Faktid
Sündis: 22. aprill 1876 (Väike-Maarja)
Suri: 22. jaanuar 1920 (Armavir)
Pikkus: 176 cm, võistluskaal: 90 kg
Lõpetas 1895. aastal Tallinna Peetri reaalkooli
Tõstja ja maadleja, spordi propageerija
Eluloolist
Georg Lurich sündis 22. aprillil 1876. aastal Väike-Maarja alevikus kaupmees Jüri Luri (hiljem muutis nime Georg Lurichiks) perekonnas. Miks muudeti perekonnas nime? See on seletatav tulevase jõumehe üleminekuga saksa kogudusse. Koguduse vahetamise põhjused olid aga lihtsad: saksa koguduste liikmetel olid toona paremad võimalused laste linnas koolitamiseks.
Väike-Maarja. Ligi 5000 elanikuga Väike-Maarja alevik ja vald asuvad Lääne-Virumaal Pandivere kõrgustiku lael. Esimesed kirjalikud andmed selle kandi kohta pärinevad 13. sajandist, 14. sajandil moodustati aga Väike-Maarja kirikukihelkond ja ehitati kirik. Ehkki esimene kool avati seal juba 1723. aastal, algas aleviku kiirem areng 19. sajandi keskel, mil Väike-Maarja kujunes oma regiooni arvestatavaks majandus- ja kultuurikeskuseks. Siin on elanud ja töötanud Jakob Tamm, Jakob Liiv, Mihkel Kampmaa jt.
Läks Tallinnasse. 10-aastaselt asus Georg Lurich juunior õppima Tallinna Peetri Reaalkoolis (tänane Tallinna Reaalkool), mille lõpetas 1894. aastal kooli 10. lennuga. Entusiastliku vilistlase Kalju Kukkuri ettevõttel on koostatud kogumik “Tallinna Reaalkool 1881 – 2001. Vilistlased”, mille andmetele tuginedes võib nimetatud kooli pidada ilmselt üldse üheks parimaks võimalikuks hariduseandjaks Eestis.
Mõned nopped sellest kogumikust. Nimetus ‘reaal’ tähendab muidugi, et koolis õpetati senisest rohkem reaalaineid (matemaatika, füüsika, joonestamine jne), kuid endiselt rõhuti ka keeltele. Suurimat õpikoormust pakkusidki matemaatika, vene ja saksa keeled. See oli ka aeg, mil toimus suur üleminek venekeelsele õppele ja tasapisi vähenes matemaatikakoormus; täielikult loobuti nt inglise keele õpetamisest, vähendati saksa keelt; laulmine ja võimlemine jäid vabatahtlikeks aineteks.
Veel pisut huvitavat statistikat: õppemaks nooremates klassides 60 rbl ja vanemates 70 rbl aastas. Õppemaksust ei vabastatud kedagi. Õpilastest umbes pooled Tallinnast ja linnadest; üle poolte neist olid aadlike või kaupmeeste järeltulijad, pea kõik olid luterlased. Eestlasi õppis koolis äärmiselt vähe. Õpilaste koguarv oli kahesaja ringis. Sellal kui Lurich kooli lõpetas, oli selle direktoriks loodusteadlane Wilhelm Petersen.
Tallinnas elas tulevane jõumees pagariäri pidava onupoja Hans Luuri juures. Sel perioodil saigi alguse ka tema huvi keha arendamise ja füüsilise treeningu vastu. Hans Luuri pagarisellid olid agarad kaalupommidega harjutama ja noor Lurich hakkas nende tegevuse vastu peagi huvi tundma ja ise kaasa tegema. Suureks abiks olid seejuures saksakeelsetest spordilehtedest leitud õpetussõnad.
Jaksu kogunud noormehest kujunes pagarisellide Gustav Vainu ja Jüri Kanepi (hilisemad edukad jõumehed nemadki) õhutusel peagi tubli Gustav Boesbergi ja Adolf Andruškevitši juures “Linda” aidas harjutamas käija. NB! See Boesbergi seltskond polnud küll kunagi ametlikult spordiseltsina registreeritud, kuid siiski üsna püsiva koosseisuga ja Eesti spordiloos äärmiselt oluline ühendus. Lisaks Lurichile kasvas sealt välja teisigi edukaid eesti soost spordimehi.
Venemaa ootab! Lõpetanud 1895. aastal kooli, siirdus Lurich St Peterburgi, kus treenis tuntud raskejõustikuõpetaja dr Wladyslaw Krajewski juhendamisel. Lisaks astuti koos Gustav Boesbergiga üles Peterburgi suveaedades, võisteldi kohalike maadlejatega ning esineti erinevate tõstmisdemonstratsioonidega. Edu nendes tegevustes kallutas Lurichi lõplikult elukutselise jõumehe karjääri kasuks otsustama.
Andekas jõumees sai peagi tuntuks ja „armastatud artistiks”. On kinnitatud, et Lurich võitis kiiresti mitmeid tiitleid ja püstitas mitmeid tõstmisrekordeid (nii olevat ta teinud 1896. aastal Venemaa rekordi, tõugates kahe käega üles 112 kg raskuse kangi, asetades selle siis paremale käele ja lisades maast veel 37 kg raskuse sangpommi, mille samuti üles surus, saades peakohal tõstetud raskuste kogusummaks 149 kg). Siiski tuleb nendesse saavutustesse suhtuda ettevaatlikult. Nagu öeldakse, kõik pole kuld, mis hiilgabJ
Pisut sellekohast tausta. 19. sajandi lõpp tõi kaasa elukutseliste raskejõustiku elavnemise nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas. Üha rohkem korraldati suuri maadlusturniire, järjest suurenes publikuhuvi. Enama populaarsuse saavutamise huvides otsisid turniiride korraldajad oma ettevõtmistes uusi väljundeid. Ühe võttena võeti kasutusele toimuvatele turniiridele kõlavate nimetuste otsimine, samuti jagati tiitleid välja tuntud maadlejate omavahelistes kohtumistes. Juba 1880. aastatel hakati välja mängima USA meistritiitleid nii kreeka-rooma, kui vabamaadluses, sajandi lõpuaastatel elavnes erinevate tiitlite jagamine ka Euroopas.
Muide, perioodi 1900 – 1914 on nimetatud elukutselise maadluse kuldajaks maailmas, sellal oli elukutseliste maadlus ilmselt üks suurimat publikuhuvi äratanud spordiala maailmas üldse. Lihtne laadaplatsil korraldatud jõumeeste etendus ei köitnud enam niivõrd, kuivõrd hakkas rahvast köitma korralik maadlusturniir. Taas, suurema publikuhuvi äratamise nimel otsiti oma võistlustele erinevaid kõlavaid nimetusi. Sellal ei ühendanud elukutseliste raskejõustikku ükski katusorganisatsioon ja nii jäi kogu vastutus erinevate tiitlite ja saavutuste eest sportlastele endile, promootoritele ja teistele asjameestele. Muidugi on tagantjärele raske otsustada, kes olid tegelikult meistrid ja kes mitte. Valitses tõeline organisatsiooniline kaos.
Ainsa Eestist pärit maadlejana on rahvusvahelistes annaalides üldiselt aktsepteeritud Georg Hackenschmidti maailmameistritiitel. Ehkki Eestis levinud andmete kohaselt on (varem või hiljem) maailmameistritiitlini jõudnud teisedki eesti soost maadlejad (ka Georg Lurich ja alates 1901. aastast temaga koos treeninud ja reisinud Aleksander Aberg), siis rahvusvaheline statistika seda ei kinnita. Kõlavaid tiitleid mängiti kindlasti välja paljudel turniiridel mitmel pool Euroopas – kuid nagu ülalpool öeldud – nende usaldusväärsus jäi enamasti korraldajate või tiitliomanikest maadlejate endi südametunnistusele. Raha tahtis teenimist ja reklaam tegemist!
Lurichi karjäärist. Värske professionaalina esines Lurich 1897.-1898. aastail suure menuga Venemaa linnades, võites muuhulgas kuulsat jõumeest Ivan Poddubnõid. Osava rahvamehena lisas Lurich oma esinemistele erinevaid atraktiivseid elemente, suurendades nii üha oma populaarsust. Selline atraktiivsuse taotlemine oli tollal üpris levinud tava, kuid Lurich jõudis selles vallas oma konkurentidest ilmselt tunduvalt kaugemale.
Arvata võib, et tema heaks eeskujuks oli siin Preisimaalt Königsbergist (tänane Kaliningrad) pärit haritud ja intelligentne Eugene Sandow (õige nimega Friedrich Wilhelm Müller, 1867-1925). Sandow tegi noorpõlves tsirkuseetendustes kaasa akrobaadina, hiljem kogus ta aga tuntust jõumehena. Legendaarseks sai trikk, kus ta kandis ühel käel üle lava ponihobuse (toetades, tõsi, looma ka õlgade ja kaelaga). Just Sandow leidis esimesena, et ennekõike võlub publikut mehelik kehailu ja musklimäng ja keskendus edaspidi keha arendamisele. Hea ilumeelega inimesena lähtus ta seejuures antiikaja iluproportsioonide printsiipidest, armastades ka antiikskulptuuride tuntud poosides end demonstreerida. Sandow oli üks esimesi masside seksisümboleid – olles ka üks esimesi, kes end fotodel pea-aegu alasti näitas (selles osas oli Lurich hiljem samuti aktiivne – ja küllap seegi oli üks tema populaarsuse põhjuseid).
Sandow oli agar kehalise kasvatuse propageerija (nagu ka Lurich!) – ja seda ajal, mil tavaline meesterahvas erilise füüsilise atraktiivsusega silma ei paistnud. Ta koostas eri soost ja eri vanuses inimestele erinevaid harjutusprogramme, kinnitades, et tee kaunite kehavormideni on avatud paljudele. Samuti propageeris ta vajadust kohustusliku kehalise kasvatuse tundide järele koolides, kirjutades artikleid, pidas kõnesid jne. Samuti peetakse teda atleetvõimlemisele alusepanijaks. 1901. aastal korraldas ta Londonis Royal Albert Hall’is esimesed suured muskliilu-võistlused.
1899. aasta sügisel sõitis Lurich oma esimesele turneele Lääne-Euroopas, võisteldes seal nii maadluses kui raskuste tõstmises. Mitmete tugevate maadlejate alistamine ja atraktiivne esinemismaneer muutsid tema nime peagi Euroopa maadlusmattidel kuumaks kaubaks. Olulised võidud tulid talle turniiridel Hamburgis (1901), Riias (1902), Budapestis (1906), Lissabonis (1907) jm, Abergi arvele aga Hamburgis (1909, 1910), Viinis (1911), Moskvas (1911) jm. Alates 1901. aastast treenis ja reisis Lurich enamasti koos andeka noore maadleja Aleksander Abergiga, kellest lootis enesele sirguvat väärika järeltulija. Kokku jäädi edaspidi ka kõige raskematel hetkedel.
Kinnitamata andmetel oli reisidel abiks Lurichi suur keelteoskus, kaasaegsete kinnitusel olevat ta vallanud lisaks eesti keelele veel vene, saksa, prantsuse, inglise, soome, poola, taani, rootsi, norra, tatari ja türgi keeli – seega kokku 12 erinevat keelt!
1912. aasta lõpus suundus Lurich (ja 1913. aastal suundus ka Aberg) Põhja-Ameerikasse, eesmärgiga sealgi maadlejatena läbi lüüa. Lurichi tähelennuks seal jäi tiitlimatš ameerika vabamaadluses 1913. aastal Kansas Citys 17 000 pealtvaataja ees valitseva maailmameistri Frank Gotchi vastu, mis paraku lõppes Lurichi selge kaotusega. Aberg tiitlimatšini ei jõudnudki. Siiski suutis Lurich Ameerikas enda kontole kirjutada terve rea ilusaid võite, tuntuim alistatu oli jänkide tippmaadleja “doktor” Benjamin Roller.
Lurich Eestis. Sagedased olid Lurichi esinemised kodumaal Eestis. Ta maadles kohalike rammumeestega, korraldas nende vahelisi maadlus- ja tõstevõistlusi, tõstis erinevaid raskusi ja tegi muid jõunumbreid. Olulised olid nendel esinemistel ka kõned, kus jõumees rõhutas tervislike eluviiside kasulikkust ja andis juhiseid treeningu alustamiseks. Lurichi demonstratsioonesinemised ja võistlemised nii Eestis kui mujalgi tekitasid Eestis suure spordivaimustuse, innustasid paljusid noori raskejõustikuga tegelema ja tõstsid eestlaste rahvuslikku eneseteadvust.
Endiselt oli tema elus oluliseks kohaks Väike-Maarja, kuhu ta oma pikkade rännakute vahel sageli puhkama ja uuteks väljakutseteks rammu koguma jõudis. Loomulikult oli silmapaistev jõumees ka Väike-Maarja rahva jaoks tihti jutuaineks. Nii on näiteks räägitud, et jõumees aitas oma isa talutöödel. Teati rääkida, et mõnikord, kui hobused künnist väsisid, asunud Lurich ise nende asemele. Ja kui vägimehe isa uut maja ehitas, toonud poeg palgid metsast seljas koju, nagu ka ehitusel vaja läinud kivid.
19. sajandi lõpp oli Eesti jaoks aeg, mil iga omameeste edu langes viljakasse pinnasesse ja rahvuslik kangelane oli tõepoolest kangelane. Oli ju kõik rahvuslik ärkamisaegsetele eestlastele äärmiselt oluline, rahvuskaaslaste edu tõstis kõigi eneseusku. Lurichi võidud välismaiste vägimeeste üle kinnitasid eestlastele, et ka nemad suudavad midagi saavutada. Lurichi nimi muutus jõu sümboliks. Ta polnud kindlasti esimene eestlasest jõumees ega ka mitte raskejõustiku Eestisse tooja, ometi oli ta oma aja populaarseim atleet.
Atraktiivne esineja. Oma esinemistel rõhus Lurich alati ka välisele küljele, maadlusmatšid olid läbikomponeeritud, võtted olid efektsed, riietus glamuurne. Taustaks mängis muusika, laval esitati trikke jne.
Valdemar Veedam (“Lurich Ameerikas. Hackenschmidti jälgedes Abergi varjus”, lk 14): “Oma väliselt efektse ja esteetilist naudingut pakkuva esinemisega, oma leidlikkuse, elaani ja temperamendiga elavdas ja rikastas ta oma erakordseid atleetlikke numbreid ja maadlusmatshe. Ja tema intelligents ja näitleja-anne tegid temast esmaklassilise show-mani, kes võlus inimesi mitte ainult sportlikul areenil, vaid ka kõnepuldis ning seltskondlikus elus, olgu see külapeol või priviligeeritute salongides ja klubides.”
Lurichi kaasaegne, teine kuulus siitmailt pärit jõumees Georg Hackenschmidt (Hackenschmidt, Georg “George Lurich”. Väljaandes “The Iron Game History” nr 6 1991, lk 4-7):
“Lurich oli kindlasti üks silmapaistvamaid persoone kõigi raskejõustiklaste hulgas. Tal oli hea haridus […] Ta oli end ise üles töötanud – ma pole kunagi näinud ühtegi teist raskejõustiklast, kes treeniks pühendunumalt. Oma treeningmeetodid oli ta välja arendanud peamiselt isiklikele ideedele tuginedes, osalt aga dr Krajevski nõuannete põhjal. […]
Mäletan selgelt üht õhtut, mil ma taas klubiruumi harjutama kiirustasin […] Kuid sel õhtul katkes treening kiiresti: uksest sisenes äärmiselt laiaõlgne mees. See oli Georg Lurich, “Maailmameister-atleet ja auhinnaline maadleja”, nagu ta end ise tutvustas lähenevaid Tallinna esinemisi reklaamivatel plakatitel. […] Ta näis tõepoolest hiiglaslik näidiseksemplar, tohutute õlgadega, pikka kasvu ja graatsiliste liigutustega, jättes meile noortele võimsa mulje, nii, et me temalt vaevu silmad ära saime.
Peale ta lahtiriietumist oli raske oma silmi uskuda – kas ma olin ikka enne sama meest näinud. Ülisuure ülekuue seest tuli välja hoopis väiksem mees, kui võis arvata […] see tegi meile palju nalja ja võttis ära ka osa meie imetlusest mehe enda suhtes. Ometi oli tal ilma kahtluseta suurepärane füüsis.”
Lurichi surm. 1917. aastal naases Lurich koos Abergiga läbi Jaapani ja Hiina Venemaale ja jõudis sügiseks Eestisse. Tallinnas osaleti maadlusturniiril, mis paraku Saksa vägede lähenemise tõttu pooleli jäi. Jõumehed lahkusid Petrogradi, edasi siirduti Lõuna-Venemaale. Siiski laienes sõjategevus kiiresti ja kord juba ratastele asunud mehed pidid järjest sügavamale Venemaale liikuma. Peatuma saadi alles Lõuna-Venemaa kauges nurgas Krasnodari krais, Kaukasuse mäestiku jalamil kuulsa Kubani jõe kaldail Armaviris. Eesmärgiks sai laevaga üle Musta mere Venemaalt lahkumine. Stavropoli kõrgendikul asuv Armavir (armeenia keeles ‘tuulte org’) asutati 1839. aastal armeenlaste poolt. Heas põllumajanduspiirkonnas, mustmullavööndis paiknev asula muutus kiiresti puhtvene linnaks ja hakkas kiiresti kasvama. Linnaõigused saadi 1914. 20. sajandi algus – kui seal viibisid ka Lurich ja Aberg – oli linna õitseaeg. Linnaelanike hulgas domineerisid kaupmehed, linnas oli mitu suurt vabrikut.
Kahjuks võtsid asjad Armaviris 1920. aasta alul kurva pöörde. Rinne jõudis järele, linn käis lahingutes korduvalt käest kätte, hukkunuid oli palju ning matused massilised. Soe talv tõi kaasa tüüfuse, arstiabi saamine oli sõjategevuse tõttu aga raskendatud. Tüüfus ei läinud mööda ka meie spordikuulsustest. Lurich haigestus esimesena ja päästa teda ei õnnestunud, jõumees suri 22. jaanuaril 1920. Samuti oli nakatunud sõpra leinav Aberg, kuid temal õnnestus tüüfusest siiski võitu saada. Paraku ruttas paranev Aberg voodist tõusmisega, nakatus kopsupõletikku ja suri 15. veebruaril 1920. Maadlejad maeti ühte hauda Armaviri saksa kalmistul.
Kus on hauad? Uudis Lurichi ja Abergi surmast jõudis Eesti ajakirjandusse 1920.a. kevadsuvel. Ja juba 1921. aastal kerkis eesti spordiringkondades mõte meeste põrmud kodumaale tuua. Siis takistas mõtte elluviimist siis halb poliitiline kliima Venemaa ja Eesti vahel, hiljem aga juba teadmatus, kus täpselt on meie jõumeeste haud (hauad). Tõepoolest, lugu meeste haudade on parasjagu segane. Täna teame, et ehkki Armaviris oli siis mitmeid surnuaedu, maeti luterlasi ikka saksa (luteri) kalmistule. Meie jõumeeste matustest pajatavad eri allikad ei lükka ka nende puhul seda infot ümber, küll aga erinevad haudade kirjeldused.
Entusiastid on läbi aegade üritanud neid haudu üles leida. 1950.-1960. aastatel käidi Armaviris korduvalt. Paraku eriliste tulemusteta. Keerukamaks muutis otsingud asjaolu, et vahepeal oli vana vene õigeusu kalmistu kohale kerkinud asfaltbetoonitehas ja luteri kalmistu kohale autobaas. 1982. aastal hakkas Lurichi ja Abergi saatuse vastu huvi tundma energiline asjaajaja Edmund Viisileht, 1984. aastal sooritas oma matka Eesti Spordimuuseum.
1987.-88. aastal puhkes Lurichi ja Abergi haudade ümber tõeline kära. Mõned aastad varem meie jõukangelaste vastu huvi tundma hakanud Edmund Viisileht kuulutas, et on Lurichi ja Abergi hauad Armaviris leidnud ja vajab nüüd toetust meeste põrmude koju toomiseks! Lugu tundus uskumatu, seda enam, et Viisileht leidis hauad just endise õigeusu kalmistu territooriumil, kus neid olla ei saanud. Kuid Eesti taasärkamise ajal läks kõik rahvuslik hästi peale. Viisileht leidis enesele moraalsed toetajad ning tõigi Armavirist tavalises plekkmannergus kellegi põrmud. Kõigi kahtluste vältimiseks anti need ekspertiisi. 1988. aasta jaanuaris-veebruaris teostatud ekspertiisi alusel tunnistas Eesti NSV Tervishoiuministeeriumi Kohtumeditsiini Peaekspertiisi Büroo ekspert J. Gubarev need “kaks skeletti” kindlasti Lurichi ja tőenäoliselt Abergi säilmeteks. Koheselt tõusid põrmud Eesti meediakangelasteks: konte demonstreeriti menusaates “Reklaamiklubi”, neist vändati filmi, neile otsiti väärikaimat muldasängitamise paika. Väike-Maarja kolhoosi juhatus ja parteikomitee pöördusid “Väike-Maarja aleviku rahva soovile” tuginedes koguni EKP sekretär Indrek Toome poole taotlusega lubada matta Lurichi ja Abergi säilmed just Väike-Maarja surnuaeda.
Tundus, et kőik on selge, ometi ei saanud pessimistid rahu. Kahtlusi äratas mitu asjaolu – väidetava Lurichi luudel ei leidunud jälgi tema kuulsatest vigastustest, kolpadel olid väikesed ümmargused augud, mille päritolust ekspertiis midagi ei ütelnud, küsimusi tekitasid ka analüüsi täpsus ja – last but not least – kogu väljakaevamise-reisi sisuline taust. Asja kontrollimiseks toimus veel mitu käiku Armaviri. Selgus, et luud olid välja kaevatud asfaldbetoonitehase meeste ekskavaatoriga, kellele töö tasuks ja luude leidmise preemiaks oli lubatud kast konjakit. Seejuures leiti luid leiti alles viiendast endise vene surnuaia territooriumil kaevatud august, esimesed neli eri paigus tehtut olid osutunud tühjadeks. Nii selgunud otsingumeetodid kui –paik süvendasid kahtlusi meie maadluskuulsuste põrmude ehtsuses. Meedias kerkis uus kära. Esitati arvamusi poolt ja vastu, veendi ja lükati ümber, tehti ettepanekuid ja otsiti süüdlasi (“Maaleht”, üks aktiivseid kontide ehtsuse eest võitlejaid, retooriliselt: “Mis põhjusel ja kelle süül selle osa eesti kultuuriloo uurimine nii pikka aega venis ning miks lasti kaotsi minna palju kallihinnalist aega?”). Eriti suured entusiastid-isamaalased arvasid aga, et katki pole midagi – isegi kui luud ei kuulu Lurichile ja Abergile, tuleks need ikkagi meie jõumeeste pähe mulda sängitada, sest meie rahvas on ju oma kangelaste mälestuse jäädvustamist väärt…
Lõpliku vastuse pidi andma Moskvas tegutsev NSVL Tervishoiuministeeriumi Kohtumeditsiiniinstituudi ekspert V. Zvjagin. Üllatus küll, kuid saadud järeldused erinesid Gubarevi omadest tunduvalt. Tuvastus, et “Viisilehe luude” näol oli tegemist kokku kolme eri inimese – kahe mehe ja ühe naise – skeleti osadega. Välistus nende kuuluvus Lurichile ja Abergile (muide, justnimelt naisterahvale kuuluvat kolpa oli seni Lurichi oma pähe demonstreeritud!). Kuivőrd eri skelettide uurimine tuvastas neis mitmeid ühiseid selle regiooni (Põhja-Kaukaasia – K.V.) elanikkonnale iseloomulikke jooni ning nad paiknesid ühes hauas, järeldas ekspert, et Edmund Viisileht oli Armaviris tõenäoliselt lahti kaevanud kohalike elanike sugulasmatmispaiga. Kelle pőrmud need siis olid? See aga pidigi jääma saladuseks. Seni tähelepanu keskmesse kuulunud põrme polnud Eestis enam kellelegi tarvis. Professor Zvjagin tarvitas need rahumeeles oma tudengite õppematerjaliks.
MTÜ Akadeemilise Rahvaluule Selts (registrikood 80150067) Vanemuise 42, Tartu 51103
ARSi arveldusarve SEB pangas: IBAN EE771010220023690018 Facebook
