Risti kabeliga seotud
kohapärimus 18. sajandist tänapäevani
Tartu
Ülikooli magistrand, Eesti Kirjandusmuuseumi projektitäitja
Suure-Jaani ja Viljandi
kihelkonna piiril Vanamõisa külas on teeäärsel mäekünkal ühe vana ehitise
varemed. Rahvasuus on kunagist hoonet nimetatud Risti kirikuks, arheoloogide ja
kunstiajaloolaste sõnul oleks ehitise mõõtmeid arvestades õigem nimetada seda
kabeliks. Hoone ehitamine on dateeritud 15. sajandisse, mil ta täitis
Suure-Jaani kihelkonna abikiriku funktsiooni.
Alates A. W. Hupeli kirjutisest teoses Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland I (1774) on see koht ajaloohuviliste tähelepanu köitnud kui näide vanade rahvausundiliste kombetalituste (andide viimine, viljakusmaagia) ja kristliku maailmapildi segunemisest. Lisaks seob rahvapärimus kiriku ehitamist kristliku imeteoga, mille sisu folkloorile omaselt varieerub.
Varasemate trükiallikate põhjal, mille autoriteks A. W. Hupel, Suure-Jaani kiriku pastor von Dehn, arheoloog Jaan Jung ja M. J. Eisen on võimalik välja tuua kolm erinevat versiooni Risti kiriku tekkest ja hävingust:
1. eksinud rändur tõotab metsast välja saades kiriku ehitada;
2. pime rändur/prints/kuningapoeg saab mäe peal magades nägijaks ja ehitab tänutäheks sinna kiriku, hilisema ohverdamispaiga lõhkujad surevad tiisikusse;
3. pime mõisnik katsub kuldristi ja saab nägijaks, ehitab tänutäheks risti asemele kiriku, hilisemat ohverdamispaika hävitav mõisnik jääb pimedaks.
Alates 1888. aastast on Eesti Rahvaluule Arhiivi laekunud kaheksa Risti kirikuga seonduvat teksti, mis kogutud Suure-Jaani kihelkonnast, lisaks kaks varianti EKLA materjalide hulgas. Nende põhjal ilmneb suulise traditsiooni muutumine: imelugu kiriku tekkimisest ja karistusest pühapaiga hävitajale omandab järjest fragmentaarsemaid jooni, kuni lõpuks jääb tegevusest alles ainult toponüüm – Ohvrikirik. Kuna koha erilisus säilib, siis astub asemele teistsugune pärimus kummitusjuttudest, mida selles paigas kogetud.
1960ndatel satub Risti kirik
ajaloolaste ja koduloo-uurijate huviorbiiti seoses Madisepäeva lahingu asukoha
kindlakstegemisega. Vajadus püstitada mälestusmärk muistse
vabadusvõitluse kõige ohvriterikkamale lahingule tekitas nii ajakirjanduses kui
ka ajalooalastes väljaannetes diskussiooni selle üle, kus peeti Madisepäeva
lahing.
Ajaloolise tõe otsinguil toetuti muu hulgas ka rahvapärimusele, kusjuures
tekkis huvitav dialoog kahe erineva distsipliini vahel. Selle tulemusena sündis
nn sekundaarne traditsioon, milles Risti kirik omandas kohalike elanike jaoks
uue tähenduse. Tänapäeval seostub kabeli ase Madisepäeva lahinguga, milles
langes eestlaste juht Lembitu. Vanem pärimus kiriku ehitamisest ja hävimisest
ning seal tehtud toimingutest on elavast pärimusest kadunud. Seda võib kohata
vaid fikseeritud kujul arheoloogilist mälestist tutvustaval sildil või
turistidele mõeldud teatmikus.