Perejuttude
kogemine ja nende mõju identiteedile
Joensuu Ülikooli doktorant
Tänapäeval rõhutatakse inimese
individuaalsust, kuid arusaamad iseendast ei sünni teistest sõltumatult ja
ainult käesolevas ajas. Mingil määral on inimene olemas vaid suhtestades end
teistega, ja üks referentsrühm on perekond (kas selle olemasolu või puudumine).
Minevikku kasutatakse minakujutluse ja identiteedi formuleerimisel, see
tähendab peale oma mälestuste ka teiste jutte. Teiste jutud toimivad oma
kogemuse ja mälu jätkuna. Inimesele on tähtis tunda iseenda ja oma suguvõsa
ajalugu, omada mingisugust mälestuste tagavara, millega hilisemaid kogemusi
sobitada. Pere on indiviidile taust, millele saab toetuda või millest võib
püüda vabaneda.
Juttudest otsime või valime välja asju, mida
lisada minajuttudele: juttudele, mida räägime teistele iseendast. Mõnede
juttudega liituvad tugevad isiklikud emotsioonid, niisugused jutud on oluline
osa inimese identiteedist. Arutledes oma mina üle, selle üle, milline ollakse
ja milline tahetakse olla, võib luua kas järjepideva suhte mineviku ja perega
või eristuda endisest minast ja sugulastest. Jutustamise tähtsus tuleb eriti
esile elu pöördepunktides, nagu näiteks nooruseas oma mina otsides. Juttude
kaudu arutavad inimesed elatud elu ja seletavad endale ning teistele, milline see
olnud on ja kuidas on jõutud praegusesse hetke.
Eri aegadel peavad inimesed tähtsaks erinevaid
jutte. Osad faktid ja sündmused on ebaolulised, teisi jälle peetakse tähtsaks,
sest need sobivad kokku inimese kujutlusega iseendast. Ka vaikimine on mingisugune
tõelisuse töötlus: loodetakse, et asjad ununevad, kui neist ei räägita.
Mälestuste ja juttude tähtsus pole seotud nende tõepärasusega, vaid põimub
pigem kogemuste ja sellega, mida inimesed tõeks peavad või mille tõepärasuses
nad kokku on leppinud. Jutud võivad olla jutustaja jaoks tõsi, olemata seda
objektiivsest seisukohast.