Muinasjutu ja turistliku rännaku vahel võib leida hulga paralleele. Mõlemat on nimetatud põgenemiseks reaalsusest – oma maailmast väljapääsemiseks, mille puhul alustatakse argisest keskkonnast ning siirdutakse paika, kus kõik erineb tavapärasest, kus meeled on ergad ja kõike tajutakse erilisena. Romantismiajast peale väärtustatud turismirännak on mõnikord ka käik minevikku, pöördumine viivuks sinna maailma, kust argiühiskonnas igal hetkel eemale püüdleme. Suveniir käidud maast, mille reisija kaasa toob, on kui muinasjutukangelase tarvilik tunnismärk imedeilmast – seal maailmas sageli väheväärtuslik, ent kangelase jaoks hädavajalik käigu tõestajana. Nii turismireisi kui muinasjutu puhul soovitakse tajuda omal moel midagi ehedat, „autentset“, kuigi see on raske nii turistil (MacCannel) kui ürgse ja oma muinasjutu otsijal.
Samamoodi võib leida sarnasusi turistliku kogemise ja folkloristliku kogumise vahel. Teaduskonverentsil osalemise juurde kuulub lisavõimalusena sageli ekskursioon, mis võimaldab teadust ja turismi viivuks ühendada, ent kahtlemata on pärimusuurijate elus tavaline ka vastupidine – turismiatraktsiooni ülekasvamine ekspeditsiooniks, kriitiliseks vaatluseks ja analüüsiks. Claude Lévi-Strauss on ühes oma intervjuus (1971) küll väitnud, et antropoloogilisel käigul – „paljunõudlikul, vaevalisel ja bürokraatlikul“ – ei ole turistlikuga midagi pistmist – ning samas märkinud oma turistikogemuse muutumist teadlase tööks. Ettekandes kasutan näiteid oma viibimisest turistliku ja folkloristliku kogemuse piirimail.
MTÜ Akadeemilise Rahvaluule Selts (registrikood 80150067) Vanemuise 42, Tartu 51103
ARSi arveldusarve SEB pangas: IBAN EE771010220023690018 Facebook
