Halliste pärimus

Loitsud ehk nõidussõnad

E 13452/13459 < Halliste khk., Uue-Kariste - H. Sosi < Jaak Muriku isa (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teie auväärilise üleskutse pääle "Postimehes", kus 7 Moosese raamatu kohta teateid soovite, olen ka mina mõned read üles kirjutanud Teile saatmiseks. Ehk nad minu arust küll midagi ei tähenda, siiski ehk võivad nad Teie uurimise materjali hulgas pisut abiks olla. Aastal 1883, kui ma veel Eesimaal Halliste kihelkonnas elasin, siis jutustati mulle 7. Moosese raamatu läbirääkimisel eelolev luokene. Rääkija oli 65. aasta vanadune tuttava U.-K. (Uue-Kariste) valla rätsepa J. M. (Jaak Muriku) isa.
See oli aastal 1830, kui ma veel noor alaealine poiss olin, siis elas meie naabri M. (Muriku) talus ligi 70-aastane taluvanaisa, kellel tagakambris kolmenurgeline, nõndanimetud nurgakapp oli. See kapp sai meile noortele elurõõmulistele poistele selle lbi õige tähelpandavaks, et seda kappi vanaisa iseäraliselt õige hoidis. Kord tuli meile mõttesse kudagimoodi katsuda seda hoitavat kappi läbi vaadata, mis sääl sees nii iseäralist õige on. Aga meil ei olnud kudagiviisi võimalik kapi juurde pääseda, sest vanaisa hoidis selle võtit nagu enese hinge.
Meie mõtlesime vanakest petmise viisil kapist kuidagi eemale peletada. Ühel kuival suvisel päeval, umbes juulikuu lõpul, tegime meie õue peale kuivadest heintest kaunis suure tule, nii et tare läve juurest vaadates tuli mööda aidanurka näha oli, mis näitaks nagu seisaks ait tuleleekides. Selle järele jooksime tare juurde vanaisale ütlema, et ait põleb, mille järele vanakene kõiki muud unustades välja jooksis, et tule kustutamiseks, kui võimalik, abi karjuda. Aga meie, meie jooksime tema tarest väljamineku järel kapi kallale, et seda lahti teha ja näha, mis siin sees hoitakse. Meie õnneks oli ka võti kapil ette unustatud ja keerasime teda lahti. Kuid meie imestuseks ei olnud kapis muud leida, kui üks suur vana raamat ja mõned kulunud piibu vandoosid.
Võtsime siis selle vana raamatugi ära ja jooksime oma teed. Kohe pääle selle tuli vanataat tarre ja leidis, et suur raamat kadunud oli. Ta täädis nüüd küll, et meie teda tulekahju ütlemise läbi olime petnud ja sel kombel tema kapi kallale tunginud. Vanaisa lubas meile kolmele poisile igale ühele vana hõberubla anda, kui meie talle vana piibliraamatu tagasi tooks. See tegi meile veel elavamat uudishimu piibelt läbi sorima hakata sellel mõttel, ehk vahest on piibli vahele päratu palju raha pantud, kus vanaaegsed inimesed sagedasti raha hoidsivad. Aga läbiotsimisel, mida pääle päeva meie karjahoidmise juures sarjasime, ei leidnud meie mitte ühte paberirublakest. Selle eest tõmbas aga vana piibel ise meie tähelpanemist enese poole. Piiblil oli umbes ühe jala väärt paksust, aga õige jämeda paksu paberi pääle trükitud. Eesotsas oli suur pilt, mis jumalat, taevast, kuud ja tähti kujutas ühes metsa ja rohukasvudega. Selle järel oli piibli eeskiri suure punase trükiga. Üleüldse oli selles piiblis palju piltisid, mida meie hää meelega vaatlesime. Enamisti olid pildid iga uue raamatu algul. Kui meie esimesel korral küllalt olime vaatlenud, siis viisime piibli karjamaa ligidal olevasse lagunud kartohvle koopa ja peitsime sinna kuiva liiva sisse ära. Oli vast pooltõist nädalat mööda läinud, siis tõime piibli jällegi vaatamise alla. Muidugi vaatasime ikka piltisid, aga seekord leidsime ka midagi muud. Piiblil oli umbes keskkohas üks jagu, kus muist musta tindiga ja muist punasega oli trükitud. Katsusime ka lugeda, nii palju kui meie osavus lubas, aga tähed olid nii imelikud ja mõned koguni meile arusaamata, ümargused ning sakerikud. Kõik see terve raamat oli kõige kangemas Tartu keelemurdes, mida selgesti mälestan. Viimaks lehtede sorimise järele leidsime ühe uue pildi, kus kõiksugused loomade kujud selle pildi pääl seisid ja nende keskel, seisis habemik mees, kelle ees suur madu oli. Tõise lehekülje pääle oli punasega suurelt trükitud sõnad: "Püha Jumala mehe Moosese tarkuse ja kunsti sõnad." Selle järele oli järgnev lugemine nõnda trükitud nagu mõistatusteraamatus. Esimene salm oli mustadega trükitud, aga selle all vastuoksa punasega. Meie leidsime muu lugemiste hulgast oma imestuseks selle koha kätte, mille sõnadega ümber kivi käima pandakse. Et meil seekord kitsid karjas olivad, siis tegime ühe vaga kitsiga järgmise katseproovi. Üks viis kitsi kivi ligi ja tõine luges raamatust selle tarbeks olevad sõnad ja vaata nalja - kits hakkas ümber kivi sammuma. Nõnda lasksime teda mõnedkümned korrad ringi käia ja kutsusime siis kitsi ära, aga kits ei läinud. Nüüd peksis üks teda vitsaga, et ta kivi juurest ära läheks, aga kits hakkas karjuma ja ei läinud. Meil läks asi imelikuks, ei tea mis teha. Viimaks, kauase mõtlemise järele tuli meil meelde seda salmi lugeda, mis kitsi käima paneku sõnade all vastuoksa punase trükiga oli. Ka näe nalja, nende sõnade lugemise järele läks kits kohe kargates minema.
Nüüd oli meil koguni iseäralik raamat, mida õige hoolega ära peitsime, et pärast veel mõnda kunsttükki proovida. Nende proovikatsete järeldused olid järgmised, mida selle raamatu sõnade abil korda saatsime. Konna võisime loigust välja kutsuda nõnda, et ta meie ette seisma jäi ja meile haledalt otsa vahtis ja mitte ka ajamise läbi enne loiku ei läinud, kui selle tarbeks vastuoksa olevad sõnad ära olime lugenud.
Verejooksmise, nii hästi loomade kui ka eneste juures, võisime sõnade läbi tarvilisel korral kinni panna. Vere kinnipanemist proovisime mitu korda, mida eneste sõrmede haavamise korral toimetasime.
Kui lind lendes meie poole tuli ehk mööda oli minemas ja kui neid selle tarbeks sõnu lugedes linnu pääle vaadati, nii tuli lind meie pää kohale ja lendas ringi senikaua, kui meie jälle tema ära päästmiseks sõnad lugesime.
Sarnaseid katseid tegime selle raamatu sõnade järele palju ja kõik läksivad ime väel korda.
Kõige viimane, mis külarahva tähelpanemist meie pääle juhtis oli varguse tagasi toomine, see sündis nõnda. Meie ligidal oleval J. (Jutuse) talu peremehel varastati seekord mõned asjad ära, aga varast ei leitud kätte. Meil olid aga raamatust mitmesugusid tükid tuttavad ja see koht ka, kelle sõnade mõjul varas asjad tagasi peab tooma ja senikaua sääl paigal seisma, kust ta varastanud on, kuni teda päästetakse. Ühel päeval küsisime J. peremehelt, mis ta maksta, kui meie varga laseme kraami tagasi tuua. Ta lubas meile ühe hõberubla anda, kui meie seda tõesti teadvat või üles andvat. Kohe tõisel päeval võtsime tuttava raamatu ja lugesin kõva häälega seda kohta, kelle järele varas kraami tagasi pidi viima. Lugemise järele ei teadnud meie asjast midagi, aga kui karjaga kodu lõunale läksime, tuli naabri peremees selle uudisega minu juurde, et kolmandama talu tüdruk Kärt olevat nende varastud kraami kõik tagasi toonud ja ei saavat selle kraami juurest enam minema ja nutvat suure häälega. Mina teadsin nüüd küll, mis asjalugu oli. Kui peremehelt kaks hõberubla vaevapalgaks vastu olin võtnud, läksin kohe oma raamatu juurde karjamaale ja lugesin varga lahti päästmiseks tarvilised sõnad, mille järele tüdruk kohe on minema saanud. Nüüd hakati meid vanemate inimeste poolt silmas pidama ja meie piibelt hoolega valvama, et seda käte saada. Sel põhjusel jäi nende kunsttükkide proovimine meil koguni seisma ja peitsime raamatu jälle ühe lagunud koopasse liiva alla. Heinamaad said karja käimiseks ikka enam ja enam vabastatud. Nõnda hakkasime ka meie karjaga juba kaugemal käima ja kitsad, enne heinategemise aegsed karjamaad jäid unustusse. Selle tõttu unustasime siis ka selle kunstipiibli ära.
Sügisel, kartohvlekoopade korrale seadmisel sai J. (Jutuse) talu sulase läbi juhtumise korral see lagunud koop ka parandatud, kus meie piibel varjul oli ja see nimetud talusulane leidis selle raamatu üles ja võttis enesele.
Küll katsusime tema tagant piibelt veel ära varastada, aga see ei läinud õnneks. Umbes kuus aastat hiljem hakkas piibli leidja mitmesugusid posimise tükkisid rahva seas tegema, muidugi minu ja mõne tõiste teada selle piibli abiga. Viimaks sai mees õige tähtsaks ilmatargaks ja nõiaks ning palju rahvast käis tema juures abi otsimas, nii hästi haiguste kui ka nõiduste vastu. Viimaks läks see suur tohter meie külast ära K. (Kõpu) valda K. (Kuninga) talusse sulaseks. Nimetatud piibli omanik ja sulane on mõnede aastate järele ära surnud ja see piibel on surnud sulase lese läbi K. talu peremehele vaka rukkite eest ära müüdud.
Nõnda kaugele ulatab eesotsas tähendatud vanamehe jutustus, mida ta ise oma silmadega olla näinud ning käega katsunud ja pidada sulatõsi olema.
Mina lisan omalt poolt juurde, et selle kuntsipiibli jälgi K. vallas K. talus veel tänapäevani on alale jäänud. Nimetatud K. talu peremees on ju Kuninga-Hansu nime all tervel Liivimaal, niisama ka Lätimaal, haiguste tohderdamise ja varguste välja saatmise läbi õige kuulsaks saanud. Vast 5 aastat tagasi ei ole tema vanem poeg, kes talu pärija on ja ka uue aja hariduse on saanud, oma vanaisal lubanud enam seda ametit edasi pidada.
Umbes sellesarnasest eelräägitavast piiblist jutustas ka minu õnnis vanaisa, kes juba ligi 15 aastat mulla põues hingab. Ta ütles, et tema isa justament ka sarnast kahevärvilise trükiga piibelt olla kord ühe nõiamoori juures näinud.
Üleüldse võin ma tähendada, et Hallistes ja lõunapoolsel Liivimaal 7 Moosese kohta mitmesugusid jutte rahvasuus liikumas on. Ikka ja ikka teavad vanad taadid ja eided jutustada, et kaks kuni kolm põlve tagasi tõesti sarnasid piibliraamatid rahva keskel on olnud, kus 7. Moosese raamatud sees olnud. Kaks raamatut olnud iseäraliste kunstide tarbeks. Isegi teatakse jutustada, et Uue-Kariste Jutuse külas sarnasid ramatuid pea igas talus on leida olnud ja mille abil siis vastastikku ükstõistele nõidumiste ja posimiste abil kõiksugust kurja olla tehtud. Mõnel talul olla vahest terve kari laudas ühel öösel ära surmatud, niisama ka paremad hobused ja muud loomad. See aeg ulatab arvatavasti katolikiusu parema õitseaja sisse, mis 15. ja 16. aastasaja vahel võis olla.
Viimaks olla katolikiusu ülemad kuulda saanud, et rahva keskel ühe raamatu abil palju kurja tehtavat, siis saadetud iga kiriku poolest üks mees välja, kes neid raamatuid pidi kokku korjama ja pappide kätte viima.
Kui palju neid kokku on saadud ei ole teada, aga et rahvas neid rohkem nüüd ära hakkas peitma see on muidugi mõista. Pärast seda olla üks riidekaupleja juut üht raamatut sala rahvale müünud, mida Saksamaal olevat trükitud, aga maakeeli ja kui juudil nii palju ei olevat anda olnud kui rahvas soovinud, siis olla juut veel Saksamaalt tuua lubanud.
Nõnda rääkis minu isaisa kord, et tema mälestada selgesti, et keegi juut seesugust sehvti olla ühe nõiaraamatuga ajanud. See juut olla tubli salakaubavedaja olnud ja kui ta Poolamaal parajasti üle piiri oma kaubaga tulnud, siis võetud teda kinni. Kinnivõtmise juures olla ta veel kaks soldatit maha lasknud. Selle korral olla juudi kraami hulgast ka hulk raamatuid leitud, mida kui meie keeli raamatut ära olla tuntud ja siis Riiga piiskopi kätte saadetud, kes neid rahvale pidi müüma. Piiskop olla siis aru saanud, et need ära keeletud ja kokkukorjatud nõiaraamatud olnud ja lasknud kõik ära põletada. Juudi lõõg olla küllalt täis saanud ja teda saadetud ära Siberisse.
Nii tõsised kui need jutud ka muidu on, siiski on nad paiguti rahva seas veel liikumas. "Kus suitsu, sääl tuld" ütleb vanarahvas. Siin peaks küll seda asja sügavamalt uuritud saama, kas ei ole ka sarnaste juttude taga midagi asjalist ära peidetud.
Missugused ja mille otstarbelised võisid need raamatud olla, mida juut on müünud? Kas peaks 1400. ja 1500. aastate ümber meie keeles piiblit tõesti olema trükitud, millest vanarahvas teab jutustada ja mida mõned näinud olla?
Kui oli, aga kes võis ta rahvakeelde kirjutanud olla?
Kas ei võiks võimalik olla, et keegi sahkerdaja juut mõnda selleaegist eesti keele paramat kirjameest enese nõusse on meelitanud ja selle abiga siis mõnda osa piiblit meie keeled toimetanud ja keda juut siis Saksamaal omal kulul trükkida laskis???
Kust peaks siis 7. Moosese raamatu jutud tulnud olema, kui raamatut ennast ei ole olnud?
Sarnased on küsimused, mis tõesti uurida ja kosta tahavad. Teadusemehed peaksivad ju ometigi seda uurinud olema, kas ladina, kreeka ja heebrea keeles on Piiblil 7. Moosese raamatut, sest Piibel on ju alguses nendes keeltes kirjutatud.

E 17036 (5) < Halliste khk, Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui inimesel üks niisugune haigus on, kus üks valujutt alati nagu muaga lõigatud ihust läbi käib, ikka edasi lähab ja ikka rohkem valu teeb; siis kutsuvad inimesed seda jooksja haiguseks.
Veronica offeinalis (jooksja rohi) tuleb siis keeta ja haiguse või valutava koha peale määrida. Peale määrimisel tuleb aga "Meie Isa" seitse korda ära lugeda, küll siis jooksja kus seda ja tõist kaob.

E 17036/17037 (9) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahetakse, et pastlad rohkem seisavad, siis tuleb nendega vastsest pärast paekivi peal hõeruma ja isi sealjuures ütlema: "Pae paksutsed, kivi kõvatsed, ühed pastlad, üheksad paelad." Küll siis pastlad kaua seisavad.

E 17037 (10) < Halliste khk, Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pea valutab, siis tuleb pahema käega otsa peale vajutada ja kolm korda "Meie Issa" ära lugeda, küll siis peavalu kaob.

E 16598/600 (13) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vihmavanamees
Ühes külas elanud vana hall mehikene ja see mõistnud vihmasõnu. Tema lasknud siis vihma sadada kui tema tahtnud ja keelanud ka niisama. Alati, kui ta poolemaa meestega pahaseks saanud, siis lasknud ta neile mitu päeva vihma sadada ja keelanud ainult siis ära, kui vihmatuju üle läinud. Oma põldude peale lasknud ta ikka paraja osa vihma sadada, misläbi temal ilusad viljad kasvanud ja poolemaa meestel koguni kehvad. Külarahvas nimetanud teda vihmasõnade pärast vihmavanameheks.
Kui vihmavanamehel juba lõõg täis saanud ja Liiva-Hannus lepise kelguga järele sõitnud, siis olnud alles tegemist. Vanamees olnud haige maas, aga hing ei läinud välja. Nenda põdenud ta mitu nädalat. Külarahvas hakanud juba juttu järele ajama, et vihmavanamees sellepärast ära ei surevat, et ta elu sees rahvale palju halba olevat teinud. Kui vanamees nenda ikka vaeval maas vähklenud ja viimaks ka isi juba aru hakanud saama, et selle süü pärast hing välja ei lähe, siis kutsunud ta ühel päeval oma sugulased oma juurde ja tunnistanud neile kõik patud üles. Nüüd surnud ka mõne tunni järel alles vihmavanamees ära.
Sel päeval, kui vihmavanamees hinge heitnud, olnud niisugune torm, et maad ega taevast ei nähtud, lume ajanud maha, mis mahtunud ja tuul olnud ütlemata suur. Tema tuttavad olnud mures, kuida vanameest niisuguse tormise ilmaga maha viia, matussepäeval jäänud aga torm üle.
Rahvas kõnelenud pärast pikka lou, et sellepärast vihmavanamehe hingeheitmise päeval tormine olnud, et vanamees kõik oma päevad kurjalt ära elanud.

E 16602/3 (16) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Halliste tark
Vanal ajal elanud Halliste kihelkonnas mõtsaurkas ühes üksikus onnikeses vana mees, kes kõiksugu haigusi parandanud, vargusi ülesse juhatanud ja muid niisuguseid asju korrale ajanud. Tema juures käinud rahvast ligidalt ja kaugelt ja kellegi käest ta rohkem ei võtnud, kui elu ülespidamiseks ja rohtude muretsemiseks tarvis läinud. Tema pannud sõnadega vere kinni, arstinud nikastust, pannud luu oma koha peale jälle tagasi, aidanud maalist ja tuulest rabatud.
Sel ajal olnud Halliste kihelkond terve ja tubli, haigused, mis vahest kellegile juhtunud, parandanud vanamees kohe ära. Niisama ei olnud ka Halliste kihelkonnas sel ajal vargahaigusi näha ja ka tõistest kihelkondadest käidud varguse pärast tema juures.
Kui vanamees ära surenud, õpetanud ta tarkuse ja sõnade võimu oma pojale, kes ka pärast isa surma niisama usinusega ümberkaudse rahvale head teinud. Aga kui see jälle ükskord ära surenud, ei õpetanud tema enam kellegile seda ammetid ja nii hakanud aega mööda Hallistes jälle haigused liikuma.

E 16975 (26) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pastlad esimest korda jalga pannakse, siis hõerutakse jalgadega kivi peal ja öeldakse: "Pae paksutsed, kivi kõvased, ühed pastlad, üheksad paelad." Siis seisvat pastlad kavva.

E 16977 (38) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapse kellegile suurel inimesel asja pakub, siis tuleb vastu võtta ja ülesse tõsta ning ütelda: "Pikas! Pikas!" Siis saavat laps heasti pikkas kasvama.

E 16984 (111) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui inimene aevastab, siis ütlevad vanemad inimesed: "Aita Jeesuke!" Siis saavat ta terveks.

E 23826 (1) < Halliste khk. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lapse kõht valutas, siis pitsitati seda järgmise sõnadega:
Kiirmus, kaarmus, varesel valu,
harakul haigus, musta linnul muu tõbi,
hundile hoolme, karule kaeve,
vink vänk värist vällä,
latse s.t.g. seinä pääle,
kana perse parlaksti,
mede latse kõtuk terves.

E 23826 (2) < Halliste khk. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui ronk üle karja või hoonete lendab üteldakse:
Oh sina viisraak, pastlapaik,
tulitukk, ahjuots,
paatuust, aiaalune.

E 22665 (34) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku vasikut edimist kõrda joodeti, siis üteldi: "Merre juoma, laande süömä", siis saab tast hää jooja ja sööjä.

E 22665 (44) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tõine kõneleb, et kunnig eläjid om koolu, siis ütelts tasa: "Mede ritsiku ka ärä koolu."

E 22665 (50) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku koer pääle tuleb, siis ütelts koerale: "Mine vaata, kas su peremehel püksi jalan om," siis ei aa ta külge.

E 22666 (75) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku hammas suust ära tuleb, siis visats ta ahju pääle ja ütlets: "Ritsik, seh luuhammas, anna mulle raudhammas!"

E 22667 (92) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tõine tõist ilma süüta vannub, siis ütleb vannutud: "Suust vällä, ninäst sisse tagasi."

E 22667 (100) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku laits heitub, siis ütelts kolm kõrda: "Perst saab roos!" siis ei hakka latsele roos.

E 22668 (120) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku laits maha putub, siis piab ütleme: "Aituma maaksel!"

E 22670 (147) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Uiska nätän ütelts:
Uisk, saisa paigal!
Suo sammal siu,
maa muld miu.
Sis ei lää uisk ärä.

E 22670 (167) < Halliste, Kaubi k. - Hans Reissar (1896)< Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku pastlid edimist kõrda jalga pannas, siis ütelts:
"Ärä karda kassisitta,
ärä pelgä penisitta,
hooli hullu hundisitta",
ja lüvväs kolm kõrda jalage vastu maad, siis ei lää pastal ninda ruttu katik.

E 27239/27240 (9) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Jaan Moks (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tulihänna tegemine
Kõpust, Jaan Moksi suust ü.k.a. 1896.
Kõpus käinud üks peremees tihti tulihännas ja vedanud nõndaviisi omale rohkeste kriimi-kraami kokku.
Sellessamas talus teeninud üks kaunis kaval poiss. See oli kuulnud, et tema peremees tulihännas käivat. Ta mõtlenud seda asja järele ja jäänud vahtima, kuida peremees tulihännas lähab. Näinud aga õhdul peale päikeseveeru, kuida peremees tühja tonni sisse tükkinud ja isi laulnud: "Mine küla üle, üle Kõpu Suureküla!"
Poiss otsinud siis omale ka tonni, et järele katsuda, kas just sell kombel tulihännasse saab minna. Ta leidnud ka agariku äärest õige suure tonni ja poiss tükkinud sinna sisse. Nii kaua, kui ta tonni otsinud, läinud temal peremehe loetud sõnad meelest ära. Kui ta viimaks hulga aega mõtlenud, tulnud talle need meele, nagu oleks peremees nii ütlenud: "Mine külla, üle külla, mine Kõpu Suurdekülla!" Ja tema ütlenud ka nii. Kohe tõusenud tonn ülesse ja pannud minema, aga läinud igasse külasse kinni, tahtnud poisi just surnuks tappa. Kui ta nõnda küll mässanud olnud, läinud tulihänd viimaks tagasi kodu. Poisil olnud ikka veel hea meel, et ikka hingega oli ära pääsenud.
Kodus leidnud poiss, et peremees juba tagasi olnud. Ja kui poiss tulihännast juttu teinud, hakanud peremees temaga taplema, et ta ilma tema teadmata selle katsega jahtima oli hakanud.
Poiss aga lausunud peremehele tema tapeluse peale: "Ei ole selle tulihännast küll kedagi kasu, tapab mehe kah sinna manu ära."

E 23347/23349 (8) < Halliste khk. - Karl August Sinka (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sant läinud talusse öömajale. Kästud laudile magama minna, sest toas ei olnud ruumi. Pereisa olnud ka haige. Pererahvas läinud ise õhtusi talitusi toimetama. Sant näeb laudilt, kuidas pereisa rehe alt hobuseküna võtab, natukese aja pärast tulnud tagasi, küna raha täis. Pannud reha ala purde alla, ütelnud ise: "Kaks korda saob veel tuua."
Sant kõbinud laudilt maha, ajanud paar peotäit puhu ja laudile üles jälle. Varsi toonud ka tõise künatäie: "Üks kord saab veel tuua," kiitnud vana ja läinud tooma. Sant ruttu maha ja tasku jälle täis.
Pereisa tulnud kolmandat korda, kraapinud väha mulda rahahuniku pääle, ütelnud: "Kes siin pääl kukega künnab ja kanaga äestab, see saab selle raha kätte."
Aasta pärast tulnud seesama sant sinna talusse, hakanud järele pärima, kas vana pereisa elab ja kus ta selle rikkuse jättis, kui ära suri. Sandile öeldud küll, et isa surnud, aga mitte punast tenga ka maha pole jätnud. Sant tõutanud isaisa päranduse kätte juhatada, kui temale kolmas jagu antakse.
Lepitud sandile järele, kästud ära tuua. Sant teinud kukele adra ja kanale äkke, künnud kukega ja äestanud äkkega. Vaata nüüd,raha tulnud kui kolinal maapinnale. Nüüd kadunud ka endine vilets ja kehv olek selle talult, sest nüüd olnud peremel, ka sandil raha küll.

E 3900 (44) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Arstimised/
Kui inimesel üks niisugune valu on, kus üks valujutt alati nagu nuaga ihus lõikab, edasi läheb ja ikka alati suuremat valu teeb, siis kutsuvad vanemad inimesed seda jooksjaks. Selle vastu tuleb jooksjarohi (veronica offcinalis) keeta; seda vett tuleb siis jooksjahaige koha peale määrida. Määrimise ajal tuleb "Meie isa" seitse korda ära lugeda, siis kaob jooksja kus seda ja tõist.

E 3913/4 (136) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kured vahest tare harja kohal ära eksivad, siis arvatakse mõnda iseäralikku juhtuvat.
Tähendus. Kui kured ära eksivad, siis tuleb seitse ümargust ühesuurust kivi võtta, tasase maa pääle viia, kus igal ajal neid näha võib. Esite puhu neile siis hingelõhna pääle, et nad elavaks saavad, tõiseks nimeta neid kurgedeks, sega nad siis veel maas mitu ringi ümber nagu nad praegu alles üleval eksimas on. Selle järel aja neid ritta, nimeta:
Teele, teele, kurekesed,
isa ette, ema perra,
lapsed veel kige perra.
Küll nad siis õige tee kätte leiavad.
Nii toimetab vanarahvas alati kurgede eksimist nähes.

E 3359/61 (1) < Halliste khk. - O. Saabas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Armukaraski valmistamine
Juhtusin ühe vana eidekesega kokku, kes rääkis järgmist armukaraski valmistamise lugu.
Tüdrukud teevad armukaraskit nõnda, et sundvad poissa endid ära võtma. Kus tüdruk esimest korda lauakirikus lähab, peale suurekooli (leerimist), siis tüdruku ema võtab kolme sorti vilja ja teeb nende jahudest taignast. Taignast teeb pätsi ja sääljuures ise ütleb selle poisi nime, kellele tütar karaskit süia peab andma (nagu: Juku karaskike, Juku karaskike). Ja kui päts valmis on, siis lähab tütar kahe jalaga ahju koldesuu peale ja aab jala laiali, esi hoiab ahju sembsist kate käega kinni. Nüüd ema laseb läbi kintsevahe karaski ahju ja ise ütleb: "Ahju, ahju, armukarask. Läbi jalge lämmileib."
Seda ütleb ema kolm korda.
Nüüd, kui karask küpses saab, võtab ema karaski ahjust välla ja paneb nõnda ära, et keegi ei näe.
Nüüd kui tütar kirikus lähab, annab oma tütrele selle karaski manu. Nüüd tütar annab seda karaskit kiriku juures süüa selle mehele, keda ta omale meheks tahab ja ise sööb kah seda samu karaskid. (Kui ta mõne natukse sellest armukaraskist tõisele kah annab, siis ei aitaved midagi). Siis hakkaved noormees kohe teda armastama ja kõndved järel, ei saaved kohekil olla, iga päev pidaved korra ära nägema, seni, kui ta selle tüdruku ära võtab naises.

E 3872/3 (17) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulihänd
Üks rikka talu peremees, kelle aidast sugugi viljasalved ei tühinenud, kelle kotid jahust ega tangudest ei vähenenud, istus ühel õhtul oma aidas tonni sees ja luges järgmisi sõnu:
"Mine ikka kõigelt poolt üle,
kividest ja kandest,
metsapuudest, orgudest ja mägedest
kuni rikka Aale viljaaita..."
Nii pea, kui ta neid sõnu oli lõpetanud, kerkis tonn maast üles, aidauksest välja ikka üle metsa õhtu poole, millest muud midagi näha ei olnud kui üks tulejoon. Seda kõik oli sellesama talu poiss päält vaadanud. Ta oli küll ka kuulatanud, aga siiski ei saanud peremehe kõigist sõnadest aru. Temal oli ka kindel tahtmine järele katsuda, kas on võimalik tonni sees peremehele järele sõita. Ta otsis ja leidis ka aidast suure tühja viljatonni, mis nagu tulega ümbert ära mustaks põletatud oli - arvata, et ta mõni endine peremehe sõiduriist oli olnud. Et ta küll peremehe omast hulga suurem oli, siiski ei küsinud poiss sellest midagi, vaid puges sisse ja luges järgmised sõnad: "Mine kõigi poole kinni, kivides ja kandes, metsapuudes, orgudes ja mägedes, kuni rikka Aale viljaaita..."
Oh sa elu, mis nüüd oli! Kui üks tulejuga käis laiast laanedest ja murrumetsadest läbi - tahtis poisi päris vaeseks tappa - kuni Aale aidaukse pääle kinni jäi. Peremees nägi ära, et tema oma poiss oli, ta hüüdis tasakesi: "Võta tasa, tasa, suuretõrre mees, ära uksetulpa maha põruta." Seda üteldes vajus aidauks väljast poolt kinni ja vaesed vargad olivad päris vangis. Oleks nad mitte kõnelnud, nad oleksivad päratu suure viljavoori täna ära viinud.
Hommiku lasti nad aidast lahti, et nad kodu võiksivad minna. Poiss jättis küll tulihännan käimise järele, aga peremees mitte.
Ühel päeval katsus ta jälle kord õnne, tõise talu aida juurde. See läks küll esiteks heaste. Oli ta parajaste kodu tulemas, katsus laanekütt, kas püss puudub tulihännas. Niipea kui pauk käis, sadas hulk teri maha.
Hommiku otsiti peremeest taga ning leiti hulga otsimiste järel viimaks aidast tonni kõrvalt, jalg oli verine, sellest oli auk läbi. Peremees põdes küll jala ära, aga lombakuks jäi ta kuni surmatunnini. Pärast kuuldi jutt rahva seas liikuvat, [et] laanekütt olla ahneks [läinud] tulihännan käija lombakuks lasknud - ja nii ta ka oli.

E 3891/2 (8) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Arstimised
Rahva arstimise kombeid tarvitavad nüüd veelgi mitmed vanemad inimesed, aga nende saladusi kõiki kätte saada, see on võimatu. Lihtsamad, mis juba enamiste igal eestlasel tuttavad, on sedavõrd rohkem võimalik ülesse kirjutada. Nikertust toimetavad nad nõndanimetada sõnade ja hõerumise ning murdmistega. Sõnad, mis sääl juures loetakse ei ole võimalik kuulda saada. Nikertust toimetadakse ka nikertuse paberiga, sellele kirjutab nikertusearst kodus pliatsiga paberi pääle, hõerub ta siis nii ära, et võimalik lugeda ei ole. Nende ridade kirjutajal oli ka kord võimalik mõnda sõna nikertuse paberi päält ülesse kirjutada, aga see paber on kaotsi läinud, sellepärast ei ole mul võimalik teda vana kulla salve saata.
Roosi loetakse ütsme (üheksa) suguseks. Neid arstitakse kõiki roosi paberitega, mida mustjahalli paberi peale tehtud on, arstida võivat. Nagu vanarahvas räägib, olla sinna Meie isa vastupidi pääle kirjutadud; kes need sõnad kätte õpib, see võib roosi arstida.

E 3892 (2) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loomadel täied seljas on, mida kuri silm sinna nõidunud, siis võta üheksa täie looma seljast, pane nad villase riide sisse, pigista siis pihlakalõksude vahele ja viska nad siis üle pahema õla sipelgapesasse, üteldes: "Kust olete tulnud, sinna peate minema." Selle järele kaovad täied.

E 3892 (3) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tõist moodi ära arstimine. Võta looma seljast seitse täie, seo nad villase riide sisse kimpu, pane püssi sisse ja lase vastu taevast ülesse, öeldes: "Kes nad nõidunud, sellele nad mingu!" Küll nad siis kaovad.

E 3893 (5) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loom põduraks jääb, ei söö ega joo enam, siis tee kasetohu pääle seitse viienurgelist risti, vajuta sellega loomale otsaette ja ristluude pääle. Ütle isi: "Jumal andku sulle ilu!" siis hakkab loom kohe sööma.

E 3894/5 (13) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kahetsirohi. "Ai jeeke! Kui sio laits küll ära kahetadud om, aga siss küll muu ei aita, kui peab ega päe kolm korda keedetud kahetsikõldu vett sisse andma!" Ütle esi kah: "Eesuke avite." Küll haigus siss kaob.
Tähentus. Kui kahetsikõldu kahetsihaiguse vastu metsast korjatakse, siis tuleb sinna kohale kusalt neid kokutus on tükikene punast lõnga asemele panna, muidu ei saa need kokutud kõllad aitama, sest vanapaganal olla võimalik, kui punast lõnge ei ole asemele pantud haigust suuremaks ajada.

E 3896 (26) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Niisama tuleb ka suuri teelehti haudunud kohtade peal hoida. Mõlemad haigused saavad sellest abi.
(Tõsi ta küll ei ole, aga vanarahva arstimisesõna, sellepärast saivad nad siis tõiste hulka ülesse kirjutadud.

E 76477 < Halliste khk., Mõisaküla - Ervin Ilves, Pärnu Linna Poeglaste Gümn. õpil. (1931) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Kätel olevaid käsnu saavat kaotada, kui hobusekabja alla jäänud mulda ehk lund vajutada 3 korda käsnadele, siis üle õla tagasi visanud ja sõnanud: "Minge minust eemale," ning siis tagasi vaatamata koju läinud.
Ka saavat käsnu kaotada, kui soola käsnadele vajutada ja tulle visata ning ise nii ruttu, et soola särisemist ei kuule, välja joosta.

E 78776 (4) < Halliste khk., Laatre v. - Johannes Palu, Pärnu Poeglaste Gümn. õpil. < Els Rebane, 68 a. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Suure neljapäeva hommikul tuleb härja mune pesta, siis leiab suvel palju kanapesi.

E 5266/7 (41) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussi sõnad
Kord oli poiss kuulnud, kui tema peremees ussisid soode seest välja oli kutsunud; ta oli varjult kuuldes ussisõnad täieste kätte õppinud ja nüüd tahtis ta ka katsuda, kas tõeste siis ussid välja tulevad.
Ühel päeval läinud poiss üksinda metsa äärde seda proovima. Ta lugenud ussisõnad ära.
Aga, oh seda õnnetust, usse tulli igalt poolt, mis hirmus. Neid tükkinud maa seest, kande alt ja igast kohast nii palju, et neid keegi lugedagi ei oleks suutnud. Poiss olnud kimbus, ussid ei läinud sugugi ära ja kodu ei saanud ta ka minna, sest kõik kohad, kuhu ta jalaga tahtis astuda, olivad ussisid täis. Viimaks tahtnud mõned poisile õige elu kallale kippuda. Ta olnud nii kimbatuses nagu hunt aianurgas.
Peremees oodanud poissi kodu, aga seda ei ole tulnud. Ta läinud otsima. Metsa jõudes näinud ta poissi usside kimbatuses. Kohe lugenud peremees usside sõnad ära ja need kadunud kui tina tuhka. Nüüd alles saanud poiss vähegi hingata.
Peremees viinud poisi kodu ja ähvardanud kangeste seda tegemast; ka poiss kahetsenud seda, et ta ussisõnad kätte oli õppinud. Ta unustas edespidi nad täieste ära.
Ühel päeval pannud poiss jälle tähele, kui peremees ussisid maa seest välja oli kutsunud. Ta olnud nii kaua peidus, kuni peremees ussid ära oli saatnud. Nüüd oli ta ka need sõnad kätte õppinud, kuidas ussisid ära võib saata.
Pärast kutsunud poiss mitu korda ussisid välja ja saatnud ära jälle, aga nõnda kimbus ei olnud ta enam, kui esimesel korral.

E 5268/9 (42) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Päike paistab, vihm sadab, hunt sööb võsan võid-leiba
Kord oli keegi noormees kuulnud, et siis, kui päikene paistab ja vihm sadab, siis hunt võsan võid-leiba söövad. Ta tahtis näha saada, kas see tõsi on ja läks metsa vaatama. Nii pea, kui ta kopli lepikusse oli jõudnud, näeb noormees mätta kõrval suurt halli hunti võid-leiba söövat.
"Oot, oot, sa karjakrants," ütles poiss ja jooksis suure vemblaga hundi pead puruks peksma. Aga niipea, kui malk hundi kaela peale oli vajunud, tõusis see maast ülesse ja pügas metsa poole. Poiss jäi veel laia suuga järele vahtima.
Oli noormees väha aega üksisilmi sinnapoole vahtinud, kuhu hunt ära kadunud, siis näeb ta võsa oksi liikuvat ja selle järel sammus vanamees nagu metsakänd nooremehe poole. Poiss andis jalgadele teada, et niisugusest kohast ära saaks. Aga pea hoiti teda tagalt selja kinni, nõnda et ta niutsatagi ei saanud.
"Keda sa krantsiks hüüdsid ja keda sa ära purustada tahtsid?" ütles hall vanamees poissi pitsitades.
"Jumal isa pojukene!" hüüdnud poiss ja kohe lasknud hall vanamees teda lahti, vaadanud siis veel korra poisi otsa ning selle järel kadunud ära metsa.
Poiss läinud kohe kodu. Pärast seda hakanud tal küljeluu kangeste valutama, nenda et ta kuhugile enam ei saanud. Ta läinud arsti juurde abi otsima, see aga ütelnud: "Valu võin ma sult küll ära võtta, aga päris terveks teha ei ole võimalik."
"Tee aga nii, kuida võid!" palus noormees. Selle järel tegi arst pudeli sisse üht vedelikku, andis seda poisi kätte ja käskis kodus haige koha peale määrida.
Oli poiss kodus haige koha peale rohtu võidnud, siis kadus küll mõne pääva järel valu, aga tõbist puusa lonkas ta eluotsani.

E 5269/70 (43) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Päike paistab, vihm sadab, vanapagan vihub kaheharalise kase vahel lapsi
Ühel päeval jalutas üks noormees aina üksi laanes, et uni teda liiga vaevas, viskas ta end pikali ja uinus pea magama. Kui ta juba küllalt norskanud oli ja viimaks üles ärkas, nägi ta päikest paistvat ja vihma sadavat. Veel näeb ta edasi vaadates läbi vihma - keegi vihub kaseoksadest punnakuga suure kase kahe haru vahel hulka lapsi, keda kõik sinna sirakile oli säetud.
Ta tõusis üles ja astus ligemale. "Külaonu, mis sa teed siin?" küsis ta.
"Lapsi vihun,"oli vastus. "Kui soovid, vihun ka sinu ihu ilusaste üle." Noormees ei olnud ka mitu nädalat enam vihtuda saanud, himu järele heitis ta ka viimaks kase harude vahele ja laskis vanakest omale selga mõeta. Aga oh sa ime, kui ta kase harudele oli heitnud, tundis ta parajat lõunu ja iga hoop, mida vanakene temale selga lõi, oli palju parem ja kosutavam, kui kümme kord kodus vihtumine. Oli ta noorel mehel hulga aega selga utnud, ütles siis viimaks: "Nüüd on küll!" Vanamees jättis vihtumise järele, viskas vihad kõrvale. "Ära sa kellegile kodus ütle, et sa metsas vihtuda said," keelas vana noortmeest kõvaste, "muidu võib sul midagi õnnetust juhtuda."
Noormees ajas riided selga ja läks. Kodus mõtles ta: "Mis sellest siis viga võib olla, kui ma kõnelen, et ma metsas vihtuda sain." Ta kõneles seda lugu kõigile.
Kohe tõisel päeval tundis noormees oma ihu kangeste sügelevat ja vaatas ja leidis seda täiesid täis olevat. Küll katsus noormees kõik ohud ja rohud, aga see oli kõik asjata. Ajas küll päevas mitu korda uut särki selga, aga ka see ei aidanud kedagi. Viimaks, kui lugu ikka halvemaks läks, ruttas noormees arsti juurde abi paluma. Arst kohe õpetama: "Võta kodus üheksa täie oma ihu pealt, pane nad villase riide sisse, seo punase lõngaga ümbert kinni, pane püssi sisse ja lase nad taeva alla. Ütle isi: "Kust olete tulnud, sinna peate minema. Katsu siis, kas nad ei kao ära."
Kodus tegi noormees kohe õpetuse järel ja kolmandama päeva järel olivad täied ta ihu ja hilpude pealt kadunud.

E 5281/2 (53) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundid ree peal
Vanal ajal, kui hundid teekäijaid taga olivad ajanud, sõitnud talvisel ajal üks peremees aina üksi paksust kuusemetsast läbi. Väha aja järel näeb ta mitu hunti enesele järele jooksvat. Ta kardab, et hundid teda ära sööma saavad ja võtnud sellepärast reel laudi alt ära.
Korraga jooksnud üks hunt tuhinal ree peale, aga vajunud vaesekene läbi ree maha tee peale. Hobune kartnud väga ja pistnud jooksma nii mis väha võinud, aga hundid olnud valimad. Nad jooksnud mitu tükki korraga ree peale, aga jälle vajunud reest läbi tee peale maha. Peremehe hobune väsinud õige ära ja hundid ei jäänud ka mitte maha. Viimaks võtnud mees taskust tuleraua ja kivi, hakkanud siis tuld raiduma, isi ütlenud: "Issa pojuke, püha vaimuke, peasta mind!" ja kohe jäänud hundid tagasi. Mees nüüd ree pealt maha ja vaatama, mis loomad need ometi on. Ta tõstnud hobuserangid ülesse ja näinud, et need muud ei olnud, kui ainult põrgusellid.
Mees annud hobusele piitsa ja jõudnud nii viimaks õnnelikult metsast läbi. Pärast ei ole ta kunagi enam üksinda sealt sõitnud.

E 78608 (6) < Halliste khk., Laatre v. - Meta Tamm, Valga Tütarlaste Gümn. õpil. < Reet Tamm, 68 a. (1931) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
[Suurel reedel]
"Nõid" laseb hommikul püssi ja ütleb sääljuures: "Kes seda kuuleb, seele juure jäägu!" - Kes seda kuuleb - sureb.

E 9188/9191 < Halliste khk., Vana-Kariste - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Rahamatja
Uks vana ihnus taluisake läinud metsa, kajunud suure augu kuuse alla, ise vaadanud igast küljest hoolega järele, et keegi tema toimetust ei näeks. Kui nägi, et keegi tema toimetuse pealt vaatajaks ei olnud, jättis labida augu äärde ja sammus ise kodu poole.
Tõiste talu sulane olnud parajste säälsamus lähedal metsas nõu vitsa otsimas. Näinud, et va ihnus Jaan sääl auku kajunud ja labida maha jättnud. Tema mõtelnud: "Ei täh, mis ta nüüd sinna sisse tahab matta, võibolla, et on küll niisugune narr, et matab enda raha sinna sisse." Ise läinud kuuse otsa augu kohale üles vaatame, et asja hõlpsamine näha saaks (vaatama), mis va Vere Jaan sinna matab. (Jaan oli kupulaskja, sellepärast kutsusivad rahvas teda Vere Jaaniks.)
Vanake ei lasknud ennast ka mitte kaua oodata. Tulli varsi suur kott sellas otse kohe augu juurde. Viskas koti seljast maha, vaatas natukene aega ümberringi, kui kedakist ei näinud, võttis kotisuu lahti ja kallas kotist hõbetaaldrid auku mis kõlab ja ütles: "Enne ära üles tõusta, kui sada mehe hinge saad."
Mats kuuse otsast: "Sada kuuseteibast." Vanake vaatas üles, ei näidus kedagid hingelist. Viskas jälle peoga mulda pääle ja ütles: "Enne ära üles tõusta, kui sada mehehinge saad."
Mats jälle jämme bassihäälega: "Sada kuuseteibast."
Vanake vaatab uuesti üles ja alla, ei näe, ei näe midagi.
Jälle viskab kolmad korda mulda ja ütleb: "Enne ära üles tõusta, kui sada mehehinge saad."
Mats jälle: "Sada kuuseteibast."
Vanakese kannatus lõppis otsa, tõmbas mütsi maha, vaatas taeva poole ja ütles: "Issant,süntku ka kord sinu tahtmine."
Ajab labidaga mulla pääle ja lähab kodu. Mats tuleb maha, kaevab augu lahti, ei midagi sees, otsib ja otsib, ei midagid. Lähab metsa, toob sada kuuseteibast, viskab sinna augu peale. Ja vaata imet, raha tuleb august välja mis kõlab.
Mats topib ruttu kotti täis ja kõnnib kodu ja on rikas mees tänapäevani.

E 8633 (1) < Halliste khk., Uue-Kariste - Otto Sapas (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Taari laul
Mede taar hapneme,
külanaise kakleme.
Oma naise otseli,
perenaise perseli,
külanaise kükili.
Mede taar hapneme.
Huh, hui, hui, hui,
kes kaeb see kaklema lääb,
kes maitseb see maha satab.

E 8644 (16) < Halliste khk., Uue-Kariste - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui küla koer pääle tuleb, siis peab ütlema:
Koer esane, koer emane,
koer libane, koer labane,
mine kodu perenaise perset lakma.
Siis jätab koer kohe haukumise järele ja läheb ära.

E 8644 (17) < Halliste khk., Uue-Kariste - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui lehm puseb tõist lehma, sis peab üte tüki leiba võtma ja ütese korda pika tahilise nõglaga läbi leva pistma, aga esi ei tohi mitte häälega lugede: üits, kaits jne., vaid mõttega ja sis lehmale süüva andma, siis saab lehm terves.

E 8645 (18) < Halliste, Uue-Kariste - Otto Sapas (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui mõne inimesel või elajal täie sellan om, sis piab püssi võtma ja seitse täie võtma ja püssi sisse paneme, ja sis püssi otsa põhjapoole läbi aja pistma, ja esi ütlime, ku valla lased: "Kust te tulite sinna minge."
Sis kaove täie kohe selle inimese sellast ära ja lääve selle selga, kes neid pands.

E 8645 (19) < Halliste khk., Uue-Kariste - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui mõnel latsel kõtt valuteb, siis sii peab ütleme kedsi kõttu pitsiteb:
Kiirmus, kaarmus,
harakul haigus,
varesel valu,
musta linnul muu tõbi,
mede latse kõtt terves.
Sis saab terves kõtt.

E 8656 (51) < Halliste khk., Uue-Kariste - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui lambaid pestaks, siis kui nad veest välja lastas, visatse veel vett järele, siis tooved lammas paar talleksid. Esi üteltse kah: "Paar poigi perra, paar poigi perra!"

E 8661 (65) < Halliste, U-Kariste - Otto Sapas (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui küla koer pääle tuleb, siis peab koerale ütleme:
Koer esane, koer emane,
koer libane, koer labane,
mine kodu perenaise perset lakma.
Siis lähved koer kohe ära ja jätved haukmise järgi.

E 8689/8690 (1) < Halliste khk., U-Kariste - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui siits sõrme sehen om, või kus tähe (see on, kui kuskilt umbsi üles aab.), siis piab kura nimetsisõrmega sinna pääle kolm risti tegeme ja isi ahvaltama nende sõnadega:
Siits, siits, kau ära, kau ära,
võtan toki toomingista,
pika malka pihlakasta.
Kau ära? kau ära, siits-siitsikene.
Siis siits saaved kohe terves. Siits kartved õige pihlakamalka ja toomekeppi.
Täh. Niimoodi arstitse praegu veel siitsi, aga ei või öelda, kas niisugusel arstimisel ka midagi terves tegemise võimu on või ei ole.

ERA I 6, 111 (15) < Halliste khk., Abja v. - Meeta Thar (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Jänestest söögilaua juures mitte rääkida, siis nad teevad orasele kahju.

ERA II 124, 175 (9) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Näsa t. < Halliste khk., Mõisaküla l. - Leili Takk < Märt Egel, 72 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Sianst kärni, mis maast saanu aiguse, siin sii tark või arst Kariste mõisan. Sis tema õpas "valged" viskame ega nel'läbe õhtu. Õpas sõna päha, sis mis lugeme pidi. Ku laits aige ütel, et latse pesemise vii (st. vee) ahu kuha pääle pannu. Sinna käsk valged kaapi ja suula visate, esi ütelde man jäll' et:
"Isaks, emaks, võta vastu seda valged sel nel'läpäeva õhtul ja anna X sündimise tervis jälle tagasi." Nõnda piab sis viskame, et kiigi ei näe.

ERA II 124, 390 (32) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Saarde khk., Voltveti v., Korbi t. - Leili Takk < Made Maksin, 77 a. (1936) Sisestas Katre Kikas 2001, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Vaada, ku jälle maha eidetes, kästäs ristike maa pääle tetä, ütelde, et muld ärä mullal kurja tii. Mitte midagi ei ole ädä sis. Kulle, ärä istu palla maa pääle. Maa ütelse, et engäb. Jääd aiges.

ERA II 185, 622 (2) < Halliste khk. - M. Pukits < kogutud umbes 50 aastat tagasi (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ku vanast uiska nätti, siiss ütelti temäle, seni ku malka otsma minti, ninda:
Ehi, ehi noorikuke
Seni ku peigmies tuleb.

RKM II 31, 387/9 (8) < Halliste khk., Rimmu v. - Johannes Kala < J. ja A. Peterson (1948) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vaim Suislepi surnuaias (kalmistul).
Umbes kuuskümmend aastad tagasi, kui alles kõrtsid igas külas ja tee ääres, nelja-viie kilumeetri kaugusel uus kõrts asus. Siis oli kord laupäeva õhtul salkkond Vooru mehi läinud Suislepa veskikõrtsi, kus nad kunni poole ööni käratsenud enne kui jutt tulnud koduminekule. Enne seda kadunud üks nende seltsimeestest tõste seast märkamata ära ja nüüd koduteele asudes ei tulnud ka kellegil teda meele. Vooru ja Suislepi valla piirile oli mõned aastad ennemalt vene õigeusu koguduse kalmistu asutatud. Kui nüüd kõrtsist tulijate krupp Silmrati ojast üle jõudis oli juba kalmistuvärav näha ja et just kuuvalge öö oli, siis nägivad kõrtsist tulejad selgesti, kuidas valge vaim kalmistult väljus ja maanteel hakkas hundiratast pilduma ja kukkerpalli. Kõik mehed, nii purjus kui nad ju olivad, ehmunud ära ja kiigi ei julgenud enam sõnakestki lausuda. Kõik piilusid üksisilmi vaimu poole, et näha, midas see teeb. Viimaks katsunud nad Meie isa palvet lugeda, ka see ei aita. Juba pidanud mehed kõrtsi juure tagasi pöörama, kui viimaks vaim ise kalmistule tagasi läinud. Siis rutanud täis hirmu joodikute krupp edasi ruttama kuni Vooru Arakumäe kõrtsi jõutud ja sääl hakatud uuesti suurt hirmu viinaga välja ajama. Nüüd jõudnud neile ka juba järele ennist veskekõrtsis kaduma jäänud poiss, kes muu keegi ei olnud kui Hansu Väike õige nimega Johan Peeterson, kes alati püüdis teistele vigurit mängida, kui aga paraja aja leidis. Teised seltsilised ei aimanud sellest ka nüüd midagi, et tema see alasti vaim kalmistul olnud. Rahva teada jäi vaim ikka surnuaia vaimuks. Kuni nüüdse ajani.

RKM II 57, 51/3 (14) < Halliste khk., Uue-Kariste v. - Herbert Tampere, Selma Lätt < Liisa Kutti, 78 a. (1955) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Rehetare nurgan olli vana taarianum, sinna panti uut haudsed pääle. Kuuma vette lüüdi rüäjahu või tetti pätsi. Pätsi tetti: kaara- ja odrajahu ja rüajahu ja humalid, neist tetti päts, küdsätedi ahjun ärä ja panti kuumalt anumes pääle. Vii sehen esi ligus. Taari pätsi tetti kah linnastest, sai hää taar. Linnase kisti veskel vähä katik. Suvel es saa pätsi tetä, es ole tuld ahjun, sis tetti haudsed. Haudsed tetti suure puupangi sisse. Sedä kateksi tõsteti, ütsinte es jõuaki tõsta. Ku haudsed pääle valati, sis huigasive valaja sedäsi:
Uh-ui!
Mede taar hapneb,
külanaise kaklev,
uh-ui!
Kes juub, sii juubnus jääb,
kes maidseb, sii maha satab,
uh-ui!
Sis pidi taar hästi hapus mineme. - Pätsi man es saa kedägi huigate, panti niisama pääle.

RKM II 57, 123 (7) < Halliste khk. - Herbert Tampere < Selma Lätt, 43 a. (1953) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kui laps ütles kõhu valutavat, siis vooliti kõhtu (igas taktis üks liigutus). "Mede latse (nimi) kõtuke terves!" juures jäeti käed kõhule ja siis kõditati õrnalt ("Tirt, tirt..."), et last lõbustada ja valu unustama panna.
Kiirmus, kaarmus,
harakul haigus,
varesel valu,
musta linnul muu tõbi!
Mede Anu kõtuke terves!
Tirt, tirt, tirt, tirt, tirt!