Tahan saada Teletupsuks! Televisiooni mõjust lasteaialaste loovmängudele

Kristina Veidenbaum

Laps ja televisioon

Lapsed veedavad teleri ees märkimisväärse osa päevast. Tartu „Karoliine” lasteaias läbi viidud küsitlustel ilmnes, et 3-7-aastased lapsed vaatavad televiisorit keskmiselt 1-2 tundi päevas, nädalavahetustel rohkem. Äärmuslik oli ühe lapsevanema vastus, et tema poeg istub teleri ees umbes viis tundi päevas. Ka 1–2 tundi on suur osa päevast ning seepärast on televisioonil võimas roll laste käitumise ja väärtushinnangute kujundamisel, see võib hakata konkureerima vanematelt ja sõpradelt saadavate mõjutustega. Vanemad ja sõbrad on lastel erinevad, televisioon aga kõigi jaoks üks. Seetõttu on ta mõju kergemini tuvastatav.

Torunn Selberg (1993: 208) on öelnud, et tänu teleri leiutamisele saab inimene jälgida „suures maailmas” toimuvat. Igapäevaelu reaalsus, mis vastandub „suurele maailmale”, tundub normaalse ja iseenesestmõistetavana, organiseeritud ja objektiivsena. Nii on „igapäevaelu” mõistes justkui midagi negatiivset, see seostub ebameeldiva ja irratsionaalse rutiiniga. On uurimusi, mis näitavad, et laps saab koolist ainult 10% informatsioonist, kogu ülejäänud info saadakse massimeedia või mõne muu infokanali kaudu (Vassilintšenko 1996: 47).

Mõnes mõttes on lapsevanematel ning kasvatajatel-õpetajatelgi vähem muret, kuna nad eeldavad, et ühed või teised teadmised omandab laps niikuinii massiteabekanalite vahendusel. Samas võib laps ka liiga palju näha-kuulda, olgu näiteks toodud eeskujud filmidest, milles kujutatakse positiivse ja prestiižsena vägivalda või narkootikumide tarbimist. Televisiooni mõju avaldumise üks võimalus on jäljendamine. Väikesed lapsed õpivad palju jäljendamise teel ning sel põhjusel peetakse kardetavaks ka televägivalla näitamist. Televisiooni-eelset perioodi on nimetatud „kuldseks ajaks”, kuna siis said täiskasvanud hoida oma saladusi laste eest, nii et lastes valitses süütus ja harmoonia. Televisioon avab lastele täiskasvanute maailma ja seega põhjustab „lapsepõlve kadumise” (Buckingham 1998: 133).

Selbergi (1993: 207–211) sõnul on TV-kasutus osa meie vahetu ümbruse struktureerimisest. Televisioon on saanud osaks sümboolsest korrast, mida me igapäevaelus loome, ta struktureerib igapäevaelu kolmes dimensioonis: ruumis, ajas ja sotsiaalsetes suhetes. Telerit tajutakse kui ruumi keskset objekti, mille ümber pereliikmed kindlatel aegadel koonduvad. Televisioon on üks teguritest, mis määravad päevade kindla rütmi, TV-programme kasutatakse ühelt perioodilt teisele ülemineku märkimiseks. Neid perioode saab vaadelda aasta lõikes (nt jõulude ajal ja aastavahetusel on omaette programm), nädala lõikes (nt nädalavahetustel omaette programm), päeva lõikes (uudistel on oma kindlad kellaajad, jne).

Televisioon mõjub sotsialiseerijana. Saated ja filmid pakuvad jutuainet laste omavahelises suhtlemises. Et olla teistele hea vestluskaaslane, püütakse teadlikult kursis olla nende telesaadetega, mis on kaaslaste silmis populaarsed (Kraav, Uring 1975: 74–75).

Televisioon ei mõju sotsialiseerijana mitte ainult informeerituse plaanis. Leidub inimesi, kellele telerivaatamine on pigem perekondlik rituaal ning vaadatava sisu ei mängi rolli (Kalmus 2002: 20). „Karoliine” kasvandike vanemad kirjutasid küsitluskavadele vastates, et tihtipeale istub laps teleri ees just selleks, et perega koos olla – seltskonna pärast. Telerit on vahel peetud koguni vahendiks, mis pehmendab perekonnas konflikte: ta nagu tõmbab perekonna koduseinte vahele, liidab selle liikmed enda ümber kokku, pakub ühist jutuainet (Gillespie 1995: 76–77; Kraav, Uring 1975: 58).

Televisiooni ja igapäevaelu mõju laste loovmängudele

Materjali kogumine

Materjali televisiooni mõjude kohta loovmängudele kogusin Tartu „Karoliine” lasteaias, kus ma 2002. aasta veebruari-, märtsi- ja aprillikuus vaatlesin laste mängimist, küsitlesin 30 last ning sain küsitluskavadele vastuseid 25 lapsevanemalt.

Laste mängu vaatlesin ma 18.-21. veebruaril 2002. Kuigi ma ei soovinud laste mängu segada ning tahtsin erapooletult ja vaikselt vaadelda, osutusin ma siiski nende jaoks sedavõrd oluliseks, et huvi minu vastu kippus neid mängust eemale kiskuma. Nad küsisid, mida ma konkreetselt üles kirjutan ning mõnikord palusid nad mul märkmeid ette lugeda. Rühmas oli harilikult kohal umbes 20 last ja nad olid kahes ruumis gruppidena laiali: kes nukunurgas, kes autode ja klotsidega mängimiseks ette nähtud nurgas, kes laua taga puslet kokku panemas, kes joonistamas, jne. Minu huvi keskmes olid tegevused, mis toimusid „ehituskeskuses” (mängud klotside ja autodega), „kodumängukeskuses” (kodumäng) ning „perearstikeskuses” (keskseteks tegelasteks arst ja patsient), kuna seal sai loovmänge kõige paremini jälgida: näha, keda lapsed jäljendavad, millised on nende eeskujud, kuidas väljenduvad nende arusaamad tegelikust elust täiskasvanute tegevusi imiteerides. Nimetatud keskustel oli ka peaaegu pidevalt täiskoormus. Kui ma aga soovisin jälgida näiteks nukunurgas (kodumängukeskuses) toimuvat – sinna mahub mõnusalt tegutsema umbes 5 last – pidin ma olema sellele üsna lähedal, kuna muidu ei oleks ümbritsev melu mul võimaldanud seal räägitavat kuulda. Laste mängugrupis osutusin ma kuuendaks, kelle kätte sai aeg-ajalt nukku ulatada, kui oli vaja nukuhälli kohendada vms. Seega ei saa sellise grupi tegemisi jälgida nii, et seda absoluutselt ei mõjutaks. Mängusaali keskel seistes ja lastest distantsi hoides, nagu teevad tavaliselt kasvatajad, võisin tajuda enda ümber vaid kontrollimatut siginat-saginat. Sellisest positsioonist tehtud märkmed on fragmentaarsed, juhuslikud ning valikulised – kirjutasin üles vaid seda, mis tundus minu töö jaoks otseselt vajalik olevat. Puhtalt vaatluse põhjal on aga väga raske ja aeganõudev otsustada, millised on televisiooni, kodu ja sõprade mõjud mängudele. Kuna mul pikaaegseteks vaatlusteks piisavalt aega ei olnud, siis kartsin, et tehtud järeldused võivad osutuda spekulatiivseteks, ning otsustasin lapsi ka küsitleda. Samas ei saa öelda, et need neli vaatluspäeva minu töö seisukohalt kasutud olid: tegin ju siiski põnevaid ülestähendusi, näiteks selle kohta, kuidas lasteaed (kasvatajad, mänguasjade valik jne) laste mängu suunab, märkasin ka mõningaid arvatavaid televisioonist saadud mõjutusi mängudele ning sain lähedasemaks lastega, mis lõi eeldused nende intervjueerimiseks.

Laste jaoks oli eriline sündmus, kui ma nad vestluseks eraldi vaiksemasse ruumi kutsusin ning nende nina alla minidiski-mängija mikrofoni pistsin. Mõned lapsed võtsid lausa järjekorda. Küsitlesin neid ühe-kahekaupa. Eelistasin võimalust usutleda korraga ühte last, kui mulle aga tundus, et laps on aravõitu, lubasin ka mitmekesi tulla. Kahte last korraga intervjueerides tekkis mõningaid raskusi: algul kippus rääkima ainult üks, teine oli tavaliselt tagasihoidlikum ning lasi kaaslasel rääkida. Sellistel juhtudel palusin ma pärast vaiksemal lapsel kohale jääda – mõnel juhul võis temalt mõndagi uut ja põnevat kuulda. Kahe lapse küsitlemise puhul tuli vahel ette, et üks kippus teist üle trumpama. Vastused minu küsimustele ei kajasta niisiis täit tegelikkust. Suuresti said lapsed mõjutusi minult endalt. Nad aimasid umbkaudu, mida mulle meeldiks kuulda ja mida ma tahan teada saada. 4-aastase Karliga kõnelesin ma päris pikalt – rääkisin ta „lahti”. Juttu oli TV3 programmis näidatud Batmani-filmist, mis oli tema suur lemmik. Kui ma üsna intervjuu alguses küsisin, kas see Batmani-nukk, mida ma rühmas nägin, on tema oma, vastas ta, et see kuulub Andreasele ja tal endal Batmani-nukku ei ole. Kui ma püüdsin ka teiste filmide ja lastesaadete kohta küsida, suutis Karl neid ainult põgusalt puudutada, sest ta oli „Batmanist” tõelises vaimustuses. Ta mõistis, et mind huvitab see, mida ta filmi kohta räägib, ning intervjuu lõpuosas ütles ta mulle äkki, et tal on kolm Batmanit kodus, näitas veel kätega, et need on nii (vähemalt pool meetrit) suured. Kui ma hiljem küsisin, kas tal on kodus veel selliseid mänguasju või kleepekaid, mis kujutavad filmidest pärit tegelasi, jäi ta mõttesse. Täpsustasin siis, et selliseid, nagu on Pokemoni ja Harry Potteri mänguasjad ja kleeppildid. Selle peale vastas ta: „Mul on neid viis tükki!” – „Milliseid siis?” – „Noh, neid Harry Pottereid ja neid…”

Intervjuu kulg olenes situatsioonist, kuid peamised küsimused, mida ma lastele esitasin, olid järgmised.

– Mis mängud sulle kõige rohkem meeldivad ja miks?

– Milliseid mänge sa oled ise välja mõelnud?

– Milliseid mänge mängite sünnipäevadel ja muudel koosviibimistel?

– Kelleks sa saada tahad? Miks?

– Millised on su lemmikmänguasjad?

– Kummad on paremad, kas isetehtud või poest ostetud mänguasjad?

– Kas sul on ka selliseid mänguasju, kleeppilte või muud, mis on nagu filmi- või multikategelased?

– Milliseid filmitegelaste järgi tehtud mänguasju sa tead ja endalegi tahaksid?

– Mida sa televiisorist vaatad?

– Millised on su lemmiksaated ja -filmid?

– Kes on su lemmiktegelased filmidest, saadetest ja multifilmidest, lemmiklauljad, -näitlejad ja muud -telestaarid?

– Kas sa tahaksid mõne oma lemmiktegelase moodi olla?

– Millised reklaamid sulle meeldivad ja meelde tulevad?

Ka lapsevanemate vastused ankeetküsitlustele ei pruugi kajastada tegelikkust sajaprotsendiliselt. Tuleb arvestada sellega, et vanemad kipuvad oma lapsest või perest ja selle harjumustest idealiseeritud pilti andma. Mõned vanemad küsisid ankeeti täites vastuseid laste käest. Seda ei oleks ma tahtnud, kuna nii ei pääse ligi positsioonile, millelt täiskasvanud lapsi näevad, ning sisuliselt olid sellised vastused peaaegu samaväärsed intervjuuga, mille ma olin lastega juba läbi viinud.

Leea Virtanen (1978: 31) väidab, et poisid järgivad imiteerimismängudes fantaasia, tüdrukud aga realistlikke mudeleid. Eeldusel, et fantaasia tähendab väljamõeldist, on raske kindlaks määrata, kuivõrd on poiste mängudes oma fantaasiat ning kui palju on mäng saanud oma sisu teistest kanalitest, näiteks filmidest – röövlite või sõja mängimisel ei saa tugineda puhtalt fantaasiale. Seepärast pole erilist mõtet jaotada mängumudeleid realistlikeks ja fantaasiamudeliteks. Täiskasvanu jaoks on mängumudelid midagi muud kui laste jaoks. Lapse seisukohalt võib mängudes olla rohkem realistlikke mudeleid, kui täiskasvanu arvata oskab. Filmi vaadates ei pruugi laps fantaasiat reaalsusest eristada: poiss, kes näeb sõjafilmis arvukaid efekte, usub, et nii võib olla ka reaalelus. Pealegi ei pruugi mängiv laps isegi teada, millistel alustel ta oma mängu ja selle sisu konstrueerib: on siin tegemist puhta väljamõeldisega, filmisüžee ja fantaasiate kokkusulatamisega või äkitselt meeldehüpanud filmilõigu jäljendamisega. Igasuguse mängu mängimiseks on vajalikud mingid eelteadmised, kust need aga pärinevad, pole lapse jaoks oluline. Siinkohal võib tuua näiteks ülestähendused Silveri mängust:

Minu auto läks lendama, ta laseb pomme. [- - -] Sellega saab surma ka – bensiinipommiga. [Küsib minu käest:] Mis sa homme teed? – Lähen teise rühma. – Sa ei saa. – Miks ei saa? – Siis sa oled juba surnud. – Kuidas nii? – Sest (minu) auto laseb sulle pommi.

Selle dialoogi põhjal võime näha, kui kergesti võivad fantaasia, massiteabekanalitest kuuldu-nähtu ja tegelikkus lapse mõtlemises põimuda. Kuu aega hiljem küsisin Silverilt, kuidas ta tuli selle peale, et bensiinipommi-mängu mängida. Ta vastas, et mõtles selle ise välja:

Igasugune fantaasialooming ehitatakse üles tegelikkuse elementidest kogemuste põhjal. Seega – mida rohkem kogemusi, seda rohkem materjali on kujutluse käsutuses (Spivakovskaja 1986: 44). Kui ma palusin lapsevanematel kirjeldada mänge, mida lapsed on ise välja mõelnud, tuligi vastuseks põhiliselt täiskasvanute tegevusi imiteerivate mängude kirjeldusi, muuhulgas leidus mõni arvutimängu süžee kirjeldus.

Loovmängud on mitmesugustele muutustele altimad kui kindla struktuuriga mängud. Üks oluline tegur, mis määrab suuresti mängude sisu ning hoiab neid põlvest põlve sarnastena, on mänguasjad: nukud ja autod kuuluvad küll enamiku praeguse aja inimeste lapsepõlvemälestustesse. Oma mängudes jäljendavad lapsed kodus nähtud tegevusi, eeldused selliste mängude paremaks läbiviimiseks on loonud mänguasjatööstus: on olemas mängu-lauanõud, nukuriided jne. Lasteaed annab ette mänguvõimalused vahendite näol, millega kokkupuutumine valmistab lapsi ette praktiliseks eluks, kasvatajad tutvustavad lastele täiskasvanute töid. Kodu-, poe-, arstimäng paistsid olevat lasteaias tüdrukute seas kõige populaarsemad, kuna nende mängimiseks olid loodud ka vastavad eeldused: „arsti” jaoks mängu-arstiriistad (foto 1) ja nurk, millel kogunisti nimeks „perearstikeskus”, „poe” jaoks vastav lett ja mängurahad, „kodu” jaoks mugav nukunurk (foto 2) ja mänguköök (foto 3). Nende mängude juurde kuuluvad muidugi ka vastavad tegelased: arst ja patsient, müüja ja ostja, ema, isa, lapsed, lemmikloomad. Sealjuures tajutakse kodumängus koera või kassi võrdväärse pereliikmena, kes on kaaslane nii köögis, elutoas kui jalutuskäigul mängubeebiga. Maakodudes esineb sellist nähtust tõenäoliselt harvemini, kuna seal on loomadesse suhtumine teistsugune, maale on loomad võetud funktsionaalsetel kaalutlustel, mitte lemmikloomadeks nagu linnakodudes. Kassi olulisust kodumängu tegelasena näitab järgmine dialoog nukunurgast:

Tüdrukute kodumängudes poisse meeleldi hulka ei võeta. Kodus on valitsev isik ema, mängudes korratakse tema sekeldusi, isa kodust väljas tehtavat tööd on mängu käiguga raskem siduda (Korkiakangas 1996: 75). Poisid ei ole tavaliselt oodatud isa mängima, sest teda mängus ei vajata. Isa on ka päriselus rohkem tagaplaanil olev tegelane, eriti linnakodudes. Tihtipeale ei tule ta koju, enne kui lapsed on juba voodis, seega ei ole tal kodus erilist funktsiooni. Teistsugune on situatsioon maakodudes, kus poiss saab järgneda isale tema tegemiste juurde ja isegi tööst osa võtta (Virtanen 1978: 32). Põlluharijate peredes jäljendavad poisid praegugi kodutalu „meeste töid” (Korkiakangas 1996: 75). Lapse silmis on naine alati kodus domineeriv figuur, tema määrab kindlaks laste tulekud ja minekud, tema on see, kes paneb nad riidesse, toidab, jne. Ema esindab täiskasvanulikku jõudu, ta on ühtaegu hoolitsev ning türanlik käskija (Virtanen 1978: 31). Seda viimast rolli näivad väikesed tüdrukud tõeliselt nautivat. Kodu-, arsti- ja poemäng annavad vastavalt „emale”, „arstile” ja „müüjale” selle positsiooniga kaasnevad õigused, vastutuse ja võimu. Leea Virtanen (1978: 33) seletab niisuguste rollide nautimist sellega, et lapsed peavad pika aja jooksul vanematele alistuma ning neil ei ole võimu, mida laps kujutleb olevat täiskasvanutel.

Veebruaris tegin „Karoliine” lasteaias ülestähendusi mitmest situatsioonist, mis illustreerivad mõndagi eelpool väidetust. Ühes neist mängis tüdruk, et tema laps on haige, ja kutsus talle kiirabi. Samal ajal suhtus ta karmilt teistesse kõrvalolevatesse lastesse, ta kamandas neid eest ära ja kurjustas, et kui nad segavad, ei saa ta last ravida. See oli tema laps ja kuna ta oli haige, oli ta eriti tähtis. Selle näite juures tuleb arvesse võtta, et samal päeval oli üks lasteaialastest kõhuvalu ja oksendamise pärast koju läinud, kasvatajad arvasid, et tal on mingi viirus kallal. Arstimängu mängisid sel päeval ka teised lapsed. Seega saavad niisugused mängud ainest vahetult igapäevaelust, sellest, mis on parajasti aktuaalne.

Selliseid mänge nagu kodumäng ei mängita primitiivsetes ühiskondades, kus tüdrukud peavad juba varases eas oma väikeste õdede-vendade eest hoolt kandma (Virtanen 1978: 32). Kui lapse kasvatamist erilise ühiskondliku kohustusena ei eksisteeri, vaid see toimub kõigi kogukonnaliikmete kaasabil ning lapsed töötavad koos täiskasvanutega, on Alla Spivakovskaja (1986: 6) sõnul lapsepõlvel ja mängul teine tähendus ja sisu kui tänapäevases arenenud tööjaotusega ühiskonnas.

Filmidest mõjustatuse puhul on oluline, kui hiljuti mingit filmi nähti. Nagu mainitud, oli 4-aastane Karl tugeva impulsi saanud „Batmani” filmist, mida oli just eelmisel õhtul TV3-st näidatud. Ta oli täielikus Batmani-lummuses. Karl avaldas soovi ise samuti Batman olla, sest too on tugev. Ihalust suurema võimu ja jõu järele näitavad ka teised lemmikkangelased, kellega end mängudes samastatakse. Ehk on siingi põhjuseks laste nõrkus ja alistumine vanematele päriselus. Erilise populaarsuse oli saavutanud Pipi Pikksuka seriaal. Lapsed jäljendasid Pipit, tema populaarsusest kirjutasid mulle lapsevanemad ning see ilmnes ka mängus. Ühel minu esimestest vaatluspäevadest tegi Katy-Gerda telgist Segasummasuvila, ajades seal sees kõik sassi. Kasvataja imestas, et varem pole ta kordagi telki mängunõusid viinud ja sinna laiali pildunud. Järgmisel päeval küsisin:

5-aastane Age kirjeldas, et lasteaias mängitakse Pipit suure vaiba peal, üks mängib Pipit, teine Annikat, kolmas Tommit. Age ise armastas Pipit mängida ja ta uskus, et tema võib Pipiks saada 9-aastaselt, sest Pipi oli selles filmis just nii vana. Mitmed tüdrukud tahtsid olla Pipi moodi, sest ta on tugev ja vaimukas.

Jahmatama paneb intervjuulõik 7-aastase Maarjaga, milles kajastub samuti soov võimu ja tugevuse järele, kuid mis näitab ühtlasi, kuidas filmidest saab õppida sotsiaalset käitumist. Kuid tegemist võib olla ka näitlemiskire rahuldamisega. Küsisin Maarjalt, millised on tema lemmiktegelased seriaalidest. Tema vastas: „Need, kes ainult tülitsevad, sest siis saab ka õppida tülitsemist, et siis õega tülitseda.” Minu küsimuse peale, kas õde on suur tülitseja, vastas ta: „Ei, lihtsalt mina lähen talle kallale ja ta hakkab mind ka tülitsema ja siis ma saan neid sõnasid öelda.”

Eelkooliealised lapsed teevad otsustuse eeskujude kohta hoopis teiste kriteeriumide järgi kui suuremad lapsed ja täiskasvanud. Pole oluline, kas see, kelle moodi väike laps olla tahab, on inimene või hoopis mõni kummaline elukas või loom. Näiteks võib tuua 3-aastase Kädi, kes soovib olla suureks saades Teletupsu moodi, sest Teletups on armas, või 5-aastase Heili, kes tahaks sarnaneda Digimoniga. Vanemad lapsed aga arvestavad rohkem sellega, mis on võimalik. Nii sain koolirühma laste käest eeskujude ja lemmikute kohta küsides vastuseks ainult, et soovitakse olla mõne telerist nähtud kuulsa näitleja või laulja moodi. Nimetati Tanel Padarit, Eda-Ines Ettit, Evelini sarjast „Õnne 13”, Katrin Karismad, Erki Noolt.

Kui me tahame teada, milliseid eeskujusid saab laps päriselust ja televisioonist, tasub tähelepanu pöörata nende poolt eelistatud elukutsetele. On tavaline, et lapsed mängivad nende elukutsete esindajaid, kelleks nad ise saada tahavad. Poiste seas on populaarne politseiniku-mäng ning soov saada suurena politseinikuks. Oma mõju on siin Kanal 2-s igal tööpäeval näidataval seeriafilmil „Walker – Texase korravalvur”, mis on mitmete poiste lemmik.

Et lapsed üldse tuleksid selle peale, milliste elukutsete esindajaid jäljendada, ning et tekiks soov saada ühe või teise ameti pidajaks, on vaja, et neil oleks sellest mingit aimu. Seega juhtub harva, et väike poiss või tüdruk tahab saada näiteks teadlaseks – kui ka lapsel on kokkupuuteid teadlastega olnud, siis tõenäoliselt ei ole see amet kõrvalt vaadates kuigi põnev. Muidugi on võimalik, et lapsel on tuttavate seas keegi eriti toreda iseloomuga teadlane, kellega tahetakse just seetõttu sarnaneda, või on nähtud televiisorist põnevat ulmefilmi, kus teadlased tegelevad salapäraste ning põnevate asjadega. Tavaliselt on aga lasteaialaste elukutse-unistused seotud ikkagi praktilisemat laadi tegevusega, mida on lihtne kõrvalt jälgida, kõik abstraktsem jääb tulevikku. Nii tahaksid tüdrukud saada müüjaks, juuksuriks, modelliks, baleriiniks, tantsijaks või iluvõimlejaks, kunstnikuks, arstiks või loomaarstiks.

Lasteaed ja kasvatajad annavad lastele võimalusi erinevate mängude mängimiseks, jagades neile soovitusi ja mänguasju. Täiskasvanute roll mängude mõjutamisel avaldub ka mänguasjade tootmises: on ju Teletupsud, Barbie’d, Miki-Hiired ja Pokemonid täiskasvanute looming. Välja kujunevad moemänguasjad: „Karoliine” lasteaias selgus, et praegu on popp omada Beebi Bo’d (nii kutsuvad teda lapsed, aga poes on nukukarbi peale kirjutatud Baby Born), mida ka televiisoris reklaamitakse.

Mänguasi, mis on kujunenud paljude tüdrukute kodus lausa elementaarseks, on Barbie-nukk. Mitte ainuüksi selle omamine ei ole moeasi, Barbie-maailmas on välja kujunenud omaette trendid, mis muutuvad koos aja ja täiskasvanute moega. Barbie-nuku juurde kuuluvad mitmesugused atribuudid. Mida rohkem neid on, seda uhkem: Barbie-maja, rõivad, vahendid soengute tegemiseks jne. Barbie on naiseliku ilu ideaal, laps saab tema peal katsetada erinevaid soenguid ja rõivaid. Põhjusel, et Barbie on ilus, et tal on kaunid juuksed, et tal on palju ilusaid riideid, mida lastel pole, avaldasid mitmed tüdrukud soovi sarnaneda Barbie-nukuga.

Populaarsed mänguasjad, mida lapsed tunnevad ka kui lastesaadete või filmide tegelasi, on Teletupsud, Digimon, Pokemon, Miki, Pluuto, Karupoeg Puhh, Pipi, Roosa Panter, kass Garfield, Lõvikuningas, Tom ja Jerry. Sellistel tegelastel on tähtis koht mänguasjade seas, kuna nad on kergemini identifitseeritavad, neil on oma kindlad nimed ning nad on kõikidele tuttavad. Mõne tavalise kaisukaru või jänkuga võrreldes on neist lihtsam rääkida ja nendega uhkeldada. Telerist nähtud saated ja filmid võimendavad mänguasjade tuntust ning samas laste vajadust nende järele.

Buckingham, David 1998. Children and Television: a critical overview of the research. – Approaches to Audiences: A Reader. Ed. R. Dickinson. London, pp. 131-145.

Gillespie, Marie 1995. Television, Ethnity and Cultural Change. London, New York.

Kalmus, Veronika 2002. Tiigrikutsu telepurgi ees. – Luup, jaanuar, lk 20-21.

Korkiakangas, Pirjo 1996. Mängud ja mänguasjad kultuuri ja elukeskkonna kajastajaina. – Mängult-päriselt. Tänapäeva folkloorist II. Tartu, lk 66–78.

Kraav, Inger; Uring, Reet 1975. Laps, raadio, televisioon. Tallinn.

Selberg, Torunn 1993. Folklore and Mass Media. – Nordic Frontiers. Ed. P. J. Anttonen, R. Kvideland. Turku, pp. 201-215.

Spivakovskaja, Alla 1986. Mäng on tõsine asi. Tallinn.

Vassilintšeko, Larissa 1996. Laps ja TV. – Konverents: Meie lapse mured. Laps ja meedia, 21.-22. november. Tallinn, lk 46-50.

Virtanen, Leea 1978. Children’s Lore. Studia Fennica 22. Helsinki.

NB! fotode juurde

1 Foto 1. Arstimäng „Karoliine” lasteaias. Foto: K. Veidenbaum 2002. ERA, Foto 4837.

2 Foto 2. Nukunurk „Karoliine” lasteaias. Foto: K. Veidenbaum 2002. ERA, Foto 4838.

3 Foto 1. Mänguköök „Karoliine” lasteaias. Foto: K. Veidenbaum 2002. ERA, Foto 4839.