Traditsioonilise
muusikakultuuri koht tänapäevaühiskonnas põhja- ja koltasaami rahvamuusika
näitel
Helen Kõmmus
Tartu Ülikooli üliõpilane
Üheksaks (mõningatel andmetel kümneks)
kultuuriliselt ja keeleliselt erinevaks hõimuks jagunevad saamid on u 70. tuhande
liikmeline põlisrahvas Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa peamiselt põhjapool
põhjapolaarjoont asuval territooriumil. Soomes elab kolm saami hõimu:
põhjasaamid (u 4 tuhat), inarisaamid (u 400) ja koltasaamid (u 600). Saamide
rahvamuusika on säilitanud inimkonna muusikakultuuri vanimaid kihistusi. Ida ja
lääne hõimude laulmistavad on erinevad. Keeleliselt ja kultuuriliselt lääne
rühma kuuluvas põhjasaamide traditsioonis on kesksel kohal joig (peite- ja
täitesõnade küllane ühe-, kaherealise meloodiaga isiku- või kohalaul) ja ida
rühma kuuluvatel koltadel on samaväärsel positsioonil leudd (pikk jutustav
rikka poeetilise keelekasutusega lugulaul). Mõlemal puhul on tähtis koht
lauliku avatud tunnetusilmal elik improvisatsioonil.
1998. ja 1999. aastal viisin Soome Lapimaal elavate kolta- ja põhjasaamide hulgas läbi küsitlusi ja tegin intervjuusid selgitamaks traditsioonilise muusikakultuuri rolli tänapäevases saami ühiskonnas. Välitööde keeleks oli soome keel.
Põhja- ja koltasaami noortele suunatud ankeet oli koostatud kahes
variandis. 51 küsimust varieerusid vastavalt saamide ida ja lääne
muusikatraditsiooni eripäradele (põhjasaami joig, koltasaami leudd). Kolm
peamist küsimusvälja olid traditsioonilise ja uuendusliku muusika osatähtsus
tänapäevases saami ühiskonnas, kodu ja pere (muusika)traditsiooni kandjatena ja
noored (muusika)traditsiooni kandjatena. Nii posti kui ka elektronposti teel on
laekunud 40 vastust (21-lt koltasaamilt ja 19-lt põhjasaamilt). Vastajad on
vanuses 8–22 a.
1998. aasta oktoobris intervjueerisin kahte saami laulikut, Enontekiös
elavat 40. aastates põhjasaami naist ja Rovaniemis elavat 50. aastates
koltasaami meest. Poolstruktureeritud vestluste peateemaks oli joiu-~leudditraditsiooni
eilne ja tänane päev.
Ettekandes toon esile ja analüüsin peamisi aspekte informantide
suhtumises oma pärimuskultuuri arengutesse. Vastuste ja intervjuude väikese
arvu ja piirkondliku esindatuse juhuslikkuse tõttu pole tulemused
representatiivsed, ent lubavad tuua välja huvitavaid tendentse.
Vana ja uus moodustab saamide mõtteilmas omalaadse terviku. Intervjuude
ja küsitluste põhjal võib väita, et 20. sajandi lõpu saamiühiskonda
iseloomustab liberaalne suhtumine omakultuurse elustiili
säilitamisstrateegiatesse. Põliskultuuri kestmine tagatakse läbi mõõdukate
muutuste, nii et noorem põlvkond tunneks end osana katkematust kultuuriahelast.
Näiteks rõhutati omakeelse televisiooni, raadio ja muusikatööstuse suurt
tähtsust väikekultuuri püsimajäämisel. Joigamist ja leuddimist on nimelt õpitud
ka massimeedia vahendusel. Saamid on jõudnud (nii teadlikult kui ka
alateadlikult) arusaamisele, et väliskeskkonna mõjusid arvestav dünaamiline
areng on kultuuri säilimise seisukohalt vältimatu protsess.