Noorte folkloristide konverentsi (26.–27.04. Eesti Kirjandusmuuseum) stendiettekanne
Käesolev ettekanne on osa minu etnoloogia seminaritööst “Õhtu Kustavil“,
mis kirjeldab Soomes Kustavi saarel tähistatava nuudipäeva (13.01.2001) nüüdset
olemust ja vormi. Kuna kogu uurimust stendiettekandena esitleda on liialt
mahukas ning kahjuks pole võimalik ise Tartus viibida, kirjeldan lühidalt
kombestiku ajalugu ning tänapäevast nägu, püüdes välja tuua selle
säilimistegurid ning tänapäevast funktsiooni. Ettekannet illustreerivad saarel
tehtud fotod ja nuudipäeva tähistamise piirkonna kaart.
Missugune on välja näinud nuudisanditamine varem? Mis on muutunud, mis on
sama? Miks hoitakse Kustavil elus kommet, mis mujal on ammu hääbunud? Mis on
selle tänapäevane tähendus?
Töö algus peitub sügises 1999, mil folklorist Carsten Bregenhøj, Vaasas
(Soome) asuva Österbotteni pärimusarhiivi juhataja ning Terry Gunnell, Islandi
ülikooli folkloristika ja teatriantropoloogia õppejõud, tulid välja plaaniga
kirjutada kõiki Põhjamaid ja Eestit hõlmav maskeerumis- ja
sanditamiskombestikku käsitlev raamat (vt www.mbnet.fi/~folklore). Minust kui
toonasest Eesti Kirjandusmuuseumi töötajast sai Eesti poolt esindava professor
Ülo Tedre assistent. Aasta hiljem Jyväskylä ülikooli vahetusüliõpilasena sain
võimaluse lisaks assisteerivale tegevusele ka ise välitöödele minna. Carsten
Bregenhøj õhutusel, toel ja finantseerimisel sündiski idee minna koos
õpingukaaslase Tero Leponiemiga vaatama, mida kujutab endast tänapäevane
sanditamine Soomes. Töö valmis samuti Jyväskyläs, professor Ilmari Vesterise
juhendatud seminaris.
Kustavi saar, kus nuudipäeva tähistatakse, asetseb Lääne-Soomes Turu
saarestikus. 1998. aasta andmetel oli saarel 1034 elanikku. Rootsikeelset
elanikkonda on praeguseks alles umbes 0,01%. Saare pindala on 480 km2.
Turusse on 69, Uusikaupungisse 49 kilomeetrit. Kustavi tapahtuma ja
palveluopas (1999) märgib, külas on aktiivsed vaba-aja ühingud, mis
korraldavad aastaringselt huvitavaid üritusi, sealhulgas laulu- ja tantsuõhtuid
Tuulentupas, kohalikus seltsimajas. Esimese seltskondliku sündmusena aasta
üritustekalendris on ära toodud nuutinpäiväntanssi (nuudipäeva
tantsuõhtu) 13. jaanuaril.
Tänu kohalikule reisiagentuurile saime osa võtta kogu päevast, laste
valmistumisest ringkäiguks, ringkäigust endast ja hilisemast tantsuõhtust.
Enne...
Soomes on sanditajad liikunud jaoajal, mardiõhtul, Lucia päeval,
jõuludel ja nuutidena. Paavlipäeval liikusid ringi laadasokud, Ingerimaal
esines jüripäeval kureks maskeerunud naine. Toomapäeval Soomes ringkäike ei
tehtud. (Tedre 1998: 171-172.) Peamised jõuluaegsed sandid on Soomes olnud aga
pühade lõppemist tähendavad nuudid, hiivanuudid või nuudipukid. Kõik
teised on juba ununenud, väga uued või vaid lokaalselt tuntud. (Tedre 1998:
172.) Tava elas veel 1930. aastail Lõuna- ja Edela-Hämes ja Varsinais-Soomes,
rootsikeelsetel ja -mõjulistel aladel. Olulised tegurid tava hääbumises olid
sõjad (1939, 1941-1944) ja sõrataud, mille järel see enam hoogu sisse ei
saanudki (Vilkuna 2000: 27).
Ehkki nuudipäev on juba peaaegu 300 aastat olnud põhjamaises kalendris
märgitud 13.01., on enamasti nuudisandiks käimist harrastatud 07.01., vana
kolmekuningapäeva järgsel päeval. See ongi algne Püha Knudi, Taani hertsogi
Knut Lavardi (surnud 1131) mälestuspäev. (Bregenhøj & Vento 1975: 16).
Esialgu tähendas ‘pukki’ vaid loomanäolist santi, kuid hiljem on see
kaotanud suurema osa oma looma-tähendusest ja tähistanud kõiki maskeerunuid,
olenemata nende väljanägemisest. (Bregenhøj & Vento 1975: 12). Varem on
nuutidele iseloomuliku joonena esinenud ka avalikku seksuaalsust (pukil
õlgedest tehtud suguelund), nüüdseks pilatakse peamiselt vaid keeleliselt
(Skråbockögon. Naamareita. 1991: 6).
Maskeerituna ringikäimised on olnud üldine rahvalõbustus nii Euroopas
kui kogu maailmas. Selle algupärasest tähendusest ja funktsioonist on esitatud
väga mitmesuguseid teooriaid. Sanditamist on peetud deemonitesse, elavatesse
surnutesse ja kuradisse uskumise peegelduseks, samuti viljakusmaagiaks või
totemismiks. Elavasse kombesse süvenemine on aga rõhutanud, et tähtsaim on
kombestiku sotsiaalne loomus ja ajaviitmise ülesanne. (Bregenhøj & Vento 1975:
9).
Kustaa Vilkuna kirjeldab
nuudipäeva järgmiselt.
Ringkäik toimus õhtul enne 07. jaanuari või siis vanal nuudipäeval, aga ka mitmel järjestikusel õhtul. Kamp koosnes 3-5 naljakalt riides noormehest või neiust, tihtipeale vastassugupoole rõivastesse riietunult. Mehed sidusid enda külge õlekubusid, kasukas pandi selga tagurpidi ja näo ette seoti lina maskiks, keegi oli pruudirõivastes jne. jne. Nägu võis olla ka mustaks nõetatud. Jõuku juhtis nuuttiparooni, -akka või pukki, rühmas oli ka pasuri ja kirjuri. Eesmärk oli saada kätte jõuluaja viimane külakost, juua tühjaks kogu küla tünnid. Jõuk kasvas majast majja liikudes. Maja uksele koputati ja küsiti: ”Kas Nuut saab sisse tulla?” Sees nuuskis Nuut, kas tünnis või keldris on veel õlut järel. Kaaslased hüüdsid:”Õlletapid valla!” Kui siis õlut saadi, tänati ilusti lauluga, millele majarahvas vastas laialdaselt teatud nn ”Nuudi lauluga”. Kui midagi ei pakutud, esitati sõimulaul, kus muuseas võidi näiteks ähvardada, et ei tulda sinna majja augustitalgutele. Õlu ja muu head-parem koguti õues ootavasse rekke. Kogu saak viidi lõpuks küla suurimasse tuppa, kus peeti siis jõuluaja viimased mängud ja tantsud. Peale seda ei mindud enam ”majasid maksustama”, sest kirjuri oli märkinud hoone tagaseinale või uksele: “Nuuti on saadud” või veel lühemalt ”On saadud” või ”Kviitung 1912”. Kui pakutavat on olnud ohtralt, siis joonistati tagaseinale või uksele nii mitu lähkripilti, kui oli pakutud. Joonistus võis olla seinal terve aasta tõestamaks pere jõukust ja külalislahkust.
(Vilkuna 2000: 26-28)
...ja nüüd
Kustavi nuudipäev on muutunud ametlikult korraldatavaks tantsuõhtuks
1973. aastal. Alljärgnevas skeemis olen püüdnud näidata nuudipäeva ühtse muust ajast
eraldatud sündmusena (elukaarena), kus kogu päev liigub kulminatsiooni (õhtuse
tantsupeo auhindamiseni) poole. Laste ringkäigule (vt fotot)
järgneb Tuuletupa seltsimaja saalis spetsiaalselt neile korraldatud tantsu- ja
mänguõhtu. Kell 20 algab nuudipäeva peamine sündmus, nuutinpäivätanssi,
karnevalilaadne seltskonna-tantsumuusikaga üritus. Külaliste hulgas on nii
maskeerunud osalejaid kui ka tavalisest veidi pidulikumalt riidest inimesi.
Esindatud kujude hulk on kirev, alates indiaanlastest kuni ehtsuse nõuet
järgivate sukk-peas ja vormituks riietunud “vanade nuutideni”. Seega olen
määratlenud tantsu-õhtu koosnevaks kolmest elemendist: lavatanssist (ehk
siis seltskonnatantsuõhtu, Soomes levinud populaarne meelelahutus), karne-valist
(kõikvõimalikult maskeerunud inimesed) ning vanast nuudi-pärimusest (“õige
väljanägemisega nuut”). Õhtu programm koosneb tantsimisest lööklaule esitava
ansambli saatel, loosimisest ning parimate kostüümide auhindamisest, kus zhürii
püüdis otsustamises hinnata eriti inimeste vaeva järgida traditsioonilisust (vt
fotot). Peamiselt on saalis saarerahvas, ent saabunuid
on ka kaugemalt, nt Uusikaupungist.
13.01.2001.
Nuudipäev
I. 12.00 – 17.00
Meie saabumine, kohtumine reisiagentuuri juhatajaga ning külaskäigud
informantide juurde.
II. 17.00 – 18.00 – 19.00
Lapsed valmistuvad ringkäiguks ja ringkäik majast majja.
III. 19.00 – 20.00
Laste tund.
IV. 20.00
Algab täiskasvanute nuutinpäiväntanssi.
V. 23.00
Kostüümide hindamistseremoonia.
VI. 23. 00 – 1.30
Lõputantsud, sündmuse hääbumine.
Kirjanduse ja kustavilaste
abiga panin kokku killud minevikust. Nuudipäev on olnud külainimeste tava
lõpetada pikad jõulupühad nalja, tantsu ja naeruga. Nuutideks riietunuina
kulgeti külatänavail ja põigati sisse nende naabrite juurde, kellega muidu
suuremat läbikäimist polnud või kelle juurde mingil põhjusel argipäeval asja
polnud. Tähelepanu oli pööratud eelkõige ringkäigule endale.
Informantide jutust oli aeg-ajalt raske eristada, mis on loetud,
kuuldud ning üldist “Kustavi nuudipäeva” diskurssi järgiv ja kui palju on
jutustuses ehtsat kogemust. Nuudipäev kui Kustavi sümbol ja üks saart muudest
piirkondadest esile tõstev sündmus on moodustunud Suureks Nuudinarratiiviks.
Vastupidiselt muudele Soome ajaloolistele santidele, kes on kadunud
arhiiviriiulitele, ilmuvad 13. jaanuari õhtul ikka veel Kustavi tänavatele
tundmatuks riietunud ja maske või näomaalingut kandvad kujud. Ikka veel liigutakse
ukselt uksele ja lauldakse ukse avanud pererahvale nuudilaulu. Ikka veel
pistetakse nuudisantide kotti meelehead ja tänatakse tulemast.
Kuid aeg on vorminud ka nuute. Ehkki veelgi võib seirata pea kõiki
kombestiku osi ja selle vorm on sama, on muutunud eelkõige eri osade tähtsus ja
aktiivsed kasutajad. Varasem täiskasvanute ringkäik on muutunud
lastelõbustuseks ning keskse koha on omandanud õhtune suurte inimeste
tantsupidu. Nuutinpäiväntanssi koosneb karnevali-, lavatanssi- ja
ehtsa nuudikombestiku elementidest.
Kuna ringkäigus osalevad eelmurdeealised lapsed, siis jääb tagaplaanile
üks ringkäigu põhilisi eesmärke – naabrite kontrollimine ja loomuliku uudishimu
rahuldamine. Samuti on tava liikumisega täiskasvanutelt lastele lõppenud ka
seksuaalsete vihjete tegemine pererahvale. Kui palju seda teemat tantsuõhtu
jooksul puudutakse, ei saanud teada, kas siis puuduliku keeleoskuse või
tähelepanematuse tõttu. Küll aga võis täheldada õhtu lõpupoole inimeste
käitumise muutumist vabamaks ning intiimsemaks, kuid kaheldav, et see just
nuudipärimusest johtus. Alkoholi üritusel ei müüdud, küll aga tarbiti, mis
omakorda aitas kaasa lõdvestumisele.
Samuti valmistas raskusi määratleda, kui palju järgmisel päeval või
külaliste lahkumise järel nende päritolu ja nime mõistatada püütakse. See on
aga olnud osa kombestikust (vt Bregenhøj & Vento 1975).
Selle põhjalt, mida uurijad sanditamise peamiseks funktsiooniks on
pidanud – sotsiaalne meelelahutus ja lõõgastus enne jõulujärgse argipäeva
saabumist, võib funktsiooni säilunuks pidada.
Milline on selle tähtsus tänapäeval?
Nuudipäev täna on lõbus tantsuüritus, mille eesmärk otseselt on
argipäevast eraldumine, kaudselt Kustavi identiteedi säilitamine ning saare
meelespidamine turismipiirkonnana. Kuna nuudipäev on pidu eelkõige kustavilaste
endi õuel, ei ole turismiaspekt sündmuses domineeriv. Ehkki seegi mängib teatud
rolli – sündmust reklaamitakse ajalehtedes ning osalejaid on kaugemaltki kui
vaid oma saarelt. Siiski on osalejatel peamiselt mingi side saarega ka igapäevaselt
– sugulus jm.
Nuudipärimust võib vaadelda mänguna, mille paik ja aeg on rangelt
määratud, mille seadused pannakse kokku mitmest kombestikust. Reeglite
rikkujate määratlus sõltub sellest, milliseid reegleid teistest ülemaks
peetakse ja mis tundub tähtsaimana. Nüüd mängitakse peamiselt õhtul
tantsusaalis, varasema pererahvas-santide etendus-dialoogi asemel. Mäng on
lõbustus ja lustimine, kuid samas ka tõsine ja vajalik, üldsegi mitte naljakas
tegevus, olles üks tegureid, mille abil kustavilased oma “meie”-pilti loovad,
ennast muust maailmast eraldavad.
Kirjandus
Bregenhøj, Carsten & Vento, Urpo
1975. Nuutti, Suomalainen karnevaali. Tampere: Tampereen Kirjapaino-Oy.
Kustavi tapahtuma- ja
palveluopas 1999. Kustavin kunnanvirasto.
Skråbockögon. Naamareita 1991. Pohjoismaista
kiertueperinnettä. Bregenhøj, Carsten, Sahlström, Meta (toim.).
Vaasa: Ostrobothnian Archives of Traditional Culture.
Tedre, Ülo 1998. Sanditamine
läänemeresoomlaste juures. Raamatus: Anepaio, Terje, Jürgenson, Aivar
(toim), Kultuuri mõista püüdes. Tallinn: Ajaloo Instituut.