Kell 18 õhtul jõudsime rajoonikeskusse Pervomaisk, kuid Kasekülla nii hilja bussi ei läinud. Bussijaam asus nelja tee ristil ning seal seisis miilits. Varasematest Venemaa käikudest on tunne, et miilits aitab ikka ning otsustasin seekordki "võimudelt" nõu ja abi paluda. Miilits lubab vaadata, ehk leiab kellegi, kes meid külla viiks. Tuiskab, bussijaam suletakse, külm tikub ligi... Siis on miilitsamees oma "Willisega" tagasi ning minu süda küll lausa hõiskab rõõmust, kui me soojas autos Kaseküla poole kihutame.
On sula ja palju-palju lund. Küla tundub suur olevat ning hoopis teistsugune kui Ülem-Suetuk. Majad asuvad siin rohkem hajali ning uulitsaid on üsna palju ning neid hargneb mitmes suunas.
Mina lähen Olga Veltmandri poole. Tema on 80- aastane, kuid õnneks tervise juures ja ketrab parajasti. Mind juhatab suurde tuppa — saali, selga paneb uue kleidi. Ajame tükk aega juttu. Siin elab koos mitu põlvkonda, kuid peaaegu kõik on naised. Olga tütar Agnessa on õpetaja. Tema (Agnessa) nooremad tütred räägivad eesti keelt kehvasti. Aru saavad. Vanaema ütleb, et ära müüa end ikka ei lase. Küsitleda on üsna raske, sest televiisor mängib kogu aeg ning kõik nooremad sagivad ringi. Algab Austraalia teleseriaal ja kogu pere on televiisori ette naelutatud. Vaatan selle vapralt ära, kuid "Santa Barbara" eel asutan minekule. Kindlasti peab tagasi tulema!
On pühapäev. Otsustan Kruubergide peret külastada. Adeele Kruubergist räägitakse, et ta oskab arstimissõnu ning ravib roosi. Aado tuleb minuga kaasa.
Kogu pere on kodus, kuid meestel on sõnnikuvedu käsil. Siin elavad koos kolm põlvkonda. Kruubergide majapidamine on üsna korras, peres kõik tööinimesed. Elumaja erineb teistest siinsetest elamutest, on suurem ja teistmoodi katusega. Pererahvas on hästi sõbralik ning vanaperemees ja —perenaine räägivad teineteise võidu. August peamiselt oma sõjateest, mis kulges Eesti laskurkorpuse ridades ning lõppes Sõrve sääres. August on sõjainvaliid ja saab pea kõige suuremat pensioni külas. Kaseküla majadel, kus elab sõjaveteran, on punased sildikesed: "Siin elab Isamaasõja veteran." Sildike on muidugi venekeelne.
Klubihoone on hubasusest kaugel: vestibüülis plekkpannoo.
Olga saab Eestimaalt kirja. See tähendab, et ikkagi mõni kiri jõuab kohale. Siin valitseb arvamine, et kirjad kaovad teel ära, ei tule lihtsalt kohale. Arvatakse, et venekeelse aadressiga kirjad viskavad Eestimaal postiljonid lihtsalt prügikasti.
Algusest peale oleme tahtnud näha küla surnuaeda. See asub umbes 5 km eemal ning sügava lume tõttu on ligipääs raskendatud. Viktor Kliimson lubas meid hobusega sinna viia. Läheme tema poole.
Perenaine Roosi, külas kutsutakse
teda Viktori Roosi, teeb leiba. Aado filmib leivategu, meie Astridiga küsitleme
Roosit leivateo juures. Roosi räägib ka paar juttu ning laulab
veidi. Leivad ahju saanud, on teisedki küüdimehed kohal.
Viktor on kaks hobusemeest veel kutsunud. Kolme hobuse ja reega läheb
sõiduks lahti. Astrid mässitakse kasukasse, kõigile
meile antakse vildid jalga. Ilm on imeilus: päike paistab ja on üsna
tuulevaikne. Hommikune 20-kraadine külmgi on järele andnud. Sõit
surnuaeda on tõeline elamus: lumi lendab hobuste kapjade all, kärsitud
hobused teevad head sõitu.
Tagasi jõuame, kui on paras aeg leivad
välja võtta. Need on nisujahust, õhkõrnad
ja maitsvad.
Tuiskab päris korralikult. Täna
on ees sõit Lillengofi. Viktor Kliimson tuleb hobusega. Hobune on
lähipiirkonnas parim liiklusvahend: suudab läbida ka
tuisanud teelõike. Mahutame end reele ja lähebki
sõiduks lahti. Siit Olga Reile poolt on Lillengofi umbes 5 km.
Sõit on tõeline elamus:
maaliline mets ja ümberringi möllav tuisk. Millestki niisugusest
olen ma salaja unistanud. See siin on tõeline Siberi talv. Küll
on tore, et bussiga ei läinud! Tee on kohati päris umbes ning
hobusel annab sealt läbi rüsida. Lillengofis on lund veelgi rohkem
kui Kasekülas. Hanged on katuseräästani ja kõrgemalegi.
Majast või laudast tuleb end lausa välja kaevata. Kui suurest
külateest vähe kõrvale astud, vajud kaelani lumme.
Peremees paneb hobusele kellad kaela,
et sõit uhkem tuleks. Lubab tee peal hõigata: "Hoidke eest,
suosiilid, künkakullid tulevad!" Kaseküla rahvast kutsutakse
isekeskis suosiilid, Lillengofi omasid
künkakullid. Kahe küla vahel on ikka veidike hõõrumist
olnud.
Tagasisõit laabub hästi.
Päeva veedame Tomskis, mis jätab meile hea mulje. Närimiskummi
täis
letid näitavad, et ka Venemaa on teel Euroopa poole.
Rong Tomsk—Moskva hilineb, sest seisame Vekovka
jaamas rikke tõttu kaks tundi. Kui mujal jaamades müüakse
joogipoolist, jäätist ja pirukaid, siis siin on kogu perroon
täis klaas- ja kristallnõusid. Ja Aado ütlus: "Nii palju
kristalli koos head ei tähenda," läheb täppi. 18. veebruari
õhtul istume Tallinna rongi, läbime edukalt mõlemapoolsed
tolli —ja passikontrollid (kuigi vene toll vaatab kahtlustavalt minu kilekotti
pakitud suga) ja veedame pool päeva Tapal.
Tartus on, ime küll, paks lumesadu.
RKM II 459, 349/50, 351, 353/5, 361/3, 365, 369, 373/5, 382/4, 388
Astrid Tuisk
RKM II 460, 310/11
üles
ERA
HALDJAS
KIRMUS