Digitaalhumanitaaria (digital humanities) on kiirestiarenev interdistsiplinaarne valdkond, mis hõlmab humanitaarteaduste ja infotehnoloogia ühisosa, seda nii humanitaarala andmekogude loomises ja haldamises kui ka allikate ja uurimistulemuste esitamises ning uurimistöös. Üha enam kasutatakse humanitaarteadustes mitmesuguseid massandmete analüüsi meetodeid (statistiline teemaanalüüs, võrgustikuanalüüs, visualiseerimine, GIS-analüüs jm), olulisel kohal on laiatarberakenduste loomine ning rahva kaasamine. Mitmesuguste standardite loomise ja rakendamise abil püütakse tagada digitaalsete andmete säilivus ja võimalikult lai kasutatavus, mis võimaldaks juba kord kirjeldatud ja märgendatud andmeid kasutada sõltumata konkreetsest rakendusest või keelest. Klassikalises humanitaarhariduses programmeerimist ega andmetöötlust ei õpetata, kuid praktilises uurimistöös on selle järele üha suurem vajadus. Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika teadusmaastikul on digitaalhumanitaaria muutunud iseseisvaks distsipliiniks, mille toel humanitaarid saavad paremini ellu rakendada digitaalajastu võimalusi, järjest rajatakse vastavaid uurimiskeskusi ja õppetoole, on võimalik omandada akadeemilisi kraade ning digitaalsed meetodid on saamas iseenesestmõistetavaks osaks humanitaarharidusest. Eestis esindavad seda valdkonda iseseisvate uurimisaladena arvutuslingvistika ja keeletehnoloogia, kuid kogu humanitaarias kasutatakse üha enam meetodeid ja lahendusi, mida saab mõtestada digitaalhumanitaaria raamistikus. Selleks, et saada ülevaadet digitaalhumanitaaria hetkeseisust Eestis, kutsusime selles valdkonnas tegutsejaid tutvustama oma uurimusi, projekte ning loodavaid ja kasutatavaid rakendusi seminaril “Eesti digitaalhumanitaaria Ao 2013”, mis toimus 25. oktoobril Tartus, Eesti Kirjandusmuuseumis. Seminari korraldasime lootuses, et digitaalhumanitaaria uurimisala teadvustamine ning teadlaste koondamine loob paremad eeldused koostööks, teadmiste vahetamiseks ja välismaailmaga suhtlemiseks, kokkuvõttes kogu valdkonna arenguks Eestis. Käesolev kogumik sisaldab seminaril esitletud projektide lühitutvustusi. Kogumik tervikuna annab ülevaate digitaalhumanitaaria hetkeseisust Eestis, mille keskmes on praegusel ajahetkel eelkõige praktilistest vajadustest tingitud ja kohati vältimatu infrastruktuuride loomine digitaalsete kogude haldamiseks, esitlemiseks ja kasutamiseks. Projektide hulgas on esindatud ka digitaalne uurimistöö, praktilised rakendused ja kunstilised lahendused, mis kasutavad ära infotehnoloogia poolt pakutavaid võimalusi.
