Renata Sõukand
TÜ Ajaloo Muuseumi projektijuht, TÜ magistrand
Inimesed on harjunud, et muuseum on koht, mis õhkab
vana, ajaloolise järel. Muuseum annab vaatajale võimaluse sukelduda vanasse, ilma
otsese eesmärgita mõjutada kaasaega. Või ehk siiski?
22. novembrist 2000 kuni 20. veebruarini 2001 toimus
Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumis näitus NARKOOTIKUMID — TÄNAN, EI. Eesmärgiks
oli lahata probleemi ja panna külastajad kaasa mõtlema selle olemuse üle.
Eksponeeriti kõhedusttekitavaid pilte narkootikumide valmistamisest ja
tarbimise tagajärgedest, tutvustati toimeid ja näidati vastavateemalisi filme,
gruppidele peeti tasemele vastavaid loenguid.
Narkomaania on teema, mis tahes-tahtmata on osa folkloorist,
sest teema on valus ja sellest otseselt rääkida on raske. Nn narkofolkloori
hulka kuuluvad läbielamiste ja hankimise kirjeldused, lood rumalatest
preventsioonitöötajatest, kes lastele aineid tutvustades neid hoopis ostma
kutsuvad, erinevad ainenimetused jne. Näitusest käis läbi ligi kolm tuhat
inimest. Ei saa kahelda selles, et see kas otseselt või kaudselt mõjutab nende
hinnanguid selle teema koha.
Lastel paluti täita küsimustikud, nooremad
joonistasid. Enamus vastuseid olid lakoonilised ja suhteliselt trafaretsed
(stiilis: “meeldis kõik/midagi”, “narkootikumid on pahad” jne), sama kehtib ka
jooniste kohta. Vahepeal tekkis tunne, et lapsed nagu täidaksid käsku vastavalt
temaatikale, kasutades massimeedias levinud shabloone, omalt poolt midagi lisamata.
Osades töödes oli siiski näha originaalsust, vastused kajastasid loengutes
räägitut, kuigi kohati suhteliselt interpreteeritud kujul. Mõned vastused
sisaldasid ka elu ennast.
Ettekanne keskendub narkoloengute pidamisel saadud
kogemustele, küsimustiku vastustele ja analüüsib näituse võimalikku mõju
narkofolkloorile.