Praegu, seda lugu puhtalt kirjutades on juba oktoober, koduses Tartus on vananaistesuvi vaheldumisi sügistormidega, Eesti laev on põhja läinud ja me oleme kolinud muuseumi uude majja. Püüan suviste märkmete põhjal taastada seda üha kaugenevat augustikuud, mille jooksul jõudis näha, kuulda, kogeda ja mõelda nii mõndagi. Kindlasti on aga kõigi asjaosaliste muljed mõnevõrra erinevad.
Mina ju tegelikult sattusin sellesse reisiseltskonda juhuslikult — asendasin Kadrit, kes paraku oli haige. Ja nagu päev enne väljasõitu selgus, pidin asendama ka Einarit — filmimise osas. Nii et siis kolme naisega Siberisse.
Astume veel Liide-tädi juurde sisse. Ta on seekord voodis
pikali, pisike, muldvana, armas. Küsib, kas me oleme juba perekonnainimesed.
Ütlen, et elan üksi. "Noh, küll jõuad mehel ka olla,"
lausub ta teadjalt. Tuba on soe ja madal. Akna tagant möödub
kaelkookudega mees — algul tühjade, siis täis pangedega. Tädil
tulevad pisarad silma.
|
Mari-Ann Remmel ja Anu Korb mootorrattal. |
23. aug. teisipäev. Palav ilm. Tamara viib meid Koidula, ise sõidab koos Juliaga linna. Julia istub külgkorvi katusel (meid on ratta peal 5), sealt aeg-ajalt maha pudenedes. Sammume jälle piki tänavat Pikati Salme poole. Seekord jõuame varakult, 11-paiku. Poolpime tädi õmbleb tekile lina külge, suurte korratute pistetega. Tuju on tal kehva, aga meie tulekust ikka hea meel. Anname talle Eestist kaasavõetud lihakonservi ja maasikamoosi. Ta ütleb, et ta mõni päev ei söögi, pole isu.
Mul on pea selge ja hea tuju millegipärast. Joonistan Salmet, kui ta laulab. Astrid sätib makki. Laule koguneb vist juba üle 50. Pärast jõuan veel filmidagi. Toa sisustus on tal enam kui kasin: 2 sängi, laud, paar tooli. Ühes seinas on vaip, teises "Политическая карта мира". Seal peal on nii Siber kui Eesti.
Natuke küsime ka usundit, aga rohkem on tal südamel iseenda õnnetu elu: tubli, jumalauskliku poja Alberti surm ("tema jäi avarija alla"), teise poja Karla süvenev joomine ja hoolimatus ema vastu. Tütar Olgale oli ta öelnud, et "see on ju savsem abiidno, et ma kõnelen oma tütrega ja siis on ka perevotšikut vaja!" — st. tütar ei räägi eesti keelt.
Tamara jäi hiljaks. Ütles, et tema linnasoleku ajal olid kodus külalised käinud ja et ilmselt tuleb meil endil lehmad ära lüpsta, kuna vanemad ei ole vormis.
Koduteel harjutas Astrid mootorratta juhtimist. Tuleb välja, et folkloristid peavad kõike oskama — nagu näitlejadki. Tamara sai ühe lehma, Anu teise, mina kolmanda. Iga lehm oli ise laudakeses. Noh, Anu oli igatahes kõige tublim lüpsja, aga tal oli ka kõige suurem praktika. Astrid viilis ja filmis meid. Pärast lauta käisime saunas. Õhtul hiljem tegime veel pirukaid koos tüdrukutega. Väga maitsvad, toomingamoosi ja porganditäidisega. Tamara oli linnast toonud leivatainast, see kõlbas pirukaküpsetamiseks väga hästi.
Pirukategemise vahepeal tormas sisse Sass, Galja u. 10-aastane poeg, kisaga, et taevas lendab midagi. Jooksin minagi oma saunamärgade juustega tänavale (Anu ja Astrid veel pesid) ja tõepoolest! — tumedas taevas liikus paremalt vasakule (Kuu poole) uduses spiraalis moodustis, mille keskmes vilkus aeg-ajalt paar tähesarnast tulukest. Lõpuks hajus ja kadus kogu nähtus. Sassi jutu järgi olnud see metsa kohalt tõustes eredam, heitlev ja liikuv. Vahtisin koos lastega, suu ammuli kuuvalges Siberi öös ja olin parasjagu vapustatud. See oli nagu mingi märk.
Ööasemed tegi Tamara meile seekord suveköögi peale lakka, sest toas oli selline õhk, et löö kas või kirves sisse. Öö oli külm, kuid magades hakkas soe. Ainult et kõik Jurjevi koerad olid millegipärast rahutud ja haukusid lakkamatult. Täiskuu ikkagi! See oli meie viimane öö Jurjevi külas.
Vambola oli Jurjeviga võrreldes hirmutavalt suur. Mitmekordne kõle tellistest koolimaja kipspioneeriga, mitmevärvilised inimesed, tavatu hulk kividest siniraamilisi tüüpmaju. Saabuv vihm muutis vaatepildi eriti nukraks.
Millegipärast sõitsime kontori juurde. Nagu selgus, oli siin Viktor Kingissepa-nimeline kolhoos. Viktori büst seisab kontori (endise koolimaja) ees.
Üle Kingissepa pea jooksid tumedad vihmanired. [---] Valja ja autojuht lahkusid kiiruga, jättes meid kottidega raamatupidamisse. Olime üksi, hädised, ilma Tamara hoolitsuseta. Ei osanud äkitselt vene keeltki. Oli ju tema meie eest kõik asjad seni ära ajanud.
Oh, ootaks meid ometi keegi pannkookide ja kakaoga! Tundmatuna võõras kohas, märg, kurb, üksildane tunne. Miks me küll tagasisõidupileteid varasemaks ei võtnud!
Otsustasime üle vaadata meile soovitatud kolhoosisöökla. See on kõle ja potisinine, mingi kummaline lillemaalinguvööt jookseb üle seina. Ühes nurgas on logisev laud. Kokk — punapäine eestlanna — näeb välja kõhn ja vaevatud — jagab plekk-kaussidesse kartulitega supi moodi vedelust, mis maitseb päris hästi. Magustoiduks kompotivedelik. (See kõik maksis 240 rubla nina peale.)
Poe ja söökla ümbruses tänavatel vedeles lehmade ja lammaste pealuid, mõnel isegi liha küljes. Hais.
Ilm paranes pärast lõunat, jalutasime läbi "taigu" taha uulitsasse. Anu jäi vapralt Viikmann Elfriede juurde (õudne! Vigased, joodikud, pisarad...), meie sattusime Klara Peri õuele. Toast tuli ka Elfriede Roomet, Koidulast pärit. Temal olid tartu ka tallinna keel suus segi, sellepärast ütles, et "parem pa-russki." Kahepeale tulid neil jutuks värvikad pisuhänna-lood ja palju nõidust, mida vähemalt ümmargune hallipäine sõnakas Klara väga südamega võttis. (Kõik naabrid on nõiad ja nõiuvad teda).
Pärast saime tänaval kokku Anuga, kes oli raskes masenduses kõigest sellest viletsusest. Õhtul panime lasteaia köögis pliidi sisse, soojendasime ennast ja jõime jälle üksi teed. Seekord vähemalt moosiga.
Öösel kamp joodikuid ukse taga prõmmimas. Meis küpseb kindel otsus: kui nüüd veel eluga pääseme, siis siia me enam ühekski ööks ei jää!
Kolmekesi otsime üles Tiigi Liide, 86 aastat vana, kes sattus Siberisse 6-kuuse titena. Tema on esimene, kes küsib: "Mis ma siis külalistele keedan?", endal keha ja kõne vanadusest värisemas. Tore inimene, aga mõtted juba surma pool. Ta ei ole puidki endale talveks tellinud — et niikuinii sureb ära. Liide ei lasknudki meid söömata minema. Ütles naljaga, et "küll te mulle siis ka keedate, kui ma Eestisse tulen." Pani peki pannile särisema, otsis moosi ja oma viimase leiva lõikas lahti.
Täna saime küll Astridiga mõlemad kingituseks kindad — Kortina Liisi käest, kes meid seepeale täis jootis. Kõige paremat soovides, muidugi. Sõime ruttu sööklas suppi ja leiba peale, aga see ei aidanud midagi. Pidime lasteaia juures rohul lebama ja pilvi vahtima ja ega sest päevast enam suurt asja saanudki. Kui maailm enam väga ringi ei käinud, püüdsime küsitleda Adamsone, kes ei uskunud ei Jumalat ega nõidumist. Tuppa ei kutsutud. Naine (Erna) pakkus pangetäit roosasid kartuleid Eestisse kaasa.
Ei pääsenud me napsist piiritusest baltikumi sõpruse nimel. (Need näod olid küll hirmsad, kui tulivesi väevõimuga alla läks. Vaesed meie!) Külalise roll on ikka raske.
Tunneme end nagu mardisandid või salmiütlejad — kui jälle sama jutuga pead kuhugi peresse sisenema. Ei taha enam kellegi käest midagi küsida — tahaks hoopis ise oma muresid kurta. Ära on tüüdanud see olmeprobleemidest kõnelemine.
Perenaine (tore inimene, ei ole lobisemishimuline ega pealetükkiv) oli kapsasuppi teinud, pakkus meilegi. Muidu on siin peres iseteenindus, midagi ei topita. Minu meelest on küll kuidagi imelik teise külmkapist midagi võtta (koort, "voorukit" e. kohupiima jne.) ja näost sisse ajada. Aga mis sa teed, kui kõht nõuab. Muidugi on see lubatud, aga käib vaikselt närvidele. Õnneks ei ole meil omavahel tüli, mõistame üksteise tüdimust. Täna mõtlesin, et tahaks kedagi kallistada, kasvõi seda leedulast, kes oli ometi sooja südamega inimene.
Õhtul jama: talunik Kruuse palunud meile edasi öelda, et tal on auto katki. Anu polnud veel tulnud. Nüüd ei olnud meil tšuvašist esimehe eest pääsu — kui me üldse tahtsime siit külast minema saada. Läksime Astridiga Õiet otsima, kelle poeg Gena oli esimehe sohver. Anu jõudis meile järele. Sõitsime Genaga Portnovi otsima, aga teda polnud kusagil. Salapärane ja hirmutav kumu tema isiku ümber aina kasvas. Igalt poolt kuulsime vastakaid arvamusi tema kohta. Anu kartis teda poonud naise pärast. Tahes-tahtmata nihkus kõnelus järgmisse hommikusse. Rahutu õhtu teemadel: annab või ei anna autot? Astridil viskas see jama üle, tahtis hommikul bussi peale minna. See aga oleks tähendanud suurt ringi.
2. sept. reede. Poole üheksaks läksime Anuga kahekesi garaaži juurde, kuhu kõik töömehed hommikuti kogunesid. Olin öösel unes näinud, et sain kirja Setu lauluemalt Miku Odelt ja ka temaga kohtunud. Sellepärast olin rahulik, arvasin kohe, et saame auto. Ja ei olnudki mingit probleemi. Portnov oli päkapikukasvu ümmargune kiilaspäine mees, täiesti heasüdamlik, vähemalt meie vastu. Kurtis oma rasket elu ja ütles, et kaugeid külalisi peab ikka aitama. Veel samal päeval käskis ta Genal meid ära viia — Mariinskisse.
3. sept. laupäeval läksime Jurjevisse Sootside juurde kartuleid võtma. Aitab rahvaluulekogumisest! Tuleb ennast ka füüsiliselt vormis hoida.
Õhtul käisime saunas, sellessamas, kus esimeselgi Siberi-õhtul. Olime silmnähtavalt kosunud ja meenutasime nostalgiliselt endist saledust ja nõtkust.
6. sept. teisipäev. Täpselt kuu aega tagasi sõitsime Eestist välja. Nüüd jälle ratastel. Praegu on Kirov. Anu käis väljas ja ostis "Kiivi" limonaadi. Astrid nägi aknast jogurteid (Naljakas, polegi kordagi jogurti peale (vms) mõelnud terve kuu aega. Mariinskis ostsime küll banaane). Täna on juba teine päev tegelikult rongis loksuda, aga see aeg läheb nii ruttu ja uimaselt, poolmagades. Vähemalt liikumine! Kodu poole...
Mingis sõiduvahendis on alati nii lootusrikas enesetunne. Ja enam ei olegi NII HULL koduigatsus, natuke on hirmgi. Et mis seal vahepeal on toimunud. Ja mis üldse edasi saab. Peab hakkama ise oma igapäevaelu eest hoolt kandma.
Palju järelemõtlemisaega elu ja surma üle. Nii palju inimsaatusi korraga ees. Nad kõik jäävad võõrasse mulda. On sel tähtsust? Leedulane Alik ütles, et maetagu teda ükskõik millise kase alla, — ainult mitte sellisesse surnuaeda, kus loomad ringi trambivad ja kõik on pilla-palla. Ei ühtki jumalakoda, aga Jumal elab inimestes. Ehkki liiga palju on viinakuradist ja vaimupimedusest vaevatuid, liiga palju poomisjuhtumeid... Vambolas oli mitmetel naistel Testament (vanaaegne, Eestist toodud) laual, seda loeti ja laenati üksteise käest. Seesamanegi Erna, kes laulis, oli suur lugeja. Ja Liisi, kes ütles: pange tähele mu sõnu, aasta pärast on siin elu parem. Kõik on kirjas. Tema ei vingunud kõrgete hindade ja valitsuse pärast. Tal oli Jumalaema ikoon kapi otsas ja Neitsi Maarja Unenägu madratsi vahel. Kuidagi peab ju toime tulema.
Olen tõesti tänulik, et kõik nii läks, nagu läks. Mul on uued silmad, millega siinset elu vaadata.
Siberi külalislahkus on midagi täiesti erilaadset.
Koduni on mõned päevad ja tuhanded kiomeetrid. Käime rongist Babinskis maas, mida kõike siin ei müüda — pliine, õunu, vorsti, raamatuid. Rongimeeskonnal on nähtavalt keelega raskusi — raadiost tuleb ingliskeelseid jõululaule.
Moskvas käime Kremlis. Kirikutesse sissepääs osutub meile liiga kalliks. Moskva on välismaalasi täis.
Eesti rongis harjume uuesti kroonidega, vagunisaatja pakub "Esmaspäeva" lugeda. Ilusa mulje rikuvad piirikaitse noormehed, kes suhtlemiskultuurilt vene poolele lähedalegi ei saa.
Hommikune Tartu. Sukeldume pea ees kolimisärevasse muuseumi. Käisimegi ära, kolmekesi Siberis. Läbi Jurjevi ja Koidula Vambolasse.
Kevadel otsustasin, et tuleb siiski sõita. Hinnad Venemaal aina tõusevad. Nii tuligi raha juurde hankida. Avatud Eesti Fond rahuldas mu lisataotluse — 6000 EEK. [---] Kutse saamine Venemaalt on praegu üsna aeganõudev. Kirjad käivad väga aeglaselt, ainuke võimalus on faksi kasutada. Kui oma faksi kutsega Tartusse viisasid vormistama läksin, ütles ametnik, et neile ei meeldi meie kutse ja nad faksi-kutseid üldse ei taha. Kui julgesin öelda, et kirjad liiguvad väga aeglaselt, vastati mulle: "Ise te tegite selle Eesti Vabariigi!".