Piret Voolaid, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond
Ettekandes käsitlen ühe traditsioonilise folkloorižanri – mõistatuste – arenguid, peatudes põhjalikumalt tänapäeva ainesel. Igasuguste dünaamiliste (sh kultuuri) protsesside jälgimisel kehtib tinglik oletus algus- ja lõpp-punktist. Vaatlusaluse ainese (ühtekokku u 140 000 teksti) kokkuleppeliseks alguspunktiks on 17. sajandisse ulatuvad trüki- ja 19. sajandist pärinevad arhiivitekstid. Oluline vahepunkt on 1992. aasta koolipärimuse kogumisvõistluse käigus saadud materjal (u 23 000 teksti) ning lõpp-punkt on määratud 2007. aastal toimunud üleriigilise koolipärimuse kogumisvõistluse tulemusena laekunud mõistatusmaterjaliga (u 4000 teksti).
Arhiivimaterjali jälgimisel olen kasutanud traditsioonilist filoloogilist käsitluslaadi, mis tavatseb rühmitada rahvaluuletekste liikideks ja tüüpideks. Mõistatusžanrile on omased dialoogiline mäng ja (kohustuslik) küsimus-vastus vormiline ülesehitus. Neist viimane määrab mõistatuste alaliigi, millest levinumad on:
Eri allžanrite levikusagedus ja elujõud on olnud aegade kestel erinev. 2007. aasta materjal kinnitab, võrreldes 1992. aastal kogutuga veelgi selgemalt, et vanemat ainest (tavamõistatusi) on pärimusliigi dünaamilise funktsionaalse arengu käigus asunud elavalt asendama sisult ja vormilt kompaktsete üksustena ilmekalt eristuv uuem aines. Elavas folklooriesituses on esiplaanil keerdküsimused, piltmõistatused, liitsõnamängud, mis moodustavad elujõulise vaimse kultuuripärandi ning mille sisu- ja tähendusanalüüsi kaasabil on võimalik jälgida ümbritseva keskkonna kultuuripilti ja hinnanguid/stereotüüpe üldisemalt, küsimus-vastus-vormi pidevat kohanemist ümbritsevate ühiskondlike/keskkondlike oludega.
Omaaegses ühiskonnas laialdaselt levinud klassikalised mõistatused kajastavad valdavalt talueluga seotud mõisteid, etnograafilist miljööd, koduloomi, loodust, inimest neutraalselt. Tänapäeval levinud mõistatustekste, mis on enamasti orienteeritud koomikale ja naljale ning kantud sotsiaalsest kriitikast, iseloomustab temaatiline heterogeensus. Nt keerdküsimuste politiseerumise ja humoriseerumise või anekdoodistumise protsessi alguseks võib pidada nõukogude perioodi, mil tollasele käibelolevale rahvaluulele omaselt on tegemist enamjaolt ühiskondlike tabuteemade (poliitika, erootika) kajastamisega läbi huumori. 1992. aasta oli viimane võimalus nõukogude aja järeltuules seda materjali jäädvustada. 2007. aasta repertuaaris on nõukogude-temaatika asendunud reageeringutega uutele sündmustele ning tarbimis- ja infotehnoloogiaühiskonna probleemidele.
Ettekande näitetekstid pärinevad akadeemilisest väljaandest „Eesti mõistatused“ ja interneti-andmebaasidest „Eesti keerdküsimused“ (folklore.ee/Keerdkys), „Eesti piltmõistatused“ (folklore.ee/Reebus), „Eesti liitsõnamängud“ (folklore.ee/Sonamang), „Eesti lühendmõistatused“ (folklore.ee/Lyhendid).