Isiku- ja kohanimed kurtide märgipärimuses
Eesti
Kirjandusmuuseumi projektitäitja, viipekeele tõlk
Oma ettekandes tuginen Eesti kurtide
kogukonnas tehtud tähelepanekutele ja isiklikele suhtlemiskogemustele.
Teoreetilised lähtekohad on pärit ameerika kurdipärimuse uurimustest.
Illustratsioonide autor on J. Laumets.
Eesti viipekeele puhul sobib isiku- ja
kohanimesid tähistada viipenime
(sünonüümina nimemärgi) terminiga. Ingliskeelses kirjanduses
kasutatakse mainitud viibete grupi korral Name
Sign, saksa keeles Namengebärde
mõistet. Ulatuslikum ülevaade on ilmunud ameerika viipenimede kohta (Samuel J.
Supalla, The Book of Name Signs: Naming in American Sign Language, 1992).
Folkloristika kontekstis käsitletakse
viipenimesid kurtide rahvaluule, konkreetsemalt märgipärimuse ühe osana
(peale nimemärkide hõlmab viimane sõrmendtähestiku- ja numbrilugusid,
viipemänge jms).
Nimemärgid isiku või koha tähistuses on oma
olemuselt kas deskriptiivsed või arbitraarsed. Arbitraarne nimemärk, mis sisaldab isiku- või kohanime esitähele
vastavat käekuju (sõrmendit), sooritatakse neutraalruumis või teatud kehaosal
(nt õla piirkonnas). Kirjeldav e
deskriptiivne viipenimi osutab inimese (nt käitumise, välimuse vms) või
koha omapärale. Siia kuuluvad nähtavasti ka kõneldavast keelest tõlgitud,
(osaliselt) homonüümsed viipenimed.
Eri maade kurtide
kogukondades on täheldatavad erinevused viipenimede kasutamis- ja
loomispõhimõtetes (suundumus isiku- ja kohanimesid kas sõrmendada
või luua
nimemärke). Viipenimi on kurtidele nii huumoriallikas kui ka nende identiteedi
olulisemaid sümboleid.