III. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST A. PÄEV, PÄIKE JA KUU. 139. KUST TÕUSEB PÄEV. 1. Kae kost tule kuukõnõ, kae kost armas aokõnõ? Kuu tõusi Kuuramaalt, agu Narva allikast, päiv Pärnu lätte'est. Sangaste. H II 6, 759/60 (81). 1890. 2. Kuu paistis Kuura jõesta, päeva Pärnu allikasta, tähte Taalingi mäesta. Kuu kui kangas kuldatoime, päe kui kangas pärnatoime, juustoime, jumalatoime. Peetri. EÜS VIII 878 (547). 1911. 140. PAISTA, PÄEV! 1. Paista, paista, päävakene, heledaste, ilmakene! Paista minu pärja piale, kündija kübara piale, äästaja äkke piale, vahimehe värava piale, kubja uue kuue piale! Kadrina. H I 1, 91 (3). 1888. 2. Paista, paista, päevikene, heledaste, ilmukene, paista ikka Palmse peale, ära paista ranna peale! Rannas süiakse kalada, ranna haiseb raipe'ella, rannatua tuore'ella. Paista minu pärja peale, hõbedase puari peale, äestaja äkke peale, kündija kübara peale! Äestajal äke musta, kündijal kübar punane, minul pärg on päevakarva, otsa iest hõbedakarva, tagant pitsid taevakarva. Kadrina. EÜS VII 414 (183). 1910. 141. TULE VÄLJA, PÄEVAKENE! 1. Tule väl'la, päevakene! Ma tii sulle pika pätsi, tapan kuke kuusikusta, musta kuke muru päälta, halli kuke haavikusta. Sangaste. H II 59, 805 (75). 1898. 2. Üle, üle, vihmakene, kaalu üle, kastekene, tule väl'la, päevakene! Ma tee päeval pätsikese, ma sul tapa tallekese, päeval anna pääkese, Kustal anna kopsukese, Matsil anna massakese, esi söö söämikese, latse lakuv' leemekese. Halliste. H, Kase 31 (84). 1868. 3. Paista, paista, päevakene! Paista, päeva, palavaste, helgi, ilma, ilusaste! Mis mina annan paistemasta? Tapan ära musta kuke, annan päeval harjakese, ise söön südamekese, pere rüüpab leemekese, kassil kaalaluukese, koeral kondiotsakese. Viljandi. H II 26, 141/2 (13). 1889. 4. Tule väl'lä, päivä, kulda, ma anna pütü piima, päivä, kulda, poole pätsi leibä, päivä, kulda, sõklatävve sõira, päivä, kulda, matitävve marju, päivä, kulda. Pake, pilv, päävä päält! Kanepi. H II 32, 530 (19). 1890. 5. Tule väl'lä, päeväke, ma anna pätsi leibä, pääle pätsi otsakse! Tule väl'lä, päeväke, ma anna karbi räimi, pääle karbi kaits räime! Tulend väl'lä, päeväke, ma anna tümsü lihada, pääle tümsü tükikse. Tulend väl'lä, päeväke! Tarvastu. H II 25, 662 (10). 1891. 142. PÄEV PÕLETAB. Heledaste heidab ilma, palavaste paistab päeva, odrad põllule põletab, kaerad külvile kautab, linad rikub liivakuie, herne'ed tua edeje, taterad tua tahaje, piperad pinu edeje. Kadrina. H II 10, 176 (200a). 1889. 143. PALAV. 1. Nüüd on pardila palava, linnul liiga soojadana. Nüüd ma jooseksin jõgeje, küla külma kaevudele, ajan juure allikale. Tõusen hommikul ülesse, siis olen, sulgi, suuni märga, hani, märga hamba'ani, kana, kaelani libeda, vesi alla, vesi peale, vesi minu vöö rajalla, vesi mu keeru keske'ella. Väike-Maarja. H II 11, 366 (142). 1889. 2. Tule, tule, tuulekene, tule, tuulehingekene, lehi, looja leilikene, vii pardilta palavad, vii linnulta liiga sooja, hanelt aiva soojukesta! Nüüd mina jookseksin jõgeje, mere meele vavvedelle, aru külma allikasse. Jõest mina saaksin juuaksani, allikast janu ajada, kaevust keelta kastatella. Haljala. H III 23, 71/2. 1895. 3. Nüüd on linnula palava, pääsokesel liiga sooja. Heledaste heidab ilma, palavaste paistab pääva, nüüd saab sooja seisateski, palav ilma pärjatagi, pigista pihasta vetta, õlast vetta õilutada. Otrad põllula põletab, kaerad külvi kautab, linad jättab liivakule. Jättab valla vaesesta, kehelkonna kirjuma, saksa salvud paljasta, isandad ilmatumast. Narva. H III 31, 554/5 (1). 1906. 144. VEERE VENNA JUURDE. A 1. Veeri, veeri, päivakene, veeri, päiva, vetta mööda! Veeri sinnä, kon mu velle, tsõõri sinnä, kon mu sõtsi! Veeri velle aida pääle, tsõõri sõtsi kirstu pääle! Velle aidan verevida, sõtsi kirstun kirivida. Rõngu. H II 30, 947/8 (7). 1890. A 2. Veere, veere, päeväkene, Refr.: veeriku, veeriku! veere, päeva, vetta möödä, lase kaselatva möödä, kullast kõrendit möödä, hõbest tettu õrta möödä! Veere sinna, kun mu velle, saa sinna, kun sõsara! Veere velle aeda pääle, velle aeda harja pääle, onu aeda harja pääle, sadulsepä sanna pääle, kübarsepä kül'le pääle, tallersepä tare pääle! Tarvastu. H II 43, 195 (4). 1893. B. Veere, veere, päeväkene, veere, päevä, vetta möödä, hõbedasta õrta möödä, vaskest värävida möödä, kullatud kõrendid möödä! Viljandi. H, Peet 38 (35). 1879. 145. VEERE VAESE VAEVA TÕTTU. Veerü, päiva, viidä aiga, kuulu, tunni, saa ma kodu! Veerü vaeste vaiva tõttu, kuningide kulla tõttu! Vaesil olli pal'lo vaiva, kuningil oll pal'lo kulda. Vaesil vaiva vakatäüsi, kuningil kulda kotitäüs. Sangaste. H II 5, 547 (12). 1877. 146. VEERE, PÄEV, SAKSA KIUSUKS. Veere, veere, päevakene, veere saksade vihala, kubijuie kuuluvilla! Saks ei sallind päivikesta, saks ei sallind veeremasta, isand ei öö tulemasta, kubjas kuud ei tõusemaie. Lüganuse. H II 1, 147 (213). 1888. 147. MIS MA ANNAN VEERIJALE. Veeri, veeri, päeväkene, veeri, päevä, vettä möödä, lase mõtsa latvu möödä! Mis ma anna veerijalle vai ma kingi sõõrijalle? Sõtsi kingi sõõrijalle, velle päeva veerijalle. Veeri muidu, päeväkene! Ei ma'i täi velle anda: jääss mu nurme kündemada. Veeri's muidu, päeväkene! Ei ma'i tähi sõtsi anda: jääss mu nurme põimimada, niidu jääse niitemada. Veeri's muidu, päeväkene! Kuke anna veerijalle, kana kingi sõõrijalle. Ei ma'i tähi kukke anda, veeri muidu, päeväkene! Ei ma'i tähi kanna anda. Kukk läts kulla õrre pääle, kana läts vaski varva pääle. Kukk läts kulda kirgemaie, kana läts vaski kaakumaie. Veeri's muidu, päeväkene, veeri's muidu, sõõri muidu! Vöö mina anna veerijalle, sõle kingi sõõrijalle. Helme. H II 48, 65 (84). 1892. 148. PÄEVA PEITMINE. A. Juba päive peidetie, kuuvalu varastetie. Kesse peitas meie päive, kumb siis kuuvalu varastis? Jeesus peitas meie päive, Mari kuuvalu varastis. Mis saab päive peitajalle kuuvalu varastajalle? Annan noa nurmekirja, tupe tuuleristi kirja. Vaivara. H II 37, 77/8 (9). 1891. B. Aituma, jumal tänatud, juba päive peidetasse, kuuvalu varastatasse - ilma piitsa peksamata, kämmelie kärkimata, rusikuie rutjumata. Vaivara. H III 1, 95 (3). 1888. 149. PÄEV SOEB SULASTE PÄID, POLE AEGA VEEREDA. Veeri, veeri, päevakene, kulu, kulla tunnikene, anna orjale õdagu! Ori oodi õdaguta, orjal om aiga igava, päivilisel päeva pika. Ole ei aiga päeval veerda. Päev see suib sulaste pääda, kammib karjalaste pääda, päev see otsib orja pääda. Tarvastu. H II 25, 775 (58). 1890. 150. KUUPAISTE El RIKU KUUBE. Õekene, hellakene, kälikene, kallikene, kui me kõrves kõndisime, laanes laias laulasime - kuu meil paistis kuue piale, päev meil paistis pärja piale, hele tähte helme piale, tähte suuri tärne piale. Kuu ei rikkund kuue kirja, päev ei rikkund pärja kirja, hele tähte helmekesta, tähte suuri tärnekesta. Kuusalu. EÜS VIII 1706 (49). 1911.