EKM Teaduskirjastus

Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna pidulik seminar

Lammas eesti kultuuriloos

Koostaja: Mare Kõiva

ISBN: 978-9916-659-23-6 (trükis); 978-9916-659-24-3 (pdf)

Ilmumisaeg: 2022

Kuidas mõtlevad metsad, mida räägib vesi
Folkloristika osakond 75 – alusuuringute ja tänapäevafolkloori uurimise keskasutus

Folkloristika osakond loodi 1947. aasta jaanuaris Tallinnas asutatud Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi juurde, kuid algusest peale töötas osa folkloriste Tartus ja neile üüriti ruume kirjandusmuuseumilt. Osakonna juhtmõtte kohaselt ja võimaluste kiuste alustati suurprojektidega: regilaulude, huumori, muinasjuttude uurimine, aluse panemine uuele usundiuurimise koolkonnale, tänapäevaste folkloorinähtuste jälgimine. Osakonna teadustööd iseloomustab kreatiivne lähenemine, alusuuringud ja välkreageerimine ühiskonna hetkeprobleemidega kaasnevatele folkloorivoogudele. 1990. aastate alguses avanes võimalus arendada andmebaase, luua tehnoloogilisi kodulahendusi analüüside kiirendamiseks, 1996. aastal alustasid maailma esimesed vaba juurdepääsuga humanitaarsed e-teadusajakirjad Mäetagused ja Folklore: Electronic Journal of Folklore. 1947. aastal alguse saanud folkloorikogu jätkab pärast katkestust teadusarhiivina EFITA. Aastal 2000 liitus folkloristika osakond Eesti Kirjandusmuuseumiga, sihiks oli rahvusidentiteediga seotud suundade alase uurimistöö kompaktsemaks ja innovaatilisemaks muutmine. Folkloristika osakond on kahel korral (2000–2007 ja 2016–2023) teaduse tippkeskuse hoidja ja südamik.
Loomulikult on 75 aasta jooksul toimunud mitmeid muutusi metoodikas, uurimisteemades, märksõnades, lähenemisviisides, osa neist on seotud oma ajastu ülesannetega ja teine osa õpetlase uudishimuga avastamata teemade vastu. Alusuuringute tulemused on nähtavad väljaannete, andmebaaside, kogumike, teadusartiklite ja rahvaväljaannetena – kuid mitte ainult. Tähelepanu on eesti-läänemeresoome paradigmaatikalt nihkunud laiemale soome-ugri-slaavi ja võrdlevatele ja eksperimentaaluuringutele,
religiooni mentaalsete vormide ja tehnikate kõrval materiaalsele ja psühholoogilisele küljele.
75 aastat tagasi alustati intensiivse läänemeresoome ühispoeesia ehk regilaulu-uuringute ja ühtse tüpoloogia loomisega, mis päädis riikliku preemia pälvinud regilaulude antoloogia avaldamise ja läänemeresoome ühisprojekti algusfaasiga. Muidugi avaldati tulemusi “Vana kandle” sarjas ja muude akadeemiliste formaatide vahendusel. Paralleelselt laulukultuuriga kulges läänemeresoome folkloori ja eriti lühivormide analüüs, rahvusteaduste uhkus, ilmusid tekstikriitiline täistüpoloogial põhinev “Eesti vanasõnad“ ja rahvusvahelise väljundina “Proverbia septentrionalia“, millele 21. sajandil järgnesid “Eesti mõistatused“ ja hiljuti kolmandana “Eesti kõnekäänud“. 1990. aastatest alates on erialateadlasest huvilistel võimalik kasutada mõistatuste multimodaalsete eriliikide andmebaase: anekdoodid ja visuaalsed naljandivormid, usundiga põimunud suurteos “Eesti loitsud“ ja usundi-uurimise tulemused jm. Muinasjuttude alal valmisid kommenteeritud antoloogiad eesti ja saksa keeles ning loomamuinasjuttude rahvusvaheline kataloog, ajutiste projektidega arendati etnobioloogia suunda, Geoniformatsioonisüsteemi (GIS) vahendusel looduskaitsealade ja muude piirkondade pärimus-teabe sidumist digitaalse põhikaardiga, meditsiinifolkloristikat, huumori erinevate stiilide kasutamist, metafooride võimalusi, mütoloogiat jpm.
Täiesti uue hingamise andsid osakonnale 1990. aastad, esiteks vabariigi taastamise tõttu ja teiseks kogu maailma humanitaarias toimunud suurte tehnoloogiliste arengute tõttu – nii avanesid ka meil uudsed võimalused, sh andmebaaside loomiseks ja ainestiku analüüsiks. Kohe järgnesid
koolipärimuse kogumisaktsioonid muutuste jälgimiseks, tänapäeva folkloori ja huumori ning usundi, sh meemide jm jäädvustused.
Folkloristika osakonna loovad õpetlased, toimetajad, programmeerijad, projektide juures assistentidena alustanud inimesed – olgu meie ühine teekond kestnud pikalt või lühemalt, neist igaüks on andnud väärtusliku panuse. Paljudest said uue suuna rajajad, teooria arendajad, rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased. Nimetagem siinjuures: Richard Viidalepp, Ingrid Rüütel, Karl Jaago, Liina Gergova, Ülo Tedre, Pille Kippar, Veera Pino, Eva-Kait Kärblane, Arvo Krikmann, Mare Kõiva, Piret Voolaid, Vaina Mälk, Ülo Valk, Madis Arukask, Ergo-Hart Västrik, Liisi Laineste, Reet Hiiemäe, Aado Lintrop, Sander Vesik, Asta Õim, Tiit Konsand, Katre Õim, Eda Kalmre, Ruth Mirov, Renata Sõukand, Raivo Kalle, Indrek Zolk, Saamuel Vesik, Marje Joalaid, Rein Saukas, Anne Hussar, Anastasiya Fiadotava, Nikolai Kuznetsov, Nikolai Anisimov, Mare Kalda, Anneli Baran-Grzybek, Signe ja Merje Susi, Kairika Kärsna, Maris Müürsepp, Piret Paal, Kristel Kivari, Eve Ehastu, Saša Babič, Aveliina Helm, Eha Viluoja, Luule Krikmann, Alar Kruusmaa, Laas Toom, Asta Niinemets, Andres ja Maris Kuperjanov, Anne Ostrak, Tiina Mällo, Tõnis Roll, Liisa Vesik, Juhani Tali, Kaur Mägi, Loreida Raudsepp, Toomas Born, Indrek Kiissel, Aimar Ventsel, Taisto-Kalevi Rautalainen, Pikne Kama, Priit Lätti, Pille Parder, Helen Hanni, Mann Lintrop, Sirle Pent, Andrus Tins, Mall Leman, Kaisa Sammelselg, Kait Tamm, Tuul Sepp, Kadi Sarv, Jaan Sudak, Henri Zeigo – nimestikku võib jätkata pikalt ja õigupoolest peaksid siia kuuluma ka meie akadeemilise perekonna arvukad liikmed maailma eri paikades, kellega on ühiseid uurimisrõõme olnud vahva jagada.
Et meil oleks pikalt üksteisest rõõmu!
Mare Kõiva, 22.01.2022
https://www.folklore.ee/rl/fo/konve/2021/RockSummer/