Frontaalse kogumistöö valikud – Eesti Rahvaluule Arhiiv Kullamaa-välitööd 2011
Mari Sarv
Astrid Tuisk
Eesti Kirjandusmuuseum
mari.sarv@folklore.ee
astrid.tuisk@folklore.ee
Rahvaluule arhiivi missiooni ning põhiülesannete hulka kuulub muuhulgas kaasajal leviva rahvaluule jäädvustamine (ja kogumistöö organiseerimine) võimalikult representatiivselt – et käibel olev pärimus oleks arhiivis esindatud. Seepärast iseloomustatakse ka arhiivi välitöid sõnaga „frontaalsed“ – s.t et kogumistöös ei piirduta vaid ühe kitsa teemavaldkonnaga, vaid eesmärgiks on jäädvustada võimalikult kogu pärimust valitud piirkonnas. Ometi on ka sellisel puhul rahvaluulekoguja ees ikkagi hulk valikuid.
2011. aasta juunis viidi läbi Eesti Rahvaluule Arhiivi välitööd Kullamaa kihelkonda. Kogujate peatuspaigaks sai Liivi mõisa endine viinaköök, kus pikka aega asus kool. Traditsiooniliselt jagatakse kogujate vahel ära külad, kuhu keegi suundub. Nii liikusid kaks nädalat järjest igal hommikul kaheksa, vahel ka kümme inimest piirkonda laiali, et koguda rahvaluulet.
Rahvaluule mõiste on viimastel aegadel avardunud, uurijate huvid muutunud, samuti kogumistehnika (mis võimaldab salvestada lakkamatult). Palapõhine kogumistöö on suuresti asendunud intervjuupõhisega, mille juures toonitatakse mõlema osapoole, nii küsitleja kui küsitletava osalust. Puhta salvestuse asemel, kus intervjuu viiakse läbi võimalikult vaikses ruumis, hinnatakse autentset, elulist kogumissituatsiooni. Kirjaliku ülestähendamise asemel salvestatakse kogu olukord erinevate digitaalsete salvestusaparaatidega, sageli mitme erinevaga (helisalvesti ja video) samaaegselt.
Peatume oma ülevaates põhjalikumalt valikutel, mis tuli lahendada juba küsitlusjuhiste koostamise käigus ning igahommikustel suuniste andmisel. Valikuid tuli teha ka konkreetse küsitlussituatsiooni ajal. Mitmeid otsuseid (nt filmimismahu) kirjutas ette raha – seekordne eelarve oli kasin. Arvestada tuli ka konkreetsete kogujatega, sest igaühel on oma kitsam huvi, kogumistava ning oskused.
Arutleme järgmiste küsimuste üle, mis seekordsetel välitöödel enim ette tulid ja läbimõtlemist vajasid.
Kuidas või kuhu suunata intervjuud, et salvestus jääks rahvaluulekeskseks? Milline oleks teemavalik?
Kellega rääkida – kas päästa kaduvaid teadmisi vanemalt põlvkonnalt, küsitleda ainult kohalikke või üritada rääkida kõigiga, olenemata nende soost, vanusest ning rahvuslikust kuuluvusest? Kui palju ja mida ikkagi salvestada, filmida, pildistada?
Valikud mõjutavad kogumistöö tulemust. Valikute tähtsusele välitöödel pöörab tähelepanu ka soome folklorist Seppo Knuuttila. Ta kirjeldab tänase kultuuri-uurija kogumistööd võrgu-kujundi abil: „/Varasemal ajal on/ tegelikkust vaadeldud nagu merd, kuhu kultuuri-uurija oma võrgu heidab. Võrgu silmade suurusest sõltub see, missuguseid kalu sinna kinni jääb. Tänapäevane kultuuriuurimus on aga huvitatud ka sellest, kes võrgu on kudunud, kes seda kasutab ning miks ja kus koguja võrgu merre heidab.” /Tutkija luo kohteensa (ja vastaa siitä), rmt-s Vaeltavat metodit, 2010/.
Kogemuslugudele keskenduv uurimistöö pere- ja suhtefoorumeis. Informeeritud nõusolekuga seonduvast
Maili Pilt
Tartu Ülikool
maili.pilt@ut.ee
Internetifoorumid on kogemuste vahetamiseks soodne keskkond. Foorumid võimaldavad sarnaste huvidega inimestel kohtuda, informatsiooni ja kogemusi vahetada kodust või kontorist lahkumata. Minu uurimistöö keskmes olevates pere- ja suhtefoorumites on aja jooksul välja kujunenud inimeste ühistest huvidest mõjutatud, ühes või teises rühmaruumi (s. o alamfoorumi) osas aktsepteeritud kogemuslood.
Need, enamasti „mina“ vormis, inimeste (sageli väga isiklikke) tundeid ja hinnanguid sisaldavad lood kirjeldavad foorumiliikmete või nende lähedaste argielu ning tähtsündmustega seotud kogemusi. Kui kogemustest jutustajad ise saavad internetifoorumite võimalusi ära kasutades esineda varjunimede all või anonüümselt, siis paigad ja teiste osapoolte nimed võivad kogemuslugudes olla otse välja öeldud. Samuti võivad jutustajad, looga seotud isikud ning tegevuspaigad olla tekstide lugejaile üksnes kirjelduste põhjal äratuntavad.
Pere- ja suhtefoorumites esinevad kogemuslood on sünnituslood, suhtelood, lood naljakatest juhtumitest, aga ka näiteks lood üleloomulikest kogemustest. Minu uurimistööga seoses huvitab mind muuhulgas internetifoorumeisse kirjutatud kogemuslugude ülesehitus, kirjutajate ajendid ning kollektiivne kirjutamissituatsioon, milles neid tekste luuakse.
Kuna kogemuslood internetifoorumeis ei ole suunatud võimalikule uurijale, need on kirja pandud eesmärgiga vahetada informatsiooni, saada abi, abistada või veeta lihtsalt vaba aega sarnaste huvidega inimeste seltsis, siis olen foorumeist tekste kopeerides ja oma isiklikku arvutisse salvestades tabanud end ikka ja jälle mõttelt, kuivõrd eetiline on see tegevus, mida ma teen. Kas enda ja oma lähedaste kogemusi foorumikeskkonnas jagavad inimesed soovivad saada uuritud? Kas nad üldse teadvustavad endale sellist võimalust? Tõsiseim probleem, mida sellega seoses näen, puudutab kogutud tekstide kasutamist uurimuste näitetekstidena.
Internetifoorumisse kirjutatud kogemuslugude isiklikkus, seotus tegeliku elu sündmuste ning inimestega on siin minu jaoks tõstatanud küsimuse informeeritud nõusoleku vajalikkusest ja võimalikkusest. Mind on hakanud huvitama probleemid:
Selleks, et saada aimu pere- ja suhtefoorumeis enda isiklikest ja oma lähedaste kogemustest kirjutavate inimeste potentsiaalsetest ootustest seoses minu uurimistööga, levitasin 2011. aasta oktoobrikuus internetikeskkondade www.kodutud.com, www.perekool.ee, www.nupsu.ee, www.perefoorum.ee, www.pereklubi.com ja naistekas.delfi.ee foorumites uurijaeetikateemalist küsimustikku. Selles palusin foorumiliikmeil vastata informeeritud nõusolekuga seonduvatele küsimustele, viidates situatsioonile, kus uurija soovib kasutada foorumisse kirjutatud kogemuslugusid oma uurimistöö näitetekstidena. Ettekandes tutvustan küsitluse tulemusi ning selle põhjal tehtud järeldusi.
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia pärimuse kogumise projekt: välitööd kui tellimustöö
Liis Reha
Katre Koppel
Tartu Ülikool
liis.reha@ut.ee
katrekoppel@gmail.com
2012. aasta maikuus tähistab Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia (edaspidi TÜ VKA) oma 60. juubelit. 2011. aasta talvel pöördus TÜ VKA juhtkond Tartu Ülikooli etnoloogia ja folkloristika üliõpilasi ühendava organisatsiooni Tartu Nefa Rühma poole sooviga pakkuda osalemisvõimalust pärimuse kogumise projektis. Projekti eesmärkideks oli koguda TÜ VKA (ja selle institutsionaalsete eellaste) koolipärimust, soodustada üliõpilaste teadustegevust ning koostööd Tartu Ülikooli ja TÜ VKA tudengite vahel. Tartu Nefa Rühma ülesandeks sai korraldada välitööd TÜ VKA vilistlaste, töötajate ja praeguste üliõpilaste hulgas ning välitöödel kogutud koolipärimuse põhjal koostada 60. juubeliks artiklikogumik. Koolipärimuse kogumine algas 2011. aasta mais ning järelkogumine kestab käesoleva aasta lõpuni. TÜ VKA välitöid viivad läbi Tartu Nefa Rühma liikmed, Tartu Ülikooli etnoloogia ja folkloristika üliõpilased ning TÜ VKA üliõpilased. Siiani on välitöödel osalenud 27 inimest, tehtud on üle 60 suulise intervjuu rohkem kui 70 informandiga. Välitööde koordineerimine ja informantidega kontakti loomine on suures osas toimunud interneti teel.
Anname oma ettekandes ülevaate TÜ VKA koolipärimuse kogumisel esinenud probleemidest – peamisteks märksõnadeks on informantide andmekaitse, enesetsensuur ning kogutud materjali kasutamine artiklite kirjutamisel. Keskendume eetika küsimustele, millega on kokku puutunud nii välitöödel osalejad, välitööde koordinaatorid kui ka pärimusgrupp ise. Näitame koolipärimuse „tundlikke“ aspekte ning vaatleme, kuidas eelnimetatud probleemid ja küsimused on seotud asjaoluga, et TÜ VKA välitööd on tellimustöö.
“Kord olin ma röövlite pealik…“ Mõtteid osalusest ja vaatlusest, folkloristika ja päriselu piiridest
Eda Pomozi
Budapesti Lor?nd Eötvösi nimeline Ülikool, Tartu Ülikool
edapomozi@gmail.com
Üks toredamaid kogumisviise minu jaoks on olnud osalusvaatlus. See on olukord, kus pärimuse koguja ühtaegu osaleb aktiivselt oma informantide n-ö päriselus ja teisalt vaatleb seda protsessi ka kõrgemalt, uurija tasandilt, teadmisega, et tahab sellest tulevikus rääkida või kirjutada ühele teisele inimrühmale, neile, keda ta omaenese töises „päriselus“ kolleegideks võib nimetada. Kust aga lähevad sellise kogumisviisi puhul piirid informantide elu ja uurija oma elu vahel, kus algab ja lõpeb see ala, millest tohib väljaspool oma rühma piire kõnelda ja millest mitte? Kus algavad ja lõpevad sel puhul rühmade piirid? Kas – üldjuhul ideaalseks peetav pärimuse tema loomulikus kontekstis kogumine on ikkagi ideaalne? Mõneti ausam informandi suhtes tundub klassikaline küsitluskavadega intervjuumeetod, kus nii küsija kui vastaja teavad, et on võõrad ja et seda infot kasutavad veel kolmandadki isikud kusagil arhiivis. Samas on osalusvaatlus, milles uurija oma informantide maailmale hoopis lähemale jõuab, võrreldamatult huvitavam kogumismeetod.
„Kurat, ma ei räägi sulle enam midagi, kui sa viid selle folkloristide kätte!“ olen üsna sageli kuulnud oma n-ö pärisellu kuuluvate inimeste käest, keda oleksin tahtnud informandina kasutada. Tavaliselt on sellele, eriala seisukohalt üsna karmile ütlusele, järgnenud pehmendus: „Pane oma aparaadid ära ja ma räägin/laulan sulle. Vaat kui sa need asjad minu käest ära õpid ja ise edasi räägid/laulad, oma sõprade hulgas, vaat siis on asi õige. Oma loona pane see kirja või laula linti ja siis tee mis tahad temaga.“
Miks folkloriste peljatakse? Olen selle kohta küsinud ja vastused jagunevad üldiselt kaheks: üks osa inimesi eelistaks (tavaliselt on need võõrad, kellele tegelikult meeldib su huvi tema elu ja tegemiste vastu), et folklorist oleks (ühtlasi ka) ajakirjanik. See tähendaks, et kui ma täna teda pildistan ja küsitlen, siis hiljemalt järgmisel nädalal ilmub kusagil lugu, ning informant saab uhkust tunda oma sugulaste ja naabrite ees. See on meediast tuttav, võrdlemisi kindlate reeglitega, paljud igatsevad sellist kogemust. Kui aga küsitleja ütleb, et ta just ajakirjanik pole ning et materjal satub kusagile arhiivi ja saab seal uuritud ning avaldatud vahest ehk aastate pärast, siis mis mõtet on kiiret tuntust igatseval informandil end sellisele avada?
Teine põhjus, miks folkloriste peljatakse on aga hoopis teistsugune. Pärimus on miski, mis moodustab rühma „meie“-tunde. Folklorist kui koguja võidakse sellesse rühma vastu võtta, kuid tundmatuid kolmandaid enam mitte. Ühelt poolt võidakse väga hinnata lugude arhiivi sattumist, kuid teisalt kardetakse nendesamade lugude vales kontekstis või võltsi tooniga esituses lavale sattumist – sellelaadseid kogemusi praegusel vanemal põlvkonnal paraku leidub. Pärimust tahetakse oma kogukonnale hoida. Laval poleks see neile enam sama, vaid meenutaks juba näitemängu.
Seekordses ettekandes otsin läbi konkreetsete näidete piire ning kuldseid keskteid inimeseks ja uurijaks-folkloristiks olemise vahel. Teen seda kahe maa, Eesti ja Ungari näitel, millest üks on mulle sünnipäraselt oma ja teine täiskasvanueas omaseks saanud.
Välitöö kui koostööprojekt ERMi 2010. ja 2011. aasta udmurdi ja vepsa-karjala välitööde näitel
Svetlana Karm
Eesti Rahva Muuseum
svetlana.karm@erm.ee
Eesti Rahva Muuseum on tuntud kui soome-ugri kultuuride uurija ja pärandi talletaja. Suurem osa muuseumi soome-ugri kogusid on talletatud nõukogude ajal, kui välitöid korraldada, esemeid koguda ja kaasa tuua oli suhteliselt lihtne, elati ju ühe riigi piires. Tänapäevane museoloogiline kogumistöö Venemaa soome-ugri aladel eeldab eriti head koostööd ja kooskõlastamisi kohalike kultuuri-ja teadusasutuste ning võimudega, sest tegemist on kultuuriväärtustega, mille väljavedu on täpselt reglementeeritud. Koostööd teiste sarnaste huvide ja kogumispoliitikaga muuseumide või akadeemiliste institutsioonidega eeldab ka ICOMi eetikakoodeks, mis sätestab museoloogilise kogumistöö põhilisi printsiipe.1
Aastatel 2010 ja 2011 olen olnud tegev välitööde korraldamisega Udmurtiasse, Leningradi oblastisse ning Karjala vabariiki tehes koostööd Venemaa Teaduste Akadeemia Uurali osakonna Udmurdi Ajaloo, Keele ja Kirjanduse Instituudi ning Karjala Riikliku Koduloomuuseumiga (alates septembrist 2011 – Karjala Vabariigi Rahvusmuuseum). Välitööde eesmärgiks on olnud lisaks uurimistööle ja audiovisuaalsele dokumenteerimisele ka esemete kogumine ja fotopannoode tegemine tulevase püsinäituse jaoks. Kultuuri eksponeerimine muuseumiruumis tähendab tänapäeval mitme esitusvormi koosesinemist, kõrgtehnoloogia kasutamist ja interaktiivsust. Välitööl osalesid koos teaduritega ka fotograaf ning videooperaator. ERMi pikaajaline kogemus on näidanud, et museoloogilises uurimis- ja kogumistöös on kompleksne välitöö, kus osalevad erinevate alade spetsialistid, üks tulemuslikumaid kultuuri talletamise viise. Professionaali tehtud foto, film või joonis on tihtipeale parema kvaliteediga ning ühtlasi heaks materjaliks nii uurimistöös kasutamiseks kui ka eksponeerimiseks näitusepinnal või trükises.
Aastatel 2010 ja 2011 olen olnud tegev välitööde korraldamisega Udmurtiasse, Leningradi oblastisse ning Karjala vabariiki tehes koostööd Venemaa Teaduste Akadeemia Uurali osakonna Udmurdi Ajaloo, Keele ja Kirjanduse Instituudi ning Karjala Riikliku Koduloomuuseumiga (alates septembrist 2011 – Karjala Vabariigi Rahvusmuuseum). Välitööde eesmärgiks on olnud lisaks uurimistööle ja audiovisuaalsele dokumenteerimisele ka esemete kogumine ja fotopannoode tegemine tulevase püsinäituse jaoks. Kultuuri eksponeerimine muuseumiruumis tähendab tänapäeval mitme esitusvormi koosesinemist, kõrgtehnoloogia kasutamist ja interaktiivsust. Välitööl osalesid koos teaduritega ka fotograaf ning videooperaator. ERMi pikaajaline kogemus on näidanud, et museoloogilises uurimis- ja kogumistöös on kompleksne välitöö, kus osalevad erinevate alade spetsialistid, üks tulemuslikumaid kultuuri talletamise viise. Professionaali tehtud foto, film või joonis on tihtipeale parema kvaliteediga ning ühtlasi heaks materjaliks nii uurimistöös kasutamiseks kui ka eksponeerimiseks näitusepinnal või trükises.
1 ICOMi eetikakoodeks
Mõttepeatusi Ingerimaa reisilt 2011.aasta suvel
Liilia Laaneman
Juha-Matti Aronen
Tartu Ülikool
liilia.laaneman@ut.ee
aronen@ut.ee
Tartu Ingerisoomlaste Seltsi liikmed korraldasid käesoleva aasta suvel, 9.–13. juulil, ekspeditsiooni Lääne- ja Kesk-Ingerisse. Sõit oli jätkuks 2010. aastal alustatud Ingerimaa välitöödele.
Reisi esimestel päevadel viibisime Soikkolas, osalesime isurite peol ja tutvusime Savimäe-Viistina küladega. Ekspeditsiooni teisel poolel jaguneti kaheks grupiks, millest üks sõitis väikebussiga välitöödele Kesk-Ingerisse (Tuutari ja Kupanitsa kihelkondadesse) ja teine jalgratastega Kurkola poolsaarele.
Lisaks tavalistele välitöödega seotud eetilistele küsimustele (vastutus rahastajate ees, kodudes elamine jne) tuli ekspeditsioonil arvestada ka näiteks sellega, et:
Tutvustame oma ettekandes välitööretke kronoloogiat ja peatume mõnedel välitöös ilmnenud eetilisel küsimusel. Suvise ekspeditsiooni käigus ilmnes, et ajaloolise Ingerimaa paikadessse on kindlasti vajalik teha ka edaspidi pikemaid kogumisretki. Meie seekordne sõit oli pigem eeltööks sellele, et tuleval suvel oskaksime arvesse võtta ka eetikaga seonduvaid probleeme.
Lisaks kogumisele oli sõidul suur tähendus ka rühma liikmete identiteedi konstrueerimisele, sest suuremale osale grupi liikmetest oli see esmakordne tutvumine piirkonnaga, kust pärinevad nende esivanemad.
Eluloointervjuud kui keeleuurimise allikas Peterburi eestlaste eluloointervjuude näitel
Lea Jürgenstein
Tartu Ülikool
leastein@suomi24.fi
Eluloointervjuud pakuvad uurijatele hulgaliselt materjali: näiteks saab nende kaudu vaadelda teatud sündmusi ja jälgida sotsiaalsete protsesside arengut ühiskonnas. Keeleteadlasele võib intervjuu – seejuures ka eluloointervjuu – olla keele uurimise allikas, võimaldades uurida ühe grupi suulist keelekasutust, vestluse arendamise viise ja suhtlusstrateegiaid.
Ajavahemikul 2009–2011 olen salvestanud Peterburi eestlaste keelekasutust nende suulise keele uurimise eesmärgil. Peterburi eestlaskonda võib jagada tinglikult kaheks rühmaks:
1) 19. sajandi lõpul või 20. sajandi alguses Peterburi või selle lähikonda välja rännanud eestlaste järeltulijad;
2) pärast II maailmasõda Eestist Venemaale läinud ja hiljem Peterburi elama asunud eestlased (Peterburi kõrgkoolidesse õppima läinud ja pärast lõpetamist sinna elama jäänud; küüditatud, kellel ei lubatud Eestisse naasta jt).
Ettekandes peatun kolmel aspektil.
1) Informantide leidmine ja intervjuude temaatika. Peterburi eestlastega salvestatud intervjuude algne eesmärk oligi ennekõike talletada keeleainest. Kõnelejad rääkisid aga kõige meelsamini oma elust ja nii kujuneski usutlusest eluloointervjuu. Minu küsimused puudutasid informantide (keelejuhtide) elukäiku Peterburis, nende vanemaid ja perekonnaelu, suhtlemist Eestis elavate sugulaste ja sõpradega, eesti keele rääkimise võimalusi ning eestlaste kohalikku seltsielu.
2) Informantide unikaased kogemused, nende interpretatsioon.. Eluloointervjuud peegeldavad kõnelejate reaalsusekäsitlust antud ajahetkel. Informantide lugudest torkavad silma teemad, millel peatutakse pikemalt, samuti need valdkonnad, millest mööda minnakse või mida rõhutatult välditakse.
3) Informantide kakskeelne keelekasutus. Intervjuud keeleuurimise allikana pakuvad võimalusi uurida, millistes situatsioonides kakskeelne keelejuht kasutab eesti või vene keelt ning milline on vene keele mõju eesti keele kui esimese keele oskusele.
Ammutame või anname?
Jaan Sudak
Moon Meier
Tartu Ülikool
sudakjaan@gmail.com
moon.meier@gmail.com
Ettekanne on ajendatud kogemustest ja küsimustest, mis on tekkinud uurija ja intervjueeritava rollide, rolliootuste ning nende muutumise kohta. Käibib teatud stereotüüp selle kohta, kes on Folklorist ja milline on õige Informant. Aeg, olud ja uurimisfookused on muutunud, ent juba Jakob Hurda ajal kehtestunud rollijaotus mõjutab meid endiselt. Uurija korjab, informant annab. Suhtlusmudel on vana – kuigi välitöö peaks olema dialoog mitte ülekuulamine. Uurijana kaldume informanti jätkuvalt objektistama, meid endid tajutakse institutsioonina. See surub suhtluse kitsastesse raamidesse ja kahekõnet ei teki.
Rahvaluuleteaduses – seminarides, artiklites, aruteludes – on välitöödel toimuva suhtluse vastastikususest kõneldud palju ja põhjalikult, teoreetiliselt oleme kõik dialoogilisusest ja vastastikusest mõjutamisest teadlikud. Praktikas usub intervjueeritav sageli siiski, et peab vastama teatud ootustele, vastama õigesti. Uurija omakorda läheb “saaki jahtima” – infot, põnevat ja rikast materjali saama, mõtlemata, kas ja mida tal aja, usalduse ja energia, mida talle pühendatakse, vastu anda on. Kuivõrd me üldse oskame suhelda, sageli meist väga erinevate inimestega, keda välitöödel kohtame? Kuidas informandid meid näevad? Kuidas märgata erinevust kombekohase tagasihoidlikkuse ja tõelise soovi mitte olla “uuritav” vahel?
Eraldi küsimustering on seotud uurija enesereflektsiooniga. Enne kellegi hoovi astumist tuleks korraks oma (isiklik) eesmärk läbi mõelda, enesele ära põhjendada, mida, miks ja kuidas ma sinna tegema lähen. Mida ma taotlen? Kuidas säästa nii ennast kui ka suhtluspartnerit mõttetu aja- ja energiakao eest (nt lõputu ühe ja sama materjali kogumine, teadmata, mis sellest edasi saab või kas keegi seda kunagi kasutab)? Kuidas saada hakkama omaenda ebamugavustunde ja intervjueerimiskrambiga?
Kogemusi, näiteid ja väiteid on meil võtta kahest välitööretkest Kihnu, teatripärimuse kogumisest ning oma isiklike uurimistöödega seotud suhtlussituatsioonidest.
Kohalolu ja sekkumine: mõtteid kahest erinevast välitööst Tallinnas ja Kihnus
Liisi Laanemets
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
liisilaanemets@yahoo.com
Antropoloogias kujutab välitöö endast üht selle distsipliini kesksemat nähtust, mida ümbritseb pühalik aura. Seda peetakse antropoloogi rites de passageiks, sisenemaks n-ö päris antropoloogide kilda. See on traditsiooniliselt tähendanud pikaajalist viibimist eksootilise “teise” juures, ära lõigatuna oma tavapärasest kodust ja ümbrusest. Tänapäeva antropoloogias ei pea välitöö ilmtingimata tähendama ruumilist äraolekut oma kodust. Kauge ja lähedase vastandus pole enam nii tugev kui distsipliini algusaegadel, välitöö koht konstrueeritakse mitte niivõrd ruumilistes mõõtmetes, kuivõrd läbi antropoloogi ja „teise“ defineerimise. Seetõttu on läbi „teise“ uurimise üha enam liigutud kohalike marginaalide (näiteks kohalike subkultuuride või rahvusvähemuste) uurimisse.
Käsitlen oma ettekandes kahe välitöö kogemust. Neist esimene on koduantropoloogia valda paigutuv välitöö Tallinna setode leelokoori „Sõsarõ“ juures. Tegin seda kahe hooaja (2009/2010 ning 2010/2011) vältel proovides, esinemistel ja väljasõitudel Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudis valminud antropoloogia magistritöö tarbeks. Tegu oli pikaajalise välitööga, mille jooksul elasin oma tavalist igapäevaelu, seda samaaegselt välitöö-eluga sidudes. Ühelt poolt andis välitöö pikaajalisus võimaluse antud kogukonna ellu põhjalikult sisse elada ja omaks saada, teiselt poolt kippus leelokooris käimine muutuma meeldivaks hobiks, mis uinutas kohati antropoloogi valvsuse.
Eelpoolkirjeldatud kogemuse tõhusamaks analüüsimiseks kõrvutan seda möödunudsuvise EMTA pärimusmuusika eriala tudengite välitööga Kihnus. Viie päevaga, mis kätkesid endas nii ette kokku lepitud kohtumisi, üritusi ja kontserte, kui ka spontaanseid jutuajamisi kohalikega, said ekspeditsioonist osavõtnud väga mitmekülgse, värvika ja kontsentreeritud pildi Kihnu elust ja muusikamaailmast.
Oma olemuselt ja eesmärkidelt olid need kaks välitööd minu jaoks väga erinevad, ent osalusvaatluse kaudu sekkumise seisukohalt ning tekkida võivate eetiliste probleemide vaatepunktist üsnagi sarnased. Koduantropoloogias, nagu kohalike marginaalide uurimises üleüldse, näib eetiliste pudelikaelade arv tänu kattuvale kultuuriruumile minimaliseeritud olevat. Ometi võib tõstatuvate küsimuste arv hoopis suurem olla kui täiesti tundmatus ümbruses. Seda ehk just nimelt ka positiivse eelhäälestuse tõttu.
Oma ettekandes käsitlengi kahe erineva kogemuse varal antropoloogi / uurija / koguja kohalolu ja sekkumist ning sellest tulenevaid (eetilisi) otsuseid.
Näitus
Sõrvemaa paigad ja inimesed. Vanu fotosid Eesti Rahvaluule Arhiivist*
Koostanud Eda Kalmre
Kujundanud Artur Kuus
Mandrist kauge Sõrvemaa on paelunud nii fotograafe kui rahvaluule kogujaid. Näiteks 20. sajandi alguses on oma töid ja tegemisi toimetavaid sõrulasi pildistanud Johannes Pääsuke ja Carl Oswald Bulla. Varasemad käsikirjalised rahvaluule jäädvustused Anseküla ja Jämaja kihelkondadest on tehtud põhiliselt 19. sajandi teisel poolel. Sõrve vanade laulude, kommete, juttude, uskumuste ja vanasõnade ülestähendajateks on olnud näiteks baltisaksa kirikuõpetaja Johan Henrich Rosenplänter (1782-1846), soome rahvaluuleteadlane Aukusti Robert Niemi (1869-1931), aga ka Nikolai Kann (1873-1948) ja Rudolf Kallas (1851-1913) ning paljud kohalikest inimestest kogujad, kes rahvusliku ärkamise ajal Jakob Hurdale ja Matthias Johann Eisenile ning alates 1927. aastast Eesti Rahvaluule Arhiivile oma kaastöid saatsid.
Eesti Rahvaluule Arhiivi ühed esimesed Sõrvemaa paikadest ja inimestest tehtud fotod on pildistatud Rudolf Põldmäe poolt 1936. aastal kui nad koos Herbert Tamperega Saaremaal rahvatantse kogumas käisid. Teised varasemad rahvaluule kogumistöö käigus tehtud fotod on pildistatud rahvaluule arhiivi stipendiaatide Aino Ahuranna ja Amanda Raadla 1937. aasta suvisel kogumismatkal Jämaja ja Anseküla kihelkonda. Tollaste põhiliselt Amanda Raadla tehtud fotode hulgas on jäädvustused Anseküla poiste mängudest ja mitmetest pärimusega seotud paikadest Sõrves.
Fotode tegemine välitöödel ei olnud tol ajal tavaline ja laulikuid ning jutustajaid ei olnud veel eriti kombeks pildistada. Siiski, 1937. aasta suvel pälvis kogujate erilise tähelepanu laulik Ann Niit Ansekülast. Tema oli külalaulikuna 1922. aastal Tallinnas rahvusmuuseumide rajamise toetuskontserdil koos paljude teiste rahvalaulikute ja –pillimeestega esinemas käinud. Küllap sellepärast talletati kogujatele seitseteist uuemat rahvalaulu esitanud Ann Niidu elulugu ja temast tehti ka foto. Sellel näitusel on kõrvuti rahvaluule arhiivile deponeeritud fotograaf Peeter Parikase fotod sõrulaste 1922. aasta Tallinnas käigust ja Amanda Raadla 1937. aastal tehtud foto Ann Niidust.
Kui välja arvata Tallinna Pedagoogilise Instituudi üliõpilaste 1976–1977 toimunud välitööd, siis võib küll väita, et Nõukogude ajal ei olegi süsteemsemaid mitmeid külasid või koguni kihelkondi hõlmavaid rahvaluule kogumise välitöid Sõrvemaale eraldi toimunud. Folkloristid on siia põiganud päevaks-paariks 1959., 1960., 1961. ja 1975. aastal üldiste Saaremaa ja Muhumaa välitööde käigus. Nendel kordadel on valdavalt keskendutud rahvalaulude talletamisele, on otsitud lauluoskajaid inimesi, üles kirjutatud mõnevõrra ka viise, lastelaule, pulmakombeid, keeleainest, tunduvalt vähem jutte ja uskumusi. Nendelt välitöödelt on arhiivis fotomeenutusi põhiliselt kogumistöö ja laulikute-jutustajate kohta. Tollastel välitöödel pildistati juba enam-vähem kõiki lauljaid, ka neid, kellelt vahest ainult 1-2 laulu salvestati.
Rahvaluule arhiivis leiduvad vanad fotod memoreerivad pärimuse kandjad, tavalised inimesed, kellest saavad nüüd alatiseks esitajad – laulikud ja jutustajad. Need fotod aitavad pärimusteksti (muistendit, laulu, juttu, kommet jms) illustreerida: nad näitavad muistenditega seotud kohti, mingi tegevuse (mängu) kulgemist, elamisviisile ja traditsioonidele viitavat (maastikud, kiiged, meremärgid, kalapüügiriistad jms). Üldjuhul toetab foto rahvaluule teksti, kuid mitmete fotode tegemise motiivist ja sõnumist saab aimu alles selle tegija reisipäevikut lugedes. Näituse koostamise juures on peale fotode kasutatud nii pärimustekste kui folkloristide matkapäevikuid.
*Näitus on koostatud Sõrvemaa esimeseks pärimuspäevaks, mis toimus 6. augustil 2011. Salmel. Näituse alaline asukoht on Salme kultuurimajas.
MTÜ Akadeemilise Rahvaluule Selts (registrikood 80150067) Vanemuise 42, Tartu 51103
ARSi arveldusarve SEB pangas: IBAN EE771010220023690018 Facebook
