud läbi ka see ekspeditsioon. Omamoodi „õnneks“ leidus ka uurijate käitumises mõnikord piisavalt võõristavat, mis aitas nii mõndagi keelejuhti endaks jääda pelgalt uuritava rollist väljudes..