Eesti imemuinasjuttude kangelaste, jutustajate ja kogujate soost

Risto Järv

Rahvaluules, nagu mitmes muus vallas, on sooga seonduv aines paelunud juba paar aastakümmet arvukate autorite tähelepanu ning seejuures on sageli sõnastatud üleskutseid revideerida endisaegseid arusaamu. Tõepoolest ei vasta ka imemuinasjutus peegelduvad soolised stereotüübid kaasaja võrdsuse nõuetele; näiteks on soome imemuinasjuttude kohta tõdetud, et väheste aktiivsete kangelannade kõrval kujutatakse naist neis tavaliselt passiivse objektina (vt Apo 1990: 24). See on sundinud mitmeid autoreid traditsioonilisi muinasjutte ümber jutustama. Kohaseid näiteid pakub „Sinihabeme”-muinasjutu (AT 312) süžeed meenutavate naisvaateliste romaanide-filmide analüüs (vt Lovell-Smith 1999). Isegi selline läbini maskuliinne muinasjutt nagu „Lohetapja” (AT 300) on ümber tehtud – kartmatu printsess hävitab hiigelsuure lohe, jättes mehed jäänuseid koristama (Stone 1975: 50).

Varasema folkloori ümberkirjutamisega võrreldes tundub otstarbekam aga seisukohtade revideerimine rahvaluulealastes uurimustes-käsitlustes. Koguni muinasjutumaterjali eeldatavasti erapooletult esitava Aarne-Thompsoni jutukataloogi kohta on täheldatud, et selles muinasjuttudele pandud tüübinimetused ei peegelda adekvaatselt tegelikku olukorda – mees- ja naiskangelasega lugude puhul on lähtealused jututüüpide pealkirjastamisel olnud puhuti erinevad; naisi esitatakse pigem abistaja rollis jne. Näiteks jututüübis AT 313 „Tüdruk abistajana venna põgenemisel” võime aktiivseks tegutsejaks – st jutu tegelikuks kangelaseks – pidada pigem tüdrukut ning abiliseks meessoost tegelaskuju (vt Lundell 1983: 240-241).

Ines Köhler-Zülch (1997: 201-203) on toonud mitmeid näiteid selle kohta, kuidas uurijad ning muinasjuturaamatute väljaandjad, käsitledes küsimust, kes on imemuinasjuttude jutustajad, kallutavad faktide esitamisviisi ning interpreteerimisega tulemusi meesjutustajate rõhutamise suunas. Tundub, et sellelaadset suundumust võime näha ka eesti ainese puhul – kõigist muinasjutuliikidest ülevaadet andva antoloogia „Eesti muinasjutud” (1967: 485) järelsõnas on Richard Viidalepp rahvajuttude jutustajaid tutvustades osutanud: „väärib märkimist, et jutustajate hulgas on enamuses mehed (mehi 26, naisi 20)”. Antoloogiasse valitud imemuinasjuttude osas on meeste enamus veelgi suurem – meestelt pärineb 16 juttu, naistelt 7. Kui esitatud tõdemus on tehtud ka (ilmselt tunnetusliku) otsustusena kogu läbivaadatud käsikirjalise materjali põhjal, ei mõju siiski veenva argumendina koostajate eneste poolt kogumikku valitud tekstide arvusuhe.

Uurimisprojekti „Eesti imemuinasjutud” käigus jutustajate ja kogujate andmete kontrollimisel ning teisalt imemuinasjuttude tegelaskonna vaatlusel tekkiski siinkirjutajal mõte seostada neid andmeid omavahel, et asjasse pisut selgust saada. Mitmed uurijad on küll rõhutanud, et naiste ja meeste räägitud muinasjutud erinevad pigem juttude stilistilise värvingu, detailide kui repertuaari poolest (vt nt Dégh 1995: 69) – niisiis on selles osas erinevus pigem „kvalitatiivne”. Et mul oli kasutada andmestik jutustajate tausta kohta, kutsus see keskenduma materjali kvantitatiivsetele andmetele – vaatlema imemuinasjuttude kogujate, jutustajate ning räägitud juttude peategelaste soo kombinatsioone.

1. Üldandmed

Analüüsiks on kasutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi kogutud muinasjututekste, (1) mis on sisestatud arvutisse projektis osalejate poolt aastatel 1999-2000. Vaadeldav tekstikorpus koondab 2307 eesti muinasjuttu aastatest 1871-1939 (välja on jäetud Lutsi alalt üleskirjutatud tekstid).

Tekstikorpuse loomisel viidi esmalt arvutisse kõik masinakirjakoopiana olemas olevad tekstid, seejärel alustati suuremate folkloorikogude järk-järgulise „läbikammimisega”, mis artikli valmimise ajal veel kestab. (2) Saadud kogum hõlmab Eesti Kirjameeste Seltsi kogu (54 teksti), J. Hurda (812), M. J. Eiseni (485), Eesti Üliõpilaste Seltsi (38), Eiseni stipendiaatide (29), S. Sommeri (315) ning ERA kogu (574). Kui palju on eesti imemuinasjutte kokku, pole hetkel veel täie kindlusega teada, rääkida saame üpris umbmääraselt ainult suurusjärgust. Töö käigus on selgunud, et ERA tüpoloogilises kartoteegis on seniste uurijate poolt varem arvele võetud umbes 4400 imemuinasjututeksti – seega moodustab siin vaadeldav tekstikogum esmasel ligikaudsel hinnangul eesti imemuinasjuttude arhiivivariantidest ligikaudu poole. Arvestada tuleb aga, et kogu arhiiviaines kartoteegis ei peegeldu. Niisiis pole siin esitatud võrdlusprotsendid päris lõplikud ning mingil määral võivad esitatud arvusuhted aasta-paari pärast täpsustuda. Ometi peaks praeguseks valminud tekstikorpus esindama tervikkogumit piisavalt, et anda aimu selle üldisematest tunnustest.

Joonisel 1 on kujutatud sisestatud tekstide jaotust aastate lõikes (selle „mäestiku” kurtide seletusel peatun hiljem). Dateerimata või ebatäpselt dateeritud tekste on saadetistes 147, neist umbes kahe kolmandiku puhul on oletatava kogumisaja määratlemisel võimalik olnud lähtuda naabruses paiknevate tekstide dateeringust. Muuhulgas selgub jooniselt, et imemuinasjuttude laekumine arhiivi ei ole olnud pidevalt intensiivne; kogumise kõrgaegadeks on ennekõike aastad 1893-1895, 1929. ja 1937. a. Jutuvaramu on hakanud märgatavalt kasvama J. Hurda 1888. aasta ülekutse „Paar palvid...” järel. Kõrgpunkt 1894. a. langeb kokku vahepeal vaibunud vanavarakogumise uue tõusuga aastatel 1894-1895, mil Hurt valmistus oma koguga esinema Venemaa muinasteadlaste kongressil Riias 1896. a. (vt Põldmäe 1989: 17). XX sajandi teise kümnendi moodustatud „madaliku” tingisid I maailmasõda ning mitmesugused majanduslikud probleemid; madalseisule järgnes iseäranis intensiivne kogumistöö pärast Eesti Rahvaluule Arhiivi loomist (1927).

2. Jutustajad

Teatavasti ei ole kogujad rahvajuttude varasemal jäädvustamisel jutustaja isikut kuigivõrd oluliseks pidanud. Seetõttu on jutustaja sooga seonduvate seikade vaatlemine ka eesti materjali põhjal mõnevõrra problemaatiline. Vaadeldavast korpusest on eesnimi teada pisut vähem kui poolte informantide puhul (47%). Pelgalt nimest siiski mõnevõrra enam on olemas infot jutustaja soo kohta – nii näiteks on märgitud jutu päritoluks üks seitsmekümne aastane emakene teistele inimestele kõnelnud (3), ühe vana emakese etteütlemise järele (4), ütte vana mehe suust kuulnu (5). Varasemal ajal – joonise „esimeses mäeahelikus” – domineerivad anonüümse päritoluga tekstid, mis on märgistatud valgega. Alles 1895. aastal on Hurt oma avalikes aruannetes–juhistes korrespondentidele – esimest korda soovitanud kirja panna ka eluloolisi andmeid jutustajate kohta (vt nt Viidalepp 1959: 276); seejärel hakkab jutustaja nimeta saadetiste osakaal vähenema, kuigi ei kao küll sootuks.

Ühtekokku on meil teada 695 naiste ning 443 meeste jutustatud muinasjuttu (üks esitaja võib olla rääkinud ka mitu muinasjuttu). Kogudes märgitud jutustajaandmete põhjal (sageli on märgitud ainult eesnimetäht) ei ole olnud seni võimalik jutustaja sugu kindlaks teha 97 teksti puhul – joonisel moodustab see mäestiku pinnakihi. Esmapilgul tundubki meeste räägitud juttude osakaal väiksemana – meeste ja naiste räägitud juttude suhe on vastavalt kaks viiendikku ning kolm viiendikku (vt ka jaotust joonisel 2). Seevastu on Satu Apo (1986: 68) leidnud, et naabrite soomlaste Satakunna piirkonna muinasjuttude valimis on olnud mehi 80% ning naisi 20% (Apo analüüsis 235 teksti ajavahemikust 1852-1837). Euroopa rahvaste imemuinasjuttude jutustajate soo varasemates vaatlustes ongi sedastatud jaotumist nii üht- kui teistpidi. Näiteks taanlase Bengt Holbeki analüüsitud XIX sajandi teise poole Jüütimaa materjal pärineb enamalt jaolt (60%) meestelt, muude Euroopa alade kohta toob ta nii meeste domineerimist kinnitavaid kui ka vastupidiseid näiteid (Holbek 1987: 154-155). Viiteid vastakatele andmetele leiame ka näiteks Linda Déghi (1984: 332-333) ja Ines Köhler-Zülchi (1991: 96-98) käsitlustest.

Kui vaatleme jutustajate soolist jaotust aastate lõikes, selgub, et vaatlusalusel ajal on toimunud muutus. Joonisel 1 on meestelt kogutud muinasjuttude osa märgitud mustaga, naistelt kogutu halliga. Korpuse algusosas on jutustajatena domineerinud mehed (kohati seisneb see „domineerimine” aastati küll vaid ühe-kahe võrra suuremas arvus). Kogumise madalseisu ajal, XX sajandi teisel kümnendil on olukord siia-sinna kõikunud, ning 1926. aastast on naistelt arhiivi jõudnud enam imemuinasjutte kui meestelt. Parema ülevaate mees- ja naisjutustajatelt kogutud imemuinasjuttudest annab joonis 3. (6)

Muinasjuttudest, mille jutustaja sugu kajastub kogumisandmetes, on suurem osa kogutud XX sajandil, ent sel ajal – ning niisiis ka korpuses kokkuvõttes – on jutustajate seas ülekaalus naised. Varasem jutuvara on kogutud valdavalt meestelt; hilisem aga naistelt. Muinasjuttude jutustamise traditsiooni ülemineku naistele on tinginud mitmed põhjused, näiteks juttude taandumine lastepärimuseks – naised on rohkem lugenud (või pidanud ette lugema) muinasjuturaamatuid. Probleemi jätab küll pisut lahtiseks asjaolu, et varasemas aineses on „anonüümsete jutustajate” osakaal ülimalt suur. (Välistada ei saa näiteks võimalust, et naisi või naise sotsiaalset staatust ei peetud varemalt piisavalt oluliseks, et nende nimesid jäädvustada.) Siiski tundub meeste ülekaal teadaolevate jutustajate hulgas viitavat, nagu oleks eesti imemuinasjutu-traditsioon olnud XIX sajandi lõpus meeste käes ning hiljem läinud naiste kätte. (7)

Joonisel 1 esitatud mäestikust ilmneb, et „looduslikuks veelahkmeks” jutustamissuundumuste muutumises on olnud muinasjutusaadetiste (aga võib-olla üldse kogu arhiivimaterjali) laekumise madalseis XX sajandi teisel kümnendil. Lähtuvalt jutustajate soodominandi muutumisest jagasin materjali järgneva analüüsi tarbeks tinglikult kaheks – „varasemaks” ning „hilisemaks” rühmaks (vastavalt 1394 ning 913 muinasjuttu).

3. Kogujate võimalik mõju ainesele

Arhiivimaterjali formeerumist määravad lisaks informantidele suuresti kogujad, nii tuleb arvestada ka rahvaluulekogujate subjektiivseid ning objektiivseid eelistusi. Objektiivselt mõjutab kogumistulemusi ilmselt asjaolu, et meestel on olnud ligipääs ennekõike meeste elualadele (vt näiteks Köhler-Zülch 1997: 207). Ka Richard Viidalepa kirjeldatud jutustussituatsioonides domineerivad eluvaldkonnad, millega puutusid kokku mehed–jahindus ja kalastus, õitsilkäimine, kõrtsid, sõjavägi jne (Viidalepp 1959: 278-283) (8). Usutavasti on Eestis imemuinasjutte kirja pandud enamasti ikkagi „kunstlikult tekitatud” situatsioonis.

Üleskirjutajate kohta on andmed palju põhjalikumad kui jutustajate kohta; samast vaadeldavast kogumist on sugu teada 2101 variandi koguja kohta (mõnedel juhtudel on koguja sugu suure tõenäosusega tuletatav elukutse – koolmeister, tisler jne – järgi). Need korpuse muinasjututekstid, mille puhul on sugu teada nii jutustaja kui koguja kohta (ühtekokku 1077 juhtumit) – tunduvad aga kinnitavat, et mehed ei ole muinasjutte kogunud sugugi ennekõike meeste käest. Selgub, et meessoost kogujad on mõnevõrra rohkem muinasjutte kogunud hoopis naissoost jutustajatelt.

Samas on seesugusegi tendentsi tinginud just hilisemate üleskirjutuste suurem hulk. Varasemal perioodil (aastani 1917) on mõistetavalt olnud peaaegu kõik (teadaolevad) kogujad mehed – kogunud on nad üle kahe kolmandiku juttudest meestelt ning alla kolmandiku naistelt. Hilisemal ajal, mil jutustajateks olid ennekõike naised, on nii mehed kui naised kogunud naisjutustajatelt üle kähe korra enam muinasjutte kui meestelt. Nii võib – aga ei pruugi – varasem meesjutustajate ülekaal olla tingitud kogujate „filtrist”.

Tabel 1. Kogujate ja jutustajate sugu.

4. Tekstikorpuse feminiinse ja maskuliinse süžeega jutud

Imemuinasjutte on uurijad tavatsenud jagada vastavalt peategelase soole maskuliinse ja feminiinse süžeega juttudeks. Vaatlesin jutustajate sugu ka sellest aspektist – kuidas on eesti maskuliinsete ja feminiinsete muinasjuttude arhiivimaterjal jagunenud erisooliste rääkijate vahel. Bengt Holbek on sarnase jaotuse muinasjututüübi kaupa teinud teoses „Interpretation of Fairy Tales” Evald Tang Kristianseni kogudest pärineva 758 imemuinasjutu põhjal (Holbek 987: 162-166).

Tabel 1 a. Kogujate ja jutustajate sugu varasemal ja hilisemal perioodil

Võtsin arvesse kõigi korpuses olevate muinasjuttude peategelased, jätmata automaatselt välja jutte, mis AT järgi imemuinasjuttude alajaotuses paiknevad, ent sisuliste tunnuste tõttu ehk ei tundugi siia kuuluvat. Küll jätsin kõrvale sellised problemaatilised süžeed, millel on kaks erisoolist peategelast – nagu näiteks jututüüpide AT 327A („Hans ja Grete”) ning AT 555 („Kalamees ja ta naine”) variandid. Juba Axel Olrik (1992: 51) on oma eepiliste seaduste puhul tähelepanu juhtinud sellele, et teatud muinasjuttudes toimivad tegelased n-ö kaksikutena, ühes ja samas funktsioonis. Seetõttu on raske määrata, kumb neist just peaks olema peategelane.

Holbeki käsitletud aineses on meeste räägitud juttudest 88% maskuliinsed ja 12% feminiinsed ning naiste räägitud juttudest vastavalt 54% ja 46% (Holbek 1987: 168). Eesti materjal andis tekstikorpuse põhjal üllatavalt sarnase suurusjärguga tulemuse – meeste räägitud jutuvariantidest olid 83% maskuliinsed jutud ning naiste räägitud variantidest 59%.

Kontrollisin ka eelnevalt leitud „veelahkme” võimalikku ilmnemist selles materjalis: kas eksisteerib erinevust „varasema” ning „hilisema” traditsiooni vahel. Analoogsete arvandmete kõrvutamisel selgus, et muutust praktiliselt pole – varasemas ajajaotuses oli naiste räägitud naispeategelasega jutte kõikidest naiste räägitud juttudest protsendiliselt vaid mõnevõrra enam kui hilisemas. (Joonisel 4 on kujutatud mees- ja naisjutustajate poolt räägitud mees- ja naiskangelastega jutte eri aegadel). Niisiis võime nentida, et sooline eelistus selles lõikes on püsinud vaadeldava aja jooksul eesti materjalis samalaadsena.

Tabel 2. Meeste ja naiste räägitud maskuliinse ja feminiinse süžeega jutud.

5. Jututüüpide „kuuluvus” meestele ja naistele

Proovisin eelkirjeldatud andmete põhjal välja selgitada sedagi, millised on need populaarsemad jututüübid, mille puhul enamik variantide jutustajaist on olnud teisest soost kui jutu peakangelane. Siinkohal tuleb arvestada, et eesti imemuinasjuttude tüpoloogiline jaotus võib võrreldes praegusega kuigivõrd muutuda. Muinasjutuprojekti töö käigus on osa tekstide puhul varem määratud tüübikuuluvust juba korrigeeritud, osa puhul täpsustub see aga alles hilisema töö käigus. Järgnevast analüüsist jätsin välja need muinasjutud, mille tüübikuuluvus on problemaatiline.

Tabelis 3 on esitatud need jututüübid, milles peakangelasele vastassoolisi rääkijaid osutus olevat samasoolistest vähemalt viie võrra rohkem.

Kõik esitatud jutud on maskuliinse süžeega, mis tähendab, et naispeategelane „ei ahvatlenud” ühelgi juhul muinasjuttu rääkima hulka mehi. Samas võib see tuleneda ka asjaolust, et tervikkogumis on enim muinasjutte räägitud naiste poolt.

Mitmed neist jututüüpidest ei esinda täielikke, lõpuniviidud imemuinasjutte, vaid neid võime nimetada Bengt Holbeki terminit kasutades „lastemuinasjuttudeks” (childrens fairy tale) – need on jutud, mis kas ei lõpe abieluga või siis „võiksid lõppeda abieluga,

Tabel 3. Jututüübid, mille jutustajad on tavaliselt teisest soost kui peakangelane

kuid ei lõpe” (Holbek 1987: 160-161). Sellisteks võime pidada osa jututüüpide AT 613 ning AT 554 variantidest. Puhtaks „laste-muinasjutuks” on AT 700 („Pöialpoiss”). Olgu märgitud, et kui juuti materjali põhjal on selle jutustajad olnud pigem meessoost (vt Holbek 1987:166), siis siin vaadeldava valimi põhjal selgub, et Eestis kuulus jutt ennekõike naiste repertuaari (9).

Nagu selgub, on mitmele sõelale jäänud jututüübile tunnuslik, et meeskangelase nõuandjaks on naisterahvas. Näiteks tüübis AT 461 saab kangelane vanapagana naise abiga teada, kust leida kuld-, hõbe- jne linna võtmed. Seejuures mõnel juhul rõhutatakse abilisest etteütleja kuulumist inimeste hulka – see ollu risti inimene, aga mees ollu vanapagan (10). Teatud määral sarnaneb selliste juttudega ka alatüüp AT 465C „Päikse väimees”: mees saadetakse mingi ülesandega teise ilma, kus ülesande täitmine on samuti võimalik vaid üleloomulikku sfääri kuuluva tavalise naise abiga. Kui korpuses leiduvatest teadaoleva jutustajaga 14 muinasjututekstist on küll kolm jutustatud meesterahva poolt, siis lähemal uurimisel selgub, et see on kõigil juhtudel olnud üks ja sama mees – Feodor Vanahunt. Seejuures kaks üleskirjutust aastast 1934 – varasem Paul ja hilisem Marie Podrätšikov’ilt – osutuvad ilmselt koolilastest õe-venna saadetud dublettideks, millele saame kinnitust ka Paul Hagu koostatud Sommeri kogu dublettide käsikirjalisest registrist. Jututüübi kõikide ülejäänud variantide jutustajateks on naised. (11)

Nende näidete põhjal tundub seletus olevat lihtne – naised on eelistanud meelde jätta ning jutustada ennekõike jutuvariante, mis verifitseerivad argiarvamust „iga eduka mehe taga on naine”. Lähemal vaatlusel ei kanna seesugune hüpotees siiski vilja – näiteks AT 554 ning AT 613 kujutavad traditsiooniliselt meespeategelaste paari, jututüübis AT 306 („Läbitantsitud pastlad”) on meespeategelase ülesandeks välja selgitada naisterahvaste pahe–öine tantsimaskäimine jne.

Küll aga selgub muinasjutte taas varasemaks ning hilisemaks grupiks jagades, et varem on nende juttude jutustajad olnud pigem „õigesoolised”, vastassoolisi pole kas üldse või on neid hästi vähe. Varasemas aineses on siinvaadeldavaist ainult üks maskuliinne jututüüp selline, mille puhul naissoost jutustajad on rõhuvas ülekaalus – AT 700 („Pöialpoiss”), mis on ühtlasi ainus „lastemuinasjutt”. Niisiis ilmneb vaadeldava materjali puhul, et varemalt on „päris”-imemuinasjuttudest arhiivi saadetud tekstide puhul eelistanud jutustajad tervikkogumis peaaegu alati oma soost kangelasega jutte. Ilmselt ongi muinasjuttude hilisemat populaarsust naissoost jutustajate seas tinginud muuhulgas juttude publitseeritus – enamik siin vaadeldavatest juttudest on olnud populaarsed ka kirjanduses.

Seletatav on ka, miks on peaaegu ainult naised esitanud meeskangelasega jututüüpi AT 572* („Haukuv koerapea”, Eestis kasutatud ka nimetust „Kuningatütre meelitamine” – vt Salve, Sarv 1987: 177), kus poiss leiab metsast häälttegevad esemed, mille abil ajab kuningatütre naerma. Tüüp puudub veel Aarne 1925. a. tüübikataloogis, ning on kasutusele võetud alles Aarne-Thompsoni kataloogis (1961) just eesti muinasjuttude põhjal (Rausmaa 1988: 496). Tüübi esimene üleskirjutus korpuses on aastast 1927, nii pole midagi kummalist selles, et selle rääkijad on olnud vaid naised.

Kokkuvõtteks võimegi tõdeda, et eesti arhiiviandmete põhjal on imemuinasjutte rääkinud varemalt ennekõike mehed, see võib aga olla tingitud asjaolust, et varasemad kogujad olid peaaegu kõik mehed. Samuti on eesti jutustaja eelistanud ennekõike jutte, mille peategelane on temaga samast soost. Hiljem on olukord muutunud ning XX sajandil on osa maskuliinseid muinasjutte muutunud populaarsemaks naiste seas; oma roll võib selles olla juttude populaarsusel kirjanduses ning muinasjuttude kuulumisel „lastejuttude” hulka; osalt ka jutusüžeele tunnuslik meespeategelase abistamine naisterahvaste poolt. Ilmsesti on „vastassooliste juttude” populaarsuse põhjusi veel, nende väljaselgitamine jääb aga täpsema analüüsi ülesandeks pärast seda, kui tekstikorpusesse jõuavad kõik eesti imemuinasjutud.

Kirjandus

Apo, Satu 1986. Ihmesadun rakenne. Juonien tyypit, pääjaksot ja henkilöasetelmat satakuntalaisessa kansansatuaineistossa. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Apo, Satu 1990. Kansansadut naisnäkökulmasta: Suuren äidin palvontaa vai potkut Lumikille? Louhen sanat. Kirjoituksia kansanperinteen naisista. (Suonaalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 520). Toim. A. Nenola, S. Timonen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, s. 24-35.

Dégh, Linda 1984. sub „Erzählen, Erzähler”–Enzyklopädie des Märchens. Handwörterbuch zur historischen und uergleichenden Erzählforschung. Band 4. Herausgeg. K. Ranke. Berlin-New York: Walter de Gruyter, S. 315-342.

Dégh, Linda 1995. The Nature of Women’s Storytelling. Narratives in Society : A Performer-Centered Study ofNarration. FFC 255. Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia, pp. 62-69.

Eesti muinasjutud. Koost. V. Mälk, I. Sarv ja R. Viidalepp. Tallinn: Eesti Raamat, 1967.

Holbek, Bengt 1987. Interpretation of Fairy Taies. Danish Folklore in a European Perspective. FFC 239. Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.

Köhler-Zülch, Ines 1991. Ostholsteins Erzählerinnen in der Sammlung Wilhelm Wisser: ihre Texte–seine Berichte. Pabula. Zeitschnftfür Erzählforschung. 32. Band, S. 94-118.

Köhler-Zülch, Ines 1997. Who Are the Tellers? Statements by Collectors and Editors. Fabula. Zeitschrift für Erzählforschung. 38. Band, pp. 199-209.

Lovell-Smith, Rose 1999. Feminism and Bluebard. Estudos de Literatura Oral, N 5. Universidade do Algarve, pp. 43-53.

Lundell, Tuborg 1983. Folktale Heroines and the Type and Motif Indexes. – Folklore, vol. 94: ii, pp. 240-246.

Olrik, Axel 1992. Principles for Oral Narrative Research. Bloomington and Indianapolis: Indiana University Press.

Põldmäe, Rudolf 1989. Materjale J. Hurda vanavara kogumise loost. Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Uurimusi Jakob Hurda 150. sünniaastapäevaks. Tallinn, lk 10-40.

Rausmaa, Pirkko-Liisa 1988. Suomalaiset kansansadut 1. Ihmesadut. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 482). Toim. P.- L. Rausmaa. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Salve, Kristi; Sarv, Vaike 1987. Setu lauludega muinasjutud. (Ars musicae popularis, [5]). Tallinn: Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut.

Stone, Kay 1975. Things Walt Disney Never Told Us. Women and Folklore: Images and Genres. Ed. C. R. Farrer. Prospect Heights, IL: Waveland Press, pp. 42-50.

Viidalepp, R[ichard] 1959. Rahvajutustaja rahva hulgas. Etnograafia Muuseumi aastaraamat. XVI. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 275-296.

Artikkel on valminud ETF grandiprojekti nr 3894 raames.

1) Siin ja edaspidi on lihtsuse huvides kasutatud imemuinasjuttude kohta ka termineid muinasjutt ning jutt.

2) Nii on korpuses pisut suureni rõhk vaatlusesse võetud kogude algusosadel, sõltuvalt sellest, kui täielikult/mittetäielikult esindasid üldkogumit masinakirjakoopiad.

3)H II 28, 131 < Äksi–August Mauer (1890)

4) H, Jõgever 1, 26 (101) < Pöide–Villem Mägi (1888)

5) H I 10, 553 (1) < Setu, Pankjavitsa, Tserepi–Friedrich Treijal (1896). Viimase üleskirjutuse autentsuses on küll kahtlusi. Võib muide märkida, et selline detailne mittemidagiütlemine võibki olla omane enda fabuleeritud juttudele – nt on märgitud H. Schultzi kogutud ühe üsna ebatraditsioonilise muinasjutu puhul, et kirjapandu on „ühe 80 aastase Taadikese jut” H III 4, 37 (1) < Koeru–H. Schultz (1890).

6) Joonise detailide parema väljatoomise huvides on graafikust välja ulatuma jäetud 1937. aasta naisjutustajate „mäetipp” 120 tekstiga.

7) Kui Bengt Holbek (1987: 154-157) on sarnast tendentsi juuti materjali puhul seletanud sellega, et naised kannavad hääbuvat muinasjututraditsiooni edasi veel mõnda aega pärast mehi, siis Ines Köhler-Zülch on väite üldise paikapidavuse kahtluse alla seadnud (vt lähemalt Köhler-Zülch 1997: 207-208). Igal juhul annab meesjutustajate ülekaal varasemal ajal ilmselt ka seletuse antoloogia „Eesti imemuinasjutud” tekstivaliku suundumustele–enamik tekste on sellesse valitud varasematest kogudest ning nii on loomulik, et jutustajate valikusse sattus enam mehi.

8) Oma oluline osa on muidugi olnud ka naiste ühistel töötegemistel ning noorte koosistumistel (samas).

9) Eraldi tähelepanu väärib Bengt Holbekil maskuliinseks tüübiks märgitud AT 720 (Holbek 1987: 167). Ma ei tea küll, milline on jututüübi taani variantide sisu, ent ilmselt sarnaneb see Grimmidegi muinasjutukogumikus esitatud jutuga „Muinasjutt kadakast” (Von dem Machandelboom, KHM 47), kus linnuks muutuvaks peategelaseks on poiss. Eesti ainese puhul („Vaenelaps käoks”) on tagakiusatavaks tütarlaps ning ka tekstikorpuses esindavad tüüpi kuueteistkümnelt naiselt ning kahelt mehelt üleskirjutatud jutud.

10) ERA II 142, 253 (8) < Karksi, Karksi-Nuia–Mari Sarv < Ann Tomson (1937).

11) Tulebki tunnistada, et siinset vaatlust komplitseerib tunduvalt iseäranis Sommeri rahvaluulekogus mõningate (saadetiste eest tasu saavate) korrespondentide falsifitseerimiskalduvus. Lisaks mahakirjutamisele – mis võib nõnda vaadeldava jututüübi arvu suurendada–on nad mõnedel juhtudel koguni lihtsalt ise fabuleerinud mingi jutustaja nime. Autor võlgneb märkuse eest tänu Paul Hagule.