Algab folkloristide esimene reis Siberi eestlaste juurde. Suuresti Rosalie Ottessoni ärgitusel, kes on saatnud meile 70-ndatel väga head materjali küladest, kuhu kavatseme minna. On neljapäev, igati soodus alustada reisi.
Külastame Maria ja Sass Villa, saame palju materjali, muu seas ka sellise jutu Leninist. Kord olevat Lenin nende külas, samas majas kus nemad elavad, varjul olnud. Oli tahtnud Sussi (Sušenskojesse) minna. Tulid läbiotsijad, Lenin peideti keldrisse ning keldriluugi peale istus naine laia triibulise eesti seelikuga, nii et seelik varjas luugi ära. Vankrisse peidetult viidi ta edasi.
Lendame Leningradi. All olev pilvemass varjab maa. Palju on siin all rahvakilde, kes on suutnud end säilitada rahvusena? Kuidas on see neil õnnestunud, kaua nad seda veel suudavad? Eks seda näitab aeg, mul on hea meel, et suutsime teha pisutki nende heaks, tuues nad argipäevast oma laulude-juttude juurde ning leida või niimoodigi kinnitust sellele, et me oleme kõik ühesugused eestlased.
Täpselt kell kümme pilgutab buss silma Eestimaale.
24. veebruar. Täna õhtul alustame sõitu Siberisse Ülem-Suetuki külla. Teekond on pikk. Kõigepealt sõidame rongiga, marsruut Tartu—Moskva.
Ülem-Suetuki ja Ülem-Bulanka külas käisime Astridiga juba 1991. a augustikuus. Olime vapustatud, kuivõrd hästi on seal eesti keel ja rahvaluule säilinud. Majad vene küladega äravahetamiseni sarnased, aga külas räägitakse põhiliselt eesti keelt. Tookord oli meil liiga vähe nii kassette kui patareisid kaasas. Ja kaugeltki igasse peresse, kuhu oleks tasunud sisse astuda, lihtsalt ei jõudnud. Juba pärast kuuajalist kodus olekut tundsin, et tahan kindlasti tagasi. On ju sealt nii palju huvitavat meie rahvaluulekogudesse talletada. Loomulikult ei olnud muuseumil sellist võimalust, et see sõit kinni maksta. Taotlesin raha Rahvuskultuuri Fondilt ning olin õnnelik, et mu palve rahuldati. See 10 000 rubla võimaldas nüüd sõita neljal inimesel. Algul arvasin, et sõidame suvel, kuid ülikiire inflatsiooni tõttu ei julgenud oma reisiga nii kaua viivitada. Ka minu kaaslased Kadri, Astrid ja Ain olid nõus talvel teele asuma.
27. veebruaril jõudsime pärast mõningaid vahepeatusi Karatuzi linna. Siin oli esimene "asjasse puutuv" elamus: Siber mis Siber, lumi, külm, juhatati ühte majja, kus ust tuli avama väike valgepäine tüdruk, kes Aini küsimusele — Kas eesti keelt räägid? — vastas kiiresti ja selgelt: "Räägin küll!" Muidu see ju täitsa vene linn. Miilitsast pereisa hangib linna pealt villise ja pärast kuninglikku söömaaega kihutame läbi pimeduse Ülem-Suetukki.
On see vast sõit. Mägikülast (nii kutsutakse Ülem-Suetuki küla teist uulitsat, mis on mäe peal) kirikust mööda alla. Kuu ja tähed säravad. Regi on väike ja kerge — meie mõistes õigupoolest mitte päris regi.
Laupäeva õhtu. Läheme naabritele sauna, sealt pannakse kaasa suur ümmargune omatehtud leib (väga paljud teevad leiva ise, see on just selline: suur ümmargune nisuleib), magusat sain, võid... ja mida veel. Nii on see siin igal pool ja iga päev: tuleb süüa-juua igas peres ja pannakse veel kaasagi.
Johanna muudkui loeb Uut Testamenti ja muud vaimulikku kirjandust. Kuidas kirjeldada tema silmavaadet?
(3. märts).Vastlapäev — meil, siinne vastlapäev on nädala aja pärast. Aga et me selleks ajaks juba läinud oleme, teeme sõidu nüüd ära. Otsime Johanna pööningult vanad lõõsad — laiad, natuke katkiste nahkrihmadega — ja ronime Mati mäele. Liug sai pikk.
Sööme muidugi. Muu hulgas on eelmisel õhtul kokku löödud võid. Eriti hästi kokku läinud ja hea maitsega on ta sellepärast, et Mari luges seda tehes sõnu (videos see toiming jäädvustatud).
Päeval ravib Johanna koirohu-raudrohu teega minu liigsöömises kannatada saanud sisemust. Siis tuleb Anton talle puid tooma ja ühtlasi tekib võimalus ilma pealtkuulajateta Antoni tarkusest osa saada. Anton paneb vaheukse kinni, et Johanna ei kuuleks (tema on ka vanem) ja asub mind ravijaks õpetama — kollatõve arstimine on üsna keeruline, aga püüan kõik täpselt kirja panna. Mõtlikuks teeb Antonit see, et meil Eestis ei ole selliseid suuri lahtise lõõriga ahje, kust saab, õigemini, peab üheksa korda lusikaga tahma võtma kollatõverohu hulka panemiseks.
Õhtul lähen tagasi Krinbergide juurde, peremees Karla on puulõhkumise lõpetanud, nüüd võin ka maki välja võtta. Jutukas on ta tõesti (külas hüütakse teda Prokuröriks): kuulen pajatusi jõumeestest, sööjatest, Leninist; jutte huntidest, taigast leitud inimestest; rikkaks saamisest konna luude abil jpm. Jutustamisstiil on elav ja värvikas, vahepeal räägivad naisega mõlemad ja kordamööda. Peremees on süsimusta peaga ja näeb välja umbes 45-aastane, kuigi on sündinud 1928. Muu hulgas rõhutab ta korduvalt, et vabadus on kõige kallim (pidades silmas Eesti iseseisvumist), olgu muuga (söögi-joogi, hindadega jne) kuidas on. Üldiselt on siinse rahva suhtumised ja seisukohad nendes asjades väga mitmekesised ja veidi segased (Lenini ajal oli hea, aga siis tulid kommunistid, kes kõik ära rikkusid; oleks võinud ikka kõik sõbralikult koos edasi olla — liiduvabariigid; Lenini ajal oli üksiku-elu — see oli hea ja rikas, aga nüüd me oleme kalkoosiga nii harjunud, kuidas me nüüd ikka üksikuks hakkame — eriti arvavad niiviisi naisterahvad, mehed peavad juba rohkem plaane päris oma talu- ja põllupidamisest).