Ettekandes käsitlen Ahvenamaa Põhjamaade Instituudi (Nordens Institut på Åland) eestvedamisel korraldatud lastepärimuse projekti, mille eesmärgiks oli 2006. aasta kevadel koguda koolipärimust Ahvenamaalt, Gotlandilt ja Eesti endistelt rannarootsi aladelt. Kogutu põhjal ilmus 2006. aasta septembris rootsikeelne naljakogumik „Det var en ko och det var poängen” („Elas kord lehm ja ongi kogu lugu“), milles eesti aines on kahes keeles. Välitööd Eestis toimusid 2006. aasta aprilli- ja maikuus kahes Lääne-Eesti koolis: Noarootsi Koolis (138 õpilast) ja Vormsi Põhikoolis (21 õpilast). Kolmepäevase reisi Noarootsi võtsin ette üksi, kahepäevase reisi Vormsile tegid minuga kaasa kirjandusmuuseumi fotograaf Alar Madisson ja rahvaluulearhiivi teadur Astrid Tuisk. Valisime need väikesed maakoolid folkloorseteks välitöödeks rootslaste ettepanekul põhjusega, et need jäävad Eesti endistele rannarootsi aladele ning meid huvitas just selle, ligi kaheksasada aastat eestirootslastele koduks olnud piirkonna tänane koolipärimus. Välitöödel Noarootsis ja Vormsil kasutasin ühesugust metoodikat. Esmalt vastasid lapsed õpetajate juhendamisel küsitluskavadele, mille koostamisel lähtusin 1992. aastal toimunud üle-eestilise koolipärimuse kogumise aktsiooni kavast. Õpilastelt oodati: 1) anekdoote, 2) mõistatusi, naljaküsimusi ja -ülesandeid, 3) vanasõnu, argiarvamusi ja kõnekäände-paroole, 4) hirmu- ja absurdijutte, 5) paroodiaid, laule, salme, 6) mitmesuguseid ennustamisviise, 7) salmiku-, kaustiku- ja sõbraraamatute repertuaari, 8) muid harrastusi, kombeid ja koerusi, 9) mänge, 10) teavet interneti kasutamise kohta. Seejärel käisin õpilasi kohapeal intervjueerimas – Pürksis vestlesin 29 peamiselt 4.–6. klassi (10–12-aastase) õpilasega ja Vormsil nelja liitklassiga (8–15-aastased, ühtekokku 16 õpilast). Ekspeditsioonide tulemusena jääb arhiivi 90 lehekülge küsitluskava vastuseid Noarootsi Koolist ja 15 lehekülge Vormsi Põhikoolist, ühtekokku üle 5 tunni helisalvestisi, 1,5 tundi videojäädvustusi ja 335 fotot. Kogumikus toodud valimik on vaid imepisike osa Noarootsi ja Vormsi laste elurõõmsast traditsioonist – jäädvustatud on vaid hetk folklooriprotsessist, mille keskmes olid konkreetsed lapsed. Välitöödel kogutud aines osutab traditsioonidele ja innovatsioonidele, globaalsetele ja lokaalsetele ilmingutele ühe väikese piirkonna lastefolklooris. Žanriliselt olid esindatud kõik klassikalised folklooriliigid, nii küsitluskavade vastustes kui ka suulises esituses leidus ootuspäraselt kõige enam anekdoote ja naljaküsimusi, lühivorme, mänge, üllatavalt palju oli usundilisi ja kohamuistendeid. Tegemist on suures osas üle-eestilise traditsiooniga, mis on levinud nii Vormsil ja Noarootsis kui ka mujal Eestis (Juku-anekdoodid, Rate’i pärimus, mängualustamissalmid, mängud jne). Teisalt võib täheldada pärimuse ülemaailmset levikut ja sarnaseid jooni ka teiste rahvaste pärimusega (blondiininaljad jm). Valdavalt on vanem eesti lastepärimus (Juku-anekdoodid, tšuktšinaljad, teatud mängud) idapoolse päritoluga, järjest suureneb aga läänepoolse ning laiemalt üleilmse traditsiooni osakaal. Eesti on jätkuvalt omanäolise kinnistunud lastepärimusega ida ja lääne vaheline ala. Kohalikku koloriiti lisavad traditsioonilisele põhjale toetuvad laste endi loodud või ka vanematelt kuuldud kummitusjutud (Noarootsis nt sigala, kool ja õpilaskodu, Vormsil endine piirivalvekordon). Võrreldes varasema koolipärimusega on märgatav traditsiooni levikut hõlbustavate uute kanalite (internet, mobiilisuhtlus) esiletõus. Aktiivne pärimustraditsioon avaldub laste omavahelises suhtlemises, kus vanad tuttavad süžeed ja vormid teisenevad ja sulanduvad vastavalt keskkonna uutele nõudmistele.