Avaleht » Üritused » Arhiiv » Kogumiskonverents 2009 ajakava » Kogumiskonverents 2009 teesid

Kogumiskonverents 2009 teesid

Jüri Metssalu 2009. aasta kohapärimuslikud välitööd Juuru kihelkonnas

Kõnelen sellel aastal toimunud kohapärimuslikest välitöödest Juuru
kihelkonnas. Annan tulemustest esialgse statistika, räägin
metoodilistest probleemidest ja lahendustest, näitan meeleolukaid
pilte kogumiskäikudelt. Ühtlasi lõimin ettekandesse seekordse
konverentsi keskmes oleva vaimse rännaku teema

Renata Sõukand, Raivo Kalle Botaanilise tõe otsingud etnobotaanilistel välitöödel

20. sajandi algul suurenesid eestikeelse botaanilise hariduse andmise võimalused rahvakoolides ja see andis tõuke üldrahvaliku huvi tärkamisele taimeteaduse vastu. See tekitas omakorda vajaduse maakeelsete botaaniliste terminite ja nimede järele. Tolleaegne botaaniliste terminite ühtlustamine tipnes 1913. aastal, kui Mihkel Pilli tõlgituna ilmus igati kaasaegne Otto Schmeili Botaanika käsiraamat, mis pidas silmas nii kooliõpilasi, mitmesuguseid kursusi, põllumehi kui ka loodushuvilisi, kes kõik vajasid emakeelseid teadmisi taimedest (Paatsi 1993: 160–161). Taimenimede ühtlustamisega oli algust tehtud küll juba varem, esimene üleskutse sel teemal avaldati ajalehes Postimees 1907. aastal, kuid esimene Eesti alal kasvavate taimenimede loend ilmus alles 1918 (E.K.S. Keeletoimkond 1918). Nimekirja avaldamisel selgus selle ühtlustamise ja täiendamise vajadus. Täielikult ümbertöötatud taimenimeloend ilmus trükist alles 10 aastat hiljem: 1928. aastal (Nenjukov 1928). Tänu selle teose põhimõtetele on meil rahvapärastele taimenimedele toetuv botaaniline süstemaatika. Miks ei suudetud taimenimesid ühtlustada esimese, üle 10 aasta kestnud tööga? Suurim probleem oli see, et maarahvas nimetas erinevates kogukondades ning ka kogukonna sees samade nimetustega erinevaid botaanilisi liike. Kasutusest eemal olnud liikidel puudus aga nimetus üldse. Eesti suurim etnobotaanik Gustav Vilbaste (1885–1967) püüdis koondada aastakümnete pikkuse töö (umbes 1920 kuni 1940ndad) tulemusena kõiki erinevaid rahvapäraseid taimenimetusi. Esialgne käsikiri valmis juba 1944. aastal, kuid raamatuna ilmus see alles ligi pool sajandit hiljem (Vilbaste 1993). Veel 1960. aastatel kutsus G. Vilbaste mitmete üleskutsetega (Kodumurre 1962, Rahvapärimuste koguja 1968 jt) taimenimetusi koguma, teades, et vastustena temani jõudvaid arvukaid taimenimetusi ta raamatusse enam lisada ei jõua.

Eesti Kirjandusmuuseumi projekti HERBA raames tekkis mitmeid probleeme seostamatute taimenimetustega nii varases kui ka hilises pärimuses. Selle tühimiku täitmiseks tehti 2009. aastal algust etnobotaaniliste välitöödega. Need toimusid peamiselt Tartu linnas, aga ka kunagise Kambja, Lüganuse ja Põltsamaa kihelkonna aladel, hiljem lisandusid Eesti eri piirkondadest pärit vabatahtlike korrespondentide elektroonilised vastused. Ettekandes analüüsime etnobotaaniliste välitööde eripärasusi, mille juured asuvad veidi vähem kui sajandi kestnud oma ja õige nime erinevuses.

Kirjandus:

E.K.S. Keeletoimekond 1918. Kodumaa taimed. 1. jagu, õistaimed / E.Ü.S. loodusteaduse osakond, E.K.S. keeletoimekond. Eesti Kirjanduse Seltsi Keeletoimekonna toimetused; nr. 6a. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

Nenjukov, Theodor (toim) 1928. Eesti taimede nimestik = index plantarum estonicarum. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

Paatsi, Vello 2003. Eesti talurahva loodusteadusliku maailmapildi kujunemine rahvakooli kaudu (1803–1918). Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaalteaduste dissertatsioonid 5. Tallinn: TPÜ Kirjastus.

Postimees 1907. 21. aprill nr 91 lk 2. Teateid Tartust. Üleskutse. Eesti Üliõpilaste Selts.

Eva-Liisa Roht, Ele Pajula Asusime teele – etnoloogilised välitööd Eesti romadega 2009

Ettekanne lubab pilguheidet etnoloogilistele välitöödele Eesti romadega, mille viisid läbi TÜ etnoloogia magistrant Eva-Liisa Roht ja TLÜ EHI filosoofia magistrant Ele Pajula. Kogusime informatsiooni Põhja-Eesti Romade Ühingu ja Kesk-Eesti Romade Ühingu tegevuse kohta ning tegime elulooliste intervjuude kaudu algust roma kultuuri ja kohaliku domineeriva ühiskonna interaktsiooni uurimisega. Keskendume Eesti romade enesepresentatsioonile ja enesemääratlemise eri tahkudele. Ettekandes arutame teeloleku (ja) võimalikkuse üle, kõrvutades 2007. aastal Camino del Norte’l ja 2009. aastal Eestis suvistel välitöödel käimist.

Jaanika Jaanits, Eva-Liisa Roht Komi nooruse otsinguil – etnoloogilised välitööd 2009

Räägime oma etnoloogilistest välitöödest, mis toimusid 5.
juulist 1. augustini Komimaal. Tegime algust komi noorte identiteedi
uurimisega, intervjueerisime ülikoolis õppivaid noori ning võrdlesime
nende nägemust komi keelest ja kultuurist tänapäeval
kultuuriorganisatsioonide omaga. Lisaks keelele ja kultuurile olid
intervjuudes olulisel kohal ka muusika roll noorte seas ning
vabaajaveetmise viisid.

Eva Sepping, Piret Puppart Eesti Kunstiakadeemia ekspeditsioonist ižmakomide juurde

Oma reisil materjali kogudes tuli endale paratamatult ja targu aru anda, et me pole teadlased, vaid kunstnikud, kelle lähenemisviis on subjektiivne, emotsionaalne ning otsib eeskätt põnevaid ja võimalikult värvikaid visuaale. Ja võib olla kindel, et paljuski kõneleb kogutud materjal – ehk ‘just need (ja mitte mõned teised) kaadrid’ –rohkem meist kui kõnealusest rahvakillust.

Nii võib aga tekkida kergesti küsimus, milline on reaalne kasu meie käigust ižmakomide kultuuri arengule? – Enne meiega kohtumist ei pruukinud inimesed, kellega meil tekkis hea kontakt, oma “aaretest” teadlikudki olla: kes soovis neid ära anda, kes otsis neile esemeile “väärikat vananemispaika” (loe: muuseumi), jne. Nõnda leidis läbi kokkupuute meiega nii mõnigi ese või nähtus omanike silmis uue vääringu või asupaiga, kus seda hinnatakse.

Meie infoallikateks olid nii naised kui mehed, kellest esimesed olid silmatorkavalt rohkem elujõulisemad ja väge täis. Püüame ka seda huvitavat fenomeni nii visuaalselt kui sisuliselt avada.

PS. Kõik komidest ja Komimaast huvitatud inimesed on teretulnud jaanuari teises pooles Viljandisse Eesti Pärimusmuusika Keskusesse, kus seatakse üles ekspeditsiooni kajastav näitus. Täpsed kuupäevad selguvad konverentsi ajaks.

Kristi Salve Palverännakutest, karelianismist ja Vepsas käimisest

Palverännakud kuuluvad paljude religioonide praktikasse. Neid võetakse ette oma palvele jõu andmiseks või tänuks täitunud palvesoovi eest, kuid palverännak võib taotleda ka lihtsalt jumalasuhte tugevnemist. Viimast silmas pidades saab palverännakutena vaadelda ka nö ilmalike pühapaikade külastamist. Need võivad olla seotud rahva ajaloo sündmuste ja isikutega, aga ka kaugemasse minevikku jäävate esivanemate elupaikade ja -viisidega. Soome karelianism oli tugev mõjutaja 19. sajandi lõpus. Ettekandes püstitan küsimuse, kas ja kuivõrd oli karelianismiga ühiseid jooni eestlaste 20. sajandi teise poole soome-ugrilaste juurde korraldatud ekspeditsioonidel ja muidu-matkadel. Lähemalt vaatlen iseenda kogemustest lähtudes vepslaste juures käimist ja käijaid.

Taisto-Kalevi Raudalainen Jõudmine palverännutee algpunkti

Ettekandes toon välja vepslaste asuala erinevatest ruumikasutuse või -kujutluse aspektidest: 1) kaasaegne “Vepsarija” ökoloogilise ja etnograafilise (sise)turismi sihtkohana; 2) viimasel ajal taastatud, uuesti leitud pühakohad ning päris uued kabelid “taasavastatud usundilise pärimusena”; 3) vepslaste endi poolt varasematel aegadel oluline Põhjala-mõõde (Murmansk rahateenimise ning Solovetsi saared palverännakute sihtkohana).

Ülo Valk Liikumapanevad lood ja sihtpunktid: Assami templilegendidest

Ettekandes tuleb juttu Kirde-India ajaloolistest templitest kui suulise
pärimuse paikadest, kus sakraalsuse ja jumalate kohalolu tagavad
braahmanite, kohalike elanike ning palverändurite jutustatud lood.
Templite päritolu seostatakse jumalate (Šiva), jumalannade (Kamakhya ja
Parvati) ning pühakute (Šankaradeva, Madhavadeva) maise elukäiguga. See
müüdilisele ja ajaloolisele minevikule suunatud vaade kehtestab teeliste
sihtpunktid jutumaailmas, mida tundmata pole ka palverännak võimalik.

Tiina Sepp Minu kogumisretked ja palverännakud Santiago de Compostelasse

Esimest korda käisin Santiago de Compostela palverännuteel 2003. aasta juunis. Pärast seda olen sinna erinevatel põhjustel ikka ja jälle tagasi läinud, viimastel kordadel eesmärgiga kuulda palveränduritelt lugusid nende kokkupuudetest üleloomulikuga. Oma ettekandes räägin nendest rännakutest, samuti välitööde eripärast sellel teel.

Mare Kõiva, Andres Kuperjanov Druže Tito, Sveti Rilski

Analüüsime mõningaid kaasaegseid pühapaikasid ja palverännakuid nende juurde lõunapoolsete slaavi rahvaste näitel. Vaadeldavate pühapaikade (Svjata Gora, Kumrovec, Momtshilovtsh ja Rila) mallisid kasutatakse kui rahvuse või rühmituse identiteedi kujundajaid, nad on kui missioon ühele inimesele, kuid ühendav riitus rühmale. Usuliste kogemuste taasloome/läbielamise tõttu on nad olulised oma lokaalses kontekstis, neis kohtuvad sekulaarsed ja religioossed vaated ja käitumisstrateegiad.

FILMI ESILINASTUS
Aado Lintrop, Janika Oras Seto saaja’ 2009

5.–7. juunil peeti Velnäs ja Mikidämäel Jane Vabarna ja Kristjan Priksi pulmi. Koos olid pruutpaari hõimlased ja sõpruskond, pidu tehti endale, mitte teistele näitamiseks. Kombetäitmistes lähtuti vanadest seto pulma kirjeldustest ja vanemate naiste teadmistest, ent peeti silmas ka pruutpaari soove. Eesti Rahvaluule Arhiivi filmimeeskonnas olid Aado Lintrop, Andreas Kalkun ja Janika Oras. Aado Lintropi kokku pandud film annab ülevaate kolmest sündmusterikkast päevast: pulmarituaalidest koos laulude, itkude ja truuskade dialoogidega, pillimängust-tantsust ja naljadest.

Konverentsi korraldamist toetab Eesti Kultuurkapital