Õhtupoolik kulub Simu ja Mari pool. Simu on passi järgi hoopis Semjon Jurjev, ikka siin antud vene nimede pärast. Kõigepealt palutakse lauda, kuid alkoholi ei pakuta. Sellest on siiralt hea meel. Pärast kuulen, et Simu pärast. Olevat töökas ja tore mees, aga kui jooma kukub, ei saavat enam pidama. Meie purjus Simut ei näe. [---]
Simu mängib kord imevaikselt, siis jälle valjemini peamiselt vene lugusid. Vahepeal laulab ise kaasa. Hakkab mind häbenema ning nn. ulakaid laule ei laula. [---] Mina mõtlen aga sellest, kuidas inimese sünnikoht, ühiskondlikud olud jne. määravad suuresti ta saatuse. Simu, kui sa oleksid sündinud Soomes, mis oleks sinust siis saanud? Soomest on Siberi soomlastel külas käidud ning Simu koos teiste soomlastega korra Soometki näinud. Praegu olevat võimalus oma esivanemate kodumaale naasta. Ei oska siin nõu anda. Arvan, et suurem osa siberlasi ei harjuks enam seal. Pealegi on nende lapsed venekeelsed, venelastega abielus. Igatahes raske lugu! Volga-sakslaste Saksamaale minek on praegu siin üsna üldine. Antakse abirahad jne. Ja minnakse, aga kuidas seal sisse elatakse... Eestlasi pole kuulnud tagasi kutsutavat. Võib-olla pole see ka vajalik, kuid minimaalnegi tähelepanu Eesti Vabariigi poolt võiks neile ikka olla. Paraku pole seda ka.
Lüüli poeg Saša viib meid 5 km. kaugusel asuvasse Kovaljova külla. Ivanovkas räägitakse, et küll Kovaljova naised alles laulavad. Suhtun sellesse teatud skepsisega, sest Semjonovkas oli ju näha, palju see teise küla kiitmine väärt oli. Aga Kovaljova küla tahan ma loomulikult näha.
Muidugi teatakse meist juba Kovaljovas, naised on tänaval vastas. Kogunetakse Miina ja Erna Einbaumi poole. [---] Laulma hakatakse tõesti kohe ja palumata. Alustatakse neljakesi, siis tuleb teisi juurde, ka paar meest. Laulud on peas ning nende varu on lõputu. Eriti aktiivsed on Pauliine ja Eliise, nemad domineerivad ja võistlevad kergelt. Vahepeal antakse teistelegi sõna. Näiteks: "Sina, Aleksander, alusta nüüd, see on sinu laul!"
Kovaljova külas on Viru ots, Korlaka ots ja Läti uulits ka. Nii mõnedki eestlased on lapsena läti keelt rääkinud, kuid hiljem selle unustanud. Eesti-läti segaabielusid on sõlmitud ammustest aegadest. Meile lauldakse ka mõned lätikeelsed laulud. Vene laule ei teata või ei taheta neid laulda. Igatahes vastatakse, et vene laule ei oska. Vahepeal palutakse lauda, kus on ohtrasti ka kangemat kraami. Siis lauldakse veel: krugalaulud, sõjalaulud, vangilaulud, joomalaulud, armastuslaulud, surmalaulud jne. Ise ütlevad, et neil on aastapikkused laulud.
Õhtul on meil küüdimees järel, kuid ei raatsi lahkuda. Õuel löövad naised veel tantsu lahti.
Milda ja Nikolai Jaska arvavad, et tulnud on kommersandid. Vaid tagasihoidlikkus sunnib neid meilt mitte küsima, mida müüte. Ka sellest, et osa meist kohe voodis lamavat vanainimest küsimustega pommitama tõttab, ei oska nad midagi arvata. See tähendab, et vastupidiselt kommersantidele, pole Jurjevis Eesti ekspeditsioonlasi enne nähtud. Meile kaetakse omavalmistatud pelmeenide ja saiadega laud.
Ärkan üles ning kuulen, kuidas Liisi, ise vahetpidamata rääkides ahju kütte paneb ning kuidas Aivar nõusid kelgule tõstab ning vett tooma läheb. Ikka hea, et ei pea ärkama halogeenlampide valguses ning Orase kraanide pahinas. Ell, muide, öösel silmi lahti tehes nägi, et voodi ees seisab, õieti lamab, üks meesterahvas ning et too ajab teda koha pealt ära. Ellu magamiskoht olevat enne majaperemehele kuulunud.
Lähme kõik koos Liivide juurde korvikudamist filmima. Oskari tehtud toomingavitstest korv maksab külas 50 tuhat. Kirjutame Elluga Mildalt endelisi unenägusid lindi peal. Liivid on ühed neist, kes siinsete hädade keskel (joodikuid, vigaseid palju, hiljuti oli koolilastebuss avarii teinud, palju lapsi sai viga) kannavad Lilliküla helgemat nägu, vaimsust. Ja kui elu siin on paljuski naiste vedada, siis Oskar on erand. Siin on mõnus olla, headust õhkub neist mõlemast ning pole kartustki, et oma austust vastuvõtjate vastu peaks tõendama viinapitsi kaasabil.
Otsustan täna looderdada, jään koos Liisiga koju. Lähme koobast lahti kaevama. See asub maja taga künka peal. Siitpoolt paistavad majade taha jäävad aedadega eraldatud maalapid. Liisi hakkab põhuga, laudadega, riietega kaetud koobast avama, muretsedes, et kas sai ikka sügisel nii hästi kaetud ning kas lumevesi pole sisse läinud. Peletan eemale ligikippuvaid õhvakesi, lambaid ja muid loomi. Koopasse pandud peedid, porgandid, kaalikad on kõvad ning värsked nagu sügisel. Toas asume juurvilju puhastama ning keetma. Köögis pole peale igeriku kapi ning seinariiuli muud mööblit. Üle köögi lae on kaselatt, kuhu vajaduse korral saab lappe riputada. Ka seinapragudesse palkide vahele saab asju panna. Kivist pliit on madal, pikk, selle soemüür ulatub tuppa ning jagab selle kaheks. Pliidirauad käivad ära, tagapool on suur pada, kus keevad kartulid loomadele. Liisi otsib kapist suure kausi seest rasva, tütre toodud õli tema ei kasuta. Samuti räägib ta tütre tehtud peedisupist, mida tema teha ei oska.
Ainukesteks elektrilisteks masinateks Liisi majapidamises osutuvad külmkapp ja krapp, mööndustega võib nende hulka lugeda ka eeskojas seisva gaasipliidi. Filmimise ajal võtame välja ereda lambi, selle peale saavad kärbsed šoki, iga väikese aja tagant tuleb lamp välja lülitada ning sinna lennanud kärbestest puhastada. Ka on vähe lauanõusid. Selle põhjuseks pole mitte materiaalne kitsikus, vaid joodikust poeg, kes kõik, mis kätte saab, maha müüb.
Sellised välised pisiasjad ei takista Liisit külalistest rõõmu tundma. Praktiliselt kogu aeg rääkiv Liisi on oma usu ja eluvaadete avaldamise kohapealt kinnine, jutuks tulevad vaid lapsed ning möödaminnes mainitud teated. Üldse nö rahvaluule, mis Liisilt kirjutatud sai, on autentse situatsiooni käigus, näiteks Aivarile, kes trepil istub, kordab ta sageli, et enne jüripäeva palja peaga ei tohi istuda, üks oli olnud, kooles är'ki. Kui kuu peal mustad laigud on, räägib Liisi muistendi vaesestlapsest, kes koos kaalpuiega sinna tõsteti. See on peaaegu ainus viis seda teha, sest kui ühel õhtul proovin süstemaatiliselt lindistada, siis küllap minu oskamatusest on loodud olukord veidi võlts. Nii ei loe Liisi lindile ka õhtupalvet. Seevastu filmimise ajal tegutseb Liisi omatahtsi, vähemalt harjunumas olukorras ning need õnnestuvad kenasti. Muidugi ei kipu igaüks endast rääkima, kuid ehk on Lilliküla silmahakkav eestikeelsus seotud ka muu eestipärase olemasoluga. Liisi juures oleme me kaitstud kõigi suuremate hädade: jooma- ja söömasundimise, pealetükkivuse ning liigse hoolitsuse eest.
Õhtul läheme Kondiotsa päikeseloojangut vaatama. Naudime, filmime, pildistame. Teejuhiks Kolja Kakk, Liisi mehe vennapoeg. Kolja vanust on raske määrata, tema staatust külas samuti. Kui ühes kohas esitan küsimuse külaveidrikest, siis vastatakse mulle tõrjuvalt, et neid on see ilma aigu ja ennembi oll. Ega siis kõik inimesed üttesugused ei oll. On igasugusid inimesi. Silma jääb nii füüsiliselt kui vaimselt isesuguste rohkus, Kolja on üks neist.
Kolja kutsub meid kluppi, kus tema makimuusikat laseb. Klubis on pime. Silmade harjudes võib eraldada ka tantsijaid, kes hoogsalt tantsu vehivad, kas partnerita või ilma, pole oluline. Samuti pole oluline riietus — dressid, kummikud, joped, kirjud seelikud, nahktagid lehvivad tantsijatel vaheldumisi, üle teiste aga Kolja triibuline suusamüts.
Pärast sööki läksime Maretaga tema ema Elsa Pikjuki juurde. Ema oli väga vana; on ju Maretagi parajas informandieas, just selline, keda me jahime. Aga ema oli siiski liiga vana, temaga oli pisut raske kontakti saada, kuigi ta pahandas meiega veel liitunud Minna Plessiga: Mis sina ka tead, sa ju minust noorem! Omamoodi tore oli meie tutvumine. Juhtus nii, et oli jälle paras sumin, igaüks rääkis igaühega ja oli see nüüd Minna või Elsa, kes minult küsis, kuidas mu famiilja on. Vastasin ja ta pöördus kohe kibekähku Astridi poole: Ja sina? Astrid ütles Tuisk. Siis tuli teine neist tädidest ka meie nimesid küsima, ise arutas veel, et äkki on kuulnud. Esimene memm suskas kiiresti vahele: "Kus sina neid tead, nad on Tuiskist!" Lõbusaid võõritimõistmisi oli veelgi.
Perenaisel oli veel selgesti meeles, kuidas ta kakskümmend aastat tagasi oli Edgar Saare ja Kalju Saaberi korterisse võtnud ja kuidas siis külarahvas oli pahane olnud, et ta spioone varjanud. Miilitski oli toodud asja kontrollima; õnneks oli mehed õigeks mõistetud.
Meie peatuspaigaks sai Purmakute maja, mis erines teistest kollase värvi poolest. Kui Galja Eestis tütrel külas käis, nägi ta, et siin on majad kollased ja talle hakkas see niivõrd meeldima, et ta oma majagi otsustas kollaseks värvida. Üldse oli ta püüdnud oma elamist Eestis nähtu järgi sättida, kuid sellegipoolest oli see pigem venepärane. Tõsi, seal ei olnud erksaid toone ja suuri tugevaid mustreid nagu paljudel teistel ja mööbel oli igati kaasaegne, kuid midagi jäi siiski üle või puudu, et eht-eesti kodu olla.
Päev sai õnnelikult õhtusse ja juba voodis olles oli imeliselt hea olla. Mõnus oli mõelda möödunud ekspeditsioonile ja mõistatada, kuidas Eestis elatakse. [---]
Kõige pikemgi aeg saab kord otsa.
Kõige parem uni oli piiril. Jälle kontrolliti Aivari dokumente eriti hoolikalt. Eestipoolne tolliametnik oli meie reisist väga huvitatud ja tunnistas, et tema ka kõneleb, mitte ei räägi. Pärast soovis veel Hüva aigu. Hingel läks soojaks ja nii tundus Eestimaa loodus eriti kaunis: ei mingit lagedat lauget maad, ei mingit steppi; metsad on ilusad tihedad ja neist ei näegi läbi ja majad on kollased ja ärklikorrustega ja üldse... Kuskil sinetas midagi puude all. Tartus maha astudes veendusime, et kätte on jõudnud kevad.