Eesti fraseologismide elektrooniline alussõnastik - FES

Mõistepuu

KATEGOORIAD

INIMENE

Inimene kui tervik

Füsioloogia, organismi talitlus

surema toonela teele minema

kirikaian hingama
maalõ kukkuma
tõsine olema
külmaks minema
tõsiseks jääma
hukka saama
möödas olema
otsa saama
otsas olema
paigale jääma
üles ütlema
ära minema
ära õiguma
ära tahenema
otsa lõppenud
surmale võlgu
kirstu pugema
paradiisi minema
päriskoju minema
rahupaika minema
varna panema
koju läinud
jumalale kaubelda
hingusele minema
roniaiale minema
elu jätma
jumala tapetud
kabelisse kolima
manalasse varisema
koopasse kukkunud
kirikupalves olema
kirikurevisjonis olema
hingega võitlema
hinge heitma
hinge vaakuma
mulda sööma
jumalalapseks läinud
surmaks loodud
on valmis
läks raisku
annab otsad
on mullatoidul
magab maapõues
kisub hinge
ootab hauda
läks hauda
läks taeva
läks hangele
läks mullatoidule
läks ingliks
suri surnuks
jala känge kinni
är lännu savivalda
igavesele unele minema
viimase rehnungi teinud
pika rehaga tõmbama
viimast pilli mängima
siit ilmast lahkuma
Peetruse juurde minema
nagu kurjast kägistatud
kuus lauda saama
omadega õhtul olema
teist platsi vaatama
hinge piiu võtma
kurja matteks minema
hauda kaasa viima
koivad sirgu ajama
silmi kinni panema
hinge välja viskama
vedru välja viskama
aia taha minema
aia taha viskama
mulla alla minema
mätta all olema
mätta alla minema
surma kätte minema
looja karja minema
looja karjas olema
köstri väljavahiks minema
surma roaks saama
annab hanna peio
mängib viimase tembu
puhkab viimast und
läks pikale reisile
läks viimsele teekonnale
läheb Juku poole
läks Jeesuse juurde
vaagub kui vares
langeb kui loogu
ootab nagu surma
läks teise ilma
viskab tossu välja
võtab tossu välja
läks lõa peale
läheb kooljate kambrisse
viskab kondid hunnikusse
tõmbab puukuue selga
annab hinge jumalale
tõmbab naha puule
pole elavate kirjas
viskas lusika nurka
saab issanda pajuki
on surmale suikunud
on sadamasse saanud
ei näe huomet
ei näe kevadet
hallä heinä pääle minnu
pika katuse alla minema
juba oma võitlemise lõpetanud
nagu vikatiga maha niitma
kolm päeva surmale võlgu
kolm kopikat surmale võlgu
selle ilmaga jumalaga jätma
kirikuvõla eest ära võetud
jumala kohtu ees olema
jumala kohtu ette minema
hing hiireurgu, toss tuhaterikeste
saab senest änam sööbijad
situb veel seitsmele lumele
kärvavad kui silgud ahjus
andis oma hinge kuradile
on reisikepi maha pannud
tõmbab naha üle silma
mängib sitaaugu peal sõrmilist
pani kõrvad pea alla
ei surnud õiget surma
ei kuule enam kukulindu
ei saa ületalve jätta
inäp pikkä vaku viä ei
oma igavese hingemaa kätte saanud
elu ja surma vahel vaakuma
langeb nagu rukis rahe all
ei ta selles särgis sure
är käve oma iä otsa pääle
varsti saab kostaga koret putru võtta
pole mulda ta silme peale ajanud
ei saa enam musta maad näha
ei koole ta joht lämmähe vootehe
om uma hinge kapstajuurõ pääle ärä sitno
läks sinna, kust keegi tagasi ei tule
ei sa katkise koti sisse ei sure
kui suri, siis sittus, kui pesti, siis peeretas
teinud seda, mis ta veel enne pole teinud
kooliõlil
hingeminek
pikil õlil
igavene juut
tühi pesa
Aabrami süles
nagu surmavari
teises ilmas
nagu surma suutäis
jumala päralt hing
oh sa hundi söömaaeg
luud lotad ja pääd mätäd
inimeste kirjast väljas
tallel kui jumal kõrkjas
laude vahel
Peetruse juures
lõpetuse peal
mulla all
surma jaoks
viimase ringutuse peal
kahe ilma vahel
viimase tukme peal
kaks head kosilast: kirikukirves ja raudlabidas
külmäkenga jalan
jalad külmad
käed külmad
külg külm
perse külm
hambad irevil
hambad ülespidi
jalad vallali
kõrvad lontis
sussid püsti
habe püsti
hing väljas
mullahais juures
puss risti
toss väljas
vedru väljas
surmakindad käes
perse õhtul
pind maas
surm põues
surmakäsk käes
surmasärk seljas
süäme kottus vakka
pää kangla all
ühe jalaga hauas
silm valge peas
jalad vastu koitu
hing huule tutkamis
puusärgi lauad valmis
surm lauakoormaga järel
habe savi täis
perse mulda täis
suu mulda täis
jalad taeva poole
habe issanda poole
kivi koolja asemele
surm nina otsas
surm silma ees
surm suu ääres
surmahigi otsa ees
süda näpu otsas
hing niidiga kaelas
käed risti rinna peal
jäljed jahtunud
haud pärib
kurat pärib
eluküünal kustus
kiisla saa timäst
kõred on kaelas
Peetrus lehitseb lehte
surm sais pähitseh
jõhvuisk läbi löönud
perse on tahe
hing jääb kinni
hing on kinni
surm võtab ära
surm võtab ära
süda lõhkeb sees
süda närtsib ära
hing läks välja
jumal kutsus ära
jumal võttis ära
kell on kümme
kell lõi sada
surmakari on rindus
ots on käes
veri on mullas
surm teeb jõudu
hing läks õrrele
jumal tuli võõraks
päevad on loetud
surm on seismas
kell on löönud
töö on tehtud
pole kontrahti surmaga
surm ka ei võta
surma vasara huubi vaja
tõbi suust sisse läinud
elu läks seest välja
lilled kasvavad läbi hammaste
hing on keele peal
surm on keele peal
hambad ei valuta enam
võta poeg ehk pojanaine
ega sul varastatud hing ole
seda teed peame kõik minema
seda teed peame kõik minema
sinililli juba silma peale kasvanud
surm kogub kui kuivi hagu
söögid söödud ja joogid joodud
surm mängib persemulgu ümber viiulit
tuli tõmbus ja suri ära
koolõ, koolõ kongiperse, jäta mulle nirtsu-närtsu
küll hauas ussid urisevad ja söövad
mis sa lõped, sa sure iks
üks jalg hauas, teine haua äärel
ihu-hing ammugi seal, luud-kondid veel siin
sooja suri muri, külma kärvas krants
jumal on andnud, jumal on võtnud
sure, sure, saaks korra soolaga ube
sure, sure, saaks korra soolaga ube
ega see laps sulle marju ei too
vanapoiss oli suremas, toss oli välja minemas
viska kondid hunnikusse, heida ise kõhuli peale
Sass sündis ja suri ja sinna ta läks
surm ei saa kätte, ei ole oma vallas
ei rauta Rein rege, ei näe Karla kevadet
üts silmäpilk ja valuhuug, sis om so ihu vaglaruug
tulõb surm ja lõpõb kärä, ussid süäd siekli ärä
küll surm su ükskord pärib, su augud kokku tirib
jumal suretab junlase, tõbi võtab tõstlase, soevlased surevad ise
näe enamb tema silma, liigu ei enamb tema jala
ku sa kuulõd, õt ma koolõ, käänä perse mino poolõ
kui sitt on must kui pigi, siis surmatund on ligi
seel tuleb nüt pea ühe noore vasika, kut ühe vana herja nahk see turo peele