Anu Lepp
TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi doktorant
Käsitsivalmistatud kaltsupaberis esinevad vesimärgid sisaldanud erinevatel aegadel informatsiooni kas paberiveskite omanike või paberimeistrite, paberi tootmiskoha, -aja või ka toodangu kvaliteedi ja sortimendi kohta. On üldteada, et vesimärk annab paberile tõestusväärtuse, mille abil saab kindlaks teha võltsinguid ning täpsustada dokumentide dateeringuid. Kuid mitte ainult, lisaks sellele heidab vesimärkide analüüs valgust ka paberi edasisele saatusele ning kasutusviisidele lõpptarbija juures, mis omakorda lubab teha huvipakkuvaid järeldusi erinevate piirkondade kultuuriliste ja majanduslike kontaktide kohta.
Selliste tulemuste saamiseks on aga esmatähtis mitte ainult täpsete, vaid ka kvantitatiivselt esinduslike võrdluste tegemine suure geograafilise territooriumi piires. Tänaseks on infotehnoloogia areng toonud endaga kaasa nii endiste kartoteegikaartidel peetud vesimärkide kataloogide digiteerimise kui ka uute, juba internetipõhiste andmebaaside loomise. Kuidas aga panna arvukad erinevatel printsiipidel komplekteeritud andmekogud omavahel koostööle, nii et neis otsingute teostamine oleks võimalikult tulemuslik? Ühe lahendusena on loodud üleeuroopaline digitaalne keskkond, mis ühendab ühise internetiportaali alla olulisemad paberi- ja vesimärkide andmebaasid ning võimaldab teostada neist kõigist ühist otsingut nii tekstiliste-, visuaalsete kui ka kombineeritud parameetrite abil. Üheks osaks sellest koondportaalist ka Tartu Ülikooli Raamatukogu projektina tegutsev „Eesti varajaste trükiste“ andmebaas, mis koondab Rootsi-aegse Tartu ülikooli trükikojas pea pooleteisetuhandest ilmunud trükisest Eesti raamatukogudes ja arhiivides asuvaid eksemplare ning kirjeldab üksikasjalikult neis kasutatavat paberit ning selles esinevaid vesimärke. Andmekogude ühendamine on toonud aga kaasa mitmeid infotehnoloogilisi, terminoloogilisi ja ka sisulisi probleeme, millest mõnel oma ettekandes ka lähemalt peatuksin.
