Hasso Krull, Eesti Humanitaarinstituut
Suure härja tapmisest või ohverdamisest jutustav rahvalaul on läänemeresoome müütiliste laulude seas üks mõistatuslikumaid. Elias Lönnrot paigutas selle "Kalevala" 20. runo algusesse, kus härg tapetakse Põhjala pulma ettevalmistuste käigus enne õlletegu (sinna liitis Lönnrot ka motiive suure tamme raiumise lauludest). Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastatud "Eesti rahvalaulude" kogumiku I köites (1926) on sellest laulust toodud 39 teisendit ning teda nimetatakse "Soome härja" lauluks, sest Kaarle Krohni uuema hüpoteesi järgi oli see laul "rännanud Soomest Ingeri kaudu Eestisse ja segunenud siin eesti talgulauluga, kus kah suure härja motiivi käsitellakse". Paarkümmend aastat varem oli Krohn raamatus "Kalevalan runojen historia" (1903) väitnud, et "Ison härän runo on kotoisin Länsi-Virosta, jossa sitä lauletaan kesteissä, etenkin leikkuutalkoissa ylistykseksi isäntäväelle".
Sellised risti vastukäivad algupära-hüpoteesid asetab siiski kummalisse valgusse asjaolu, et härja jumalustamine on Euroopas väga vana uskumus, mis saab alguse
vähemalt nooremal kiviajal. Samast Muinas-Euroopa religioonist on pärit ka kosmilise härja ohverdamise motiiv, mis on seotud looduse uuestisünniga ja oli veel meie ajaaarvamise
alguses kesksel kohal mithraismis. Härg on jumalik loom ka Indias, kus ta kujutab endast Šiva kehastust ning kuulub seega hinduismi vanemasse, aaria invasiooni eelsesse kihti. Tekib
küsimus, kas võib nii vana ja geograafiliselt väga laia levikuga motiiv olla siin juhuslik ja isetekkeline? Juhul kui see nii ei ole, võiks hiiglasliku härja ohverdamises näha
neoliitilise uskumuse hilist jääki või kajastust.
Aado Lintrop, Eesti Kirjandusmuuseum
Teadlased on osutanud, et värvinimesid ei kasutata regilauludes kuigi sageli. Populaarseim värv on valge, järgnevad must, hall, punane ja sinine. Punast ja sinist kasutatakse paralleelvärssides sageli tähenduses "ilus". Laulutüübis "Loomine" on populaarseimad värvid sinine, punane ja kuldne. Tundub, et põhjaeesti regilaulude maailm on värvilisem kui lõunaeesti regilaulude oma. Setu regilauludes kasutatakse sinist peamiselt rõivaste ja lindude puhul. "Setukeste lauludes" esineb sinine koos järgmiste asjade, olendite ja nähtustega:
a) rõivad, kangad, tekstiil 214 korral — särk 79, põll 47, lipp 28, siid 25, rüü 9, vill 8 (sinivill 7+sinevill 1), rätt~rätik 6,
kangas 4 (sinikangas 3+sinekangas 1), sõba 3, lõng 2 (sinilang 1+sinelang 1), rõivad 1, niit 1, siidrätt 1 korral;
b) loodus, loomad 183 korral — lind 69 (sinisiiba tsirk 57, sinitsirk 9, sinisilma tsirk 2, part 1), lill 20 (sinilill 18+ sinininn 2), pilv 17, sarv (sinisarv=põder) 13,
vesi 12 (sinivesi 11+sinevesi 1), lammas 11 (sinilammas 10+sinelammas 1), tuli 10, mets 8 (mõts 7+salu 1), siga 5, vits 5, suits 3, sinikas 2, taevas 2, org 1, hobune 1, lehm 1, saba 1, naeris 1,
sitikas 1 korral;
c) muud objektid 35 korral — katel 8 (katõl 7+pada 1), silmavesi 8, lõuad 4, palk 3, paber 3, säng 2, seitsmesajaline (rahapaber) 1,
tõld 1, saksad 1, pesu (sinipüük) 1, tulp 1, koda (seest sinine) 1, tilk 1 (sinitsilgõq) korral;
d) lisaks esineb sinine iseseisvalt 9 korral (näit. siseh oll' sääl sada sinistä, veereh oll' sääl tuhat verevät);
e) verb sinetab esineb 75 korral — soo 71 (soo sinetab 24+soo sinetab sitikaist 25+soo sinetab siugudest 22), salu 2 (salona sinet), õunapuu 2
(uibo salona sinet).
Kui arvestada, et loetelus on ära toodud ka "Imelise koja" lauluga seotud 11 sinilammast, 9 sinivett, 8 sinikatelt, 8 sinivilla, 5 sinituld, 4 sinikangast, 3 sinipalki, 2 sinilõnga, üks sinitulp,
sinipüük ja sinine koda — kokku 53 sinist värvi asja vaid ühes lühikeses motiivis — tuleb nentida, et laulu lõpuosa on harukordselt siniselembeline, andes
10% (aga kui verbi 'sinetama' välja jätame, siis koguni 12%) kogu "Setukeste laulude" sõnalisest sinisest tonaalsusest.
Madis Arukask, Tartu ülikool
Seoses rahvusriigi ja modernse rahvuskultuuri tekkega 20. sajandi esimesel poolel on regilaulude asend eesti kultuuripildis põhimõtteliselt muutunud. Lavalikustatud regilaulud (kas kooriteostena, isetegevuskavades vms.) ei ole enam muistse ilmapildi kui terviku ilmingud, vaid pigem igapäevategelikkusest isoleeritud nähtused. Sellisena kuulub laulmine (rahva)kunsti valdkonda, ennekõike kunstilistest kategooriatest lähtub ka nende retseptsioon.
Rockmuusikas ja vastavas stiilikäitumises võib (erandeid nimetamata) näha vastureaktsiooni kõrgkultuurilisele hillitsetusele. Rock nähtusena realiseerib end kaugel
väljaspool kunsti/esteetilise diskursust. Kitsamalt muusikalise kõrval võib siin veelgi suurem rõhk olla esemelisel butafoorial, elustiilil, ühiskondlikul sõnumil, teadlikul
marginaliseerumisel jne. Käesolev ettekanne vaatleb konkreetse muusikakollektiivi näite varal regilaulude ja rockmuusika vahekorda protsessis, eriti mitmeid valdkondadevahelisi piiripealsusi
ning nende võimalikke tõlgendusi.
Irma-Riitta Järvinen
Suomalaisen runolaulututkimuksen klassikko on 34-niteinen Suomen Kansan Vanhat Runot (SKVR). Teossarja sisältää yli 86.000
runotekstiä, n. 1.290.000 säettä ja n. 27.000 sivua. Nyt SKVR on alkanut elää uutta vaihetta: digitaalinen SKVR on valmistunut,
runohakemisto on lähellä valmistumista ja uusia, runosävelmät ja -tekstit yhdistäviä jatko-osia toimitetaan. Kerron
esitelmässäni näistä töistä ja niiden vaiheista.
Jouni Hyvönen, Helsingin yliopisto
Tämän esityksen tarkoituksena on tarkastella Lönnrotin kansanrunouden julkaisutoiminnan taustalla vaikuttanutta tekstiparadigmaa. Keskeisenä päämääränä on pyrkiä hamottamaan sitä, millä tavalla yleinen tieteellinen toimintaympäristö, ajan tieteelliset tavoitteet ja julkaisutoiminnan yleiset käytännöt heijastuivat Lönnrotin tekstiparadigmaan. Richard Bauman ja Charles Briggs (2003) ovat asettaneet tutkimuksessaan keskiöön tekstin tuottamiseen liittyvät valtarakenteet: (1.) sen, kuka määrittelee tekstin autenttisuuden kriteerit ja (2.) sen, millaisten tekstuaalisten strategioiden turvin suullinen esitys muutetaan tekstuaaliseksi tallenteeksi. Tekstiparadigman yleisenä tutkimushistoriallisena haasteena voidaan pitää sitä, millaisen tekstiparadigman pohjalta suullisen runouden kirjallistaminen toteutetaan ja mitä tämä tekstiparadigma kertoo vallisevasta tutkimuksellisesta ja julkaisupoliittisesta toimintaympäristöstä.
Kalevalan kokoonpanon periaatteiden perusteella on mahdollista hahmottaa Lönnrotin tekstiparadigmaa. Lönnrot operoi eepostekstiä kokoonpannessaan hyvin fragmentaarisesti, minkä aiempi säetutkimus on jo selkeästi osoittanut (ks. Kaukonen 1939, 1945, 1956). Säetutkimuksen piirissä ei ole kuitenkaan osoitettu syytä siihen, miksi Lönnrot koosti eepostekstiä eri toisinnoista poimituista pienistä tekstikatkelmista. Esitän tekstianalyysiin nojaavia havaintoja Lönnrotin toimituksellisista strategioista. Lönnrotin tieteellisenä tavoitteena Kalevalassa oli esitellä runoston lajeja kattavasti ja laatia eepoksesta samalla myös tieteelliset kriteerit täyttävä vanhaa runoutta esittelevä aineistokokoelma. Tämä selittää osittain sen, miksi koostaessaan eepoksen runojaksoja Lönnrot haravoi käytössään ollutta lähdekorpusta tarkkaan ja pyrki hyödyntämään myös pienempiä lähderunojen tekstifragmentteja.
Tarkastelen Lönnrotin tekstiparadigmaa myös suhteessa ajankohdan eurooppalaisen kielentutkimuksen keskusteluihin. Grimmin veljesten toiminta Saksassa 1800-luvun alkupuoliskolla tarjoaa luonnollisen ja läheisen vertailukohdan Lönnrotin kansanrunouden tutkimustoiminnalle ja sen puitteissa harjoitetulle kansankielen tutkimukselle (ks. Bauman & Briggs 2003). Vertaileva kielitieteellinen aikalaistutkimus määritti osittain sitä, miltä pohjalta Lönnrot oikeutti eepostyöskentelyssään kansanrunojen kielellisen ja rakenteellisen muokkaamisen.
Lönnrotin julkaisuprojektissa kansanrunouden käyttöarvo määrittyi aineistojen kansallisen statuksen mukaan. Lönnrotin tekstiparadigman tarkastelu tukee sitä
yleisesti valitsevaa käsitystä, jonka mukaan kansanrunot olivat hänelle väline kansallisen projektin päätavoitteiden: suomenkielisen kirjallisuuden, kansallisten tieteiden ja
kansallisen kulttuurielämän kehittämistyössä. On kuitenkin tärkeää pystyä tarkasti osoittamaan ne kiinnekohdat aikalaiskeksusteluihin, jotka
konkreettisesti ohjasivat Lönnrotin eepostyöskentelynkin taustalla olevaa tekstiparadigmaa. Tässä suhteessa julkaisutoiminnan tieteelliset institutionaaliset ulottuvuudet on otettava
painokkaammin huomioon Lönnrotin eepostyöskentelyn luonteen määrittelyssä ja Kalevalan yleisessä tutkimushistoriallisessa tarkastelussa.
Niina Hämäläinen, Turun yliopisto
Esitelmän tarkoituksena on nostaa esiin muutamia sosiaalisia ja mentaalisia näkökohtia koskien perhettä ja naisen asemaa 1800-luvulla ja osoittaa näiden keskustelujen yhteys Elias Lönnrotiin ja vielä tarkemmin, Lönnrotin työskentelyyn kansallisen eepoksen, Kalevalan parissa.
Lönnrot julkaisi monen muun kirjoitustyön ohella lukuisia valistavia kirjoituksia 1830-1850-luvuilla. Kirjoitukset ilmestyivät ajan lehdissä, erityisesti Lönnrotin toimittamissa aikakauslehdissä. Osa kirjoituksista käsittelee talonpojan arkisia ongelmia liittyen maanviljelyyn, kotieläinten hoitoon, terveydenhoitoon, ruokaan, kasvien hyötykäyttöön, tauteihin ja niiden torjuntaan. Toinen osa puolestaan tarttuu aiheisiin, jotka sivuavat monelta kannalta kansan moraalia, kuten rehellisyyttä, ahkeruutta ja lasten kasvatusta. Lönnrot verhosi usein nämä valistavat kirjoituksensa tarinan muotoon. Tavallisesti tarinan kertoja on talonpoikainen mies, joka kuvailee elämäänsä vaimonsa ja lastensa kanssa, ja usein myös pohtii vaimonsa hyviä ja huonoja puolia. Kertoja esittäytyy valistuneena ja valveutuneena talonpoikana, joka ymmärtää perheen merkityksen kansalaisten kasvattajana. Nainen näissä kertomuksissa piirtyy miehensä puheiden perusteella esimerkilliseksi äidiksi ja vaimoksi. Kirjoitukset ilmestyivät suomeksi ja niiden kohteena oli oppineiden lisäksi suomea puhuva maatalousväestö, kansa, jota Lönnrot muiden aikalaistensa tavoin pyrki ohjaamaan ja valistamaan.
Ei ole sattumaa, että Lönnrot julkaisi 1800-luvun alkupuoliskolla perhettä käsitteleviä kirjoituksia. Perhettä ja naisen asemaa koskevia puheenvuoroja voidaan lukea muistakin aikalaiskirjoituksista, kuten lehdistä ja kaunokirjallisuudesta. 1800-luvun ensimmäisellä puoliskolla käytiin sivistyneistön parissa vilkasta keskustelua perheestä ja sen yhteiskunnallisesta roolista. Sivistyneistön tarkoituksena oli sitoa perhe kansalliseen projektiin. Perheen tehtäväksi määriteltiin ennen kaikkea tulevien kansalaisten kasvatus, ja tässä tehtävässä äidille langetettiin merkittävä rooli lasten kasvattajana. Koko keskustelu perheen tehtävästä ja asemasta yhteiskunnassa liittyi laajemmin kansallisen identiteetin ja kielen luomiseen, jossa sivistyneistöllä oli eteenpäinvievä rooli. Kyseessä oli sivistyneistön omat ihanteet, heidän diskurssinsa käsitteestä perhe. Painotan sanaa diskurssi, sillä perheen kuva ei ollut staattinen, vaan sitä rakennettiin ja luotiin jatkuvasti erilaisissa kirjoituksissa.
Lönnrot itse otti perhe-keskusteluun kantaa valistavien tarinoiden rinnalla myös päätyössään, suomalais-karjalaisista kansanrunoista kokoamassa Kalevala-eepoksessa (laajin versio vuodelta 1849). Kalevalassa perheen kuva ja opetuksellinen valistussanoma yhdistyvät toisiinsa Aino- ja Kullervo-runoissa. Jos runoja tarkastellaan lähemmin, perhesuhteet ja niihin olennaisesti liittyvät tunnekokemukset piirtyvät esiin lyyrisissä puheenvuoroissa. Ainon ja Kullervon lyyriset valitukset aktuaalistuvat tilanteessa, jossa maailma heidän ympärillään ei ole enää sama: Aino on luvattu Väinämöiselle vaimoksi ja Kullervo on tappanut Ilmarisen emännän ja joutunut pakenemaan talosta. He valittavat murheellista mieltään, yksinäisyyttään ja hylätyksi tulemistaan.
Lönnrot kehitteli ja syvensi perheen ja äidin kuvaa eri Kalevala-versioissa (1835, 1849, 1862). Ainon ja Kullervon kohdalla tämä tapahtui nimenomaan lyyristen jaksojen avulla. Kansanlyriikka, jota Lönnrot systemaattisesti lisäsi Ainon ja Kullervon runoihin, käsittelee huolta ja murhetta. Tämä nk. huolirunous on pääsosin naisten runoutta ja kietoutuu naisen elämän kipupisteisiin: ne kertovat tyttären surusta emosta ja vanhemmista erottaessa, vaimon pettymyksestä avioliittoon, miniän katkerista kokemuksista vieraassa talossa. Kalevalan Aino- ja Kullervo -runoissa juuri koti ja äiti määrittävät päähenkilöiden sosiaalisia suhteita ja tunneliikkeitä. Kullervon status on kodittoman, yksinäisen, kun taas Ainon on koti ja emo hylännyt suostuessaan antamaan tyttären vastoin tämän tahtoa Väinämöiselle.
Ainon ja Kullervon lyyriset tunnepurkaukset ja hahmojen traagisuus olivat Lönnrotin temaattinen ja tekstuaalinen valinta, joka ohitti kansanrunojen antaman mallin. Lönnrot ei toiminut
sosiaalisessa, historiallisessa tai aatteellisessa tyhjiössä. Perhekeskustelun rinnalla 1800-luvulla virisi yleinen mielenkiinto aisteja, tunteita ja tunteellisuutta kohtaan. Perheen kuvalle, lyyrisyydelle ja
tunteille oli selvä tilaus 1800-luvun ilmapiirissä. Aino ja Kullervo liittyvät siten merkittävästi syntyajankohtansa sosiaaliseen ja kulttuuriseen kontekstiin. Vaikka Lönnrot
selkeimmin otti kantaa aikansa polttaviin kysymyksiin valistavissa kirjoituksissaan, toimi myös Kalevala hänelle välineenä artikuloida ja opettaa. Miten syvästi ja
päämäärätietoisesti Lönnrot osallistui Kalevalan välityksellä aikansa perhekeskusteluun, on yksi käynnissä olevan tutkimukseni keskeisistä
kysymyksistä.
Andreas Kalkun, Eesti Kirjandusmuuseum
1922. aastal said Samuel Sommer ja Piirimaade selts riiklikku toetust seto rahvaluule kogumise alustamiseks. Tagasihoidlikult alanud kogumisest sai peagi väga suurejooneline ning arvukate korrespondentidega aktsioon. Peagi avaldas Sommer ajalehtedes võidukaid lugusid suurkogumise tulemuslikkusest ja kogumisaruandeid, nagu oli teinud tema eeskuju Jakob Hurtki. Esialgsete plaanide kohaselt pidi Sommeri kogust saama Hurda või Eiseni rahvaluulekogust veel täiuslikum kogu, lisaks pärimusele pidid sinna liidetama ka laulikute elulood ja fotod ning mitmesugused andmed laulude ja juttude kohta.
Eesti folkloristika ajaloos on kordunud ühe leitmotiivina hirm meie väärtuslike rahvaluulekogude hävimise või võimaliku välismaale müümise pärast. Ka seoses Sommeri suurte seto rahvaluulekogudega tema Petseri korteris hakati ERAs ühtäkki tundma hirmu kõnealuse kogu võimaliku hävimise pärast. Nagu selgub ERA juhataja Oskar Looritsa kirjast siseministrile, olevat levinud ka kuuldused Sommeri soovist kogud välismaale müüa. 1931. aastal saadab ERMi direktor G. Ney Piirimaade seltsile palve, et sealsed rahvaluulekogud ERAle üle antaks. Sommer vastab, et tal on käsil kogude Oskar Looritsa soovituste kohane korraldamine ja niipea, kui see on tehtud, antakse kogud ERAsse hoiule. Neist kirjadest saab alguse enam kui kümme aastat kestnud skandaalne Sommeri kogude deponeerimise saaga. Mõlemad osapooled kirjutavad ajalehtedes kriitilisi lugusid vastaspoole kohta ning saadavad hulgaliselt abipalveid ja kaebekirju. Suur osa Sommeri kogudest antakse küll paari aasta jooksul mitmes osas ERAle üle, kuid konflikt ei vaibu. ERA nõudmisel võetakse 1935. aastal Sommeri kõik seniseks veel üle andmata kogud muinsuskaitse alla. Sommer pöördub kohtusse ning on võidukas, Riigikohus tühistab Haridus- ja sotsiaalministeeriumi otsuse, millega kuulutati seto kogud kaitse all olevaks muinasvaraks.
Kohati väga teravates vaidlustes käsitletakse mitmeid väga põnevaid ja tänagi aktuaalseid pärimust ja selle olemust puudutavaid teemasid, nii et ehk tasub neid
ajalooarhiivis säilitatavaid unustatud vanade tülide ja solvumiste dokumente uuesti üle lugeda. Sümptomaatiliselt unustatakse diskussioonis setod, kelle pärimusest tüli
alguse on saanud, ning küsitakse vaid, kas pärimus kuulub selle kogujale või kogu eesti rahvale ja arhiivile. Jutt käib küll autoriõigustest ja muinsuskaitsest, kuid
diskussioonist on välja jäetud need inimesed, kes on tüli aineseks olnud pärimusega enim seotud selle loojate ja esitajatena. Niisiis teeb käsitletav juhtum muuhulgas
nähtavaks pärimuse loomise protsessi, millega eraldatakse esitaja esitatavast rahvaluulest nii, et sellest, mis veel äsja oli seotud konkreetse isiku ja paigaga, saab püha pärimus,
üldrahvalik varandus ja rahvuse ehituskivi. Samuti on ilmne, et tõenäoliselt on tüliga seoses antud hinnangud Samuel Sommeri rahvaluulekogudele mõjutanud hilisemat
küllaltki kriitilist suhtumist antud kogusse.
Urmas Kalla
Meeksi vald on põhjapoolseim Räpina kihelkonnas ja ühtlasi tervel endisel Võrumaal. Armas Otto Väisänen käis
siin rahvaviise korjamas 1912. a. koos üliõpilase Rudolf Tammega, kes pidas ka reisipäevikut. 1931. a. jõudsid Meeksi valda oma
kogumisretkel Karl Leichter ja Richard Viidebaum (hilisem Viidalepp). Mõlemal korral oli kogujail juba pikk tööreis seljataga. Majutust ja
kaasabi pakkusid kohalikud haritlased. Kui naabruskonnas olid visad otsingud toonud palju pettumusi ja napilt saaki, siis Meeksi vald üllatas: regilaule teati
rohkem ja esitati meelsasti. Mitmed siit saadud regilauluviisid on jõudnud ka Herbert Tampere koostatud antoloogiasse "Eesti rahvalaule viisidega I–V".
Senni Timonen, SKS
Larin Paraske (1833–1904) oli suomalais-karjalaisista runonlaulajista tunnetuimpia. Häntä haastatteli vuodesta 1887 vuoteen 1894 pääasiassa pastori Ad. Neovius. Myös A.A. Borenius ja Vihtori Alava muistiinpanivat hänen runojaan. Parasken arkistoitu ja pääosin julkaistu aineisto sisältää yhteensä yli 200 tekstiä, näissä yli 30 000 säettä. Jo nämä luvut ovat tehneet hänestä legendaarisen.
Toinen syy Parasken maineeseen on se, että muutettuaan Karjalan kannakselta Porvooseen Neovius otti Larin Parasken mukaansa Porvooseen ja tutustutti hänet 90-luvun suomalaiseen kulttuurieliittiin: tutkijoihin ja taiteilijoihin. Tänä aikana luotiin Larin Paraskesta vaikuttava julkisuushahmo. Miten se tapahtui? Minkälainen kuva Paraskesta luotiin? Miten se kehittyi? Minkälainen se on nyt? Jäikö Larin Paraske itse tuon kuvan taakse? Voimmeko koskaan tietää, minkälainen "oikea" Paraske oli?
Pohdiskelen esitelmässäni näitä kysymyksiä. Yritän jäljittää hetkiä, jolloin Parasken julkisuushahmo syntyi, mistä aineksista se
syntyi sekä mihin ja miksi sitä milloinkin tarvittiin ja miten sitä muutettiin ja muutetaan.
Liina Saarlo, Eesti Kirjandusmuuseum
Anna Lindvere (1878–1955) on kahtlemata Kodavere kultuuriloo — selle rahvalikuma osa — üks silmapaistvamaid esindajaid. Tema pärimusega seotud elulugu, nö informandikarjäär meelitab looma paralleele Ameerika filmitähtede stereotüüpsete elulugudega. 1909. aastal satub vaesest perest tütarlaps Anna Kurs juhuse tõttu kokku võõrsilt tulnud uurijaga, Lauri Kettusega, kelle tähelepanu ja poolehoiu ta oma andekusega, murdeoskuse ja pärimusetundmisega pälvib. Uurija viib Anna Helsingisse — kaugesse linna, kus Anna kallal toimetatakse foneetilisi uuringuid. See on tähelepanu ja kogemus, mille osaliseks ei saa kaugeltki mitte iga keelejuht. Sellest peale saab Annast üks murdeuurijate ja pärimusekogujate lemmikinformante — nii on Eesti Rahvaluule Arhiivis temalt 1930. kuni 1940. aastatest talletatud üle 150 laulu (neist sadakond regilaulu), ligi 200 juttu, ligi 500 usundi-kombestiku alast pala, ligi 700 rahvaluule lühivormi ja lisaks veel üht-teist. Samuti on ta üks lemmikesitajaid, kelle helisalvestisi Eesti rahvalaulude või -juttude näiteks tuuakse.
1909. aasta suvise koostöö tulemusena kirjutas L. Kettunen doktoritöö Kodavere murraku häälikuloost ja — lüürilise vahepalana — ka 24-salmise luuletuse Kaelu Annast. Anna aga sattus staarile — ning Kodavere kommetele — kohaselt pajatuste tegelaseks, ja seda aastakümneteks. Murde- ja rahvaluule propageerimine ringhäälingus ning kogujate huvi kindlasti õhutas neid jutte tagant. Tänapäevaks on Anna Lindverest saanud kultuurilooliselt tähtis kuju, kes vääristab Sääritsa küla ja laiemalt Kodaveret, kuulujuttudest on saanud kodulugu.
Suurele repertuaarile ja tuntusele vaatamata on Anna Lindvere isikus mitmeid külgi, mis ei lase teda pidada nö klassikaliseks regilaulikuks. Ta oli oma vaadetelt ja huvidelt juba tänapäeva suunatud inimene, tema "pärimuse kandmine" oli kantud ka missioonitundest — seega oli ta ehk omamoodi tüüpiline 20. sajandi pärimusekandja.
Ettekanne keskendub Anna Lindvere lauliku-jutustaja isiksusele, kasutades kogujate ja kaasaegsete mälestusi ning loomulikult temalt kogutud rahvaluulet.
Janika Oras, Eesti Kirjandusmuuseum
Minna Kokk (1892–1971) oli Hargla kihelkonna laulik ja Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi korrespondent aastatel 1957–1969. Temalt on 1957. ja 1965. a. Kirjandusmuusemi ja Eesti Raadio ühisekspeditsioonidel salvestatud 39 rahvalaulu koos kommentaaridega. Minna Kokk on rahvaluulearhiivi saatnud 666 lehekülge käsikirju, lisaks kirjutanud 1969. a. 23-leheküljelise võistlustöö rõivastusest Eesti Rahva Muuseumile. 1970. a. on Minna Kokka külastanud ja ligi 30 min murdematerjali salvestanud Tartu ülikooli üliõpilased koos Maimu Meho ja Jaan Kaplinskiga. Seega on laulikult eri arhiivides üsna mahukas tekstikogu.
Oma ettekandes kirjeldan kahe maailma dialoogi Minna Kokaga seotud arhiivitekstides. Üks neist on pärimusekogujate poolt otsitud minevikuline pärimusmaailm, teine kogujate intervjueeritava ja kaastöölise, Eesti-Läti piiri lähedal II maailmasõja järgses külas elava maanaise mineviku- ja olevikutegelikkus. Pärimusekogujatega kohtudes tuli Minna Kokal suhtestada oma reaalne kultuurikogemus, milles on põimunud eri ajakihid, suulised ja kirjalikud maailma mõtestamise viisid, kogujate otsitud suulise kollektiivse pärimuse või eesti vana rahvakultuuri ideaalmaailmaga, mille vahendaja rolli laulik kogujatega suheldes sattus.
Kuidas valgustavad lauliku "tegelikku" maailma arhiivitekstid, milles lauliku reaalsus peaks juba olema surutud pärimuse ideaalmaailma raamidesse? Tänu eri institutsioonaalse taustaga intervjueerijate kogumispõhimõtete erinevusele on Minna Kokalt salvestustele jõudnud mitte ainult laulud, nagu paljudele folkloristide 1950.–1960. aastate salvestusele iseloomulik, vaid ka lauliku dialoogid kogujatega, mis sisaldavad hinnanguid folkloristide tegevusele ja minevikukogemusele kaasaja kontekstis. Suhtlemisest Minna Kokaga jutustab ka folklorist Olli Kõiva välitööpäevik. Teiseks aknaks lauliku maailma on Minna Koka enda arhiivi lähetatud kirjapanekud, milles laulik keskendub enda ja eelmise põlvkonna individuaalsele kogemusele ning mõtestab minevikupärimust olevikukogemusest lähtudes.
Minna Koka laulud seostuvad konkreetsete ajastute, isikute, kohtade ja laulmisolukordadega. Regilaul kuulub minevikku ja selle esitamine kaasaegsele
kuulajaskonnale on laulikule vastumeelt. Siiski ei pea regilaulude kogumisel toimunud diskussiooni tõlgendama mitte niivõrd soovide ja hinnangute
vastandumise, vaid pigem dialoogi võtmes — laulik on noid vanaaolidsi laulõ meelde tuletanud (või meeles hoidnud), korduvalt
salvestajatele esitanud ja ise korrespondendina kirja pannud.
Kati Heinonen, SKS, Helsingin yliopisto
Armas Launis (1884–1959) oli 19-vuotias ylioppilas lähtiessään ensimmäiselle runosävelmänkeruumatkalleen Länsi-Inkerin kyliin vuoden 1903 toukokuussa. Hän keräsi puolessatoista kuukaudessa yli viisisataa melodiaa, pääosin runosävelmiä mutta myös joitain itkujen, rekilaulujen, paimensoittojen ja venäläisten laulujen sävelmiä. Hän palasi Inkeriin kolme vuotta myöhemmin fonografin kanssa, ja teki runosävelmistä Ilmari Krohnin johdolla väitöskirjansa (1911) ennen siirtymistään kokonaan sävellystyön pariin.
Launiksen eri aikoina ja eri yleisöille kirjoittamissa teksteissä lomittuvat monin tavoin, vastakkaisestikin, henkilökohtaiset kokemukset sekä aikakauden yleiset julkisen puheen tavat. Keruuajan yleiset ideologiat ja tieteelliset teoriat, kerääjän henkilökohtaiset ominaisuudet ja mieltymykset, hänen käyttämänsä metodit sekä hänen ja laulajien väliset suhteet vaikuttivat materiaalin muodostumiseen juuri sellaiseksi, kuin se meille avautuu.
Monien runonkerääjien tavoin Launistakin epäiltiin paikoin vakoojaksi tai antikristukseksi. Hänen innostuksensa laulamiseen, vaalea hiustenvärinsä ja mutkaton osallistumisensa kylien tapahtumiin näyttävät kuitenkin helpottaneen tilannetta. Hän myös tajusi etsiä häiden, praasniekkojen ja nuorison iltaisten kokoontumisten kaltaisia tilanteita, jolloin ihmiset olivat halukkaita esiintymään. Alkumatkasta hänen oli vaikea suostutella ihmisiä laulamaan, loppumatkasta yhtälailla tytöt kuin aikuiset naiset jo itse etsivät hänet käsiinsä.
Keruutyön alku oli raskasta. "Vanhoja akkoja" oli työläs saada laulamaan, ja Launiksesta tuntui että he olivat unohtaneet sävelmät, "runoja kyllä taisivat". Launiksen päiväkirjasta näkee, että hän ei tarkalleen tiennyt, mitä oli tallentamassa. Erityisesti melodian muuntelun, vähäsävelisyyden ja samanaikaisesti soivat sekunnit hän näyttää tulkinneen laulun rappeutumisilmiöiksi ja virheiksi, eikä niitä hänen nuotinnoksissaan runsaasti näykään. Todettuaan, että etenkin vanhemmat naiset — miehiä Launis ei laulajina mainitse — lauloivat usein näin, hän päätti keskittyä nuoriin tyttöihin, jotka oli myös helpompi saada laulamaan. Etenkin Soikkolasta Launis löysi "tarkkakorvaisia" laulajia, joiden "sointuvia intervalleja" hän saattoi ihailla. Tuloksena oli kokoelma, jossa on sekä Launiksen aluksi halveksumia "primitiivisiä", että runsaslukuisesti venäläisistä ja suomalaisista uusimittaisista lauluista sävelmänsä lainanneita runomelodioita.
Launis keräsi sävelmiä tuonaikaisen vertailevan musiikintutkimuksen tarpeisiin. Hänen nuotinnoksensa ovat yleisimmin yhden tai kahden säkeen mittaisia, tekstiä on mukana yhdestä neljään säettä. Erillisiä runotekstejä hän ei kerännyt. Nuotinnokset näyttävät yleensä tallentaneen melko luotettavasti sävelmän melodisen ja rytmisen päähahmon. Tekstin melodiaan sijoittumisen suhteen Launis ei aina ollut tarkka ja paikoin hänelle on sattunut selviä väärinymmärryksiä. Nuotinnoksen eri toisinnoissa (käsikirjoitus, puhtaaksikirjoitus, julkaistu versio) tavut sijoittuvat melodiaan joskus eri tavoin. Kysymys on pitkälti murrelmasäkeiden ja lisätavujen hahmottamisen vaikeudesta rakenteeltaan erikoisemmissa melodioissa. Joskus on kuitenkin vaikea olla varma siitä, onko kyseessä Launiksen huolimattomuus vai laulajan rytminen variaatio.
Laulajien nimiä Launis ei ensimmäisellä matkallaan pannut muistiin. Tiedämme, että tietyssä kylässä joku tai jotkut lauloivat tietyn sävelmän,
mutta emme sitä, mistä he olivat kotoisin, olivatko he inkeroisia vai inkerinsuomalaisia, kuinka yleisesti melodiaa käytettiin tai mistä se oli opittu. Usein ei varmuutta ole
myöskään siitä, oliko laulutilanteessa mukana myös jälestälaulaja tai kuoro. Suurin osa lauluista on ilmeisesti kerätty tuvassa pöydän
ääressä. Launis kuitenkin kertoi matkakertomuksessaan myös tyypillisistä laulutilanteista ja merkitsi joidenkin sävelmien yhteyksiin laulajien niistä
käyttämiä nimityksiä. Kokoelman perusteella on mahdotonta päätellä sävelmätyyppien yleisyyttä tai käyttöalueita. Sekä
Launiksen itsensä että hänen jälkeensä sävelmänkeruuseen lähteneiden Madetojan ja Ikosen mukaan Launis oli kuitenkin kerännyt tuon ajan
tutkimuksen tarpeisiin nähden kattavasti Länsi-Inkerissä käytössä olleet melodiatyypit.
Kanni Labi, Eesti Kirjandusmuuseum
Eesti regivormilise värsi eri stiilikihistustest võib esmapilgul välja tuua kuus peamist:
1) nn traditsiooniline regilaul (jäädvustatud peamiselt 19. sajandil);
2) keskmisest teatud määral isikupärasemate joontega regilaul 19. sajandist;
3) nn pseudoregilaul: 19. sajandi romantilises laadis regilauluimitatsioonid (sh Kreutzwaldi "Kalevipoeg");
4) 20. sajandi ilukirjanduslikud regilauluimitatsioonid;
5) tänapäeva improvisatsiooniline regilaul (peamiselt suuline);
6) tänapäeva "regivärsiline" juhu- ja loriluule (peamiselt kirjalik).
Folkloristide tähelepanukeskmes on kahtlemata olnud esimene neist, on püütud välja selgitada just autentset ja algset, üksikute laulikute isikupärase stiiliga on tegeldud tunduvalt vähem. Tundmatute/vähetuntud autorite pseudoregilaulud on tõrjutud väärituna ja väärtusetuna peaaegu täiesti kõrvale, "Kalevipoeg" kui rahvuseepos on seevastu olnud rambivalguses — nii hiilguses kui alanduses. Regivärssi kasutava ilukirjanduse suhteid rahvaluulega on põhjalikult käsitlenud Ruth Mirov. Kaks viimast kihistust on meile aga praktiliselt tundmatud, viimane kindlasti ka "kirjandusliku väärtuse" puudumise tõttu.
Traditsioonist põikuva regivormikasutuse puhul on huvipakkuvaks selle ajendid ja eesmärgid, kasutajate taust (regivormi tundmise tase, selle õppimise allikad) ning kahtlemata ka
tulemus: millised on nende loodud värsside erijooned võrreldes traditsioonipärase regilauluga. Kokkuvõtlikult: milline on regivärsi staatus ja olemus vastavas kultuurikontekstis.
Staatuse üks külgi on kindlate gruppide (haritlased, pärimushuvilised), aga ka nn tavainimeste suhtumine regilaulu eri aegadel, regivärsi olemus seisneb aga väga keerukas
tunnuste kompleksis alates morfeemidest ja nende kombineerimisest ning lõpetades objektiivselt defineerimatu stiiliga. Igal juhul on see, mida erinevate kultuurisituatsioonide värsisepad on
regivärsiks pidanud, väga erinev. Regivormi õppimist väljaspool traditsiooni on võrreldud võõrkeele õppimisega: inimene omandab vaid mõned
selle iseloomulikud jooned ning tarvitab neid ebaproportsionaalselt, sest tal ei ole emakeelse kõneleja stiilitaju. Teise poeetilise konventsiooni pealetungi kõrval on selle "emakeeleoskuse"
kadumise taga kindlasti ka suulise kultuuri vahetumine kirjaliku vastu. Kuid kas võib siiski öelda, et kirjakultuur on siiski ka regivärsi kui poeetilise koodi eluiga pikendanud?
Mari Sarv, Eesti kirjandusmuuseum
Eesti regivärsi mõõtu kirjeldati 19. sajandil kui sõnarõhkudel põhinevat neljajalgset trohheust (koos mõningate kõrvalekalletega sellest). 1902. aastal avaldas Julius Krohn oma avastuse, et karjala laulude põhjal sõnastatud reeglid kehtivad ka eesti lauludes. (Vt. ajaloolist ülevaadet: Taive Särg "Eesti keele prosoodia ning teksti ja viise seosed regilaulus", Tartu 2006, lk. 84–93). Sellest ajast peale on regivärsimõõtu traditsiooniliselt kirjeldatud kvantiteedireeglite abil (mõnikord on mainitud ka kõrvalekaldeid).
Laulude värsiehitust analüüsides olen leidnud, et suuremas osas (u. 2/3) Eestist on regilauludes valdav pigem rõhuline värsisüsteem, Eesti kirdekolmandikus pigem kvantiteeriv. Igal pool Eestis esineb järjekindlalt mõlemale süsteemile tunnuslikke värsse.
Ettekandes vaatlen regivärsimõõdu kirjeldamistraditsiooni värsiehituse analüüsi tulemuste (et mitte öelda tegelikkuse) taustal.
Tiiu Jaago, Tartu ülikool
Ettekandes vaadeldakse Karuselt 1889. aastal kogutud lüroeepilisi regilaule eesmärgiga analüüsida neid traditsiooni püsimise ja muutumise kontekstis.
Vaadeldav käsikirjaline kogu H II 2 sisaldab Karuse kihelkonnast 285 teksti, mille on kirja pannud Oskar Kallas ja Mihkel Ostrov. Rohkem kui kolmandik neist lauludest (114 teksti) on lüürilised pulmalaulud. Ettekandes vaatlusele tulevat lüroeepikat on suhteliselt vähe — 26 teksti. Lüroeepika on aga valitud põhjusel, et see teema kujutab endast üht loomulikku etappi 2001. aastal alustatud Karuse regilaulutraditsiooni uurimisest. Olen liikunud põhiliselt kaht teemaringi pidi: Karuse asustuslugu ja laulude analüüs. Neid teemasid ühendavaks teljeks on laulik.
Karuse kihelkonda iseloomustab 18. sajandi algusest laulude kogumisajani asustuse järjepidevus (või vähesel määral lähimigratsioon). Põhjasõja-aegsest ja -järgsest perioodist 1889. aastani, mil laule kogumas käidi, on elanikud põhiliselt kohalikud. Siit tuleneb hüpotees, et regilaulutraditsioon püsis järjepidevana koos asustuse püsimisega, ületades rahvastikukatastroofi piiri 17.–18. sajandi vahetusel. Laulude analüüsist ilmneb aga laulikute individuaalsus (mida võib märgata ka üldisemal eesti laulutraditsiooni taustal, vt nt Ann Maslerilt üleskirjutatud laulu "Hani kadunud" kogumikust "Eesti rahvalaulud" II, lk 253, laul Lä 6). Loomuldasa toob laulikute individuaalsus ja laulude improvisatsioonilus kaasa hüpoteesi laulude kujunemisest just nende laulmisajal. Kuhu asetub sel juhul traditsiooni järjepidevus?
Et jälgida muutuvaid ja muutumatuid tasandeid laulus, selleks on tekste analüüsitud terviku (laul) ja osade (motiivide, vormelite) omavaheliste seoste kaudu. Lüüriliste
pulmalaulude analüüs näitas, et laul kui tervik peegeldab pigem lauliku individuaalsust kui lokaalse traditsiooni ühtsust. Laulu üksikosad (motiivid, vormelid) on seevastu aga
üsna püsivad: neid kasutavad erinevad laulikud; neile on võimalik konstrueerida ajaloolisi kontekste. Mõneti on laulu kui terviku improviseerimine lüüriliste pulmalaulude
puhul ootuspärane: nad peegeldavad konkreetseid pulmi, konkreetseid argielupilte ja sotsiaalseid suhteid. Käesolevalt aga küsin, kas improvisatsioonilisus ja lauliku individuaalsus
iseloomustab ka lüroeepikat? Lüroeepikas on teksti stabiliseeriv tegur süžee, mis eelduspäraselt võiks kujundada pildi regionaalse traditsiooni olemasolust laulu kui
terviku tasandil, erinevalt lüürilisest pulmalaulust. Käsitlen Karuse lüroeepilisi laule kohaliku traditsiooni taustal (arvestades eriti lüürilisi pulmalaule kui traditsiooni
dominantset ala) ja eesti lüroeepilise regilaulu kontekstis. Viimasel juhul on aluseks väljaanded "Eesti rahvalaulud" I ja II (Tartu 1926; 1932) ja "Eesti rahvalaulud. Antoloogia" I: 1" (Tallinn 1969,
kasutatud on e-väljaannet http://www.folklore.ee/laulud/erla/).
Žanna Pärtlas, Eesti Muusikaakadeemia
Folkloorne muusikaline tekst — st. mingis vormis fikseeritud rahvalaulu (või pilliloo) esitus — on sisuliselt ainus allikas, mis võimaldab meil aru saada rahvalaulikute (või pillimängijate) muusikalisest mõtlemisviisist ja traditsionaalse muusika eksisteerimise seaduspärasustest. Rahvamuusika helisalvestised, jäädes küll informatiivsuse poolest alla elavale esitusele, kujutavad endast siiski reaalsuse objektiivset peegeldust, mida ei saa öelda rahvamuusika noodistuste kohta. Viimased peegeldavad mitte ainult rahvamuusiku, vaid ka noodistaja muusikalist mõtlemist, ning paljudel juhtudel paraku rohkem teist kui esimest.
"Sekundaarsete" muusikaliste tekstidena sõltuvad noodistused paljudest asjaoludest — muuhulgas uurija muusikateoreetilistest tõekspidamistest, mis omakorda sõltuvad tema hariduslikust taustast, kaasaegsest teaduslikust paradigmast ning kehtivast noodistamise traditsioonist e. sellest, kuidas on analoogilisi tekste varem noodistatud. Setu rahvaviiside noodistamise traditsioonile pani aluse Herbert Tampere 5-köiteline väljaanne "Eesti rahvalaule viisidega" (1956–1965), mis sisaldab ligi 100 setu rahvalaulu noodistust ning jääb tänapäevani põhiliseks informatsiooniallikaks setu rahvamuusikast.
Tõuke käesoleva ettekande kirjutamiseks andis vastuolu Tampere kogumike alusel setu laulutraditsioonist tekkiva pildi ja minu enda uurimistulemuste vahel. See vastuolu puudutab eriti setu arhailistele viisidele iseloomulikke laadistruktuure (nn. pooltoon-poolteisttoon-helirida ja sellega seotud nähtusi). Mind pani mõtlema, miks ei sisalda nimetatud väljaanne ühtegi näidet pooltoon-poolteisttoon-helirea laiemast vormist ja sellega koos käivast "kahetoonilisest" mitmehäälsusest, kuigi selle stiili epitsentriks olev Põhja-Setumaa on väljaandes piisavalt esindatud. Samuti tundus kahtlane burdoonse mitmehäälsuse suurem osakaal, kui seda olen märganud helisalvestusi uurides.
Kuna kaks kolmandikku Tampere antoloogias publitseeritud setu viiside noodistustest moodustavad kuuldelised üleskirjutused ja nende hulka kuuluvad peaaegu kõik Põhja-Setumaa näited, ei ole võimalik nende noodistuste "adekvaatsust" otseselt kontrollida. Õnnelikuks erandiks on Anne Vabarna ja tema koori helisalvestised, mida on säilinud piisavas koguses ja osaliselt ka piisava tehnilise kvaliteediga, et otsustada heliridade ehituse, harmooniliste intervallide suuruse ja intonatsiooniliste nüansside üle. Tampere kogus leidub 17 Anne Vabarna koori laulu noodistust, mis on tehtud nii Tampere enda kui ka Anatoli Garšneki poolt. Neist kahe puhul on viidatud noodistuse aluseks olnud helisalvestisele. Mitme noodistuse puhul on võimalus võrrelda neid sama laulu (või viisi) teis(t)e helisalvestatud esitus(t)ega.
Helisalvestiste ja noodistuste võrdlev analüüs toob ilmsiks mitmeid mittevastavusi, millel tundub olevat süsteemne iseloom. Oma kuulmise kontrollimiseks ja täpsustamiseks olen palunud teha ka mõningaid akustilisi mõõtmisi (teostaja Hans-Gunter Lock). Noodistustes leitud "vigade" süsteemsus viitab asjaolule, et tegemist ei ole mitte juhusega, vaid noodistajate teatud psühholoogiliste hoiakutega.
Käesolevas ettekandes püüan seletada, kuidas uurijate muusikateoreetilised tõekspidamised võisid mõjutada nende muusikataju. Arutlen samuti uute tendentside
üle setu viiside noodistamisel, mis hakkasid ilmnema pärast seda, kui setu heliridade eripära oli teaduslikult teadvustatud ja mitmes publikatsioonis käsitletud.
Taive Särg, Eesti Kirjandusmuuseum
Siinne ettekanne on osa uurimusest, milles jälgitakse, kuidas Eestis kujunesid rahvamuusika mõiste ja kontseptsioon (vt Särg 2002, 2005). Vaatlen 20. saj. alguse tekstide põhjal, missugust (tegelikkuses eksisteerivat või kujuteldavat) muusikat mõeldi Eestis, kirjutades teatud muusikaterminite ette täiend RAHVA- (näit rahvaviis, rahvalaul. Analüüsin, 1) kes ja millise eesmärgiga kirjutasid eesti rahvamuusikast; mispärast peeti rahvamuusikat oluliseks; 2) missugust terminoloogiat kasutati; 3) milliseid suhtumisi ja hinnanguid ilmnes eesti rahvamuusika ja sellega seotud nähtuste kohta. Uurimismeetodit võib nimetada diskursiivanalüüsiks. Olen saanud ideid eelkõige kirjutistest, mis puudutavad rahvamuusikaga seotud tegevusi 20. saj. alguse Eestis (Lippus 2002, Sarv 2002) ning kogujate-uurijate ja traditsioonilise kultuuri kandjate suhteid (Baumann1976, Briggs 1993).
20. saj. algul tegutsenud inimeste suhet rahvamuusikasse mõjutas ka tolleaegne ideoloogia, üldisemas tähenduses kui vaadete süsteem, mida inimrühm kasutab edukaks toimetulekuks. Ideoloogilised seisukohad ilmnevad kirjutistes objekti valiku ja sellele antud hinnangute kaudu.
20. saj. algul tugevnenud püüdlused saada euroopalikuks kajastusid mitmeti eesti kultuurielus, väljendudes näiteks "Noor-Eesti" modernistide liikumises ja hinnangulistes suhtumistes ärkamisaegsesse kultuuriloomesse. Eesti rahvamuusika uurimises on tolle perioodi keskne sündmus EüSi kogumisaktsioon 1904–1916. Kui 19. saj. lõpul täitsid esimesed eesti haritlased ühiskonnas paljusid funktsioone, siis 20. saj. oli tekkinud spetsialiseerumine. Ka rahvamuusikaga kokku puutuvate inimeste seas saab esile tuua erinevaid suundumusi. 1) Rahvamuusika kogumine folkloristikas (Oskar Kallas), 2) rahvusliku muusika loomine kunstmuusikas (Rudolf Tobias, Mart Saar), millele elavad kaasa kujutava kunsti loojad (Kristjan Raud), 3) teoreetiliste mõistet selgitamine muusikateaduses (Leonhard Neumann).
Ühiskonnas toimub selgem kihistumine rahvamuusikat tegeva maarahva ja seda muusikat uuriva intelligentsi vahel. Haritlaste arvates on "õige" rahvamuusika äratundmine, kogumine ja töötlemine vastavalt oma kaasaja nõuetele nende ülesanne, samas kui maarahvas ei tohiks seda enam muuta. Näib, nagu oleks maarahvas oma vaistu ja autoriteedi rahvamuusika valimisel ja muutmisel üle andnud haritlastele.
Termin rahvamuusika hakkab keelekasutusse tulema 20. saj. algul ilmselt võõrkeeltest mõjutatuna; kuid kesksed terminid on rahvalaul ja rahvaviis. See näitab ühtlasi, et muusikasüsteemi kui tervikut ei tajuta, vaid tegeldakse üksikute nähtustega. Avara vaateviisiga Oskar Kallas kasutab juba ka väljendeid rahva muusika-elu, muusikaolud. Siin ilmneb hilisema folkloristika etnomusikoloogia uuriv ning hinnanguvaba vaim, kus pööratakse tähelepanu inimese, muusika ja konteksti suhetele ning muusikale kui süsteemile ja protsessile.
Kõige tähtsamaks ja väärtuslikumaks peetakse vanu rahvalaule ja -viise, nagu uskudes nende sisalduvat algloomise jõudu. Kirjutistes on mõnevõrra raske aru saada, mida täpselt mõeldakse vana rahvamuusika all, mõisteid regivärsilise laulu viis ja ka runo(laulu)viis kasutatakse vähe. Samas võib oletada, et "õige" rahvalaul on eelkõige regilaulul, sest muid vanemaid vokaalžanre ei peeta otseselt muusikaks (loitse, itke jms), riimilisi salmilaule aga peetakse liiga võõrapäraseks ja uueks. Et selgemalt eristada "ehtsat" rahvalaulu, siis Leonhard Neumann oma teoreetilist laadi kirjutises eristab saksas eeskujul ka rahvalik laul.
Seega kujunevad vaadeldaval perioodil selgemini välja teaduslik, objektiivsust taotlev ning esteetilis-ideoloogiline, hinnangulisem suhtumine eesti rahvamuusikasse. Mõlema ühine suundumus on täpsemalt piiritleda eesti rahvamuusika erinevaid kihistusi, eesmärgiga leida eesti etnilist identiteeti esindavat muusikat.
Kirjandus
Baumann, Max Peter 1976: Musikfolklore und Musikfolklorismus. Eine ethnomusikologische Untersuchung zum Funktionswandel des Jodels. Winterthur: Amadeus.
Briggs, Cahrles 1993. Metadiscursive Practices and Scholarly Authority in Folkloristics. — Journal of American Folklore, Vol. 106, No. 422,
387–434.
Lippus, Urve 2002. Omakultuur ja muusika: muusika rahvuslikkuse idee Eestis. I. — Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandi algupoolel. Tallinn, lk 7–78.
Sarv, Vaike 2002. Rahvaviiside kogumisest Eestis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. — Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandi algupoolel. Tallinn, lk 7–78.
Särg, Taive 2002. Rahvamuusika mõiste kujunemisest — "rahva"teaduste ja musikoloogia vahel. — Pärimusmuusika muutuvas ühiskonnas 1. Tartu, lk 9–44.
Särg, Taive 2002. Rahvamuusika mõiste ja kontseptsiooni kujunemisest Eestis. — Pärimusmuusikast populaarmuusikani. Töid etnomusikoloogia alalt 3. Koostanud Triinu Ojamaa. Toimetanud Taive Särg, Kanni Labi. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 13–48.