Kadrina tähekujud

Reiu Tüür

Riia Õpetajate Seminaris koolitust saanud Johann Sõster iseloomustab Ann Meikarit järgmiselt: /- - -/ Vanatüdrukute ja -poiste põrgust, – see on arvu järele vist kolmas – rääkis minu isa sellepärast sagedaste, et minu ema õde, Ann Meikar, vanatüdruk, meil kaua aega elas ja ka täieste Eesti usuline ja hea vanalaulude laulja ja juttude jutustaja oli. Ehk küll vanatüdruk, aga kirikusse ei läinud ta kolme aasta taga kordagi. Ta läks selle asemel ennem metsa, vahtis liblikaid, putukaid ja korjas maarohtusid, mis arstimiseks head olid. Ann Meikar oli meie ümbruses hea loodusetundja, kellest ainult Vana Mae (kaugelt kuulus arst ja nõid) ette jõudis. (EKLA f 157, m 15:2, 1 11)

Kuna Palmse kooliõpetaja ning rahvaluulekoguja Johann Sõsteri üleskirjutused oma tädi Ann Meikari täheteadmistest jõudsid Jakob Hurdani alles 1902. ja 1903. aastal, ei kajastu nad mingil määral tema „Eesti Astro-noinias” (1899) ning puuduvad seetõttu täielikult Konrad Mäe ning Kristjan Raua eesti tähekujusid kajastavas loomingus.

Kahtlemata on Ann Meikar olnud hea tähetundja, kuid pole võimatu, et mõned tema kirjeldatud tähekujud esindavad individuaalset kujundiloomet. Kaaskirjas (24.08.1902) oma saadetisele „Palmse taevas” märgib J. Sõster, et mis Hurda „Eesti Astronomias” on samuti kui Palmses, sellest ta siinkohal ei räägi, vaid teeb „üksi lühidalt täiendust”. Siiski ei koosne Ann Meikari teadmised üksnes eranditest, vaid kajastavad olulisel määral ka Eestis üldlevinud tähekujusid nagu Suur ja Väike Vanker, Sõelad, Vardad, Kuhjalava ning Suur ja Väike Rist. Ka on teada, et ta omas seitsmekümne aasta pikkuses elueas tähtede käigu nii ära oli õppinud, et ta kella selgel ööl ei tarvitanud (H II 71, 583).

Ainult Ann Meikarilt on säilinud teateid järgmiste eesti tähekujude kohta: Kaksikud, Üksik, Ridamus, Taeva Paarid, Kolmkanda, Kera Korvid, Nelikanda, Viiskanda, Karikas, Erne Kahlad, Suur Oda, Suur Look, Vabatmees koos kahe kitse ja kaarikuga.

Osa neist nimetusist kajastub ka mujalt üleskirjutatud teadetes. Vabatmeest võiks kõrvutada saarlaste Vanade Reinadega, Suurt Oda põhjaeestlaste Odavaga jne. Reeglina ei võimalda kirjelduste puudulikkus aga tõestada nende määratlemisel samasust Ann Meikari tähekujudega.

Tähekujude hilisemal täpsel tuvastamisel on olnud palju abi Johann Sõsteri lisatud viidetest klassikalise astronoomia vastavaile tähenimetusile, mis võimaldavad antud tähekujude üsna selget ja ühemõttelist tuvastamist ka tavalistelt tähekaartidelt. Siiski jääb antud tekstide puhul lugejale vabadus tajuda nüansse erinevalt, kuna tähekujud on juba oma olemuselt intuitiivselt tajutavad ning jäävad alati osaliselt hüpoteetilisteks.

Jakob Hurt oma 10.09.1902 saadetud vastuses Johann Sõsteri üleskirjutustele annab mõista, et tal on plaanis ka Kadrina tähekujusid sisaldava põhjalikuma „Eesti Astronoomia” väljaandmine. A. hr. Sõster! Tänan südamest Teie viimse vanavara saatmise eest. Teie lisa Eesti Astronoomiale on kaunis. Ma valmistan aega mööda omast pisukesest raamatukesest tõist täiendatud trükki ette. Sääl saab ka Teie materjaal omas kohas seisma. On teil veel midagi taevalaotusest kätte saadav ehk juure lisata, siis ärge jätke seda mulle üles andmata. Mida täielikum meie uus „astronoomia” saab olema, seda tähtsam. Minu teades ei ole ka kedagi tõist kirjameest praegu Eestlaste hulgas olemas, kes ka meie rahva Astronoomiat trüki tarbeks uuriks. Seda enam palun Teid minu uut trükki meeles pidada. Teie kaastööst loodan tähtsat tuge, sest Teie olete, nagu ma Teie viimsest saadetusest näen ka teadusliku taevakaardiga hästi tuttav. (EKLA f 126, m 1:18, 1 1)

Sõster jätkabki tööd ning ligi aasta hiljem, 24.07.1903 saadab järje palvega saata endale korralik taevakaart (H II 71, 589). Ajapikku jõuab venekeelsete nimetustega taevakaart Peterburist pärale ning Hurt rõhutab veelkord, et kogumist jätkataks. Kui tähtedest ehk taevalaotuse asjust midagi kuulete, pange lahkesti paberile ja saatke mulle lisaks. (J. Hurda kiri J. Sõsterile 10.11.1903. EKLA f 126. m 1:18. 1 1)

Lisa jäi siiski tulemata. Ühes J. Sõsteri dateerimata, nüüd juba uuelt töökohalt Lääne-Nigulast saadetud kirjas leidub märge, et sealne rahvas astronoomiast midagi ei tea (EKLA f 43, m 22:14. 1 5).

Aastaid hiljem saadab juba eakas rahvaluulekoguja Eesti Kirjanduse Seltsile käsikirja „Teateid muinasolevuste kohta” ning tuletab kahetsustundega meelde unustussejäänud rahvaastronoomiat. Kuna saadetis on adresseeritud kunstnik Kristjan Raua nimele, siis võib oletada, et ridade vahele on peidetud soovitus kasutada tähekujude teemat mitte ainuüksi teaduslikus uurimistöös, vaid ka kujutavas kunstis. Kunstnik, Sina õrn hing, kes otsid, et leida, uurid, et luua, Sa mineviku tunnistaja ja tuleviku näitaja, Sinu jäoks on need read paberile pandud. Ainult seda külge olen kutsunud esile tuua, mis Sind võiks huvitada. Sulle loomevarma anda. Muud külled olen kõrvaliseks asjaks jätnud, pidanud jätma, sest muidu poleks ma lõpule saanud jõuda. (EKLA f 157, m 15:2, l 205)

Ulatuslikult on Kadrina tähekujusid käsitletud hilisemates sellesuunalistes kirjutistes. Näiteks P. Prüller oma teoses „Eesti rahvaastronoomia” (1968) toob Eesti Rahvaluule Arhiivi rahvaastronoomia kartoteegi põhjal 27 eesti tähekuju seas ära juba ka 12 ainult Ann Meikarilt üles kirjutatud tähekuju. Seega ligi pooled teadaolevaist eesti tähekujudest pärinevad vaid Ann Meikarilt! Enamik hilisemaid astronoomiaalaseid väljaandeid, mis käsitlevad rahvaastronoomiat, tuginevad selles osas P. Prülleri andmetele ning seega sisaldavad enamal või vähemal määral Kadrina päritolu tähekujusid. Suur osa neist on leidnud kajastuse ka Lagle Iisraeli mosaiikpannool Tõraveres.

P. Prülleri ning tema „Eesti rahvaastronoomiale” tuginevatel seni avaldatud tähekaartidel on aga raske mainitud tähekujusid eristada, kuna nad esinevad vaid koos Eestis üldlevinud tähekujudega. Näiteks on võimatu eristada Kadrina tähekuju Ridamust saarlaste Linnuteest jne. Enamasti piirdutakse vaid nende osalise käsitlemisega.

Järgnevate jooniste paremaks mõistmiseks ja tuvastamiseks klassikaliste tähekaartide abil olen koostamisel lähtunud Itaalia juhtiva topograafiakirjastuse „De Agostini” 1996. aastal välja antud täheatlase nimetustest ja tähekoordinaatidest. Optilise mõju püsimise huvides olen joonistelt ära jätnud nimetused, mis lisatud tekstides selgelt kajastuvad. Joonisele vastab artiklis samanimeline lõik. Lisatud on kõik teadaolevad allikalised andmed iga Kadrina tähekuju kohta. Autentsuse säilimise huvides olen säilitanud alliktekstide (kursiivis) mõningase konarluse.

Kaksikud, Üksik ja Ridamus

Tähtede ühendamine vaid reaks ei ole iseenesest erandlik nähtus – seda kasutatakse näiteks ka Hydra, Eridanuse jt klassikaliste tähekujude puhul. Erandlik on aga rea ehk „ridamuse” käsitlemine üksnes abstraktse märgina, otsest kujundlikku tähendust andmata.

Tähelepanu väärivad ka tähtede hulk ning proportsionaalsed suhted Ridamuses. On üldteada klassikalisest Kreeka templiorderist, et inimese silm haarab korraga maksimaalselt kaheksat sammast. Kui võtta Kaksikuid (oma läheduse tõttu) kui iseseisvat üksust, on ka Ridamuses vaadeldavaid „ühikuid” kaheksa. Kaksikutes aga säilib võimalus laieneda üheksaks „ühikuks”. Nõnda on Ridamus omamoodi mäng teatud inimlike võimete piiril.

Kui siit järeldada, et üheksa „ühiku” tajumine korraga on inimsilmale raskendatud, on loomulik teatud sisene liigendus Ridamuse sees. Haaratavuse huvides peitub Ridamuses teine ja väiksem kuuest tähest koosnev Ridamus, tähepaar Kaksikud ja ühest tähest koosnev Üksik.

Ühtekokku tekitab arvude jada kaks, üks ja kuus esteetiliselt nauditava visiooni nõndanimetatud „vedruprintsiibil” toimivaist proportsiooni nihetest. Kui kujutleda kaht ühikut normaalasendis vedruna, siis vedru laienemiseks kuue ühikuni ei ole abi tema venitamisest pikemaks kuue ühiku suunas. Kvantitatiivne laienemine toimub hoopis „vedru” kokkusurumisel vastassuunas ühe ühikuni ja seda tekkiva potentsiaali suurenemise abil.

Omapärane on ühe tähe tajumine tähekujuna. Üksik on tähekuju oma asukoha tõttu. Tema kujundistaatuse määravad ära Ridamus ja Kaksikud. Seega tekib kujund mitte kokkupuutest teiste tähtede, vaid tähekujudega. Kokkupuude aga ei ole saanud mõtteliseks ühendusteljeks, nagu tavaliselt, vaid on siin pigem abistava taustsüsteemi staatuses.

Kaksikud (α, β Geminorum ehk Castor ja Pollux). Kaksikud (Gemini) on Kastor ja Polluks, sest et nad alati kahekeste koos on. (H II 71, 585 (14))

Üksik (α Auriga ehk Capella). Minu onu Kustav Meikar arvas Ridamuse hulka ka veel Kaksikud (Kastor ja Pollux) ja Üksiku (Capella), aga teiste käest ei ole ma seda kuulnud. (H II 71, 586 (18))

Ridamus ehk Täherida (α Persei ehk Mirfak. γ β,δ, α Andromeda ehk Almach, Mirach, δ ja Sirrah ning β Pegasi ehk Scheat). Peale selle võib Ridamus sisaldada lisaks eeltoodule veel Kaksikud ja Üksiku. Ridamus ehk Täherida hakkab Perseuse α-st peale, läheb läbi Andromeda ja lõpeb Pegasuse t[äht] β-ga. (H II 71, 586 (18))

Suur Vanker ja Taeva Paarid

Taeva Paarid on kolm paari tähti Suure Vankri vahetus läheduses. Koos Suure Vankri tagumiste rataste ning Kaksikute heledaima tähe ning Lõvi kahe heledaima tähega asetuvad nad varesejala ehk S-ruuni kujuliselt (ψ) nõnda, et Suure Vankri tagarattad moodustavad nagu varesejala kanna ning Taeva Paarid asetuvad kiirtena laiuvate „varvastelgede” keskele.

Suhteliselt tuhmidest tähtedest tähekuju tekke põhjusteks võib oletada tähtede asumist sarnastes paarides ning hõlpsat leidmist heledamatest tähtedest tähekujude vahetu naabruse tõttu. Ilus on tähekuju puhas visuaalne rütm. Kolm sarnast tähepaari asetsevad peaaegu sirges reas võrdsete vahedega. Pilti elustab tähepaaride pisut erinev suund. Ühtsusele vaatamata säilitavad nad vahemaade tõttu mõningase eraldatuse üksteisest. Seega ühendab Taeva Paare nii nende omavaheline kui ka neid eraldavate vahemike sarnasus.

Taeva Paarid (ι, κ ja λ, μ ning γ ξ Ursa Majoris). Taeva Paarid. Need on kolm paari peaaegu parallal tähti. Ma ei tea küll, mis tähepildist nad on, aga nad seisavad esimene paar – Suure Vankri tagumiste rataste ja Kastori, teine paar tag[umiste] r[ataste] ja Reguluse ja kolmas paar tag[umiste] r[ataste] ja Denebola vahel. (H II 71, 583/4 (3))

Kolm kanda ja Kera Korvid

Kolmkanda ehk Kerikand koosneb kolmest omavahel kolmnurgana asetsevast heledast tähest. Kera Korvid on kaks korvikujulist uduplekki Linnuteel Kolmkanna ees (tõenäoliselt Scutumi ja Aquila tähtkujudes).

Lisaks kerikanna kui praktilises elus lõngakerimiseks kasutatava eseme tähendusele on Kolmkanna ja Kerakorvide tähtkujus ilusad puhtabstraktsed visuaalse rütmi mängud arvule kolm. Juba ise kolmest tähest koosnev üksus Kolmkanda vastandub tema eel Linnuteel paiknevaile Kera Korvidele ning moodustab nendega ühtse kolmiku.

Samasugust kolmele ülesehitatud rütmimängu võib jälgida paljude inimkonna geniaalseimate leiutiste juures, nagu käärid, jalgratas jne. Kunstiajaloos on jälgitavad kahe ja ühe vastandamismängud alates Vana-Egiptuse kahe tiivaga päikesest ja lõpetades Walt Disney Miki-Hiire kujundiga. Tihti võib sarnaseid mänge leida Saare-Lääne piiskopkonna kirikute idaakende raiddekooris. Siin on taustaks kolmainsuse sümboolika, millest võiks paralleele tõmmata: uue elu tekkeks on vajalikud nii isa kui ema olemasolu, kes paarina vastanduvad uuele inimesele. Tõenäoliselt on Kolmkanna tähtkuju kujutatud ka Karja kiriku idavõlviku taevakaardil.

Kolmkanda ehk Kerikand (α, β Aquari ehk Sadalmelek ja Sadalsud ning e Pegasi ehk Enif). Kolmkanda ehk Kerikand (Aquaris). Tema ees käivad kaks udu plekki – Kera Korvid. (H II 71, 585 (11))

Kera Korvid (kaks plekki Linnuteel tõenäoliselt Scutumi ja Aquila tähekujudes).

Kolmkanda, Viiskanda ja Nelikanda

Kõik kolm kanda asetsevad teineteise vahetus läheduses ning moodustavad pythagorlikult kauni kandade rea.

Viiskanda jätkab lisaks oma geomeetrilise-ideele ka Kolmkanna (Kerikanna) ning Kera Korvidega alanud Eesti tähekujude kangakudumisteemalist rida, kuna on tuntud ka Kearpuude nime all. Viiskanda võib leida nii mõnegi õllekapa põhja alt kui ka näiteks Kaarma kiriku idavõlviku põhjaseinast.

Teatavasti on kristliku kiriku idavõlvikus, nagu ka Egiptuse templilagedel, tihti kujutatud tähistaeva võlvi. Nõnda on see Saaremaal, näiteks Pöide, Kihelkonna, Kaarma ja Karja kirikus. Seega arvan, et Karja kiriku idavõlvikus paiknevad üldteada paganlikud märgid ei ole midagi muud kui Kolmkanda, Nelikanda ja Viiskanda. Tõenäoliselt ei leppinud täheteadmistes silmapaistva Saaremaa piirkonna Karja kiriku ehitajad pelgalt tähekeste maalimisega taevavõlvile, vaid kujutasid siin lihtsalt omaaegset taevakaarti. Sama võib näha näiteks nii San Lorenzo kirikus Firenzes kui ka Vatikanis.

Nelikanda koosneb neljast tähest, mis omavaheliste telgedega mõttelise nelinurga moodustavad. Eesti pärimuses seostub arv neli tihti nelja kambrinurga või nelja aastaaja ehk ilmakaarega. Nelja kanna kokkupuutumist sõna otseses mõttes meenutab kaarrist muistselt hauakivilt, mis on müüritud Muhu Katariina kiriku lääneseinas asuva võlvipealsele viiva käigu ukse kohale.

Viiskanda ehk Kearpuud (tõenäoliselt γ, κ, λ, θ, ι Piscium, käärpuude telge võiks kujutada β, γ, ι,ω Piscium). Viiskanda ehk Kearpuud (Pisces). Seitse tähte rõngas. Ligidal on lõngapuu ja Kera Korvid. (H II 71, 585 (12)) Nelikanda (Quadrato di Pegaso ehk α Andromeda ehk Sirrah ning α, β, γ Pegasi ehk Markab, Scheat, Algenib). Nelikanda. See on ülevalpidi Viitkanda. Ta on Andromeda α, Algenib, Margab ja Pegasuse β. (H II 71, 585)

Karikas ja Erne Kahlad

Karika kujund on eesti pärimuses üsna haruldane. Karikaga seostub meil pigem kõik „saksik” ning salapärane, alates armulauast ning aadlimeeste jahipidudest, lõpetades karikavõistlustega spordis. Seega on karika näol muidu lihtsate tähekujude vahele eksinud esoteerika ja Tarot-ennustuskaartide hõnguline kujund. Tähtede rohkuse tõttu Karjase tähtkujus on tema täpne kuju teadmata. Siiski võimaldavad andmed karika jala ja kõrva asukohast teha üsna tõeseid oletusi.

Oma kujundlikkuselt on erandlik ka Erne Kahlade tähtkuju. Mõttest, et kaunades võiksid herneste asemel peituda tähed, õhkub midagi kodust ja tuttavat. Ilmselt meenutasid hernekaunu tähtedest moodustuvad väikesed kaared, mis ühtekokku moodustasid terved kahlad.

Karikas (Bootes, jalaks α Bootes ehk Arcturus).

Karikas (Bootes). Jalaks on täht Arcturus. Mõned peavad karika teiseks kõrvaks ka gemmat, mis küll segadus on. (H II 71, 586 (16))

Erne Kahl ehk Erne Kahlad (Cota Berenices ja Canes Venatici). Erne Kahl ehk Erne Kahlad (Cota Berenices ja Canes Venatici). (H II 71, 585 (10))

Vart, Vibu, Suur Oda ja Sõel

Sõel ja Vart oma üldtuntuses on heaks orientiiriks, leidmaks Vibu ja Suurt Oda. Ilmselt Soome eeskujul on peamiselt Põhja-Eestis Suur Vanker tuntud Suure Odava ehk Suure Oda nime all. Tihti puuduvad aga täpsed määratlused, mis lubab aimata, et antud tähekuju on ka mujal tuntud. Vibu kohta rohkem teateid ei ole. Ilmselt on Oda oma hea asendi tõttu olnud kasutusel ajaarvestuses nagu ta naabrid Sõel ja Vartki. Viiest tähest koosnev kolmnurk on aga samuti taevast hõlpsasti üles leitav. (1) Oma kujuga tekitab Oda tõepoolest visiooni massiivsest ahenevast odaotsast. Ei saa välistada ka teisenemist kalamõrra kujundist.

Täiuslik on Vibu ja Oda visuaalne dialoog. Vibukaar nagu lõpetab kolme punktiga Suure Oda lõpetamata avatuse ning tekitab tunde kaugustest kokku ühendatud kahest kaarest, mis pürivad täiuse ehk ringi suunas. Kujundina ideaalne kolm ning reaalne viis on aga kaks äärmuslikku teed. Täius jääb kusagile nende vahele. Võib-olla mõjutab kujutlust elurattalik „muhu mänd”?

Vardad (Orion). Vardad (Orion) muidu need samad, aga Reha vart nimetatakse teist viisi ka „Veikeseks Odaks”. (H II 71, 584 (8))

Suur Oda (α, θ, γ, δ, ε Tauri on noole ehk oda tera, ξ, β Tauri, ι Aurigae vibu, ε Tauri, ι Aurigae vibunöör). Suur Oda (Taunrus) on Sõela ja Varda vahel viiest tähest kolmnurk (Hyades). See on noole või oda tera. Vibu on pahemal pool (sõnni sarvede tipud ja täht ι voorimehe (Auriga) tähestikus), aga tagurpidi – nöör noole poole. Neis tähtedes pidada elutarkuse ahits olema. Sõel, mis kõige eel käib, tähendab -sõelu – ole tark ja arva järele; Oda, mis järele tuleb, tähendab – ole julge, aga ära ole räpakas, sellepärast vibu teistpidi; Vart tähendab – tee tööd ja Reha – riisu – see on, ära ole pillaja, vaid kokkuhoidlik. (H II 71, 584/5 (9))

Suur Look

Üle laotuse kaardub kuus tähte. Keskel on väike kaareke kolmest – ühel pool hajusamalt kaks väikest, teisel pool üks suur täht. Teinekord jäävad ka ebavõrdsed tasakaalu ning võib näha kahes ühte ja vastupidi.

Suur Look (α, θ, ξ, δ Hydra ja α Canis Minoris ehk Procyon).

Suur Look on põhjapoolne osa Hydra tähestikust. Hydra a on hommikupoolne looga ots ja looga õhtu poolne ots läheb juba Canis Minori tähestikku. Veikest looka ma ei tunne. Kuhjalavale seda nime ei anta s.o Crona Borealisele. (H II 71, 586 (15))

Väike Vanker ja Vabatmees koos kahe kitse ja kaarikuga

Väikese Vankri vahetust lähedusest võib leida Vabatmehe kaariku. Kaarik koosneb vaid kolmest tähest, erinevalt neljatähelistest Suurest ja Väiksest Vankrist. Kaariku ees on lisaks Vabatmehele endale korraliku veolooma asemel vaid kaks kitse. Nõnda on kaarik pisut väiksem ja viletsam vankritest ning seetõttu ei ole siin jälgegi vankreid vedavate härgade ning huntide suursugusest picassolikust „corridast”. Siit lähtuvalt tekib paratamatult kujutlus, et vankrihärraste ja Picasso mõtted on lihtsa Vabatmehe elumuredest üsna kaugel.

Veike Vanker (Ursa Minor). Veike Vanker (Ursa Minor) seesama. (H II 71, 583)

Vabatmees koos kahe kitse ja kaarikuga (β, δ, γ Lyra kaarik, ξ, ε Kitsed, α Lyra ehk Vega vabatmees). Vegat nimetas vanatädi „Vabatmees” ehk „Voorimees” ja tervet tähtede kogu „Kaarikud” (Lyra). Jutt sellest on järgmine: Rikastel on palju hobusid ja härgi, nad võivad suurte vankrite peal suuri koormaid vedada, aga vabatmehel ei ole muud, kui kaks kitse. Ta tegi kaks kaarikud, rakendas kitsed ette ja veab koormaid kitsedega, neid üksi juhatades. Tema usinuse tõttu on Vanaisa tema „täheks taeva’asse” pannud.

Mina vaeene vuorimies, Memm mul aiige vuoodi sies. Mul on ädad, tülid ies: Kaks mul kittse kärru ies. H II 71, 584(4)

Väike ja Suur Rist

Nii väikesel kui suurel on algus ja ots. Tähtsad asjad võivad tunduda hetkeks suuremad ja siis nad kaovad – jäävad vaid tähised – suured ja väikesed. Tegelikult ei ole rist ju ei algus ega ots, vaid mõlemat.

Väike Rist (Delphinus). Veike Rist (Delphinus). Suur Rist (Gygnus). Suur Rist (Gygnus). (H II 71, 584 (6; 5))

Kuhja Lava ja Suur Vanker

Seitse tähte on kaardunud kuhjalavaks. Ühest küljest tuleb peremees, härg ja hunt vankri ees. Väravad on lahti ning hein pannakse kuhja. Talv jälle mureta.

Kuhja Lava (Corona Borealis) Kuhja lava (Corona Borealis). (H II 71, 584 (7))

Suur Vanker (Ursa Major). Suurest Vankrist (Ursa Major) on meil seesama jutt, mis „E[esti] A[stronomia]sgi”. Suure Vankri teine nimi on „Odamus”. Ei tunta ka Peedo nime. Virulased usuvad ka, et hunt ikkes härga ei söö, mispärast enne, kui hunta palju oli, härjad ikkes metsa lastud. (H II 71, 583 (1))

Siinkohal ei korda Sõster Palmse pärimusest juba teada olevat, vaid peab vajalikuks märkida Hurda „Eesti Astronomia” põhjal, et Palmses seda peamiselt Lõuna-Eestis levinud nimetust ei tunta.

Piima Sõel (Hyades). Vana Sõel kannab Piima Sõela nime. (H II 71, 585 (13))

Lõigule tähtedest kui elutarkuse aabitsast on J. Sõster lisanud regivärsilise rahvalaulu:

Osalt haakuvad Kadrina tähekujude nimetused Jakob Hurda „Eesti Astronomiast” pärineva mõttega eestlaste tähistaevast kui põllutööd ja maamehe majapidamist kujutavast, praktilise eluga vahetult seotud kujundite süsteemist. Huvitav on tähekaarte nägemine hernekahladena. Kerikand, Kera Korvid ning Kearpuud rikastavad taevakaarti naiste käsitööks tarvitatavate riistade nimetustega, mis sobivad hästi üldtuntud eesti tähekujude nimistut täiendama.

Omapärased on rahvameditsiinis jm tõrjemaagias käsutatud kujundite Neli- ja Viiskanna ning Ridamuse, Kaksiku ja Üksiku abstraktsed nimetused tähekujudel.

1) J. Sõsteri joonisel kujutatud viiest tähest koosnevas kolmnurgas on alumine, teistest suurem täht märgitud nimetusegaAldebaron.