Halliste pärimus

Muinasjutud

Halliste muinasjutud olid elavast pärimusest 19. sajandil või 20. sajandi alguses kadumas. Rõuge kihelkonnast on kirja pandud kõiki muinasjutu liike.

Tagasi esilehele

E 16620/1 (32) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). AT 171 B* 3, 16 t. P. Kippar Eesti loomamuinasjutud, 158. Karjapoiss ja karu. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karjapoiss ja karu
Karjapoiss roninud karu eest puu otsa, karu näinud aga seda ja roninud järele. Kui karu juba poolest puud olnud, kukkunud poisil kogemata kodust juurde pandud leivaotsakene särgikaukast*1 maha ja otse karule nina peale. See kukkunud kohe maha ja olnud surnud. Poiss ei julgenud enne puu otsast maha tulla, kui tõised karu puu alt ära olivad viinud.
*1 taskust

E 16622/3 (35) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Mt. 102 B. 7 t. Jutt on rahvasuhu läinud arvatavasti trükisest Villmann 1782. P. Kippar Eesti loomamuinasjutud, 76. Koer hundile seltsiliseks. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hunt ja koer
Vanal ajal näinud hunt üht viletsat nälginud koera teed mööda kõndivat ja kohe olnud temal aru peetud; ta ütlenud koerale: "Tule mulle seltsiliseks. Muud tööd sul küll teha ei ole, kui ainult minu juures olla ja selle ette valvata, et me õnnetuse sisse ei satu. Sellepeale on sul süüa kõige paremat, nii palju kui isi ihaldad!"
Koer olnud selle kaubaga rahul ja läinud hundile kaasa.
Nende tee läinud paksust metsast läbi. Korraga jäänud hunt seisma ja ütelnud koerale: "Siin on paras maa lõunat süüa!" Nenda üteldes murdnud hunt koera ära ja pannud nahka.

E 16623 (36) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). AT 30, 13 t. Euroopas laialt levinud muinasjutt on eesti koolikirjanduses alates 1870 moraliseeriva lõpuga. P. Kippar Eesti Loomamuinasjutud, 12. Rebane pilkab hunti. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hunt ja rebane
Kord oli hunt metsas luusides kogemata põdra auku juhtunud. Küll kaapinud vaeseke küüntega mulda augu külgedest, et välja saada, aga see ei aidanud kedagi. Viimaks hakanud ka nälg kõhtu näpistama, nii et ta selles valus uluma hakanud.
Rebane kuulnud ulumist, läinud seda hirmukisa vaatama ja leidnud, et hunt auku kukkunud oli.
Seda nähjes hakanud rebane hunti pilkama, naerma ning sõimama ja nimetanud teda selleks ja tõiseks. Jooksnud naerdes hea meelega augu ümber senna ja tänna. Jalg komistanud ja vaesekene kukkunud ka auku.
Nüüd olnud rebase kavalus ja naljatamine korraga kadunud. Ta palunud hunti, et see talle elu kingiks. Hunt ei võtnud seda kuulda, vaid käänanud rebase kaela kõveraks.

E 21785 (3) < Halliste khk. - K. Sinka. Mt. 204 A 2, P. Kippar, Eesti lommamuinasjutud, 181. Kukk ja vasikas sõidavad jõel. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord juhtunud ühele saunikule niisugune veeuputus, et saun ühes kuke ja vasikaga jõge mööda alla ujunud.
Kukk rõõmus selle kena sõidu üle, hakanud sauna pennil laulma: "Stokholmi tahame minna! Kõõõ!"
Aga vasik karjunud jälle kõigest hingest: "Mööda! Mööda!"
Viimaks kukel hing täis. Hüpanud vette ja nagu eht poolakas: "Jopp või matt! Jopp või matt!"

E 5236/7 (14) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Mt 750 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Külmmats külas
Ühel ilusal suveõhtul olnud kõik sooküla peremehed kõrtsis ja joonud tubliste. Tänavu olnud neil kõikidel viljad põldudel ütlemata tublid kasvanud ja sellepärast siis ka võtsivad peremehed õige mehiselt linaliiku. Kui nad nenda parajaste jommis olivad, astus väljast keegi närakades riietes kerjaja sisse ja palus öömaja.
"Siit ei ole öömaja saada!" kõneles kõrtsimees palujale vastu.
"Oh, kui vähagi võiks!" palus võeras edasi.
"Olen ütelnud, et siit öömaja saada ei ole, võite sedamaid oma teed minna," kõneles kõrtsimees uueste edasi.
"Välja, välja!" kisendasivad mitmed joodikud.
"Olgu mintud, vana nirukael või Räbala Aadu," mürasivad jälle tõised.
Võeras pööris kohe enda ümber, vaatas ukse pealt veel tagasi ja ütles: "Küll teie Külma Matsi paluma tulete!" Kadus siis.
Kõrtsi juurest kõndides läinud võeras sooküla põldudest läbi ja katsunud käega üht kui tõist vilja, nii kava edasi kuni mäeküla maadeni, siis läinud ühe saunamehe juurde öömaja paluma. See olnud õige lahke ja annud oma koiku kohe selle jaoks. Jsi aga läinud tarre parsile magama.
Hommiku päeva tõusu ajal tulnud sooküla peremehed kõrtsist kodu. Kõigil suur külmahäda. Kes aga kodu saanud, see läinud kohe tarre ahju peale ja maganud seal kuni tõise päevani. Kui üles tõusivad, aga mis nad leidsivad: viljad olivad kõik sooküla meestel ära külmenud, selle suve tööst ei olnud enam midagi loota. Mäeküla meestel olnud viljad ütlemata ilusad, nagu enne. See kihutas kohe sooküla mehed arupidamisele kokku. Kui nad tüki aega vaidlenud olivad, ütles viimaks üks: "Kas te' ei mäleta, et mõne päeva eest üks vana sandinäru Moluski kõrtsis ütles: "Küll te' Külma Matsi paluma tulete!"
Nüüd selgusivad kõikide silmad lahti, aga kus Külma Mats veel oli; see kadunud, et keegi ei tea kuhu.
Ka kõrtsimees, vaene, olnud kimbus, külarahval ei olnud võimalik kehvuse pärast kõrtsi minna ja nii jäänud ta, vaesekene, hädasse. Mis veel mõisast leitud, seda müünud mõisaherra ära ja kõrtsimees - mine nüüd, kuhu sa tahad.

ERA II 15, 40 (12) Saarde khk., Voltveti v., Räägu m. < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Elts Taklaja (1920) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Vana kirbu aimamised.
Kui kord vana kirp kodust ära läinud, oma majapidamiseks mõndagi tarvidust muretsema, siis tulnud tema lapsed kõik kokku ja pärinud kui ühest suust seda järele, et millal nad teda tagasi võiksid oodata.
Vana kirp vastanud lühidelt: "Armsad lapsed seda ma ei või teada millal ma tagasi jõuan, aga üht ma aiman siiski. Kui mind õerutakse, siis ma tulen õhtuks tagasi kodu, aga kui mind litsutakse, siis ma küll ei tulegi vist."

ERA II 15, 60/1 (29) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Jaan Jõgis (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lehm ja lammas.
Vanal ajal, kui kord karjapoiss karja juures magama uinund, läinud lehm ja lammas kahekesi sõnelema ja sõnelemisest sündinud viimaks riid. Lehm kiitlenud end suuremaks häätegijaks kui lammas, sest tema andvad piima ja võid, seega olla tema toitja, milleta inimesed sugugi läbi ei saavad. Lammas kiitlenud jälle end suuremaks ja kasulikumaks, sest ilma temata ei saavad ükski läbi. Tema andvad ihukatet ja kaitsvad seega inimesi külma eest. Tüli läinud viimaks nii suureks, et lehm tahtnud omas vihas lamba sarvedega läbi pista.
Sääl tulnud Vanaisa vahele ja keelanud lehmal ja lambal tüli ja kisklemise ning kiitnud neid mõlemaid ühesugusteks kasulikudeks.
Lammas jäänud sellega rahule, mida Vanaisa neile oli seletanud, kuid lehm kannud ikka ja alati, kuni meie päevini, lamba vastu viha edasi ega kõlbanud paljuks ühte karjamaale. Kui nad aga iganes kokku puutunud, kohe lehm lammast sarvedega viskama. See on ka meie päevil alles nii jäänud.

ERA II 113, 17/8 (2) < Halliste khk., Mõisaküla al. - Jaak Sõggel < Peeter Ruukel, ? a. (1929) Sisestas ja redigeeris USN
Sääse surm
Kord vanal ajal istunud sääsk härja sarve pääl ja iristanud (narrinud) härga jõutuks loomaks. Siis lendanud härja selga ja imenud ahnelt härja verd enesesse. Olles uhke, et tema kui veikene loomakene suure härja seljas ratsutada saab ja end temast toita. Ja veel enam, ta teotanud ka härga. See teguviis vihastanud härga ja ta lausunud:
"Kui sina mind kiusamast ei jäta, ma tallan sind põrgu põhja."
Sääsk löönud end veel uhkemaks, et üks niisugune loom on olemas, kes julgeb temale vastu hakata ja tahab tema vabadust riisuda. Selle järel lendanud sääsk jälle härja sarve pääle, istunud sinna ning lausunud härjale pilkelaulu:
"Sõku, sõku, sõnnikene,
vilets vaene vennikene!
Ei sina sõku sääse selga,
ei sina kaku sääse karvu.
Sääsk saab härja peremeheks,
härja kuulsamaks kuningaks."
See tegu vihastanud härga veel enam. Ta äiganud sarvega vastu puud ja sääsk saanud surma. Uhkuse järel tulnud langemine.
Nii on ka tänapäev veel. Kui härg vähegi saab, katsub ta sääske surmata ja äigab kohe sarvega ning pääga, kui sääsk peaks julgema tema verd imeda.
(AT 291* - 1 t.)

ERA II 113, 27 (9) < Halliste khk., Abja v. - Jaak Sõggel < Karl Rein, ? a. (1929) Sisestas ja redigeeris USN
Karu härjale kohut mõistmas
Härg võtnud kord nõus parmu kohtusse kaebada, et see teda alati tema rahulikus elus tülitavad. Kutsunud karu kohtumõistjaks. Karu olnud nõus seda rasket küsimist oma lahendada võtma ja nõudnud härja käest kaks paari pastlaid palgaks, missugune nõudmine härja aga täbarasse seisukorda saatnud. Härg ei teadnud, kust sarnaseid pastlaid saada, mis karule passiks. Muidu olevad härg aga nõus nõutud palgaarvet maksma, kuid kauplemise pärast tahtnud sellest teist pastelt maha tellida. Kui härg ikka maksmise küsimist edasi arutanud, arvanud karu pastlaid ise võtta.
Selle järele langenud karu härjale kaela, murdnud selle ja koorinud naha pastaldeks. Parm aga pääsenud kogu kergema nahaga kohtuniku küüsist.
(Mtº 139 A - ainuke teisend.)