Etniline huumor sotsiaalses
kontekstis: Eesti ja Soome
Liisi Joon
Eesti Kirjandusmuuseumi Folkloristika
Osakonna projektitäitja
Ettekande eesmärgiks on kirjeldada etnilise
huumori sotsiaalset tähendust ja võimalikke funktsioone eestlaste ja soomlaste
vastastikkuse anekdooditraditsiooni näitel.
Küsimusele, miks etnilisi nalju räägitakse,
on vastust otsinud mitmed uurijad. Üldises huumori uurimise traditsioonis on
loodud erinevaid teooriad, mis mingil määral selgitavad anekdooditeema valikuid
erinevates kultuurides. Siinkohal võib nimetada psühhoanalüütilist teooriat
(Freud 1905), funktsionaalset dispositsiooniteooriat (Zillmann & Cantor
1976), läheduse (salience) teooriat (Goldstein 1975) ja
ajaloolis-kultuurilist teooriat (Davies 1990).
Enamus vastavateemalisi uurimusi lähtuvad
funktsionaalsest paradigmast ja testivad eelkõige hüpoteesi, mis eeldab, et
huumor on kaudne verbaalne agressiivsuse väljendamise viis. Etnilist huumorit
peetakse vahendiks, mille abil domineeriv grupp võib demonstreerida oma üleolekut
ja allasurutud grupp väljendada karistamatul viisil oma rahulolematust. Seega
peaks etnilise anekdoodi kuulaja hindama seda naljakaks või solvavaks sõltuvalt
oma entilisest kuuluvusest.
Ajaloolis-kultuuriline paradigma leiab aga,
et huumori kui mitmetähendusliku folkloorivormi sotsiaalseid funktsioone on
ületähtsustatud. Ankedoot pole vahend vaid eesmärk iseenesest. Konkreetses
kultuuris on võimalik leida seoseid naljade temaatika ja sotsiaalsete olude
dünaamika vahel, kuid need seosed ei ole üheselt funktisonaalsed.
Uurimus kirjeldab mõlema mainitud lähenemise
eeldustest lähtuvaid eksperimente, et kriitiliselt hinnata kaalukamate
teooriate paikapidavust.