Allar Haav
Arheoloogias on digitaalsete meetodite kasutamine olnud aktuaalne juba aastakümneid, eriti just ruumilisuse uurimisel. Ruumilise lähenemise eri võtteid kasutas autor ühe Kagu-Eesti rauaaegse asustusmustri analüüsis. Punktmustri analüüs võimaldab näidata, kas asulate paiknemine on juhuslikku laadi või saab selles näha korrapära või koondumist. Ripley K-funktsioon näitas küll statistiliselt olulist klasterdumist asulate paiknemisel, ent täiendav nn ebahomogeenne analüüs tõendas keskkonnategurite tohutut mõju sellele. Nn märgiühenduse (mark connection) analüüs mõõdab samatüübiliste (s.o sama märgiga) punktide ruumilist autokorrelatsiooni ehk seda, kuivõrd kipuvad sama tüüpi nähtused omavahel lähestikku paiknema. Analüüsi tulemusel ilmnesid seosed, mis on tõlgendatavad asustuses toimunud protsessidena: lokaalsed asustusnihked, asustuse “loomulik” laienemine ja päris uute alade hõivamine. Kvantitatiivne lähenemine pakub tõenduspõhise aluse järelduste tegemiseks ning arvestab seejuures uuritava nähtuse ruumilise olemusega. Just need asjaolud võiks olla stiimuliks samalaadsete võtete rakendamisel teistelgi humanitaaraladel, mis omavad ruumilist aspekti. Digitaalhumanitaaria sees ongi kujunenud omaette suund ruumihumanitaaria (spatial humanities), mis ühendab nimelt eri humanitaaralade ruumiandmete uurimist digitaalsete analüüsimeetodite, rakenduste ja võtete abil.
