Süüvides
stereotüüpiasse
Liina Saarlo
Eesti Kirjandusmuuseumi teadur
Mis see stereotüüpia selline on?
Stereotüüpia mõiste pärineb tegelikult trükitehnikast. Sealt tuleneb ka
suhtumine stereotüüpiasse kui klisheelisesse, püsivasse, muutumatusse, igavasse
(vt nt 1936. aasta “Eesti entsüklopeedia”).
Eesti folkloristikas käibiv (ja sealt ka entsüklopeediatesse, sõnastikesse
kandunud) definitsioon sisaldab üldjoontes järgmist: eri teemades ja
analoogilistes situatsioonides samasugusena korduvad üksused (vt nt Laugaste
“Eesti rahvaluule” 1975). Erinevad autorid loevad stereotüüpia hulka sõnade,
sõnaühendite, värsside, värsiosade, värsirühmade, motiivide jne kordumist.
Lauliku seisukohast peaks stereotüüpne olema üksus, mille osised kuuluvadki
kokku või mida peabki kasutama vastaval hetkel vastavas situatsioonis.
Siinkohal peaks viitama, et psühholoogias defineeritakse stereotüüpi kui
kinnistunud seoste kogumit, mis väljendub isiku harjumustes, käitumislaadis,
õppimis- ja tööjõudluses (vt nt TEA “Võõrsõnastik”). Seega peaks stereotüüpne
üksus (nt vormel) olema laulikule harjumuspärane kasutada ja selle kasutamine
äratama kuulajais soovitud seoseid ja äratundmisi.
Regilaulu-uurija seisukohast on stereotüüpia aga suhteliselt
problemaatiline mõiste või nähtus. Millist kordumist võib üldse stereotüüpiaks
nimetada? Esiteks, kui mitu korda peab mingi üksus korduma, et seda võiks
stereotüübiks lugeda? Teiseks, kas igasugust sagedast muutumatut kordumist võib
nimetada stereotüüpiaks?
Oma ettekandes vaatlen lähemalt sõnapaaride kordumist Kodavere
regilauludes.