Halliste pärimus
Targad, nõiad, prohvetid
E 13452/13459 < Halliste khk., Uue-Kariste - H. Sosi < Jaak Muriku isa (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teie auväärilise üleskutse pääle "Postimehes", kus 7 Moosese raamatu kohta teateid soovite, olen ka mina mõned read üles kirjutanud Teile saatmiseks. Ehk nad minu arust küll midagi ei tähenda, siiski ehk võivad nad Teie uurimise materjali hulgas pisut abiks olla. Aastal 1883, kui ma veel Eesimaal Halliste kihelkonnas elasin, siis jutustati mulle 7. Moosese raamatu läbirääkimisel eelolev luokene. Rääkija oli 65. aasta vanadune tuttava U.-K. (Uue-Kariste) valla rätsepa J. M. (Jaak Muriku) isa.
See oli aastal 1830, kui ma veel noor alaealine poiss olin, siis elas meie naabri M. (Muriku) talus ligi 70-aastane taluvanaisa, kellel tagakambris kolmenurgeline, nõndanimetud nurgakapp oli. See kapp sai meile noortele elurõõmulistele poistele selle lbi õige tähelpandavaks, et seda kappi vanaisa iseäraliselt õige hoidis. Kord tuli meile mõttesse kudagimoodi katsuda seda hoitavat kappi läbi vaadata, mis sääl sees nii iseäralist õige on. Aga meil ei olnud kudagiviisi võimalik kapi juurde pääseda, sest vanaisa hoidis selle võtit nagu enese hinge.
Meie mõtlesime vanakest petmise viisil kapist kuidagi eemale peletada. Ühel kuival suvisel päeval, umbes juulikuu lõpul, tegime meie õue peale kuivadest heintest kaunis suure tule, nii et tare läve juurest vaadates tuli mööda aidanurka näha oli, mis näitaks nagu seisaks ait tuleleekides. Selle järele jooksime tare juurde vanaisale ütlema, et ait põleb, mille järele vanakene kõiki muud unustades välja jooksis, et tule kustutamiseks, kui võimalik, abi karjuda. Aga meie, meie jooksime tema tarest väljamineku järel kapi kallale, et seda lahti teha ja näha, mis siin sees hoitakse. Meie õnneks oli ka võti kapil ette unustatud ja keerasime teda lahti. Kuid meie imestuseks ei olnud kapis muud leida, kui üks suur vana raamat ja mõned kulunud piibu vandoosid.
Võtsime siis selle vana raamatugi ära ja jooksime oma teed. Kohe pääle selle tuli vanataat tarre ja leidis, et suur raamat kadunud oli. Ta täädis nüüd küll, et meie teda tulekahju ütlemise läbi olime petnud ja sel kombel tema kapi kallale tunginud. Vanaisa lubas meile kolmele poisile igale ühele vana hõberubla anda, kui meie talle vana piibliraamatu tagasi tooks. See tegi meile veel elavamat uudishimu piibelt läbi sorima hakata sellel mõttel, ehk vahest on piibli vahele päratu palju raha pantud, kus vanaaegsed inimesed sagedasti raha hoidsivad. Aga läbiotsimisel, mida pääle päeva meie karjahoidmise juures sarjasime, ei leidnud meie mitte ühte paberirublakest. Selle eest tõmbas aga vana piibel ise meie tähelpanemist enese poole. Piiblil oli umbes ühe jala väärt paksust, aga õige jämeda paksu paberi pääle trükitud. Eesotsas oli suur pilt, mis jumalat, taevast, kuud ja tähti kujutas ühes metsa ja rohukasvudega. Selle järel oli piibli eeskiri suure punase trükiga. Üleüldse oli selles piiblis palju piltisid, mida meie hää meelega vaatlesime. Enamisti olid pildid iga uue raamatu algul. Kui meie esimesel korral küllalt olime vaatlenud, siis viisime piibli karjamaa ligidal olevasse lagunud kartohvle koopa ja peitsime sinna kuiva liiva sisse ära. Oli vast pooltõist nädalat mööda läinud, siis tõime piibli jällegi vaatamise alla. Muidugi vaatasime ikka piltisid, aga seekord leidsime ka midagi muud. Piiblil oli umbes keskkohas üks jagu, kus muist musta tindiga ja muist punasega oli trükitud. Katsusime ka lugeda, nii palju kui meie osavus lubas, aga tähed olid nii imelikud ja mõned koguni meile arusaamata, ümargused ning sakerikud. Kõik see terve raamat oli kõige kangemas Tartu keelemurdes, mida selgesti mälestan. Viimaks lehtede sorimise järele leidsime ühe uue pildi, kus kõiksugused loomade kujud selle pildi pääl seisid ja nende keskel, seisis habemik mees, kelle ees suur madu oli. Tõise lehekülje pääle oli punasega suurelt trükitud sõnad: "Püha Jumala mehe Moosese tarkuse ja kunsti sõnad." Selle järele oli järgnev lugemine nõnda trükitud nagu mõistatusteraamatus. Esimene salm oli mustadega trükitud, aga selle all vastuoksa punasega. Meie leidsime muu lugemiste hulgast oma imestuseks selle koha kätte, mille sõnadega ümber kivi käima pandakse. Et meil seekord kitsid karjas olivad, siis tegime ühe vaga kitsiga järgmise katseproovi. Üks viis kitsi kivi ligi ja tõine luges raamatust selle tarbeks olevad sõnad ja vaata nalja - kits hakkas ümber kivi sammuma. Nõnda lasksime teda mõnedkümned korrad ringi käia ja kutsusime siis kitsi ära, aga kits ei läinud. Nüüd peksis üks teda vitsaga, et ta kivi juurest ära läheks, aga kits hakkas karjuma ja ei läinud. Meil läks asi imelikuks, ei tea mis teha. Viimaks, kauase mõtlemise järele tuli meil meelde seda salmi lugeda, mis kitsi käima paneku sõnade all vastuoksa punase trükiga oli. Ka näe nalja, nende sõnade lugemise järele läks kits kohe kargates minema.
Nüüd oli meil koguni iseäralik raamat, mida õige hoolega ära peitsime, et pärast veel mõnda kunsttükki proovida. Nende proovikatsete järeldused olid järgmised, mida selle raamatu sõnade abil korda saatsime. Konna võisime loigust välja kutsuda nõnda, et ta meie ette seisma jäi ja meile haledalt otsa vahtis ja mitte ka ajamise läbi enne loiku ei läinud, kui selle tarbeks vastuoksa olevad sõnad ära olime lugenud.
Verejooksmise, nii hästi loomade kui ka eneste juures, võisime sõnade läbi tarvilisel korral kinni panna. Vere kinnipanemist proovisime mitu korda, mida eneste sõrmede haavamise korral toimetasime.
Kui lind lendes meie poole tuli ehk mööda oli minemas ja kui neid selle tarbeks sõnu lugedes linnu pääle vaadati, nii tuli lind meie pää kohale ja lendas ringi senikaua, kui meie jälle tema ära päästmiseks sõnad lugesime.
Sarnaseid katseid tegime selle raamatu sõnade järele palju ja kõik läksivad ime väel korda.
Kõige viimane, mis külarahva tähelpanemist meie pääle juhtis oli varguse tagasi toomine, see sündis nõnda. Meie ligidal oleval J. (Jutuse) talu peremehel varastati seekord mõned asjad ära, aga varast ei leitud kätte. Meil olid aga raamatust mitmesugusid tükid tuttavad ja see koht ka, kelle sõnade mõjul varas asjad tagasi peab tooma ja senikaua sääl paigal seisma, kust ta varastanud on, kuni teda päästetakse. Ühel päeval küsisime J. peremehelt, mis ta maksta, kui meie varga laseme kraami tagasi tuua. Ta lubas meile ühe hõberubla anda, kui meie seda tõesti teadvat või üles andvat. Kohe tõisel päeval võtsime tuttava raamatu ja lugesin kõva häälega seda kohta, kelle järele varas kraami tagasi pidi viima. Lugemise järele ei teadnud meie asjast midagi, aga kui karjaga kodu lõunale läksime, tuli naabri peremees selle uudisega minu juurde, et kolmandama talu tüdruk Kärt olevat nende varastud kraami kõik tagasi toonud ja ei saavat selle kraami juurest enam minema ja nutvat suure häälega. Mina teadsin nüüd küll, mis asjalugu oli. Kui peremehelt kaks hõberubla vaevapalgaks vastu olin võtnud, läksin kohe oma raamatu juurde karjamaale ja lugesin varga lahti päästmiseks tarvilised sõnad, mille järele tüdruk kohe on minema saanud. Nüüd hakati meid vanemate inimeste poolt silmas pidama ja meie piibelt hoolega valvama, et seda käte saada. Sel põhjusel jäi nende kunsttükkide proovimine meil koguni seisma ja peitsime raamatu jälle ühe lagunud koopasse liiva alla. Heinamaad said karja käimiseks ikka enam ja enam vabastatud. Nõnda hakkasime ka meie karjaga juba kaugemal käima ja kitsad, enne heinategemise aegsed karjamaad jäid unustusse. Selle tõttu unustasime siis ka selle kunstipiibli ära.
Sügisel, kartohvlekoopade korrale seadmisel sai J. (Jutuse) talu sulase läbi juhtumise korral see lagunud koop ka parandatud, kus meie piibel varjul oli ja see nimetud talusulane leidis selle raamatu üles ja võttis enesele.
Küll katsusime tema tagant piibelt veel ära varastada, aga see ei läinud õnneks. Umbes kuus aastat hiljem hakkas piibli leidja mitmesugusid posimise tükkisid rahva seas tegema, muidugi minu ja mõne tõiste teada selle piibli abiga. Viimaks sai mees õige tähtsaks ilmatargaks ja nõiaks ning palju rahvast käis tema juures abi otsimas, nii hästi haiguste kui ka nõiduste vastu. Viimaks läks see suur tohter meie külast ära K. (Kõpu) valda K. (Kuninga) talusse sulaseks. Nimetatud piibli omanik ja sulane on mõnede aastate järele ära surnud ja see piibel on surnud sulase lese läbi K. talu peremehele vaka rukkite eest ära müüdud.
Nõnda kaugele ulatab eesotsas tähendatud vanamehe jutustus, mida ta ise oma silmadega olla näinud ning käega katsunud ja pidada sulatõsi olema.
Mina lisan omalt poolt juurde, et selle kuntsipiibli jälgi K. vallas K. talus veel tänapäevani on alale jäänud. Nimetatud K. talu peremees on ju Kuninga-Hansu nime all tervel Liivimaal, niisama ka Lätimaal, haiguste tohderdamise ja varguste välja saatmise läbi õige kuulsaks saanud. Vast 5 aastat tagasi ei ole tema vanem poeg, kes talu pärija on ja ka uue aja hariduse on saanud, oma vanaisal lubanud enam seda ametit edasi pidada.
Umbes sellesarnasest eelräägitavast piiblist jutustas ka minu õnnis vanaisa, kes juba ligi 15 aastat mulla põues hingab. Ta ütles, et tema isa justament ka sarnast kahevärvilise trükiga piibelt olla kord ühe nõiamoori juures näinud.
Üleüldse võin ma tähendada, et Hallistes ja lõunapoolsel Liivimaal 7 Moosese kohta mitmesugusid jutte rahvasuus liikumas on. Ikka ja ikka teavad vanad taadid ja eided jutustada, et kaks kuni kolm põlve tagasi tõesti sarnasid piibliraamatid rahva keskel on olnud, kus 7. Moosese raamatud sees olnud. Kaks raamatut olnud iseäraliste kunstide tarbeks. Isegi teatakse jutustada, et Uue-Kariste Jutuse külas sarnasid ramatuid pea igas talus on leida olnud ja mille abil siis vastastikku ükstõistele nõidumiste ja posimiste abil kõiksugust kurja olla tehtud. Mõnel talul olla vahest terve kari laudas ühel öösel ära surmatud, niisama ka paremad hobused ja muud loomad. See aeg ulatab arvatavasti katolikiusu parema õitseaja sisse, mis 15. ja 16. aastasaja vahel võis olla.
Viimaks olla katolikiusu ülemad kuulda saanud, et rahva keskel ühe raamatu abil palju kurja tehtavat, siis saadetud iga kiriku poolest üks mees välja, kes neid raamatuid pidi kokku korjama ja pappide kätte viima.
Kui palju neid kokku on saadud ei ole teada, aga et rahvas neid rohkem nüüd ära hakkas peitma see on muidugi mõista. Pärast seda olla üks riidekaupleja juut üht raamatut sala rahvale müünud, mida Saksamaal olevat trükitud, aga maakeeli ja kui juudil nii palju ei olevat anda olnud kui rahvas soovinud, siis olla juut veel Saksamaalt tuua lubanud.
Nõnda rääkis minu isaisa kord, et tema mälestada selgesti, et keegi juut seesugust sehvti olla ühe nõiaraamatuga ajanud. See juut olla tubli salakaubavedaja olnud ja kui ta Poolamaal parajasti üle piiri oma kaubaga tulnud, siis võetud teda kinni. Kinnivõtmise juures olla ta veel kaks soldatit maha lasknud. Selle korral olla juudi kraami hulgast ka hulk raamatuid leitud, mida kui meie keeli raamatut ära olla tuntud ja siis Riiga piiskopi kätte saadetud, kes neid rahvale pidi müüma. Piiskop olla siis aru saanud, et need ära keeletud ja kokkukorjatud nõiaraamatud olnud ja lasknud kõik ära põletada. Juudi lõõg olla küllalt täis saanud ja teda saadetud ära Siberisse.
Nii tõsised kui need jutud ka muidu on, siiski on nad paiguti rahva seas veel liikumas. "Kus suitsu, sääl tuld" ütleb vanarahvas. Siin peaks küll seda asja sügavamalt uuritud saama, kas ei ole ka sarnaste juttude taga midagi asjalist ära peidetud.
Missugused ja mille otstarbelised võisid need raamatud olla, mida juut on müünud? Kas peaks 1400. ja 1500. aastate ümber meie keeles piiblit tõesti olema trükitud, millest vanarahvas teab jutustada ja mida mõned näinud olla?
Kui oli, aga kes võis ta rahvakeelde kirjutanud olla?
Kas ei võiks võimalik olla, et keegi sahkerdaja juut mõnda selleaegist eesti keele paramat kirjameest enese nõusse on meelitanud ja selle abiga siis mõnda osa piiblit meie keeled toimetanud ja keda juut siis Saksamaal omal kulul trükkida laskis???
Kust peaks siis 7. Moosese raamatu jutud tulnud olema, kui raamatut ennast ei ole olnud?
Sarnased on küsimused, mis tõesti uurida ja kosta tahavad. Teadusemehed peaksivad ju ometigi seda uurinud olema, kas ladina, kreeka ja heebrea keeles on Piiblil 7. Moosese raamatut, sest Piibel on ju alguses nendes keeltes kirjutatud.
E 22667 (100) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku laits heitub, siis ütelts kolm kõrda: "Perst saab roos!" siis ei hakka latsele roos.