Teismeliste laulud

Jaagup Kippar

Veerandsada aastat Eestimaal tegutsenud sadades EÕM–i ning peaaegu kõigis EÜE rühmades loodi igal aastal vähemalt üks laul. Osa neist hääbus varsti, osa jõudis kokkutulekule, mõned pidasid regioonis vastu aasta või kauemgi. Mõni laul sai tuntuks üle Eesti ja pidas vastu terve hooaja. Üksikud laulud olid nii köitvad, et neid laulsid nooremad edasi ka siis, kui autor ning temaealised huvitusid juba muud sorti muusikast. Oli suure muusikatraditsiooniga rühmi (näiteks Emmaste), kust tuli palju populaarseid laule, kuid enamik tuntud lauludest on igaüks valminud erinevas rühmas.

Järgnevaga püüan iseloomustada viimase viie aasta jooksul omavanuste hulgas lauldavat. Suuremad laulmised on mul olnud oma klassi ekskursioonidel, RAM–i poistekoori ning folklooriansambli „Piibar” reisidel ja laagrites ning Muhumaa malevas 1991. aasta suvel. Nendes seltskondades lauldu põhjal püüan kokkuvõtteid teha.

Mälus ning kaustikutes sorides tulid meelde umbes 320 laulu. Sellest loetelust jäid välja koorilaulud, rahvalaulud, enamasti pilliga mängitavad ning võõrkeelsed lood. Püüdes neid 320 laulu päritolu või tekke järgi jaotada, sain neli jaotust.

*Kaasalauldavaid tuntud laule meenus 140, nendest umbes viiendikku oskavad suuremalt jaolt vaid minust vanemad inimesed.

*Ligikaudu poolte laulude autorit pole kaustikutes märgitud, ent arvan, et need lood on tehtud noorte koosviibimistel.

*Kolmekümnel laulul on vanale viisile tehtud uued sõnad.

*Kahel korral vanadele sõnadele uus viis.

Seltskondades, kus olen viibinud, lauldakse enamasti kitarri või klaveri saatel, kuid tüdrukud laulavad isekeskis sageli ilma saateta. Saatepilliks peale eelnimetatute on olnud veel mandoliin, akordion, viiul, kannel ning „mitmepealises” mängijate grupis olen näinud kõikvõimalikke pille kontrabassist kuni flöödini välja.

Kui lauljad on aktiivsemad või kui pillimehe muusikateooria on kõrgel tasemel, siis lauldakse igasugustes helistikes, kuid juhtiva või vähem harjutanud pillimehe korral kasutatakse enamasti dieesidega helistikke kuni A–duurini ehk kolme dieesini välja, kuid rohkem kui ühe be–molliga helistikku tavaliselt ei kasutata. Sageli mängitakse sol– või re–mažooris, sest need on keelpillidega kergemini mängitavad helistikud. Tuntud laulude keeruline harmoonia tehakse sageli lihtsamaks. Näiteks laule „Kui on meri hülgehall”, „Mu kodu” või „Veskimees” kuulen ma harva mängitavat laulikus kirjas olevate duuridega. Sellegipoolest lauldakse neid sageli 70ndate aastate algul sündinute seas. Kui pillimees oskab ning viitsib, siis lauldakse mitmetel lauludel viimane salm või refrään toon või pool kõrgemalt. Mitmed laulusaatjad pillimehed ei tunne nooti ega ka keerulisemaid harmooniamärke, kuid selle eest oskavad nad võõrast laulu kuulmise järele saata ning neile ei valmista raskusi ilma pikemalt mõtlemata sama lugu mõnes teises helistikus mängida.

Tihti laulavad koos erinevast vanusest lapsed. Olen mitmel korral näinud, et laulvad tüdrukud on mitu aastat vanemad kui poisid. Muude ajaveetmismooduste korral on peaaegu alati tüdrukud poistest nooremad. Laulusõnu on salmikutesse ning muudesse vihikutesse kirjutanud rohkem tüdrukud, kuid peas on poistel sõnu sageli samapalju või enamgi. Enamasti sujub oleng paremini, kui lauljad ise pakuvad lood välja või otsivad salmikutest. On hea, kui valitakse välja korraga rohkem kui üks lugu, aga kui pillimehele öeldakse, et vali ise midagi, siis sageli on lauljad tüdinud ning neid ei suuda enam ühegi looga rõõmustada.

Laulmist alustatakse kas mõne tuntuma looga või hakkab mõni viisijupp kellelegi väga meeldima ning ta palub pillimehel seda mängida. Minu ringkonnas on sageli esimeseks lauluks „Kaua sa kannatad...”, „Sind ainult palun, isa...” või „Kaugel kaugel...”. Kui lauljad on romantilises tujus, siis soovitakse sageli ingliskeelseid või ka Valgre lugusid. Olen tähele pannud seaduspärasust, et väiksema viisipidamisega või veidi auru all olevad noored soovivad keerulisemaid lugusid kui teised.

Kui soovitakse seltskonda lõbusamaks saada, siis lauldakse sageli midagi vene keeles. Venekeelsete laulude sõnu palju ei teata, kuid mitmete laulude algused ja mõned salmid on koolist meelde jäänud.

Vahel hakkab mõni laulma „Kalinka, kalinka...” või „Tam dali za rekoi...”, kuid need laulud jäävad enamasti sõnade puudusel katki. Laulupeolt on meelde jäänud „Pionerõ, pioner i ja (nedarom mõ Lenina vnuki...)” ning osa NSV Liidu hümnist, mida võidakse laulda igasuguses taktimõõdus. Mõni pillimees on rahva äratamiseks pähe õppinud venekeelse laulu tervikuna, selle esitamine kutsub tavaliselt esile naeru. Näiteks minu pinginaaber on selliseks lauluks valinud kunagi Jaak Joala poolt lauldud „Poslednii boi”.

A.Ostrovski laulule „Olgu jääv meile päike” on tehtud uued sõnad:

Pust vsegda budjet vodka,
kolbasa i seljotka,
moloko i kefir,
vot togda budjet mir.

Mitmetes lauludes on vene keelest laenatud sõnu, näiteks: pohuistid, dõm, pogra ning osoaviahim. Vene viisidele on tehtud uusi eestikeelseid sõnu. Emmaste juubelilaulule on „Ulõbkast” võetud viis ja osa sõnu ning seetõttu kujunes segakeelne värss „ot ulõbki daže vikerkaar prasnjotsa”.

1990. aasta Saare regiooni kokkutulekul tehti kohapeal võistluslaul. Selle esimene salm ning refrään on tähelepanu äratamiseks venekeelne.

Natšinajem predstavlenja,
natšinajem predstavlenja,
napervõje razrešite
Latviju ogravite.
Hopa, hopa, žarennõje raki,
prihodi ko mne, Marusja,
ja živu v barake

Ülejäänud salmid olid eestikeelsed. Minul olevates laulusõnades on kasutatud veel inglise, soome (Hänike’91) ja rootsi (Põrsatossu’91) keelt.

Kuigi kolhoosikorra lagunemise tõttu on malevad kadunud, laulavad teismelised ikka. Nii sünnipäevadel kui reisidel satuvad kokku muusikahuvilised, kes vanu laule meelde tuletavad ning uusigi lugusid meisterdavad.